Koostanud: Ulvi Paju PRUUNKARU KARU ON EESTI SUURIM KISKJA. 160...250 CM PIKK. KAALUB KUNI 250 KG. KARUL ON HEA KUULMINE JA ÜSNA HALB NÄGEMINE. TA OSKAB HÄSTI UJUDA. MESIKÄPP KARUD LIIGUVAD ROHKEM PÄTS PIMEDAS KUI PÄEVALGES. OTT PRUUNKARU JAANUARIS SÜNNIVAD NEIL POJAD, TAVALISELT 1 - 2, VAHEST KA ROHKEM. TALVEL MAGAVAD KARUD TALVEUND. ON SEGATOIDULISED, SÖÖVAD PUTUKAID, MARJU, RAIPEID, ARMASTAVAD METT. TEMA AINSAKS VAENLASEKS PRUUNKARU POJAD ON INIMENE.
Koostanud: Ulvi Paju PRUUNKARU KARU ON EESTI SUURIM KISKJA. 160...250 CM PIKK. KAALUB KUNI 250 KG. KARUL ON HEA KUULMINE JA ÜSNA HALB NÄGEMINE. TA OSKAB HÄSTI UJUDA. MESIKÄPP KARUD LIIGUVAD ROHKEM PÄTS PIMEDAS KUI PÄEVALGES. OTT PRUUNKARU JAANUARIS SÜNNIVAD NEIL POJAD, TAVALISELT 1 - 2, VAHEST KA ROHKEM. TALVEL MAGAVAD KARUD TALVEUND. ON SEGATOIDULISED, SÖÖVAD PUTUKAID, MARJU, RAIPEID, ARMASTAVAD METT. TEMA AINSAKS VAENLASEKS PRUUNKARU POJAD ON INIMENE.
Euroopas. Välimus - Põder on pikkade jalgadega ja kõrge turjaga vagur loom. Täiskasvanud loomad kaaluvad keskmiselt 500 kg. Pea on pikk ja kitsas. Iseloomulik on pikk ülamokk, mistõttu nina näib olevat kongus. Lõua all ripub karvadega kaetud nahavolt – „habe”. Isasloomadel võib olla see kuni poole meetri pikkune, emasloomadel väiksem. Kõrvad on põdral suured, pikliku kujuga. Saba on nii lühike, et seda on raske silmaga eristada. Karvastik on tal pruunikasmusta värvi. Täiskasvanud isaslooma nimetatakse põdrapulliks. Emaslooma nimetatakse põdralehmaks. Kuni ühe aasta vanune loom on põdravasikas ja ühe-kaheaastane loom põdramullikas. Sarved - Sarved on ainult pullidel. Sarvede suurus sõltub elukohast. Euroopa põtrade omad on keskmiselt 10 kg. Suurus sõltub muidugi ka toitumisest ja isendite vanusest. Mullikatel on ühe- või kaheharulised sarved, kahe- kuni kolmeaastastel kahe- või kolmeharulised ja nii edasi
Ulukid Soo/Raba loomad Taimed EESTI ULUKID · välimuselt võib kergesti pidada suureks koeraks HUNT · lihaseline keha, jõulised jalgad, võimsad lõuad Canis lupus L. · sarnaneb idaeuroopa lambakoeraga · kiskja · hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem · tark, julge, vastupidav, kiire, tugev · hunti võib Eestis kohata varjulistes metsades, rabades ja võsastikes ning aastaid tagasi oli hunt levinud kogu põhjapoolkeral, välja arvatud Aafrikas ja igilume- ja jääga kaetud aladel · tüvepikkus 100...160 cm. Saba pikkus 35...50 cm. Turja kõrgus 80...85 cm (harva üle 100 cm). · 32...50 kg (Eestis kütitud huntide
isendid väiksemad kui põhjapoolsed; kui ka soost, emased on umbes viiendiku võrra isastest väiksemad. Pikkus nina otsast kuni koheva saba tipuni võib olla meeter kuni 2 meetrit. Emased võivad olla ka lühemad kui meeter. Saba pikkus on 35-52 cm, ehk ligi veerand kogu pikkusest. Kõrgus käppadest kuni õlani 60-95 cm (harva üle 100cm). Karvkate on hundil pikk keha eesosal ja kaelal, moodustades talikarval pisikese laka, mistõttu tundub loom talvel ka märksa kogukam. Karvastik võib olla nii hall, millele viitab ka nimi, kuid ka punakas, valge ja isegi täiesti must. Esineb ka nende värvuste kombinatsioone. Geneetiliste uuringute põhjal on tehtud kindlaks, et must karvkatte värvus tuleneb mutatsioonist, mis kandus üle kodukoertelt. Täiesti valge karvkate on sagedaseim põhjapoolsetes piirkondades. Eestis elavate huntide karvastik on enamasti kollakas-hall, selg ja saba on muust karvastikust aga tumedam, kuna seal on ogakarva tipud mustad.
