"Meie aja kangelane" Mihhail Lermontov (59)

Kirjandusteose analüüs
03.03.2008
Meie aja kangelane
Mihhail Lermontov
1. Teose sisu lühikokkuvõte
Petšorin ootas Tamani linnas ärasõitu. Ta kohtus ausate salakaubavedajatega ning pimeda poisiga, kes töötas nende jaoks, kes varastas ta asjad. Tervisvetel alustas ta vürstitar Mary kiusamist kuni ta sai teada, et ta elu armastus Veera on ka seal. Maryle hakkas Petšorin vaikselt meeldima, kui ta päästis Mary tantsust purjus tragunikapteniga. Petšorini vastu tekkis vandenõu, millest võtsid osa nii tragunikapten kui Grušnits. Korraldati duell , milles hukkus Grušnits. Koju naastes avastas ta, et ta armastatu on lahkunud. Tal ei õnnestunud Veerale järele jõuda ning ka Mary hakkas Petšorinit vihkama . Järgmises linnas ennustas ta mehele kihlveos surma ning hiljem see mees mõrvati tänaval. Petšorin elas mõnda aega koos tragunikapteniga. Petšorin vahetas endale tšerkessitari Bela , kellega ta mõnda aega oli õnnelik. Kuid minevik maksis kätte ning Bela hukkus kättemaksuks. Petšorin ei rääkinud naisest kunagi ning ta päevikud jäid staabiülema kätte. Staabiülem andis need ”autorile” ning peale Petšorini surma, avaldas ta “Petšorini päeviku”.
2. Teoses esilekerkinud probleemid

Missugune inimene vahetaks oma õe hobuse vastu?

Kas üks kahest sõbrast on enda teadmata ori või mitte?

Miks põgeneda sõna “abielu” kuuldes – kas üksi olla on parem kui abielus?

