Metsavenna Talu (2)

Jaan Parts
9.klass
Mõniste Kool
01.02.2008
Metsavenna Talu
Poolteist kilomeetrit enne Eesti-Läti piiriületuspunkti asub pisikene Vastse - Roosa küla. Sealsete põldude ja metsade keskel elab vaid 30 kohalikku inimest, aga viimasel paaril aastal on seda Eestimaa ääreala külastanud mitu tuhat huvilist Eestist, Lätist, Soomest, Venemaalt, USAst , Kanadast, Saksamaalt, Inglismaalt ja isegi Indiast . Magnetiks on saanud 1999. aastal rajatud Metsavenna talu, mis pakub enneolematut ekstreemturismi - võimalust ööbida maa- aluses metsavenna punkris ja aduda osakest Eesti sõltumatuse eest seisnud meeste igapäevaohtudest. Ühes punkris on ööbinud ka endine Eesti Vabariigi peaminister Mart Laar. Külarahvas kutsub seda punkrit nüüd Laari sviidiks.
Peente okaspuupalkidega vooderdatud punkrid on kaevatud mäenõlva sisse. Punkrisse on sisse ehitatud magamisnari, pisike laud, muldpõrandal on puupakk ja kirves küttepuude lõhkumiseks ja pisike raudahi. Mehelikult nappi ja askeetlikku interjööri pääseb ainult redeliga. Just sarnastes punkrites elasid neljakümnendate teises pooles ja viiekümnendate alguses sajad vaprad kuid samas õnnetud mehed oma pealesunnitud hundielu. Lisaks punkritele on arglikematele külastajatele ööbimiseks mõeldud 3 püramiid-kämpingut ja üks tavaline kämping, Metsavenna poe peal asuv ruum ning kaks soojustatud aita. Pesemiseks on jõe kaldal saun.
Statistikat ja muud Infot
Möödunud aastal külastas Metsavenna talu üle 5000 inimese. Lisaks veel sajad registreerumata huvilised , keda käib seal peaaegu iga päev. Ilma erilise reklaamita on Vastse-Roosa populaarseks saanud ka pensionäride hulgas, kes käivad meenutamas sõjajärgset aega, mil nad ise veel noored olid. Metsavenna talu on populariseerida aidanud ka Meelise vennad Vahur ja Kaupo . Vahur on kaasas käinud turismimessidel.
Igal kevadel korraldatakse Metsavenna talus Metsavenna päevad. Külastajad viiakse punkritesse, näidatakse relvi , üles on pandud temaatiline näitus. Kohaliku rahvateatri trupi abil näidatakse NKVD üksuse haarangut punkrile, provokaatori tegutsemist, metsavendade arreteerimist ja ülekuulamist ning põgenemist.
1945-1947 Härmikal tegutsenud metsavendade orkestri pillimees Enno Hernits õpetab metsavendade laule, lõkke ääres pakutakse lihtsaid sööke. Ühekäeline metsavend Alfred Käärmann räägib oma elust punkris. Metsavenna tütar Eha Loorits meenutab omi üleelamisi sõjajärgsest ajast. Eesti Vabariigi tänased piirikaitsjad tutvustavad oma igapäevatööd ja eksponeerivad relvastust. Metsavenna päevad lõpevad näitliku punkrilahinguga päikeseloojangul. Lahingus osalevad mitmed Kaitseliidu malevad ja vabatahtlike rühmad. Suitsu, kära ja pauku tehakse kõvasti.
Metsavendade relvad
Igaaastased traditsioonilised üritused

• Jaanipäev
  

Igaaastased Jaanipäevased võistlused :
*õllepruulija laua testimine
*üle lõkke hüppa jõkke
*ülikõva mehe võistlus

• Mälestussimman-Igal aastal 19.augustil peetav stiilipidu.
  

2007.aasta Mälestussimmani kava :
21.00 -01.00 Metsavendade punt kooseisus :
( Meelis Mõttus, Vahur Mõttus, Kaupo Mõttus, Alo Piho , Jaanus Põldsepp, Mart Männiste)
ja lustibänd Pärgament Ida-Virumaalt

• Tants algas legendaarse alguslauluga
  

"Küll mitu aastat kestnud hirmus sõda
ja tuhanded on langed võitluses....."

