Mende Nazer- "Orjatar" (0)

Esimesest peatükist sain ma teada, missugust elu Mende elas Nuubias, et tal on kaks vanemat õde Shokan ning Kunyant ja kaks vanemat venda Babo ning Kwandsharan. Leheküljel 23 sain ma teada nende küla traditsioonidest, et lapsi kaunistati, lõigates igasuguseid kujundeid naha peale. Ning poisse lõigati ümber. Siis kui Mende laps oli, siis enam kujundeid nahka ei lõigatud ning poiste ümberlõikamine toimus ka tunduvalt varem. Ning siis kui oli põua periood, siis valged tõid neile Ameerikast süüa. Kõik hakkasid president Bush’i ülistama, mõeldi isegi laul tema auks ning poistele pandi Bush nimeks.
Teises peatükis jutustab Mende, kuidas ta isaga hirsipõllul põlluvalvuriks käis. Kuna külas ei olnud sobivat kohta kus hirsipõldu harida, siis pidi seda tegema kaugemal ning Mende läks oma isale appi, et valvata et ükski lind hirsi teri nahka ei pistaks. Ta pidi seal üksi olema ning ta kartis vaime ning metsloomi, kõige hirmsam oli tema jaoks see, kui ta hüääni nägi, ta põgenes ta eest puu otsa ja oli väga hirmul.
Kolmandas peatükis abiellub Mende õde Kunyanti Musaga, nad ei olnud teineteist veel kordagi näinud, kuid Musa arvas , et on üige aeg abielluda . Nende hõimu traditsioon oli see, et peigmees peab pruudi eest maksma tavaliselt paar lehma, kitse ja mõned kotid hirssi. Nad kihlati juba siis, kui Kunyanti sündis. Siis kui oli pulmapidu nägi Kunyanti väga ilus välja, ning pärast pulmi asusid Musa ja Kunyanti pruudi perekonna juurde elama. See oli ka üks traditsioon, et peale pulmi aastaks ajaks pruudi pere juurde elama minna. Järgmine hommik, kuulis Mende mineid jubedaid hüüatusi, aga ta ema rahustas, et need on tädid, kes ta õele laulavad . Mende läks vaatama ning nägi verist lina. Ta oli väga segaduses, ta ei teadnud mis see tähendab ja kartis, et midagi halba on juhtunud. Tegelikult oli see vereplekk seal lina peal kuna, Kunyanti oli süütu ning tal oli esimene vahekord , ta oli nädal aega valudes ja ei saanud liigutada, Mende oli väga mures. Kuid siis kuulis ta, et ta õde ootab last ning oli jälle rõõmus. Kuigi kahjuks sündis laps ning suri kohe ära, Kunyati oli väga muserdatud.
Neljandas peatükis jutustab Mende, kuidas ta kooli läks. Ta läks kooli kui ta sai kaheksa ning ta väga ootas seda, koolis küsiti kogu aeg raha ning kui raha ei saadud siis enne ei tohtinud kooli minna, kui raha oli. See ei olnud õppemaks vaid igasuguste pliiatsite ja vihikute jaoks. Alguses pidid nad kõik araabia tähestiku tähed pähe õppima, siis õpetati araabia numbreid ning lõpuks hakkasid nad koraani lugema. Esimese klassi lõpus oli neil kaks eksamit ning Mende oli klassis paremuselt teine.
Koolis keelasid õpatajab nuubia keele rääkimise, neile pandi ka araabia nimed. Nedne õpetajad olid ka araablased . Seda põhjendati sellega, et nuubia keel on tobe , aga araabia keel on suur keel, sellest saavad kõik aru. Kolmandas klassis tuli palju uusi aineid, maateadus , ajalugu, bioloogia ja kunstiõpetus. Mede oli väga hoolas ja kui ta koju läks, siis ta jutustas alati, mis oli koolis toimunud.
Viiendas peatükis sain teada, et kord kui Mende ema ja ta tädi Nhe raffiapalmi koort lõikama läksid, kadus Nhe ära. Kutsuti Mende isa ja kõik onud Nhe’d otsima ning kui lõpuks leiti, siis ta oli paistes ja krampides, teda oli hammustanud madu. Nhe viidi küll ruttu külla tagasi, aga ei õnnestunud teda päästa. Mende isa segas kokku salvi ja pani seda hammustusele peale, aga Nhe oli juba väga paistes ning hakkas veritsema kõikjalt ja suri ära. Siis oli leinatseremoonia. Matustel ei tohtinud naised osaleda. Külas palusid kõik Allahit, et Nhe paradiisi vastu võetaks.