kanalisi, putukaid, usse, limuseid). Tähtsaimaks toiduobjektiks on hiired ja kahepaiksed, varakevadel ka raibe. Vähesel määral sööb marju ning toidurohkuse korral kogub varusid. Tuhkur võib korraga murda rohkem saakloomi kui süüa jõuab, seetõttu on kanakasvatajad vahel väga kurjad tuhkru peale. Jooksuaeg on märtsis-aprillis, tiinus kestab ca 1,5 kuud ning pojad sünnivad mais. Pesakonnas on 4-6 poega, kes iseseisvuvad sügiseks. Suguküpseks saavad aastaselt. Täiskasvanu tüvepikkus 35-45 cm; kaal 0,4 - 1,5 kg Üksikjälg: 3-3,5 cm pikk; 2-2,5 cm lai Tuhkru jäljerida on kergesti äratuntav, kuna see varieerub lühikese aja jooksul väga kiiresti loomad võivad jätta mõne meetrise lõigu peale nii kaksik- kolmis- kui ka nelikjälgi. Euroopa naarits (ei ole jahiuluk) on väga ohustatud loom, olles välja surnud peaaegu kõikjalt oma ajaloolise areaali piires
Oravat ohustavad metsas peamiselt kullid, rebane ja metsnugis. Viimane on kõige ohtlikum. Nugis suudab puudel liikuda osavamalt kui orav. Oravat puude otsas jälitades püüab ta selle viimaks enamasti kinni. Tihtipeale käib nugis ka oravapesi rüüstamas. Mandri-Euroopas on ta tavaline, kuid Briti saarelt on ta Põhja-Ameerikast sisse toodud hallorava (Sciurus carolinenis) poolt peaaegu välja tõrjutud. 3.2 Karu Karu on meie metsade suurim kiskja. Täiskasvanud loom kaalub 100-200 kg. Karu tagakäpa jälg meenutab inimese palja jalatalla jälge. Kuigi karu loetakse meie metsade suurimaks kiskjaks, pole ta siiski ainult lihasööja. Hammastiku ehituse järgi on karu kõigesööja. Valdava osa toidust moodustavad mitmesugused marjad, seened, seemned ja putukad (suvel põhitoidusena sipelgad) ning ta võib isegi tappa teisi karusid. Palukesi läheb mahukasse kõhtu hulganisti
Jooksuaeg on neil septembris-oktoobris. Sel perioodil korraldavad isasloomad duelle. Tiinus kestab kaheksa kuud. Seejärel sünnib tavaliselt üks (harva ka kaks) poeg. Vaenlasteks on neile hundid ja teised suuremad kiskjad. Eestis on lubatud neile ka jahti pidada. Põder - Alces Hirvlaste sugukonna suurim esindaja ja meie metsade suurim loom. Pikkade jäsemete ja laiade sõrgadega, iseloomulikud on pikk ülamokk ning kuni 40 cm pikkune habe lõua all. Labidakujulised sarved ehivad ainult põdrapullide pead. Suur loom toitub ainult taimedest. Männi- ja kuusekoorega maiustades võib põder metsale palju kahju teha. Kui panna metsa ulukite söögikohta soolasegu (sool, fosforhape, lubi), siis kahjustab põder metsapuid palju vähem. Eesti metsades elab enam kui 10 000 põtra. Põdraema kannab vasikat 8 kuud ja toob aprilli lõpul või mai alguses ilmale ühe, harva kaks vasikat. Vastsündinult on kaetud heleda titekarvaga. Põdra vaenlasteks on hunt ja karu
