Meie aja kangelane (16)

Romaan ,,Meie aja kangelane"
Lermontovi teos ,,Meie aja kangelane"on 19. sajandi psühholoogilise
realismi põhiteoseid. Kõige pealt seepärast, et peategelast
Petšorinit ei kujutata erandliku, titaanliku isiksusena, vaid
just nimelt ,,meie aja kangelasena", kelle omistatakse oma
ajastu ja sotsiaalse keskkonna tüüpilisi psüühilisi jooni.
Autor püüab teadlikult olla võimalikult objektiivne jutustaja.
Autor avaldas iseenda mõtteid kangelase suu järgi. Autor ja
peategelane sulasid üheks isiksuseks.Romaanile andis omapära
ülesehitus, kus autor jälgib inimesi väljaspoolt ja mitmest
aspektist. Iseäralik on ka see, et romaani peatükid ei ole
kronoloogilises järjekorras, mis tuleneb sellest, et Petšorinit
jälgivad jutustajad vahelduvad. Seega avaneb peategelase iseloom
lugejale järk-järgult, kusjuures ükski peegeldus eraldi ei
anna Petšorinist ammendavat iseloomukirjeldust.
Esimene tegelane, kes Petšorinit tutvustab on Maksim Maksimõtš.
Naiivne ja piiratud mõistusega Maksimõtš lubab Petsorini kõlbeliselt
küll hukka mõista, kuid ei aita teda mõista.
Sündmustes salakaubavedajatega näitab Petšorin end teoinimesena.
Tegemist ei ole tubase unistava romantikuga ega Hamletiga, kelle
tahet halvavad kahtlused ja enesevaatlus. Petšorin on otsusekindel
ja julge, kuid tema tegutsemine ei vii kuskile. Ta ei ole eluga
ühte sulanud, vaid püsib kuskil elu ääremail, ja elu raputab
teda enda küljest lahti. Seda kõike sellepärast, et tegutsemine
on Petšorinile hädavajalik, kuid erinevalt teda ümbritsevatest
inimestest puudub ta tegevusel eesmärk. Nende lihtsad ja primitiivsed
püüdlused teda ei rahulda, ent võimalust pühendada ennast
suurejoonelistele tegevustele, milleks Petšorin endas jaksu
tunneb, tal ei ole. ,,Mu auahnus on olude poolt allasurutud,"
ütleb ta. Iseennast kulutades mässib Petšorin end seetõttu
võõrastesse asjadesse, sekkub võõrastesse saatustesse, tungib
võõraste ellu ja rikub võõraste õnne. Petšorin ei suuda
teha seda, mis süda nõuab, ja teeb seda, mis süda nõuab,
ja teeb seda, mida hingepõhjas täiesti tarbetuks peab. Sellepärast
on ta teod tühjad ja kirg kunstlik- see näitab sisemist külmust.
Petšorini suhted Bela , salakaubavedajast tüdruku, vürstitar
Mary ja Veeraga moodustavad romaani peatükkide süžeelise telje,
ja just seal tõusevad esile tema iseloomu kõige pahelisemad
jooned. Armastus ei ole tema südamele kutse, vaid aseaine , mis
võimaldab tal rahuldada oma allasurutud auahnust ja võimuiha.
Võimalus haiget teha rõõmustab teda rohkem kui võimalus rõõmu
valmistada. Kuigi kõigis naiskarakterites on midagi ühist-
valmisolek tuua ohvreid, mõtleda teistele, mitte enesele, armastada
teist, mitte iseennast. Petšorinil sellist võimet ei ole, sest
ta on piiritult egotsentriline . Samuti ilmnevad tema omadused
tema karakteri kõrvutamisel nende tegelastega, kes nii või
teisiti temaga sarnanevad.
Petšorin möödub meie silme eest paljudes hinnangutes ja konfliktides,
otsekui vaataks ta meile vastu paljudest peeglitest. Ükski neist
iseloomustustest eraldi võttes ei suuda tema isiksust seletada.
Isegi siis, kui Petšorin räägib iseendast, ei maksa arvata,
et see on täielik, lõplik tõde: ta on mõnikord ebasiiras,
isegi enese ees, ja kas ta end lõpuni mõistabki? Teda iseloomustavad
kõik hinnangud kokku. Lermontovi romaan on polüfooniline- autor
ega ükski tegelastest ei ütle teose peamist mõtet otse välja,
vaid see kujuneb paljude häälte kooskõlas. Säärane ülesehitus
on omane realistlikule romaanile.
Realismi jooneks on veel see, et romaanis ei ole ,,positiivseid"
ja ,,negatiivseid" kangelasi . Lermontov loob elavate inimeste
psühholoogilised tõepärased portreed, kellest igaühes on
köitvaid ja liigutavaid jooni. Ent mis peamine- tegelased on
keerulised, nagu on keeruline elugi. Aga kesksel kohal on ,,oma
aja kangelase", haige ajastu poja Petšorini vastuoluline
kuju, kes ühteaegu veetleb ja tõukab eemale.