• Enne keskööd KGB ootamatu rünnak mille võttis vastu Metsavendade jõuk. Sel aastal oli karmim kui kunagi varem
  
• Korraldaja ilutulestikufirma TULEKILD ja ajalooklubi FRONT LINE.
  
• Pärast rünnakut Vaikus 10 minutit.
  
• Disko jätkus hommikul kella neljani .
  

• Vastlapäev
  

Mõniste ja Varstu valdade ning Ape linna ühisüritus, kus võisteldakse erinevates talispordialades:
Vastlapäeval toimunud võistlused:
* Veidrate sõidukite võistlus
* Kelgutamine
* Suusaprint
* Köievedu
Metsavenna talu hinnakiri
1)Metsavenna retk / täiskasvanud, grupis 1-40 inimest 3 000.- EEK
iga järgnev inimene 70.-EEK/inim
2) Metsavenna retk/ lapsed, grupis 1-50 inimest 3 000.-EEK
iga järgnev inimene 60.-EEK/inim
3)Metsavenna retk/ (lõuna) 3 h, grupis 1-25 inimest 5 000.- EEK
iga järgnev inimene 200.-EEK/inim
4)Öö Metsavennas/grupis 1-20 inimest 10 000.- EEK
iga järgnev inimene 500.-EEK/inim
5) Ööpidu /grupis 1-20 inimest 12 000.- EEK
iga järgnev inimene 600.-EEK/inim
6) Ööpäev Metsavenna talus/ grupis 1-20 inimest 15 000.- EEK
iga järgnev inimene 750.-EEK/inim
7) Nädalavahetus Metsavenna talus/ grupis 1-20 inimest 20 000.- EEK
iga järgnev inimene 1 000.-EEK/inim
8) Kiigeplatsi rent/ öö-päev kuni 300 inimest 10 000.- EEK
9) Kogu kompleksi rent /öö-päev kuni 300 inimest 15 000.- EEK
10) Suitsusauna rent 800.-EEK
11) Sissi pubi 5 000.-EEK
12) Kelgutamine 100.- EEK/ inim