Kuuendas peatükis lähevad kõik nuubia hõimud maadlusvõistlustele. Iga kord oli võistlused erineva hõimu poolt peetud. Tüdrukud löödi üles, pandi kaela ehteid , mis pärast võitjatele kaela pandi, kehad õlitati ära ning pandi helmestega üle.
Maadlejad kogunesid tasandiku keskele , nad olid paljad ning välge värviga koos, siis hakkas võistlus pihta ja kui võistlus lõppes, siis raputasid maadlejad üksteisega kätt ja vabandasid, kui nad liiga julmad olid olnud. Siis kui nad tagasi koju hakkasid minema nägid nad teise hõimu tüdrukuid, nad kutsusid nad endale külla, sööma. Kõik hõimud rääkisid ühiskeeles kaakbiis.
Mende kuuleb esimest korda, mida sõda tegelikult tähendab ning mida araablased teevad, et tapavad, vägistavad ja röövivad niisama. Mende isa ütles, et Sudaanis ei ole õiglust, et araablased tapavad nuubialasi, kuna nad tahavad kõiki mustanahalisi hävitada.
Seitsmendas peatükis räägib Mende kuidas teda ü´ mber lõigati, alguses ta vanemad rääkisid, et see ei ole valus ning muidu ta mehele ei saa, kuna see garanteerib naise neitsilikkuse ning lõpuks oli Mende nõus. Siis oli ümberlõikamise päev ning see kuidas seda tehti oli nii jubedalt kirjeldatud, et ma ei suuda ettegi kujutada millist piina võivad need tüdrukud tunda, keda on ümber lõigatud. See on lihtsalt hirmus ja võigas. Ning, et osad tüdrukud on surnud mingi põletiku tõttu, mis on tekkinud või siis, et sünnitades on surnud või laps on surnud.
Lõpuks suutis Mende oma vanematele andestada, et nad on talle valetanud ning ta sai aru, et ta pidi seda tegema kuna muidu poleks ta abielluda saanud.
Kaheksandas peatükis jutustab Mende, et tema suurim unistus on saada arstiks kuna nende hõimus pole kogu aeg arst kohal. Ta räägib sellest pidevalt isale ning isa toetab tema unistust, põhjus miks ta arstiks tahab saada oli selles, et kui ta vend haigestus, siis ei olnud arsti kohal ning vend tuli viia lähimasse linna haiglasse, Dillingisse, kuid sinna minnes kulus terve päev. Alguses ei saanud keegi Babot haiglasse viia, kuid kui ta seisund halvenes siis Mende vanem vend ning vanaisa viisid Babo haiglasse. Paar päeva hiljem läksid Mende, isa ning ta onu ka Babot vaatama. Tuli välja, et Babol oli raskekujuline kõhulahtisus ning ta jõudis haiglasse viimasel minutil, muidu oleks ta surnud. Sellepärast tahtiski Mende õppida arstiks, et abi oleks kogu aeg käepärast.
Üheksandas peatükis ründasid küla araabia ratsanikud , nad põletasid küla, tapsid naisi, lapsi ning mehi ning ka röövisid osad lapsed, et viia neid orjusese. See kõik toimus öösel, siis kui nad magasid , nad kuulsid midagi kahtlast ning ärkasid üles. Mende isa läks vaatama, mis toimub ning nägi, et hütid põlevad, Mende isa sai kohe aru, et midagi on valesti ning siis hakkas karjuma „mudžahiidid“ Mende ei saanud aru, mis toimub kuid isa karjus , et nad peavad põgenema. Nende plaan oli metsani joosta, kuid kui nad sinnani jõudsid, siis olid ka seal araablased, kes tõkestasid nende põgenemistee. Kui Mende oli kaotanud rüseluses isa ja ema siis võttis ratsanik ta hobusele ja viis ta mets, kus istusid ka teised lapsed. Noorimad lapsed olid umbes kaheksa aastased ning vanimas umbes kaheteistkümnesed. Nad olid metsas hommikuni. Mendele meenus see jutt, mis isa oli talle rääkinud shimiide hõimust ja ta sai aru, et toimus sama asi.
