Elus peab oskama nii võita kui ka kaotada (5)

„Elus peab oskama nii võita, kui ka kaotada.“
Tihti leian ennast unistamas, et tahaksin olla jälle väike laps. Nende elu on nagu lill. See on muretu ja neil pole veel aimugi, mida toob tulevik või mida tähendab murekoorem. Nad ei pea igapäev langetama otsuseid ja lahendama probleeme, mille tagajärgedeks on vastavalt, kas võidud või kaotused.
On iseenesest mõistetav, et meil kõigil on unistused ja eesmärgid, mille poole igapäev püüdle- me. Unistused peavad olema midagi niisugust, mis iialgi ei täitu, sest mille nimel me muidu edasi elaksime? Meil on ideaalid, millele püüame sarnaneda . Isegi, kui nende püüdluste jooksul on tagasilööke, siis ei tohi anda alla vaid tuleb hoida pea püsti ja edasi minna. Ideaalid on püüdmiseks, mitte kättesaamiseks. Kaotused teevad meid ainult tugevamaks. On teada tuntud tõde: „Proovi ja ebaõnnestu, kuid ära lõpeta proovimist.“
Inimesed kaotavad igapäev. Olgu selleks siis lähedane inimene, töökoht, kaardimäng või teatejooks . Loomulikult ei saa neid kõiki liigitada ühele pulgale. Nad on erineva kaaluga ja viimane kui üks millegiks hea, tunduga see nii absurdsena, kui tahes. Iga indiviid reageerib kaotustele erinevalt, vastavalt oma iseloomule . Pole olemas kindlalt paika pandud reegleid, kuidas tuleks käituda. Pärast lähedase surma on tunne, et kogu maailm varises koost ja pole midagi, mille nimel enam elada. Kõik tundub nii mõttetuna. Aga ka sellest kaotusest tuleb midagi õppida ja ammutada jõudu. Loomulikult ei saa see toimuda ühe päevaga. Luuletaja Artur Alliksaar on oma luuletuses öelnud: „Ei ole paremaid, halvemaid aegu...Ei ole mõttetult elatud aegu. Mõte ei pruugigi selguda praegu.“
Vahel on nii, et kui kaotab üks, siis võidab teine ja vastupidi. Näiteks sõdades on kaotuste ja võitude eiramine võimatud. Erandiks on vaherahude sõlmimine, aga ka siis on mõlemal poolel tingimused, mida tuleb täita. Kõik maailma riigid ei ole omavahel kunagi rahujalal olnud. Pidevalt toimub mingi võitlus, kus hukkub kümneid ja isegi tuhandeid inimesi. Näiteks praegu on kõige suuremat tähelepanu pälviv Iisreali ja Palestiina vaheline konflikt. Iisraeli rünnakute tõttu on Gazas hukkunud juba mitmeid tuhandeid inimesi, aga Palestiina vastupanu akti tulemusel on tapetuid vaid mõnikümmend Iisreali elanikku. Kas sellistele ebaõiglastele kaotustele ei tuleks teha lõppu? Üks Hiina strateed Su-zi on öelnud, et: „Sada võitlust, sada võitu – see ei ole parimast parim. Võitluseta vaenlast võita – see on parimast parim.“
Mida vanemaks me saame, seda selgemini mõistame elu mõtet ja olemust. Saame aru, et kõik inimesed eksivad ja teevad vigu, aga see on loomulik ning me ei saa seda neile pahaks panna. Eksimine on meie loomuses ja vead teevad meist need, kes me oleme. Kõik eksimused annavad kogemuse, millest õpime tohutult. Oskar Wildel on üks kuulus tsitaat: „Kogemus on nimi, mille igaüks paneb oma vigadele.“ Toon ühe näite. Kui sa arvad , et tunned mõnda lähedast inimest läbi ja lõhki ning ta ühel hetkel teeb või ütleb midagi sellist, mida eales poleks arvanud, siis mõistad, et sa ei tundnud teda ligilähedaltki. See õpetab meid väärtustama neid, kes ei lahku me kõrvalt hetkekski – nemad on need, keda peame hoidma eluhinnaga ja saame nimetada tõelisteks sõpradeks.
Minu elu ei ole lotovõit. Ma ei ole sündinud rikka riigiametniku peresse ja ma ei ole Urmas Sõõrumaa lapselaps . Aga ma ei ole sellepärast pettunud ega pea seda kaotuseks. Vastupidi – ma olen tohutult õnnelik selle võidu üle, mis mul olemas on. Mul on imearmsad vanemad ja perekond, tänu kellele olen see, kes ma olen. Nemad on andnud mulle võimaluse olla mina ise, lasknud mul ise otsuseid langetada ja toetanud mind terve elu. Lisaks neile on mul mitmeid tõelisi ja hoolivaid sõpru, kes on mulle kullast kallimad. Peaksime olema tänulikud selle üle mis meil on pidama seda omamoodi võiduks. Inimesed aga armastavad näha enda ümber ainult materiaalset maailma. See on tõsi, et tänapäeval teatakse kõige hinda ja ei millegi väärtust.
Igapäev peame langetama otsuseid, millel on tagajärjed. Selleks, et eristaksin, mis on õige ja mis väär,on mul üks elu läbiv moto : vaata kõike nii nagu näeksid seda esmakordselt, sest me elame ainult ühe korra. Mitte kunagi ei jõua kõike kogeda, mida tahaks. Pole olemas inimest, kes elu jooksul midagi ei kahetseks. Elu on liiga lühike, et seda kahetsemise peale raisata. Valed kahtlused, kiired otsused, võidud ja kaotused – nendest me õpime ja seame endale illusioone , et igapäevaga paremaks muutuda. Kuna aega tagasi keerata ei saa, siis pärast igat kaotust teeb elu ühel hetkel omad korrektiivid.ja kõik läheb rööbastele. Buddha on öelnud: „Kogu meie olemus on meie mõtete tulemus.“ Ja nii ongi. Mõtlemine on elus kõige tähtsam. Naerata ja kogu maailm naeratab koos sinuga, nuta ja sa nutad üksinda.
Võidud ja kaotused õpetavad meid vastutama oma tegude eest. Nad aitavad leppida elu karmi olemusega ja võimaldavad selles üdini ebaõiglases maailmas ellu jääda, sest need, kes on nõrgemad, trambitakse jalge alla. Enda eest tuleb seista ja nõuda võrdsust, sest ainult nii saab ühiskond muutuda paremaks. Igaüks peab enda poolt andma väikese panuse. Mitte keegi ei ole öelnud, et elu peab kerge olema. Pole võimalik saavutada maailmas oma kohta, kui seisad valves vaid ainult siis, kui ründad ja saad ka ise kõvasti kolki. Elul on nii palju pakkuda. Tuleb vaid olla avatud uutele võimalustele ning kaotusi ja võite tuleb eelkõige võtta, kui väljakutseid. George Orwell on kirjutanud, et: „Inimesed saavad õnnelikud olla vaid siis, kui nad ei eelda , et elu eesmärk on õnn.“