Värvus on tal roostjaskollasest oranzikani. Kõht on heledam kui selg. Tal on suured silmad, ümarad kõrvad. Omapärane on neile veel see, et esijäsemetel on neil 4 ja tagajäsemetel 5 varvast. Elutseb leht- ja segametsades, alusmetsa põõsastes. Aktiivsed on pähklinäpid öösiti. Suveks valmistavad nad endale keraja pesa põõsastesse või puuokste vahele umbes 1...2 meetri kõrgusele maapinnast. Pesamaterjaliks on süljega kokkukleebitud rohukõrred. Talvel magab ta talveund maa-aluses urus kännujuurte all. Pähklinäpid toituvad pähklitest, tammetõrudest, mitmesugustest marjadest ja putukatest. Peamise osa toidust moodustavad siiski taimed. Enne talveunne jäämist kaalub muidu umbes 20 grammi raskune loom peaaegu 40 grammi. Talveuni kestab tal oktoobrist maini. Sel ajal kaob ta aktiivsus täielikult ning kehatemperatuur alaneb tugevalt. Pähklinäppidel esineb ka suvel õhutemperatuuri langemisel alla 15 °C talveune taolist tardumust.
Liiguvad sellel ajal kõrges rohus end peites. Hävitavad kahjurputukaid. Pole looduskaitse all. Rasvatihane: Levinud üle kogu Eesti vastavalt sobiva elupaiga olemasolule. Eestis on massiline haudelind. Praegu meil 150 kuni 200 tuhat paari. On ka üks tavalisemaid liike inimasulate juures. Paiga- ja hulgulind ja osaliselt ka rändlind. Kevadel pesitsusajal elavad paaridena. Suve lõpupoole kui pojad on suureks kasvanud võivad moodustada ka kolooniaid. On päevase eluviisiga. On segatoiduline. Suvepoolaastal toitub selgrootutest, võib rüüstata ka teiste lindude pesi. Talvepoole lisanduvad taimeseemned, marjad, puuviljad ja muud taimeosad. Ühes pesas on 6 kuni 12 muna. Haudeperiood kestab 2 nädalat. Keskmine eluiga on 1,2 kuni 1,5 aastat. Piirab kahjurputukate arvu. Pole looduskaitse all. Hunt: Levinud üle kogu Eesti. 1997. aasta loendusandmete põhjal on Eestis hunte umbes 150 ja 200 isendit. Elupaigana eelistab avamaastikku. Talvel elavad karjana suvel aga paariti
Perekond: põder Liik: põder Suurkiskjaid loendatakse rohkem kui neid on, sest näiteks huntide areaal on nii suur, et loetakse “naabrite” hundid ka kokku. Põder (Alces alces) Olulisim uluk, sest on olnud siin jääajast ja on alati siin olnud. Esivanemate olulisem jahiuluk. Kõige suurem metsakahjustusi tekitav loom – sööb noort metsa. Põdra välimus 300-500 kg kõrgus 1,90m habe lõualotis keev vesi isasel sarved (umbsarved) – kasvavad igal aastal uuesti; põhjapõdradel on ka emastel sarved 5-6 eluaastast kasvavad kühvelsarved 10. eluaastast alates hakkab sarvede mass kahanema Põdra levik taigavööndis põhjas tundrani/metsatundrani lõunas stepini/kõrbeni eristatakse 8-9 alaliiki (erinevad kehamõõtmete, sarvede jms) külmemates piirkondades elavad suuremad liigid (kõige võimsamad põdrad elavad Alaskal- u 1t raskused ja 2m sarved)
Kõik kaslased peale suuremate liikide on ülihead ronijad ning mitmed neist ujuvad suurepäraselt. Enamus kaslasi elab üksikult. 1. Väiksed kassid 1.1 KODUKASS Kasse tunti juba 7000 aastat tagasi. Egiptuses olid nad pühad loomad, neid austati kui jumalaid. Näiteks kui tekkis tulekahju, päästeti esmalt kass. Kodukassidel on palju tõuge. Tänapäeval elab maailmas umbes 500 miljonit kodukassi. Kass on kaslane ja kiskja. Kassidele ei meeldi vesi. Neil on hea haistmismeel ja nende kõrvad suudavad tabada ka nõrgimaid helisid. Nad ronivad hästi, püüavad pisinärilisi ja madalal tegutsevaid linde. Jooksuajal isased uluvad, et võita emaste tähelepanu. Kui inimesel on kass, peab ta loomale korralikult süüa andma, sest muidu muutub kodukass metsikuks ja hakkab linde ja jäneseid püüdma Kui kass on nö heas tujus, siis ta lööb nurru ja hõõrub ennast vastu inimese jalasäärt. Kui