siis kui hommik kätte jõudis tulid mehed laste juurde, nad hüüdsid „Allahu akbar !“ „issand on vägev!“ Mende imestas, et miks teised muslimid röövisid, vägistasid ja tapsid teisi muslimeid. Siis võttis iga mees ühe lapse sadulasse ja ratsutati minema
Kümnendas peatükis jutustab Mende, et kui nad ratsanikuga läbi metsa sõitsid, siis hakkas see mees teda käperdama. Mende ei saanud aru, mis toimub, ta kartis väga. Siis tahtis Mende pissile minna ning ütles seda ratsanikule, ratsanik peatus ning kui Mende põõsas pissis, hiilis ratsanik talle selja taha ning käperdas teda ja vägistas ta. Mende proovis vastu hakata, aga see küttis mehe veel rohkem üles. Kuna Mende oli õmber lõigatud, siis tundis ta väljakannatamatut valu ning kuna see mees ei olnud ka õrn, siis tegi see asja hullemaks. Mende hakkas nutma , kuid mehel oli ükskõik, ta vaid ütles, et see meeldub sulle ja see teeb sulle head.
Siis ratsutasid Mende ja ratsanik edasi, kui nad lagendikule jõudsid, olid seal juba ka teised ratsanikud ja lapsed, paljud tüdrukud nutsid, Mende sai aru, et nendega oli juhtunud sama asi, mis Mendegagi. Siis pandi lapsed telki, tüdrukud ühte ja poisid teise. Nad ei tohtinud telgist niisama lahkuda. Mõned päevad hiljem kästi neil pesema minna ning neile anti sõdurite vanad pluusid selga. Siis kästi osadel valvuriga kaasa minna, sest neid viidi kuhugi, kuhu seda veel Mende ei teadnud.
Üheteiskümnendas peatükis viidi Mende, Ashcuana, Kumal, Kayko ja Ammo autoga laagrist minema. Kuna Mende oli neist kõige vanem, siis tüdrukud vaatasid teda kui juhti. Nad istusid veoauto kastis, kui nad linna jõudsid, siis sai Mende aru, et see oli Dilling. Mende mõtles kohe põgenemisplaani, et kui auto südalinna jõuab, siis saavad nad kastist välja hüpata, kuna auto peab kiirust vähendama, sest liiklus on väga tihe. Kuid liiklus ei olnud nii tihe ning see plaan ei õnnestunud. Nad ei teinud ühtegi peatust ja sõitsid ka öösel ning kuna kõrbes on öösel tohutult külm, siis nad ei saanud magada. Hommikul kui tüdrukud tahtsid pissile ning süüa karjus Mende, et autojuht auto kinni peaks, autojuht peatus hüti ees, kus nad said süüa. Siis sai Mende teada, et nad sõidavad suurlinna Hartumisse. Kui nad linna jõudsid olid kõik väga imestanud, kuna keegi neist ei olnud varem linnas käinud. Nad arvasid, et suured majad on autodele ning et autod elavad nendes suurtes majades ning nad tegid järelduse, et need autod mis seisid olid haiged või magasid. Siis auto peatus ning tüdrukud viidi mingsuguse araablase majja.
Kaheteistkümnendas peatükis räägib Mende kuidas nad seal araablase majas olid. Tüdrukud viidi keldrisse ning Asha, selle pere ori, hoolitses tüdrukute eest. Ta jagas neile madratsid ning andis neile süüa. Öösel kui kõik tüdrukud magasid rääkisid Mende ning Asha juttu . Asha rääkis kuidas tema sinna sattus ning et ta on seda maja teeninud rohkem kui kakskümmend aastat. Asha rääkis, et varsti saadetakse Mende mingisse majja ning et ta peab selle pere heaks töötama, kuhu ta läheb. Ta peab tegema kõik, mis kästakse muidu saab ta peksa.
tüdrukud pandi kohe tööle, nad pidid sibulaid koorima , kikerherneid puhastama ning need veidi üli lisades uhmris pudruks jahvatada. Tüdrukud olid väga väsinud ning kui Joahir käskis tüdrukutel end mitu korda pesta, hakkasid tüdrukud vinguma, et nad hommikul käisid ja et nad on liiga väsinud, kuid nad pidid ikkagi minema. Siis tulid mingid naised tüdrukuid vaatama ning rääkisid Joahiriga, et millist tüdrukud nad tahavad.
