Filosoofia essee "Kes õpetaks inimesi surema, õpetaks neid ka elama" Michel de Montaigne (0)

Kes õpetaks inimesi surema, õpetaks neid ka elama- Michel de Montaigne
See väide Michel de Montaigne poolt on öeldud sellepärast, et ta uskus, et filosofeerimine on surema õppimine. Jah, filosoofia on tõesti väga laiahaardeline ja seda saab mitmeti defineerida. Mitte keegi ei saa öelda, et kellegi elufilosoofia on väär- see pole lihtsalt kõigile ühetimõistetav. Oluline on veel meeles pidada, et eesmärgid ja põhimõtted, mis sobivad ühele isikule, ei pruugi kindlasti olla need, mille järgi keegi teine peaks oma sihid ja soovid sättima. See ongi teema, mille üle diskuteeritakse. Arvan, et teema on tähtis, kuna selle õigsust teades saaksime anda filosofeerimisele enda jaoks hoopis teistsuguse, palju mõtestatuma, tähenduse. Selle kaudu saaksime filosoofiat hoopis teisiti võtta ning seda tähtsamaks pidada. Ilma argumentideta eeldan mina, et antud väide peab paika, ehk küll väikeste personaalsete möödustega, mis on tingitud inimeste eripärast. Seega kui tõesti filosofeerimine surema õppimine, siis kuidas me saame defineerida elu? Kas elu ongi tõesti vaid filosofeerimine ehk surema õppimine?
Michel de Montaigne on veel öelnud : “Meie suurim ja hiilgavaim meistritöö on õigesti elatud elu.” Soovin siinkohal jällegi öelda, et õige on just iga inimese enda sisetunde küsimus. Elustiil kujuneb välja soovide, unelmate ja sihtide abil. Paljud defineerivad oma elu õigsust läbi usu, kuna tihtipeale on just religioonis väga kindlalt ära määratletud see nn kõige “õigem elu”.
Inimloom on kujunenud selliseks , et kunagi ei tehta midagi üleliigset. Mis üleliigne- see järelikult kulutatud vaev , mida saaks kindlasti projetseerida mujale. Kuid see paneb mõtlema elu tühisusele. Päevast päeva tegutseda vaid nii, et hädavajalik saaks tehtud, normid täis ja siis….. See ongi kurb reaalsus .
Mitte keegi ei suuda elu täielikult hinnata. Paratamatus on see, et mingil hetkel inimene siiski hakkab võtma kõike seda iseenesestmõistetavana. Kaob tõeline ilu hindamine, kogemuste ja hetkede võlu, sest pidevalt ei koputa peas mõte, et meie aeg on piiratud. Needsamad hetked , mis teevad elu väärt elamist, on meil loetud. Kui üks möödub, see tähendab, et oleme jälle ühe hetke võrra lähemal surmale.
Mina arvan, et elu ongi just täpselt nii võrratu, põnev ja hingematvaid elamusi täis just selle piiratuse tõttu. Kui meil oleks antud lõputult aega siin maamunal, siis elukvaliteet oleks tunduvalt erinev praegusest. Kui meil ei oleks õpetust suremisest, teadmist, et üks päev me enam ei eksisteeri, ei oskaks me nõnda elada- elada täiel rinnal, mahutada palju rõõmu ja teadmisi sellesse väiksesse aega, mis ajal me saame ennast täiendada . Inimese eesmärk on ka  enda poolt midagi anda, jätta endast märk maha, nii et kui meid enam ei ole, on siiski midagi, mis meid veel meenutaks. Võibolla saab seda nimetada ka hirmuks unustamise ees pärast meie surma.  Aga maailm on eksisteerinud nõnda palju, et kurb küll, aga ühe isiku panus võrreldes tervikuga on siiski praktiliselt olematu. Vaatamata sellele, inimkond ei ole andnud alla. Iga väikese olematu panusega on tulemus ja lõppsumma üüratu. Iga põlvkond, iga isik on jätnud oma, küll väikese, aga otsustava jälje. Võtan näiteks planeedi seisukorra- kui võrdled ühe inimese toodetud prahti võrreldes meie maailmaga, siis see on täiesti olematu. See ei muuda mingil määral mitte millegi olukorda. Ent kui võtad 7 miljardi inimese risu, siis saame tulemuseks reostatud ja peagi elamiskõlbmatu planeedi. Selline õnnetu kuid realistlik järeldus ja näide.
Kokkuvõtteks vastaksin küsimusele, mille ma alguses püstitasin. Jah, surm defineeribki elu. Terve elu me valmistume surema, õpime seda tegema. Ilma selle teadmiseta ei jõua me kuhugile. Ilma surmata ei ole ka sündi. Ilma surmata ei ole elu. Ilma filosoofiata ei ole teadmisi suremisest, ega ka elust. Lõpetan oma mõttekäigu sama filosoofi öeldud lausetega “Harjutada ennast surmaga tähendab harjutada ennast vabadusega. Inimene, kes on õppinud , kuidas surra, on unustanud kuidas olla ori,” mis minu jaoks tähendbki just seda, mida ma rõhutasin: selleks, et elada, pead olema vaba. Omaks võttes teadmist, et ükskord kõik lõppeb ja sellega leppida, saadki olla tõeliselt vaba, hingelt ja vaimult ning elada täiel rinnal kõike kaunist nautides.