järvedes, ookeanis ning kõigil mandritel peale Austraalia, kuid viimasel ajal on inimesed sinna mõned liigid siiski sisse viinud. Vanimad kärplased on teada juba varasest oligotseenist. Selle rühma esindajad elavad maa peal puudel ja kaevavad urge, samuti leidub pooleldi ja täielikult veelise eluviisiga liike. Kõigi nende erinevate eluviiside juures on eri liikide ühendavaks jooneks lühikesed jalad ja pikk vilajas keha, mis on väga paindlik. Kärplaste karvastik on paljude põhajpoolse levikuga liikidel talvel väga tihe ja kohev. Eriti tihe ja õrn aluskarv on veeasukatel. Lõuna pool on aga mõnel keha kaetud karmi karvastikuga, kuigi aluskarv on päris pehme. Värvus on kärplastel väga mitmekesine: ühetooniline, vöödiline, laiguline, mõnikord alapoolel tunduvalt tumedam kui ülapoolel. Aastaaegade lõikes muutub karvastiku kohevus ja tihedus tunduvalt, kaks liiki on talvel koguni lumivalged
kuusekoore kraapimine vaiguerituse stimuleerimiseks raiejäätmete metsa jätmine ja eksponeerimine kuni kevadeni ulukite elupaigavaliku suunamine lisasöötmisega (sel on ka omad ohud) ja soolakute paigutamisega hirvlaste asustustiheduse kontrolli all hoidmine relvaga ja ehk ka suurkiskjate abiga (neid metsakahjustuste piirkonnas mitte küttides) JAHITROFEED Eesti ulukitelt on võimalik saada 13 trofeed. Põder, sokk ja hirv - on võimalik saada sarved Metssiga - kihvad Karu, ilves ja hunt - saab kolju ja nahad Rebane, kährik ja nugis koljud Varsti lisandub ka koprakolju! Trofeesid hinnatakse näitustel, kus neid hindavad litsentseeritud kohtunikud. Andmed kantakse kataloogidesse. Pärast hindamist saavad parimad trofeed medalid (hinnatakse pallide alusel). Trofu kriteerium- loom peab olema kütitud vastavalt jahiseaduse reeglitele. Vastasel juhul trofee ei loe. Koljude hindamisel on üks osa
poolkõrb. 1976 rajati Nepali Dzomolungma piirkonda Edmund Hillary algatusel Sagarmatha rahvuspark mis on üle 124 000 ha Lumeleopard Lumeleopard ehk irbis on kaslaste sugukonda kuuluv kiskja. Esimesena kirjeldas lumeleopardi teaduslikult Johann Christian Daniel von Schreiber 1775.aastal. Lumeleopard on umbes leopardi suurune: tüvepikkus 120150 cm, sabapikkkus 90 cm, mass 2341 kg. Irbise kere on pikk, jalad üsna lühikesed, ning saba üsna pikk ja karvane. Irbise karvastik on väga tihe, kohev ja pehme. See kaitseb hästi külma eest. Karvastik on suitsuhall või kahvatukollane ja sellel on tumehallid või mustad tähnid. Kõhualune on valge. Kogu keha on kaetud sama värvi tähnidega, välja arvatud kõhualune. Irbised ei suuda möirata. Tema häälitsuste hulka kuuluvad kähisemine, nurrumine, näugumine, urisemine ja ulgumine. Lumeleopardil on lühike koon, kumer nägu ja ebatavaliselt suured ninaõõnsused. See kohastumine aitab loomal