Kolmeteistkümnendas peatükis saab Mende teada, et ta viiakse ühe naise juurde, kes teda vaatamas käis, teenima . Mende ei tahtnud tüdrukuid jätta ning oli väga kurb. Mendele anti kleit ning ta läks oma uue perenaise Rahabiga kaasa.
Neljateistkümnendas peatükis sõidab Mende Rahabi juurde koju. Rahab kutsus Mendet yebitiks. Mende oli väga kurb, et teda nii nimetati, kuna yebit tähendab sõna-sõnalt tüdrukut, kes ei ole väärt nime kandma ning see on väga alatu araabiakeelne sõimusõna. Rahab näitas talle koha, kus Mende magas ning järgmine hommik äratas Rahab Mende ja käskis tal pesema minna ning kööki tulla. Kui Mende seal oli, siis Rahab luges talle sõnad peale. Ta ütles, et Mende elab tema juures ning töötab tema heaks ning jääb sinna majja terveks eluks. Ta jagas talle käsud kätte, Mende pidi laste eest hoolitsema, pesu pesema ja triikima, teed keetma, nõusid pesema ja maja koristama . Mende pidi sööma eraldi sööginõudega, kuna ta oli „räpane“ ja „täis haigusi“ Esimese päeva lõpuks oli Mende kurnatud. Iga päev möödus sama moodi rassides. Rahab oli väga kohutav ning ta ka peksis Mendet.
Viieteistkümnendas peatükis räägib Mende, kuidas ta seal olles iga nädalal aednikuga teretas, lõpuks võttis Mende julguse kokku ja nad rääkisid. Aednik kutsus Mende oma tütrega mängima ning ütles, et eelmine teenija Sadhia käis kogu aeg tema tütrega mängimas ning ta imestas kui Mende ütles, et tema ei tohi välja minna. Seda nägi Rahab ning sa vihaseks, ta laskis aedniku lahti ning tahtis teada mis Mende ning aednik olid rääkinud. Ta karjus Mende peale, et ta on abda ning et temal ei ole mingit puhkust ega puhkepause, et Mende on alati seal ning kuulub Rahabile.
Kuueteistkümnendas peatükis jutustab Mende, et kuidas tal hakkasid päevad. Ta oli väga hirmul, kuna ta ärkas hommikul verisena. Ta kartis, et tal on sisemine verejooks. Ta arvas, et see läheb peale duši all käiku üle ning ta läks oma töid tegema. Kui Rahab nägi, et Mende oli verine ütles ta Mendele, et tal on kuupuhastus ning andis talle vatti ning õpetas talle, kuidas vatti panna tuli, kuna esimene kord pani Mende vati valesti. Mende sai peagi aru, et see asi on kõigil naistel tavaline.
Seitsmeteistkümnendas peatükis räägib Mende kuidas Rahab teda kogu aeg peksab , kui Rahabile midagi ei meeldi Mende juures või kui Mende midagi natukene ka valesti teeb. Ka külalised teevad Mende üle nalja ja vaatavad mõnuga kuidas Rahab Mendet peksab.
Kaheksateistkümnendas peatükis räägib Mende, kuidas ta salaja palvetas. Kuna Mende oli muslim , siis ta peab viis korda päevas meka suunas palvetama. Rahab ning ta mees Mustafa olid ka muslimid ning nad ka palvetasid. Kord kui Rahab teada sai, et Mende käib salaja palvetamas karjus too ta peale ja püüdis tema palvetamist iga hinna eest takistada. Kuna Mende oli koolis õppinud, et muslimid peavad üksteist austama ja, et kõik muslimid on võrdsed, ei saanud ta aru, miks Rahab temaga nii käitub. Mende oli nüüd kolmteist, ta leidis voodi alt mängukaru, mis meenutas talle Uranit. Ta võttis selle endale ning rääkis temaga ning võttis iga öö ta kaissu . Ta elas rohkem mälestuses, kuna tegelikkus oli väga jube. Ta töötas välja meetodi, mis aitas tal peksu vältida.
Mida aasta edasi, seda lähedamaks said Mende ja Rahabi lapsed. Kui Rahab last ootas, siis ta käskis Mendel kaasa tulla, kui nad lastega parki läksid. Mende sai esimest korda majast välja.
