Mida teeksin majanduses teisiti kui oleksin Eesti peaminister (0)

Mida teeksin majanduses teisiti, kui oleksin peaminister ?
Valitsuse kodulehel on kirjas, et Eesti Vabariigi peaminister esindab Vabariigi valitsust ja juhib selle tegevust. Peaminister juhatab valitsuse istungeid, kirjutab alla valitsuse õigusaktidele, nõuab ministritelt seletust nende tegevuse kohta, teeb vajalikel juhtudel presidendile ettepaneku muuta valitsuse koosseisu, esindab valitsust kohtus, juhib riigi seisukohtade kujundamist Euroopa Ülemkogu kohtumisteks ning esindab Eestit Euroopa Ülemkogus ja Euroopa Liidu riigipeade ja valitsusjuhtide tasandil kokkutulevas nõukogus. Valitsus suunab ja koordineerib valitsusasutuste tööd ning kannab vastutust kogu täidesaatva riigivõimu eest. Nii kujutab valitsus eesotsas peaministriga endast riigi poliitilist juhtkonda, kes võtab vastu otsuseid täidesaatva võimu nimel. Riigi poliitikat kujundab Riigikogu. Valitsusjuhil on palju palgalisi abilisi, ehk terve büroo nõunikke ja sekretäre, kes tegelevad peaministri alluvuses. Peaministri ülesannete seas on ELi küsimuste siseriiklik koordineerimine ja ta kannab vastutust selle efektiivse kulgemise eest. ( http://www.valitsus.ee/?id=6033 ).
Riigi majandusest rääkides mõeldakse üldiselt riigieelarvet, maksusid , sisemajanduse koguprodukti (SKP), rahvuslikku koguprodukti (RKP), kaubavahetusest, selle defitsiiti või ülejääki, laenusid-võlgasid, kulusid -tulusid. Riigi majandustegevuse lahutamatuteks osadeks on näiteks ka sellised suunad nagu haridus , teadus, riigikaitse , sotsiaalkindlustus , meditsiin. Turumajanduslikus ühiskonnas, niisuguses, nagu elame meie, toimib majandus üldiselt oma seaduste kohaselt. Valitsuse, seega ka peaministri, ülesandeks on riigi majandusse sekkuda vaid sellisel määral, et ära hoida majanduse isetoimimise tulemusena tekkivate turgu ja ühiskonna sotsiaalset korraldust takistavate nähtuste tekkimist. Loengumaterjalidest saab lugeda, et peamised majanduse ja ühiskonna sotsiaalse korralduse kiiret arengut ohustavad tegurid on:

mittetäiuslik konkurents ;

tulude ebavõrdne jagunemine ühiskonna erinevate kihtide ja struktuuride vahel;

ühiskonna sotsiaalsete vajaduste rahuldamatus (loengukonspekt).
Turumajandusliku süsteemi reguleerimise struktuuriks Eesti riigis ongi valitsuskabinet ja seda juhib peaminister Andrus Ansip . Temal on Eesti riigiametnikest riigijuhtimisel kõige suuremad volitused . Ükskõik millise riigi juhtimine on ülikeeruline, nõuab väga suurel hulgal tähtsate, kiiremat majanduslikku arengut, julgeolekut ja sotsiaalset tasakaalu kindlustavate otsuste vastuvõtmist. Meie riigikogu ja valitsus koosneb kolme erakonna koalitsioonist. Nendeks on Eesti Reformierakond ehk peaministri erakond, Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) ning Sotsiaaldemokraatlik Erakond.
Moodustatud valitsuse koalitsioonilepingus on kirjas, et peaeesmärgiks on saavutada Eesti rahvastiku positiivne iive sündimuse kasvu, keskmise eluea pikenemise ja elukvaliteedi tõstmise teel. Pikaajaline eesmärk majanduspoliitikas oleks Eesti inimeste jõukuse suurendamine senise eduka liberaalse majanduspoliitika edasiarendamise ja majanduse struktuuri suuremale tootlikkusele ümberorienteerimise teel ning efektiivsema energia- ja materjalikasutuse ja teadmiste tootmise läbi. Kõik otsused võetakse vastu konsensuslikult ( http://www.valitsus.ee/?id=1307 ).
Peamiseks vahendiks riigi majanduse suunamisel on erinevad maksud ja toetused läbi eelarvepoliitika. Nende läbi toimub loodud väärtuste ümberjaotamine selliselt , et oleksid rahuldatud ühiskonna erinevad vajadused, et areneks ja muutuks rikkamaks riik ning kõik ühiskonna grupid oleksid enam-vähem rahul. Riigi üldise stabiilse arengu tagamiseks peab riigieelarve kindlustama muuhulgas ka hariduse, kultuuri, riigi julgeoleku, keskkonnakaitse rahastamise.