sulestikuga ning nende vahelt paistab välja tugev massiivne must kõver nokk. Kaku pea peal on omapärased suliskõrvad - pikematest sulgedest moodustunud kõrvjad tutid. Istuva kassikaku keha alt paistavad tugevad konksjad mustad küüned, kaks kummalgi pool. Jalad on paksult sulgedega kaetud ja on istuvas positsioonis kehast eristamatud, mis loob ka väiksest kakust mulje kui turjakast jõhkardist. Kassikakk on aktiivne hämarikus ja öötundidel. Ta on võimas kiskja, mistõttu temaga peavad arvestama ka keskmise suurusega kiskjad imetajad. Kassikakk toitub suurematest ja väiksematest närilistest, jänestest, kärplastest ja isegi väiksem rebane peab tema eest varju pugema. Lindude puhul pole aga mingit küsimust - kes ette jääb, see maha murtakse. Kassikaku eest võivad end muretult tunda ehk vaid meri- ja kaljukotkas, ka suur-konnakotkas. Aga näiteks kalakotkas peab juba tema eest taanduma; kassikaku menüü
Pulmad on nagu pulmad ikka: isased püüavad emaste vastu olla kenad, kuid omavahel siiski ärplevad, tülitsevad ja kaklevad. Isane meelitab emast mitu tundi, tema ümber tiirutades. Emane laseb armuaktiks seljaokkad maksimaalselt longu, kuid paarituvad nagu imetajad ikka . Silma järgi võib emase siili ära tunda ainult...isane siil. Kui kõik hästi läheb sünnib 49 päeva pärast emasel lehtedest ja rohust valmistatud pessa 6-7 poega. Algul on pojad pimedad ja paljad, mõne tunni pärast ilmuvad neile selga väikesed pehmed okkakesed. Paari-kolme nädala pärast tulevad silmad pähe, seejärel saavad nad veel paar nädalat tissi (umbes 40 päeva) ja siis mõni nädal hiljem peavad nad ise hakkama saama, nii kuidas keegi oskab. Loomariigis ei ole kombeks täiskasvanutel rügada laste heaks ja elada nende elu Poolteisekuuselt on noored siilid juba vanade moodi ja järgmisel kevadel veereb nende elu
Sealjuures pole oluline, kas need on looduslikud või inimtegevuse 22 tagajärjel tekkinud, kuna eesmärgiks on eelkõige liigi säilitamine. Nii tuleb karjäärides, kus kõre on kindlaks tehtud, peatada rekultiveerimistööd. (Eesti Loodus, Riinu Rannap, 1998) Pärandkoosluste imetajad Andmeid imetajate kohta on vähe. Suurulukid tulevad neile küllaltki harva ja juhuslikult. Suurtematest ulukitest võib rannaniite asustada vaid halljänes, teised kasutavad neid peamiselt toitumiseks. Uue, Eestis hästi kodunenud võõrliigina leiab rannikult ja rannikuveekogudest toitu mink. Pisiimetajatest võivad rannaniidud elupaigana sobida mügrile. Linnuloenduste aeg on kõige arvukamalt kohatud metskitse ja halljänest ning enamasti ka põtra. Kõikjalt on leitud metssigade jälgi, harva on nähtud ka rebast. Halljänes eelistab kadastikulisi ja põõsarikkamaid niite, põdrad seevastu metsadele ja roostikele lähemaid alasid.