• Hinnad kehtivad aastal 2008,sisaldavad käibemaksu 18 %
  

Kes olid metsavennad ?
Metsavennad olid Eesti, Läti või Leedu partisanid, kes Teise maailmasõja ajal ja ka hiljem võitlesid Nõukogude invasiooni ja kolme Balti riigi okupatsiooni ajal Nõukogude režiimi vastu. Sarnased partisanide grupid võitlesid Nõukogude režiimi vastu ka Poolas, Rumeenias, Valgevenes ja Ukrainas.
Enne ja pärast teist maailmasõda põgenes Eestis võõrvõimu repressioonide eest metsadesse tuhandeid mehi. Põhjusi oli mitmeid - kardeti nõukogude või saksa armeesse mobiliseerimist, jõukamad talunikud pelgasid Siberisse küüditamist; vabatahtlikult või sundkorras saksa sõjaväes teeninud mehed pagesid arreteerimise eest; paljudel metsa põgenenutel säilis mitmeid aastaid lootus Eesti Vabariigi peatseks taastamiseks välisriikide abil.
Kõrgemasse metsa ehitati maa-alused punkrid, kus sai aastaringi elada. Mehi, kes sellise elu olid sunnitud valima nimetati metsavendadeks. Nõukogude repressiooniorganid pidasid metsavendadele halastamatut jahti. Suur osa metsa peitunud meestest tapeti või saadeti pärast tabamist Siberisse. Viimased põhjamaade robinsonid tulid vabatahtlikult metsast välja alles seitsmekümnendate aastate alguses.
Pilte metsavendadest :
Isa mälestus
Mu isa oli loomult lahke ja lõbus mees. Ainult ühel teemal ei rääkinud ta sõnagi. Mitte kunagi. Sulges suu või läks lihtsalt ära. Need olid metsavenna-aastad, meenutab Meelis …
Meelis Mõttuse isa Harry Mõttus (1921-1991) hakkas metsavennaks juba 1940. aastal. Et Harryl veresüüd polnud, tuli ta vabatahtlikult metsast välja 1954. aastal. Just siis pääsesid Stalini surma järgse amnestiaga Siberist koju tagasi esimesed küüditatud.
"Isa rääkis mulle ja vendadele oma metsavennaelust vähe," meenutab Meelis, kes teadis kogu lapsepõlve oma isa raskest saatusest. "Kakskümmend aastat tagasi olin koolipoisina isaga metsas puid tegemas ja siis ta avaldas mulle ühe suure saladuse , mida hoidsin kaua vaid enese teada," pajatab Meelis. Järsku läksid tal justkui keelepaelad lahti, ta ilmselt ei pidanud enam pingele vastu ja pidi kõik ära rääkima. Ta lausus , nüüd poeg ütlen ma sulle ühe suure saladuse, mida siin ilmas ei tea mitte keegi. Isa ütles, tead, poiss, maja kõrval on püstol kuulipilduja . Uhiuus ,temast pole tehtud veel ühtainsatki pauku .Isa ütles, kui sul peaks seda kunagi vaja olema, saad sellega Eesti riiki kaitsta. Nüüd hakkasid ka minul põlved värisema, et mis ma selle saladusega peale hakkan. Meelis teadis, et salarelva omamine oli hullem seitsmest surmapatus, ja ilmselt ei jätnuks Siberi-sõidud meie peret eluilmaski maha. Tõotasin isale , et vaikin kui haud ning ei räägi sinu suurest saladusest kellelegi. Kuid aastate möödudes, kui karta enam polnud midagi plaanis Meelis paljastada isa saladuse, aga plaaniks see jäigi. Siiski ka minul oli hirm. Kui aga Metsavenna silt katte alt vabaks sai sinimustvalge masti lendas ja orkester hümni mängis, nutsin ma lausa sorinal, meenutab Meelis.
Eesti Vabariigi 75. aastapäevaks 1993. aastal avas Meelis Mõttus kodukülas isa mälestuseks Metsavenna poe, mis tegutseb tänaseni. Eesti Vabariigi 80. juubeli päeval organiseeris ta poe ees päikese tõusu ajal lippude õnnistamise. Siis julges Meelis ka relva peidikust välja tuua. PPS muudeti kasutuskõlbmatuks ja anti Mõniste muuseumile, kus seda praegugi võimalik vaadata on.
Eesti legendaarseim metsavend-Alfred Käärmann
• 14. septembril 1922 Harglas sündinud Käärmann sõdis 1944. aastal Narva rindel venelaste vastu. Sama aasta septembris hakkas ta end arreteerimise eest varjama ja läks metsavennaks.
• 1945. aastal sai ta haarangul raskelt haavata ning tal amputeeriti metsas käsi. Pärast seda jätkas ta sõdimist ja punkrielu.
• 1952. aasta sügisel Käärmann reedeti ja julgeolekutöötajad võtsid ta kinni. Talle mõisteti 25 aastat vangistust.
• Vabanes 1967. aastal. Kuna ei saanud Eestisse asumise luba, läks kodukanti illegaalselt. Ametliku elamisloa sai 1981. aastal.
• Käärmann võttis osa Kaitseliidu taastamisest ja valiti Eesti Kongressi saadikuks. Ta on kirjutanud mälestusi ja teisi raamatuid.
• 1997. aastal autasustas president Lennart Meri teda Kotkaristi IV klassi teenetemärgiga.
Onu Maxi pärandus
Harry Mõttuse vend Max põgenes 1944. aastal Eestist ja sattus elama Austraaliasse. Pool sajandit hiljem, 1994. aastal soovis ratastooli aheldatud haige vana mees tulla koju surema. Mõni nädal pärast kodumaale naasmist Maxi tervis enam vastu ei pidanud ja mees suri. Onu jättis oma säästud Meelisele ja palus selle rahaga teha midagi Eestile kasulikku .
Leidsin, et minu eesmärk peaks olema seal ääremaal elu hoidmine ja Eesti iseseisvusse uskunud tõeliste metsavendade mälestuse jäädvustamine," sõnastab metsavenna poeg oma missiooni. Onu Maxi päranduse paigutas Meelis oma ettevõtetesse, mis tänaseni tööpuuduse paines olevate Lõuna-Eesti külade inimestele tööd annavad. Meelis on 250 lehmaga OÜ Lõunapiim suuromanik . Talle kuulub lisaks loomadele ja lautadele veel 2 saekaatrit Mõnistes ja Krabil . Meelis on tööandja 35 kohalikule inimesele Mõnistes, Sarus, Vastse-Roosas ja Krabil.
"Kui suudan ettevõtlusega piisavalt raha teenida, siis rajan Vastse-Roosasse Vaidva jõel asuvale saarele punkermuuseumi," unistab emotsionaalse olekuga ettevõtja. Muuseumisse hakkab Mõttuse kujutlustes pääsema vaid päikeseloojangust päikesetõusuni, et aduda ohtu ja salapära. Saarele viib paadimees, kellele tuleb pileti ulatamise asemel öelda õige parool . Punkermuuseumi eksponaadid on suurelt jaolt juba olemas - kõik originaalid ja metsavendlusega seotud.
Mälestusmärk kõikidele metsavendadele
 