Üheksateiskümnendas peatükis lööb Rahab Mendet nii kõvasti, et ta kukub ning kaotab teadvuse, tal on suur haav ning Rahab kartis et Mende sureb ära. Mende viiakse haiglasse ning kui ta ärkab käseb Rahab Mendel rääkida, et ta kukkus ning et ta on palgaline teenijatüdruk. Haiglas saab ta lähedaseks Nunghaga, kes on pärit Lõuna-Sudaanist. Siis kui Mende koju tagasi viidi, pidi ta hakkama kohe ka tööd tegema. Kord oli Rahab kuuri ukse lahti unustanud ning kui Mende hommikul ärkas alustas ta kohe töid ning kui Rahab nägi, et Mende ei proovigi põgeneda siis lubas ta Mendel hakata väljasõitudel tihemini kaasas käima.
Kahekümnendas peatükis ärkas Mende suure kära peale. Mende sai teada, et müra tekitasid arvukad raketid, mis lennutati üle nende linnaosa , see oli terroristide töö. Kõik rääkisid, et ameeriklased on pahad, kuna nad pommitavad Osama bin Ladeni arvatavat relvaladu. Sel ööl palvetas Mende, et järgmine kord teeksid raketid kogu Hartumi maatasa, tal oli ükskõik kas tema jääks ellu või mitte.
Kahekümne esimeses peatükis jutustab Mende kuidas ta Rahabiga Rahabi ema juurde kaasa läks. Seal nägi ta ka teisi tüdrukuid, aga need ei olnud orjad , neile anti vabu päevi ning neid ei pekstud ning nad said raha selle eest, mida nad tegid. Mende oli väga löödud, kuna nendesse suhtuti paremini ning ta ei olnud seda millegagi ära teeninud. Siis kui tüdrukud omavahel rääkima hakkasid, kutsus Rahab Mende endaga korra kaasa ja käskis Mendel jälle valetada, et ta maksab talle palka jne. Õhtul, kui kõik sõid küsis Jaimea, et miks Rahab Mendet lööb ning Mende ainult kordab, et ta töötab tema juures jne. kui Rahabi õde Amel kuuleb seda jutuajamist, siis lähevad Jaimea ning Amel tülli ningka Rahab sekkub asjasse, asi lõppes sellega, et Jaimea lahkus majast. Mende kahetses, et ta ei rääkinud tõtt, sest Jaimea astus ju tema eest välja.
Kahekümne teises peatükis palub Rahab Mendel poodi muna tooma minna ning Mende läheb, tagasi tulles jääb ta vaatama kudias lapsed mängivad, aga Rahab näeb seda ja saab vihaseks. Rahab käskis Mendel muna praadida, kuid kui munad praetud said, vihastas Rahab ning karjus Mende peale et ta pidi pošeerima mune mitte praadima ja a põletab ta käe.
Mende oli saanud juba kuueteiskümne aastaseks ning ta oli väga kena, mehed vaatasid teda kui ilusat naist ning ühel päeval tuli Mustafale külla noorpaar ning Mustafa ja araablane leppisid kokku kuidas Mende ja araablane kahekesi jätta, et araablane teda ära saaks kasutada. Õnneks Mende ähvardas teda, et ta kutsub naise ning araablane sead rohekm ei proovinud.
Kahekümne kolmandas peatükis saab Mende teada, et ta läheb Rahabi õe juurde Londonisse, tegema seda sama mida ta ka Rahabi juures tegi. Koristama, pesu pesema ja triikima, nõusid pesema ja süüa tegema
Kahekümne neljandas peatükis kähtab Mende Kumalit, üks Mende sõbrataridest. Nad rääkisid ning Mende saab teada, et tema pere elas rünnaku üle ja kõik on elus ning kui Mende ütleb, et ta lähe varsti Londonisse, siis andis Kumal Mendele tema tädipoja numbri, et Mende talle helistada saaks.
Kahekümne viiendas peatükis jutustab Mende, et on aastavahetus ning kui kõik parki läksid, siis kohtas Mende seal teisi orjatare ning hakkas ühe hirmunud tüdrukuga rääkima. Laps rääkis mis tema perekonnaga juhtus ning hakkas nutma, ka Mende nuttis, kuid pühkis ruttu pisaraid, et Rahab aru ei saaks. Mende räägib tüdrukule, et käskjale ei tohi vastu hakata muidu saab peksa.
Rahab räägib Joahiriga, orjakaupmehega, et ta saadab Mende ära ning ta tahab uut orja.