glaerolus), juttselg-hiiri (Apodemus agrarius) ja kaelushiiri (A. flavicollis) (Kukk, Kull 1997). Üldiselt võib öelda, et nii selgroogsete kui ka selgrootute arvukus on puisniidul väiksem kui metsas või niidul, kuigi leidub üksikuid liigirikkamaid rühmi (Kukk, Kull 1997) Puisniitude jaoks iseloomulikku loomastikku välja kujunenud ei ole ja seega sõltub puisniidul kohatavate loomaliikide hulk peamiselt seda ümbritsevate alade loomastikust. tavalisemad on põder, metskits, halljänes, rebane. (www.kiideva.ee/puisniit) 4 Ektobakterid Ümarussid Ümarussid on tegelikult üks klass ümarloomade ehk kottusside hõimkonnas, kuhu kuulub üle 12 000 liigi. Ristlõikes ümara kehaga ümarusside hulka kuulub suur hulk parasiitseid organisme, kes on inimese seisukohast kahjulikud. (http://www.miksike
Orav teeb okstest pesa tüve lähedale puude latva või kasutab selleks vanu varesepesi ja puuõõnsusi, vahest isegi suuremaid lindude pesakaste. Pesa vooderdab ta kuiva rohuga. Selles armastavad elada aga kirbud, kes sunnivad oravat üsna sageli elukohta vahetama. Tavaliselt on ühel oraval mitu sellist pesa. See hoiab väga hästi sooja. Isegi väga külma ilmaga ei lange temperatuur selles eriti madalale. Oravatel on aastas tavaliselt kaks pesakonda poegi - kummaski reeglina neli või viis poega. Pojad on sündides pimedad ja paljad. Silmad avanevad neil alles kuu aja vanuselt. Seetõttu hakkavad pojad ka alles kuu aja vanuselt pesast väljas käima. Seetõttu on neil väiksem võimalus kiskjate saagiks langeda. Imetamine kestab 2...3 kuud. Kahekuuselt noored iseseisvuvad. Suguküpseks saavad nad aastaselt. Orava keskmine eluiga on viis aastat. Peamisteks vaenlasteks on neil metsnugis ja kanakull. Eelnevatel aegadel oli
folklooris nimetatakse rebast reinuvaderiks. Üliõpilasorganisatsioonide noorliikmeid ja ülikooli (ka keskkooli) esimese aasta üliõpilasi nimetatakse rebasteks. Rebane ei ole Eestis looduskaitse all ning nende küttimine on lubatud ja sagedane 2. Metskits (ka kaber ja kabris; ladinakeelne nimetus Capreolus capreolus) Metskitsel on kerge keha ning tugevad, kuid peenikesed jalad. Soojadel aastaaegadel on metskitse karvastik punakaspruun, talvel hallikas. Suvel lopsaka alustaimestikuga värvikirevas metsas mõjub punakaspruun karvastik suurepärase varjevärvusena. Talvel toimib hall karvastik ideaalselt raagus põõsastike taustal. Metskitse tagaosa ja sabapiirkonda kaunistavad valged karvad, mida nimetatakse rahvakeeli "sabapeegliks". Isaseid metskitsi nimetatakse sokkudeks, emased on lihtsalt kitsed. Sokud kannavad enamuse aasta jooksul mitmeharulisi sarvi, millega uhkustatakse paaritumisperioodil
kirjurähn. Metsis sööb talvel männi pungasid, kasvusid ja okkaid. Pasknäär toitub tammetõrudest, kuid samas neid laiali tassides aitab kaasa tamme levimisele. Putuktoiduliste hulka kuuluvad siil, mutt ja karihiired, kes metsanduslikust seisukohast on kasulikud toitudes putukatest, nende vastsetest ja nukkudest. Vahel võib mutt oma käikude rajamisega taimlas puutaimi kergitada ja juuri lõhkuda. Valgejänes (Lepus timidus) elab suurtes metsamassiivides ja rabades, halljänes (Lepus europaeus) eelistab väikseid metsatukkasid ja võsasid ning avatud maastikku. Valgejänes on punakas- või hallikaspruun, halljänesest väiksem, mustade kõrvaotsadega nii suvel kui talvel, heleda karvastikuga talvel. Halljänes on aastaringselt pruunikas- kuni määrdunudhall, talvel helehall. Valgejänes toitub rohttaimedest, puhmaste vartest ja lehtedest, talvel lehtpuude ja põõsaste (haab, paju, pihlakas) pungadest, võrsetest ja koorest. Halljänes toitub peamiselt
Põldhiir on kõrge viljakusega loom, kes poegib suve jooksul 4...6 korda. Sigimisperiood on pikk - see võib alata juba märtsis ja kesta kuni oktoobrini, kuid eriti soodsatel talvedel, kui toitu on palju ja kliima pehme, võib põld-uruhiir sigida ka aasta ringi. Igas pesakonnas on 10 2...12 poega, kes sündides on väga abitud, kuid nad arenevad kiiresti. Hiirepoegade silmad avanevad 9. elupäeval ning 3-nädalaselt on nad võimelised juba iseseisvat elu alustama. Suguküpseks saavad isased põldhiired 28 päeva, emased aga juba 12 päeva vanuselt. Et hiirte areng on kiire, siis on ka nende eluiga lühike - keskmiselt 1,5 aastat, eriti heades tingimustes kuni 3 aastat.