 
 
1. Saun asub 3 m kaugusel Vaidva jöest. Sauna ees on korralik purre kust vöib igas poosis jökke hüpata. Sügavus 3 meetrit. Ebakainetel soovitav kasutada päästeveste (kohapeal olemas).
2. Saunas on kaks leiliruumi - puukütega, elektriküttega; pesuruum ja riietusruum.
3. Riietusruumi mahub korraga kuni 6 inimest.
4. Puuküttega leiliruumi mahub korraga lavale 2 inimest.
5. Elektriküttega ruum 18 m3, elektrikeres 21 kW. Lavale mahub kuni 6 inimest. Kuumus väga stabiilne.
6. Pesuruumis kaks aegreleega dushi ja kaks kraanikaussi.
7. Suvel suur läbilaskevöime. Ei teki vee ega soojuse puudust.
Onu Maxi pärandus Austraaliast
Harry Möttuse vend Max pögenes 1944. aastal Eestist ja sattus elama Austraaliasse. Pool sajandit hiljem, 1994. aastal soovis ratastooli aheldatud haige vana mees tulla koju surema. Meelis lendas talle järele ja töi Maxi Eestisse. Möni nädal pärast kodumaale naasmist Maxi tervis enam vastu ei pidanud ja mees suri. Onu jättis oma säästud Meelisele ja palus selle rahaga teha midagi Eestile kasulikku.
 
"Leidsin, et minu eesmärk peaks olema seal ääremaal elu hoidmine ja Eesti iseseisvusse uskunud töeliste metsavendade mälestuse jäädvustamine," sönastab metsavenna poeg oma missiooni. Onu Maxi päranduse paigutas Meelis oma ettevötetesse, mis tänaseni tööpuuduse paines olevate Löuna-Eesti külade inimestele tööd annavad. Meelis Möttus on 250 lehmaga OÜ Löunapiim suuromanik. Talle kuulub lisaks loomadele ja lautadele veel 2 saekaatrit Mönistes ja Krabil. Pöhitoode on klaasikastid suurkontsernile Saint-Gobain. Meelis on tööandja 35 kohalikule inimesele Mönistes, Sarus, Vastse-Roosas ja Krabil.
 