Kui üliõpilane (ja ka õpetaja ametit pidanud inimene) pean tähtsaks rääkida lähemalt haridusest. Peaministrina suunaksin raha teadus- ja haridustegevusse, kõigile tasemetele – lõpetades kõrghariduse, kutsehariduse ja täiskasvanute ümberõppega. Praegu on näiteks kõrghariduse omandamisel selline olukord, et kehtiv riiklik toetus, mida ei saa kõik üliõpilased, on pigem taskuraha, kuna ei kata isegi kulutusi üürile. Väga paljud üliõpilased peavad seetõttu õpingute kõrvalt ka tööl käima. Õppimise kõrvalt töötamise (või vastupidi) kogemus näitab, et see ei anna õppetöös häid tulemusi. Tulevase spetsialisti kvalifikatsioon , tema teadmised ja oskused saavad olema nõrgemad, kui võiksid olla. Suure osa ajast raha teenimisele pühendaval üliõpilasel kulub ka suur hulk energiat, mis võiks olla kulutatud õpingutele. Seetõttu võib tihti juhtuda ka see, et õpinguperiood pikeneb nominaalajast aasta-kahe võrra pikemaks. Kui sellisel üliõpilasel ka õnnestub lõpetada, siis võib omandatud teadmiste kvaliteedis aeg-ajalt kahelda. Isegi kui üliõpilane suudab lõpetada nominaalajaga ei ole õpingutele pühendatud energia sama, kui üliõpilane on õpingute kõrvalt tööd teinud. Üldiselt tuuakse heaks näiteks tuuakse sageli Iirimaad, kus Euroopa Liidu toetusi kasutati hästi, arendades haridus - ja teadustegevust ja sellega kogu riiki. Need eurotoetused, mis on praegu kasutamata tuleks eesmärgipäraselt investeerida just näiteks haridusse. Nii väike riik kui Eesti, peab rohkem väärtustama väga hea haridusega inimesi. Inimene on iga ühiskonna kõige olulisem ressurss. Unarusse ei või jätta ka muid eluvaldkondasid, aga prioriteetseks tuleks tõsta haridus. Samaaegselt tuleb luua tingimused, et ei toimuks haritud inimeste väljavool riigist. Iirimaa puhul tahtsid ja tahavad haritud inimesed kodumaale tagasi pöörduda, kui riik on neile vastuvõetavad tingimused loonud.
Samuti on väga tähtis ka kutse- ja ümberõpe, mille reformivajadust on avalikkuses mitmeid korda mainitud .
Üks tõsine senilahendamata probleem on regionaalpoliitiline – väikeste, majanduslikult väga ebaühtlaselt arenenud omavalitsuste suur hulk. See on asi, millega tegeletakse aeg-ajalt. Eesti territooriumi keskmine asustatus on väga hõre ning selleks, et eri piirkondade areng ei oleks drastiliselt üksteisest erinev, oleks kindlasti vaja muuta territoriaalset jaotust. Haldusreformi vajadust on rõhutanud ka Mart Laar intervjuus Võrumaa Teatajale. Samuti peab ta väga oluliseks eurole üleminekut. Mart Laar ütleb, et euro on meie julgeolekule sama oluline, kui oli omal ajal ­ NATO -sse pääsemine ja see tuleks püstitada eesmärgiks, millele allutatakse kõik teised eesmärgid ja valimislubadused (Breidaks, 2008). Arvan, et eurole üleminek on oluline. Kuigi inimesed eurole üle läinud riikides on täheldanud elu kallinemist on tugevam integreerumine Euroopa Liiduga meile kasulik.
Veel üks aspekt Reformierakonna ja Andrus Ansipi nõudmisel koalitsioonilepingusse võetud kohustus – füüsilise isiku tulumaksu järkjärguline alandamine . Üldiselt arvan, et Eesti peaks tegelikult võtma suuna astmelise e proportsionaalse tulumaksu kehtestamise poole, nagu on see paljudes Euroopa riikides. See parandaks väiksema sissetulekuga inimeste olukorda ja tõstaks üldist heaolu taset riigis.
Meediast ja inimestega rääkides tundub, et on pikka aega arvatud, et Eestil läheb majanduses väga hästi ja muretsemiseks pole põhjust. Ise olen ka kuulnud peaministrit kinnitamas, et kõik on korras ja kontrolli all, ükskõik, mis probleem parasjagu käsil. Äripäeva netiväljaande artiklist lugesin Mart Laari kommentaare Eesti Valitsuste tegevusele ja seal ta mainib vajadust „roosad prillid eest ära võtta“. Mina olen sellega täiesti nõus. Kinnitamine, et kõik on korras ja lootus, et probleemid ennast ise lahendavad ei too endaga kaasa midagi head. Samuti räägib Mart Laar peaministri tegevusest ja tegevusetusest. Arvestades seda, et Eesti peaministril on suhteliselt laiad volitused peab ta julgema teha otsuseid, mis ei ole esmalt eriti populaarsed , aga on vajalikud. Mart Laar ütleb isegi, et Eesti põhiseadus on riigi juhtimise alal keskendatud just tugevale peaministrile. Peaministri ametist vabastamine sõltub Riigikogu enamuse selgest tahtest ja presidendil puudub võimalus peaministrit ametist vabastada. Valitsuse kabineti moodustamisel on otsuste tegemise õigus peaministril ja talle sobimatud kandidaadid võib ta tagasi lükata. Samuti võib peaminister ministreid ametist vabastada. Järelikult volitusi peaministril on, aga peab olema ka tahet ja julgust raskeid otsuseid vastu võtta, mitte ainult üritada iga hinna eest valitsust koos hoida (Laar, 2005).