KALAKASVATUSE ERIALA Kordamisküsimused bakalaureuseastme lõpueksamiks kalakasvatuse erialale Kalakasvatus 1. Akvakultuuris kasvatatavad organismid, nende toodangu maht ning levik maailmas. a. 2011 andmetel : vees elavad loomad (va kalad) 780 tuh tonni; veetaimed 21mln tonni; peajalgsed 3 tonni; vähilaadsed 6mln tonni; merekalad 1mln tonni; magedavee kalad 40 mln tonni; molluskid 14 mln tonni. Kõiki kokku kasvatati Aafrikas 1,5mln tonni; Ameerikas 3 mln tonni; Aasias 76 mln tonni; Euroopas 2,7 mln tonni, Okeaanias 0,2 mln tonni. 2. Eestis kasvatatavad veeorganismid, nende toodangu maht ja väärtus aastas. a. Müügiks kasvatatavad: Vikerforell ca 800 tonni (10mln kr); karpkala 70 tonni (ca 2mln kr); siberi ja vene tuur 30 tonni (); angerjas 30 tonni (ca 2mln kr); jõevähk 1 tonn (); teised kalaliigid paarsada kilo ().Need on 2009 aasta andmed. b. 2011 Vähk 1 tonn (33000USD); kasvata
põliselt omased, kuid elutingimuste muutuste suhtes tundlikud, kergesti häiritavad liigid - TÕENE 5. Metsaloomastik. Selgrootud, linnud, imetajad Selgrootud – Nastik, kiritigu, ämblikud, sitasitikas, harilik maipõrnikas. Linnud – Leevike, rasvatihane, punarind, lehelind, ööbik, kägu Imetajad – rebane, metssiga, hunt, pruunkaru, mäger, ilves, põder, hirv Kes meil metsas elavad? VIDEO. 1.Kuidas eristada põdrapulli ja põdralehma? Põdrapullil on sarved, habe ja liiguvad üksi. Põdralehmal ei ole sarvi, habeme asemel tutt ja kaasas lapsed(vasikad). 2.Millistes Eesti piirkondades elavad punahirved? Saartel palju – Abruka ja Saaremaa. 3.Millistel talvedel võivad paljud metskitsed hukka saada ja miks? Karmidel talvedel ei leia nad magamisaset ega toitu. 4.Millal saadavad metssead korda enamuse oma tempudest? Pimedal ajal. 5.Kuidas on võimalik, et metssead teevad põldudel palju kahju hoolimata rakendatud vastuabinõudest
1.Eluslooduse süsteem Maal on kokku u 1,5miljonit liiki, neist loomad 1,3 miljonit (750 000 putukat ja 280 000 muud), prokarüoodid 4800 liiki, seened 69 000, taimed 250 000 ja protistid 57 700. Prokarüoodid: Planeedil Maa on korraga umbes 5*1030 bakterit. Üks inimese soolestikus elav bakter Escherichia coli suudab ühe ööga tekitada populatsiooni suurusega 10 miljonit bakterit. 1cm2 inimese nahal on 1000 – 10 000 bakterit. Eluvormid ja uurimisvaldkonnad: bakterid (sinivetikad e sinikud) – bakterioloogia vetikad (osa protiste) – algoloogia seened, sh samblikud(seen+vetikas) – mükoloogia ja lihenoloogia taimed – sammaltaimed – brüoloogia; sõnajalgtaimed, paljasseemnetaimed, katteseemnetaimed – botaanika Eluvorm on sarnase välimuse ja eluviisiga organismide rühm. Taimede uurimine: botaanika – teadus taimedest botaanika valdkonnad: taimemorfoloogia, taimeanatoomia, taimefüsioloogia, taimegeneetika, taimeembrüoloogia, taimeökoloogia, taimegeograafia, florist