Kahekümne kuuendas peatükis räägib Mende, et Rahab oli väga vihane , kui ta tähele pani, et mehed Mendet vaatavad. Mendel oli selle üle isegi natuke hea meel. Rahab viib Mende passi ning viisat tegema. Rahab käskis Mendel jälle valetada, ta käskis öelda, et ta läheb tööle Ali Bashit Gadalla juures. Kui Mende sisse läheb, siis hakkavad mehed ta käest küsimusi küsima ning Mende ei oska nendele vastata, talle antakse ankeet , mille peab ära täitma. Kui see ankeet korda sai, läks Mende tagasi, talt küsiti jälle küsimusi, et palju ta palka hakkab saama ning mitu tundi töötama hakkab, Mende ei osanud midagi öelda ning ta saadeti uuesti minema. Kolmandat korda suutis ta jube küsimustele vastata ning ta sai viisa .
Kahekümne seitsmendas peatükis kohtub Mende Rahabi uue orjaga, Nanuga. Rahab rääkis seda sama juttu Nanule, mida ta alguses ka Mendele oli rääkinud. Nanu ning Mende said rääkida nuubia keeles, Nanu rääkis kus ta pärit on ning kuidas ta siia sattus. Nanu oli suurtes valudes, kuna ka teda oli vägistatud, Mende hoolitses tema eest, pesi sooja veega ja määris õliga sisse. Mende rääkis ka, et ta läheb kohe minema ning et ta peab Rahabi käske täitma, et mitte peksa saada. Rahab ei lubanud Mendel Nanu juures ööbida. Järgmine hommik viis Rahab Mende lennujaama, et Londonisse sõita.
Kahekümne kaheksandas peatükis räägib Mende, kuidas ta lennukiga Londonisse sõitis. See kõik oli uus ning ta kartis väga, õnneks kohtas ta ühte naist, Fatimat, kes juhendas teda ning rahustas teda. Kui ta Londonisse saabus, siis tuli talle vastu Peter.
Kahekümne üheksandas peatükis jõuab Mende Rahabi õe majja. Kui Mende majja jõudis, embas Hanan teda ning see tuli Mendele suure üllatusena. Hanan kõnetas Mendet nimepidi, mitte ei kutsunud teda abdaks või yebitiks. Ta oli Mende vastu lahke ning seletas mida Mende peab tegema rahulikult. Mende magas esimest korda oma elu jooksul päris voodis . Hanan oli Mende vastu lahke ning siis üks kord Mende küsis Hanani käest, et kas ta võib telefoni kasutada, kuna ta tahaks kellelegi helistada ning siis Hanan vihastas ning karjus ta peale. Ning kord kui Mende prügi välja viis jäi ta tänava äärde teisi vaatama siis Hanan jooksis Mende juurde ja karjus ta peale ning arvas, et Mende tahab ära põgeneda. Sellest ajast ei olnud Hanan enam lahke.
Kolmekümnendas peatükis on Mendel suur depressioon ning ta tahtis ennast noaga tappa. Ta mõtles milline oleks tema elu olnud, kui seda kõike poleks juhtund, et ta oleks kindlalt juba abielus ning võibolla oleks tal ka juba lasp olnud. Hanan teatas, et ta läheb Sudaani kuid Mende ei tahtnud Hanani mehega kahekesi jääda, kuna see oli islamiusu reeglite vastu. Kuid Hanan jättis Mende ja Al Koronky sellegi poolest kahekesi.
Kolmekümne esimeses peatükis sõidab Al Koronky kas Sudaani ning Mende läks Omeri juurde nii kauaks elama. Kui ta Rababi ja Omeri juures on, koheldakse teda seal hästi nagu ta oleks vaba ja sõltumatu. Teda ei valvatud enam. Omer ning Rabab ei teadnud, et Mende ori on, kuna Omer küsis palju vabu päevi tal on jne. kuid mende ei tahnud sellest rääkida. Siis kui Mende jalutama läks, otsis ta kedagi kes teda aidata saaks, kedagi kes oleks ta sõber. Mende nägi autotöökoda, kus ta nägi meest, kes tundus olevat pärit Lõuna-Sudaanist, Mende läks tema juurde ning tervitas teda araabia keeles, mees tervitas teda vastu. Mende räägib kust ta pärit on ning ta küsib mehe käest, et kas ta tunneb ka nuubialasi ning mees andis talle telefoni ning ütles, et see on Babo, et Mende räägiks temaga. Mende lootis, et Babo on tema vend, kuid ta oli hoopis teisest hõimust. Mende rääkis kõik ära mis temaga juhtus ning, et ta on ori. Babo lubas Mendele Koronky juurde helistada, et siis midagi välja mõelda.