Arvan, et osaliselt on praeguses otsustusvõimetus olukorras süüdi ebaküps demokraatia. Minu geopoliitika õppejõud Granada Ülikoolis nimetas olukorda, mil Eestis on suhteliselt lühikese aja jooksul olnud 12 valitsust (koos kahe üleminekuvalitsusega) „kontrollitud ebastabiilsuseks“. Õigus võib tal olla, et riik, kus valitsus kogu aeg muutub, ei saa olla kõige paremini toimiv. Ise arvan, et see on osa protsessist, demokraatia arengust. Arvestades seda, et on olemas tahe olla demokraatlik heaoluriik läheb meil poliitilises organiseerituses suhteliselt hästi võrreldes riikidega, kus on väga paljud meile iseenesest mõistetavad vabadused (näiteks sõnavabadus) tugevalt piiratud ning valimistel esineb pidev valimispettuse kahtlus, aga siiski peetakse ennast demokraatlikeks. Järelikult valitsuste liiga sage vahetumine /muutumine on küll takistus, aga näitab ka riigi arengut – ei saa vähem kui 20 aastaga saata korda sama, mida on mõnedes riikides arendatud mitmeid aastakümneid ja sadu aastaid. See, et ajalehe the Economist 2006 aasta demokraatia indeksi järgi ei ole Eesti täielik demokraatia, ei ole praegu tähtis. Seejuures tuleb see nii mõnelegi eestlasele üllatuseks, et meid ei peeta täielikult demokraatlikuks riigiks.
Arvestades öeldut peaks paranema peaministri võime teha kindaid otsuseid, kartmata valitsust koost lagundada. Samal ajal tuleks arendada paremat koostööd valitsuses endas, et lahkarvamused parteide vahel ei põhjustaks järjekordseid enneaegseid valitsuste vahetusi. Seda kõike ajal, kus oleme silmitsi ülemaailmse majanduskriisiga, majanduskasvu aeglustumisega, riigieelarve suure puudujäägiga, haldusreformi läbiviimise suutmatusega ja euroraha kasutuselevõtmise võimetusega.
Eurorahade kasutamatajätmist on peetud väga suureks ämbrisseastumiseks. Käesoleva aasta tõukefondide toetusrahast on ära kasutatud vaid kümnendik. Kuni 2013 aastani on Eestile planeeritud Euroopa Liidu tõukefondidest 53 miljardit krooni toetust (EPL, 2008). Päevalehe artikkel rõhutab nende rahade kasutamisvajadust. Leian, et see on midagi, mida valitsus peaks suutma teha, investeerides just nendesse valdkondadesse, mis on Eesti tuleviku suhtes tähtsad, näiteks eelpool mainitud teaduse ja hariduse valdkond.
Lõpetuseks ütlen, et erinevalt koalitsioonilepingus kokkulepitust pean mina õigeks vähendada liigset liberaalsust majanduspoliitikas ja kehtestada tugevam kontroll, millega säiliks Eestil kontroll oma riigi majanduse üle (niipalju kui see on võimalik Euroopa Liidu tingimustes) ning parandada otsustusvõimet riigijuhtimise tasandil kartmata järjekordset valitsuse lagunemist.
Kasutatud allikad:
Loengukonspektid
The Economist Intelligence Unit democracy index 2006
http://www.economist.com/media/pdf/Democracy_Index_2007_v3.pdf
Breidaks, Arved. 4.11.2008. Võrumaa Teataja . Tõehetk: valitsus ei suuda lubadusi täita
http://www.vorumaateataja.ee/?a=uudised&b=8337
Laar, Mart. 1.11.2005. Äripäev Online. Kas olla või näida peaminister?
http://ap3.ee/Default2.aspx?PaperArticle=1&code=3026/arv_kolumn_uus_302601
Eesti Päevaleht Online. 17.11.2008. JUHTKIRI: Pahatahtlik suutmatus
http://www.epl.ee/artikkel/448646
Valitsusliidu programm aastateks 2007-2011
http://www.valitsus.ee/?id=1307
Peaministri ametist
http://www.valitsus.ee/?id=6033
3