1. Eesti metsade üldiseloomustus ja metsade jaotus hoiu-, tulundus - ja kaitsemetsadeks. Metsandus on väga lai mõiste, mis koosneb: 1. majandusharudest, mis tegelevad kõigi metsa kasutusviisidega (tähtsal kohal on puidu raiumine ja töötlemine) kui ka metsa uuendamise, kasvatamise ja kaitsega. 2. teadus- ja haridusharust, mis uurib ja õpetab kõike metsaga seonduvat ja sisaldab endas palju kitsamaid metsanduslikke teadussuundi. Metsateaduse võib tinglikult jagada kolmeks: 1.)Metsakasvatus esindab bioloogilist suunda metsanduses. Metsakasvatust võime defineerida kui tegevust metsas toimuvate bioloogiliste protsesside mõjutamisest selleks, et kasvatada majanduslikult väärtuslikke puistuid. Tegeleb selliste ainetega nagu dendroloogia, metsataimekasvatus, hooldusraied, metsakultiveerimine, metsakaitse, puhkemetsandus jne. st. peamiselt probleemidega mis on seotud uue metsapõlvkonna rajamise ja olemasolevate metsade hooldamise ning kaitsmisega. 2.)Metsako
Inimese mõju tugevnemine loodusele Kauges minevikus reguleeris inimeste arvukust maa peal toit selle hankimine ja kättesaadavus. umbes 2 miljonit aastat tagasi kui inimesed toitusid metsikutest taimedest ja jahtisid metsloomi, suutis biosfäär st. loodus ära toita ca 10 miljonit inimest st. vähem, kui tänapäeval elab ühes suurlinnas. Põllumajanduse areng ja kariloomade kasvatamine suutsid tagada toidu juba palju suuremale hulgale inimestest. inimeste arvukuse suurenemisega suurenes ka surve loodusele, mida inimene üha rohkem oma äranägemise järgi ümber kujundas. Kiviaja lõpuks elas Maal ca 50 milj. inimest. 13. sajandiks suurenes rahvaarv 8 korda 400 milj. inimest. Järgneva 600 aasta jooksul, st. 19. sajandiks rahvaarv kahekordistus ning jõudis 800 miljoni inimeseni. Demograafiline plahvatus 19. sajandi alguses toimus inimkonna arengus läbimurre ja inimeste arv Maal suurenes 90 aastaga 2 korda (st. 7 korda kiiremini kui
Nt rabamänd on väike, see on paratamatu reaktsioon, sest toitaineid pole Plastiline organism muutub ontogeneesi käigus, aga keskkonna tagasimuutumisel, ei muutu organism tagasi. 25 Fenotüübiline elastsus – keskkonnatingimuste tagasi muutumisel, muutub organism tagasi. nt: jänese karv talvel ja suvel nt: päevitades muutub meie nahk tumedamaks, kui päike kaob ära – nahk tagasi valgeks. :) Meie oleme valged, et rohkem D-vitamiini kätte saada. Kuidas plastilisust ära tunda? reaktsiooni norm – eeskiri, kuidas keskkond fenotüüpi mõjutab. σG2 + σK2 Peamõju – keskmine keskkonna mõju σG2 > 0: On olemas 2 erinevat (geneetilist) fenotüüpi (punane, sinine) – on olemas geneetiline varieeruvus
KESKKONNAKAITSE JA KORRALDUS 1. loodus- ja keskkonnakaitse üldküsimused Keskkonnakaitse: atmosfääri, maavarade, hüdrosfääri ratsionaalse kasutamise ja kaitse, jäätmete taaskasutamise või ladustamise, kaitse müra, ioniseeriva kiirguse ja elektriväljade eest. Keskkonnakaitse on looduskaitse olulisim valdkond. Looduskaitse : looduse kaitsmist (mitmekesisuse säilitamist, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamine), kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine, loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine 2. loodus- ja keskkonnakaitse mõiste Keskkonnakaitse- rahvusvahelised, riiklikud, poliitilis-administratiivsed, ühiskondlikud ja majanduslikud abinõud inimese elukeskkonna saastamise vähendamiseks ja vältimiseks ning l
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