"Kui suudan ettevötlusega piisavalt raha teenida, siis rajan Vastse-Roosasse Vaidva jöel asuvale saarele punkermuuseumi," unistab emotsionaalse olekuga ettevötja. Muuseumisse hakkab Möttuse kujutlustes pääsema vaid päikeseloojangust päikesetöusuni, et aduda ohtu ja salapära. Saarele viib paadimees, kellele tuleb pileti ulatamise asemel öelda öige parool. Punkermuuseumi eksponaadid on suurelt jaolt juba olemas - köik originaalid ja metsavendlusega seotud.
Metsavenna poeg jäädvustas isa mälestuse
Meelis Möttuse isa Harry Möttus (1921-1991) hakkas metsavennaks juba 1940. aastal. Et Harryl veresüüd polnud, tuli ta vabatahlikult metsast välja 1954. aastal. Just siis pääsesid Stalini surma järgse amnestiaga Siberist koju tagasi esimesed küüditatud.
"Isa rääkis mulle ja vendadele oma metsavennaelust vähe," meenutab Meelis, kes teadis kogu lapsepölve oma isa raskest saatusest. "Kakskümmend aastat tagasi olin koolipoisina isaga metsas puid tegemas ja siis ta avaldas mulle ühe suure saladuse, mida hoidsin kaua vaid enese teada," pajatab Meelis. Nimelt peitis isa enne metsast välja tulekut oma püstolkuulipilduja koolimaja pööningule, korstna körvale pöranda alla. Eesti Vabariigi 75. aastapäevaks 1993. aastal avas Meelis Möttus kodukülas isa mälestuseks Metsavenna poe, mis tegutseb tänaseni. Eesti Vabariigi 80. juubeli päeval organiseeris ta poe ees päikese töusu ajal  lippude önnistamise. Siis julges Meelis ka relva peidikust välja tuua. PPS muudeti kasutuskölbmatuks ja anti Möniste muuseumile, kus seda praegugi vöimalik vaadata on.
Metsavenna talu on hea vöimalus tänastele koolilastele Eesti ajaloo tutvustamiseks. Pidevalt külastavad punkreid ja muud juurdekuuluvat öpilasekskursioonid.
Möödunud aastal külastas Metsavenna talu üle 5000 inimese. Lisaks veel sajad registreerumata huvilised, keda käib seal peaaegu iga päev. Ilma erilise reklaamita on Vastse-Roosa populaarseks saanud ka pensionäride hulgas, kes käivad meenutamas söjajärgset aega, mil nad ise veel noored olid. Metsavenna talu on populariseerida aidanud ka Meelise vennad Vahur ja Kaupo. Vahur on kaasas käinud turismimessidel.
Igal kevadel korraldatakse Metsavenna talus Metsavenna päevad. Külastajad viiakse punkritesse, näidatakse relvi, üles on pandud temaatiline näitus. Kohaliku rahvateatri trupi abil näidatakse NKVD üksuse haarangut punkrile, provokaatori tegutsemist, metsavandade arreteerimist ja ülekuulamist ning pögenemist.
1945-1947 Härmikal tegutsenud metsavendade orkestri pillimees Enno Hernits öpetab metsavendade laule, lökke ääres pakutakse lihtsaid sööke. Ühekäeline metsavend Alfred Käärmann räägib oma elust punkris. Metsavenna tütar Eha Loorits meenutab omi üleelamisi söjajärgsest ajast. Eesti Vabariigi tänased piirikaitsjad tutvustavad oma igapäevatööd ja eksponeerivad relvastust. Metsavenna päevad löpevad näitliku punkrilahinguga päikeseloojangul. Lahingus osalevad mitmed Kaitseliidu malevad ja vabatahtlike rühmad. Suitsu, kära ja pauku tehakse kövasti.
Kes olid metsavennad
Enne ja pärast teist maailmasöda pögenes Eestis vöörvöimu repressioonide eest metsadesse tuhandeid mehi. Pöhjusi oli mitmeid - kardeti nöukogude vöi saksa armeesse mobiliseerimist, jöukamad talunikud pelgasid Siberisse küüditamist; vabatahtlikult vöi sundkorras saksa söjaväes teeninud mehed pagesid arreteerimise eest; paljudel metsa pögenenutel säilis mitmeid aastaid lootus Eesti Vabariigi peatseks taastamiseks välisriikide abil.
 
Körgemasse metsa ehitati maa-alused punkrid, kus sai aastaringi elada. Mehi, kes sellise elu olid sunnitud valima nimetati metsavendadeks. Nöukogude repressiooniorganid pidasid metsavendadele halastamatut jahti. Suur osa metsa peitunud meestest tapeti vöi saadeti pärast tabamist Siberisse. Viimased pöhjamaade robinsonid tulid vabatahtlikult metsast välja alles seitsmekümnendate aastate alguses.
 
Eesti metsavendade kodulehekülg : http://www.rk.ee/metsavennad/
Enne ja pärast teist maailmasöda pögenes Eestis vöörvöimu repressioonide eest metsadesse tuhandeid mehi. Pöhjusi oli mitmeid - kardeti nöukogude vöi saksa armeesse mobiliseerimist, jöukamad talunikud pelgasid Siberisse küüditamist; vabatahtlikult vöi sundkorras saksa söjaväes teeninud mehed pagesid arreteerimise eest; paljudel metsa pögenenutel säilis mitmeid aastaid lootus Eesti Vabariigi peatseks taastamiseks välisriikide abil.
 
Körgemasse metsa ehitati maa-alused punkrid, kus sai aastaringi elada. Mehi, kes sellise elu olid sunnitud valima nimetati metsavendadeks. Nöukogude repressiooniorganid pidasid metsavendadele halastamatut jahti. Suur osa metsa peitunud meestest tapeti vöi saadeti pärast tabamist Siberisse. Viimased pöhjamaade robinsonid tulid vabatahtlikult metsast välja alles seitsmekümnendate aastate alguses.