Kas keegi üldse saab teist inimest täielikult tunda?
2.1. „ROSINKÜSIMUS”: MIS JUHTUS?
Püsimatu sõjaväelane Petšorin armastas paljusid lõbuks, kuid ta ei toonud kellelegi õnne.
3. Teose peategelas(t)e iseloomustus
Ohvitser Grigori Aleksandrovitš ehk Petšorin oli Kaukaasias sõdiv vene sõdur. Petšorin suri Pärsiast tagasi tulles. Petšorin oli keskmist kasvu, sale ning laiade õlgadega. Ta kõnnak oli hooletu ning laisk . Tal olid lokkis blondid juuksed, mustad kulmud ja vurrud, püstine nina, valged hambad ja pruunid silmad. Petšorin oli uudishimulik . Ta jälitas pimedat poissi mere äärsel järsakul Tamanis. Ka uudishimu tõttu läks ta sadamasse kauni salakaubavedaja juurde, kus ta oleks võinud uppuda , sest naine meelitas ta paati ning Petšorin ei osanud ujuda .
Petšorin puutus kokku paljude naistega. Veera oli ainuke naine, kes Petšorinit oli mõistnud nii palju kui võimalik. Naine oli tema nimel ohverdanud ennast, kuid Petšorin polnud seda kunagi hinnanud. Petšorin hoolis Veerast, kuna peale naise lahkumiskirja lugemist, kihutas ta talle järele, hoolimata oma duelli järgsest väsimusest. Kui Petšorin taipas , et ta on oma armastatud naise kaotanud, sulas ta külm süda ning ta nuttis tükk aega. Petšorinisse oli armunud ka vürstinna tütar Mary. Petšorin mängis temaga, sest talle ei meeldinud iseloomuga naised. Ta tegi kokkuleppe Azamatiga, kes vahetas oma õe Bela Kazbitši hobuse Karagjozi vastu. Bela oli algul õnnetu kuid kui Petšorin ähvardas lahkuda, ei soovinud seda Bela. Nad olid koos õnnelikud kuni Petšorin tüdines temast. Petšorin osaliselt põhjustas ka Bela surma. Kazbitš röövis Bela kättemaksuks, mille oli põhjustanud Petšorini ja Azbeti hobuseröövi plaan. Petšorini ja Grušnitski vahel oli teeseldud sõprus. Tegelikkuses Grušnitski ei sallinud Petšorinit, sest Petšorin oli taibanud, kes Grušnitski tegelikult on (Grušnitski püüdis veenda teisi ja ennast, et ta on olend , kes pole loodud selle maailma jaoks ning on määratud kannatama ). Petšorini surm tegi autorile rõõmu, sest siis sai ta avalikustada “Petšorini päeviku”. Verner oli Petšorini hea tuttav. Just tuttav mitte sõber, sest Petšorini arvates kahest sõbrast on üks alati teise ori. Verner mõistis Petšorinit kõige paremini võrreldes ülejäänud tegelastega.
4. Olulisemate kõrvaltegelaste iseloomustus
Verner on vene arst, kes töötab tervisvetel. Ta on kõhn ja nõrga kehaehitusega ning ta üks jalg on teisest lühem. Tal on tohutu pea ning ta juuksed on lühikeseks lõigatud. Ta kannab maitsekaid ja korralikke riideid.
Tavaliselt ta naeris oma patsientide üle kuid ta oli suuteline ka kaastundeks. Üks kord ta nuttis sureva soldati juures. Tal on terav keel, temaga vaidlusesse astudes võis inimese maine hullult kahjustada saada.
Petšorin arvab , et Verner on skeptik, materialist ja et ta käitub ning räägib poeetiliselt. Ta on materialist, sest ta hoolib ainult oma kasust. Ta osutaks teene enne vaenlasele kui sõbrale, sest see tähendaks heateo müümist. Verner oli ka Petšorini vestluskaaslane. Nad ei vaielnud kunagi, sest nad teadsid, mida nad mõtlevad ning vaidlemine oli mõttetu. Petšorini sekundandiks duellis sai Verner, ta nõudis, et asi toimuks võimalikult salaja . Kuigi Petšorin ei kutsunud teda sõbraks vaid heaks tuttavaks, oli ta tegelikult Petšorini sõber. Petšorin rääkis just Vernerile ära kogu tõe suhetest Veera ja vürstitariga, pealt kuuldud vandenõust ning duellist pauklaengutega. Noored kutsusid teda Mefistoks ( Goethe “ Faust ” Mefistofeles = kurat). Teised tervisvete arstid olid kadedad ta üle. Seepärast levitasid nad tema kohta laimu ning mitmed ta patsientidest ütlesid tast lahti. Tema sõpradel, kes teenisid Kaukaasias, ei õnnestunud Verneri nime puhtaks pesta.
5. Küsimus(ed) tegelas(t)ele

• Kuidas Sul õnnestus Verner enne duelli maja juures maha rahustada? (Petšorinile)
  
• Mida sa arvad abielust ? (Petšorinile)
  

6. Teose miljöö
Tegevus toimub Kaukaasias ( Gruusia , Armeenia, osa Venemaast, Aserbaidžaan), kus vene väed võitlevad tšerkesside (mägilaste) vastu. Järsud teed, mis lähevad mägedest üles, soodustavad asiaatidele hea võimaluse reisijatelt raha välja petta . Ilma kellegi abita ning mägesid tundmata, oli ohtlik vankriga liikuda , eriti kiilasjääga. Seal asuvad tervisveed, kuhu on kogunenud nii lihtsaid vigastatud sõdureid kui ka tähtsaid aristokraate.
Külalised ei tohtinud keelduda oma võõrustaja kutses, neid sidusid nn külalislahkuse ja sõpruse sidemed. Asiaatidel oli veel kombeks kõiki pulma kutsuda. Pulmades algul loeti ette midagi Koraanist, seejärel jagati kingitusi nii pruutpaarile kui kõigile nende sugulastele, hiljem toimus pidu.
Erinevalt Venemaast oli Kaukaasias aadlitepeol lubatud tantsida naistel võõrastega. Duellid elu ja surma peale olid keelatud ning seepärast tuli teha kõik, mis võimalik, et need jääksid saladuseks.
7. Huvitavaid tsitaate teosest

• “Elu pole seda väärt, et tema pärast nii palju muret tunda…”
  
• “Mis on ebatavaliselt alanud, peab niiviisi ka lõppema.”
  