Kui Mende Hanini majas tagasi oli, helises telefon, helistajaks oli Omer, kes ütles, et Hanan ja teised saabuvad natuke hiljem, et Omer tuleb talle kohe järgi. Siis helises uuesti telefon ning see oli Babo, ke ütles, et 11. septembril ootab Babo teda kella kolmest poole neljani ning kui mende tuleb prügi välja viima, siis ta jookseks mööda juurdepääsuteed kuni näeb Babot.
Kui Hanan ning teised tagasi tulid ning kätte oli jõudnud 11. september, oli Mende väga närvi. Ta kartis, et midagi läheb valesti ja tal ei õnnestu põgeneda. Kui ta prügi välja viima läks vaatas ta maja poole ning keegi polnud majast väljunud ning Mende hakkas mööda juurdepääsuteed ning nägi Babot, nad jooksid koos käsikäes mööda tänavat ning peitusid suure puu alla. Mende kartis, et kohe võetakse neid kinni, kuid Babo rahustas teda. Babo helistas ning saabus auto, kuhu nad sisse läksid ning minema sõitsid. Mende ei suutnud ikka veel uskuda, et ta suutis põgeneda, ta kartis et kohe võetakse ta kinni, kuid ei võetud. Mendel õnnestus põgeneda ning lõpuks vaba olla.
Minu arvamus
Mina lugesin raamatut Mende Nazer „ Orjatar “. See on raamat, mis paneb mõtlema. Se Ma lugesin selle raamatu läbi väga kiiresti Ma alustasin õhtul, kuna ma mõtlesin, et ma loen natuke iga õhtu, kuid see raamat oli nii huvitav, et ma lugesin seda poole ööni ning siis hommikul kui ma üles tõusin lõpetasin selle. Kui ma raamau läbi sain, siis ma andsin selle kohe ka emale lugemiseks. Mu ema luges selle ka kohe läbi ja ta ütles mulle, et ta ei saanud ka raamatut käest ning luges seda peaaegu terve öö.
„Orjatari“ lugedes sain ma aru, et kui õnnelik ma tegelikult olen, et ma olen sündinud Eestis. Ning kui jube on see mis toimub Araabias ja Aafrikas. See raamat avardas mu silmaringi, mul ei olnud õrna aimugi, et ikka veel on nii hull see orjakaubandus. Senikaua olin ma sellest ainult filmidest näinud kuid seda raamatut lugedes tekkis mul hoopis teine emotsioon kui seda mingist filmist vaadata. See oli kõik poole võimsam ning jubedam, võibolla oli asi selles, et raamat (eriti veel hea raamat) panebki su tundma seda, mida raamatu tegelased tunnevad. Mina igatahes tundsin kogu aeg Mendele kaasa, kuna see kõik mis ta pidi läbi elama, ma ei oskagi isegi ette kujutada, mida ta tunda võib.
Kõige hullem ebainimlikum oli minu meelest see, kuidas mehed lihtsalt tapavad ning vägistavad väikesi lapsi. See kuidas üks araablane küsis teise käest, et kas sa oli ka hea, see on minu meelest lihtsalt rõve ning ma ei tea kuidas sellised inimesed üldse elada saavad ning mis nende peades toimub.
Üks jube asi oli kindlasti ka ümberlõikamine, seda oli nii kirjeldatud, et mul hakkas endal juba paha. Mind kummitas kogu aeg küsimus, et miks inimesed teevad nii.
Raamatu lõpus siis kui Mende põgenes ja vabaks sa, tulid mulle pisarad silma, sest see kõik oli nii hästi kirjutatud ning minu meelest teeb asja poole jubedamaks ning elavamaks see, et see kõik on temaga päriselt juhtunud.
„Orjatar“ on üks parimaid raamatuid, mida ma olen lugenud ning selle lugemine pani mind tahtma aidata kõiki selles olukorras olevaid inimesi. Ma lihtsat tahan neid kuidagi aidata, kuna see kõik on nii ebainimlik ning keegi ei vääri sellist kohtlesmist ja elu.
Orjatar
Mende Nazer
Marie Lisette Luha
11c
Tallinn 2012