• “Kas pahe on tõesti nii veetlev ?”
  
• “Kui surra, siis surra!”
  

8.1. Teised teosest
Lermontovi teos „Meie aja kangelane” on 19. sajandi psühholoogilise realismi põhiteoseid. Kõige pealt seepärast, et peategelast Petšorinit ei kujutata erandliku, titaanliku isiksusena, vaid just nimelt „meie aja kangelasena”, kelle omistatakse oma ajastu ja sotsiaalse keskkonna tüüpilisi psüühilisi jooni.
Autor püüab teadlikult olla võimalikult objektiivne jutustaja. Autor avaldas iseenda mõtteid kangelase suu järgi. Autor ja peategelane sulasid üheks isiksuseks. Romaanile andis omapära ülesehitus, kus autor jälgib inimesi väljastpoolt ja mitmest aspektist. Iseäralik on ka see, et romaani peatükid ei ole kronoloogilises järjekorras, mis tuleneb sellest, et Petšorinit jälgivad jutustajad vahelduvad. Seega avaneb peategelase iseloom lugejale järk-järgult, kusjuures ükski peegeldus eraldi ei anna Petšorinist ammendavat iseloomukirjeldust.
Mihhail…2008.”Mihhail Jurjevitš Lermontov”.- http://miksike.com/docs/referaadid2006/lermontov_maritagel.htm.02.03.2008
8.2. Minu nägemus
Minu arvates Lermontovi “Meie aja kangelase” lugemine on ajaraiskamine. Sisult jääb midagi puudu. Leidub küll huvitavaid tegelasi, kuid see on kõik. Teos koosneb eraldi osadest, üleminekud peatükkide vahel jätavad mitmed asjad lahtiseks. Kuigi teisest küljest, ei saagi loota , et raamat, mis kirjutati ligikaudu 167 aastat tagasi, ning mõjutas siis kirjanikke ja teisi inimesi, teeks seda ka tänapäeval.
9. Aita õpetajat

• Miks Petšorin nimetab Vernerit heaks tuttavaks mitte sõbraks?
  

10. Autorist
Mõnda eluloost Mihhail Lermontov sündis 15. oktoobril 1814 . aastal Moskvas. Lermontovi ülikooliõpingud katkesid ning ta liitus sõjaväega. Oma eluajal oli ta tihti haige – lapsena põdes rahhiiti, kooliajal koolerat. Ta kirjutas Puškini surma puhul luuletuse “Poeedi surm”, mille tagajärjel Nikolai I saatis ta Kaukaasia rindele. Lermontov langes kahevõitlusel.
Loomingu üldiseloomustus Tema varasemad teosed on romantilised . Lermontovi luule lüüriline kangelane eitab kõiki ja kõike ning väljendab protesti - ja pessimismivaimu. Nii “Meie aja kangelases” kui ka mitmes muus teoses kasutas ta Kaukaasia ainestikku.
Olulisemad teosed Varasemad romantilised poeemid (1828-1831): “ Deemon ”, “Mtsõri” jne. Küpse loomingu periood (1836-1841): “Maskeraad”, “Poeedi surm”, “Kodumaa”, “Vang”, “ Pilved ” jne.
Toomberg,J.2008.”Mihhail Lermontov (1813-1841)”.- http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=85&table=Persons.02.03.2008
Sisas,A.2008.”Referaat Mihhail Lemontov”.- http://www.zone.ee/seichi86/seichilerm1.doc.02.03.2008-03-02