M. Lermotov - Meie aja kangelane.
Esimene peatükk( sisu tegevuse järgi) -TAMAN.
See lugu on kirjutatud Petsorini märkmete pôhjal.
See on Petsorini päeviku esimene osa. Selles on juttu kuidas Petsorin läheb linna nimega Taman. Petsorin satub elama ühte viletsasse hurtikusse. Selles hurtsikus elas ka üks pime poiss. Esimesel ööl satub ta nägema kentsakat asja- pime rääkis kellegi naisterahvaga mererannas, kes omakorda ootas paati. See naine oli hüti perenaise tütar. Järgmisel ôhtul kohtab Petsorin peretütart ja nad lähevad randa, istuvad paati ja sôidavad merele. Ta môistab, et see oli lôks ja ta ei oska ujuda. Kuidagi suudab ta tüdruku paadist välja lükata ja kaldale sôuda. Kaldale jôudes ta märkas, et tüdruk polnud uppunud, vaid kôneles kaldal oma armsama Jankoga. Nad istusid teise paati tômbasid purjed üles ja eemaldusid rannast. Kui Petsorin tagasi hurtsikusse jôudis olid kôik tema asjad ära varastatud. Järgmisel päeval Petsorin lahkus Tamaanist.
Teine peatükk- VÜRSTITAR MARY.
Petsorin saabub Pjatigorskisse, kus käivad tervisveeseltskonnad, et ravida oma tôvesid. Ta kohtas oma vana tuttavat Grusnitskit. Samas kohtab ta ka vürstinna Ligovskajat ja tema tütart Maryt. Môned ajad hiljem kohtab ta oma vana armastust Veerat. Nende vaheline armastus polnud aga kustunud. Grusnitski armug aga Marysse. Samas tegi Petsorin kôik selleks, et Mary teda rohkem vihkama hakkaks. Ta omamoodi mängis Maryga. Grusnitski hakkab teda vihkama. Petsorin kohtus salaja Veeraga. Ühel ööl kui ta hiilis kohtuma Veeraga, tungiti talle kallale. Teda hakati süüdistama Mary majja tungimises( Grusnitski süüdistas). Nad otsustavad pidada duelli, toimumis paik pidi olema kitsas platoo , nii pidi olema kindel, et see kes saab haavata saab silmapilkselt surma kukkudes kuristikku platoo all. Grusnitski saab pihta ja kukub kuristikus alla. Mary saab teada nende tülist. Petsorin lahkub Pjatigorskist.
Kolmas peatükk- BELA(algus).
See lugu ja ka tema järg on kirjapandud Maksim Maksimôtsi lugude pôhjal.
Raamatu autor sôidab mööda Kaukaasiat ja kohtab meest nimega Maksim Maksimôts, kes talle need lood jutustabki, nende reisi ajal.
Petsorin sattus N-kindlusesse,seal teenis ka Maksim Maksimôts. Ta sôbruneb Maksim Makimôtsiga. Nad satuvad ükskord migisugusele kohalikule kogunemisele. Mingi aadli juurde. Sellel oli viieteist aastane poeg ja tütar, kelle nimi oli Bela. Samal peol viibis ka mees nimega Kazbits. Nii Petsorinile kui ka Kazbitsile hakkas meeldima Bela. Kazbitsil oli stepi kôige kiirem ratsu. Perepoeg tahtis seda endale. Nii tegi ta Petsoriniga kauppa. Tema röövis oma ôe ja andis Petsorinile, kes vastutasuks muretses talle selle hobuse.Nii toimuski . Kazbits tappis vastutasuks, aga Bela isa.
Neljas peatükk- FATALIST .
Kord kui seltskond mängis kasrmus kaarte, vedas mees nimega Vulits kihla et midagi elus pole ette määratud. Tôestuseks ta vôttis püssi ja vajutas päästikule(enne seda ta väitis et ta ei saa surma). Pauku ei kostnud, oli tekkinud tôrge. Ta vajutas teist korda, sihtides seinal rippuvat üttsi. Kôlas lask . Järgmisel päeval tuleb teade Vulits on tapetud . Keegi purjus kaskas oli kogematta teda hakkinud. Kôik tormasid kohe selle kasaka hurtiku juurde. Ta oli ennast sinna lukutaha pannud. Ta ei andnud alla. Petsorin läks akna juurde, rebis selle lahti ja vangistas kasaka. Kindlusesse tagasi jôudnud jutustas ta sellest kôigest Maksim Maksimôtsile. Fatalist- saatuse paratamatuse uskuja.
Viies peatükk-BELA( lôpp).
Bela sai teada oma isa surmast. Ta jäi elama kasarmusse. Aja jooksul ta hakkas Petsorinit armastama. Kord läksid Petsorin ja Maksimôts jahile. Saaki nad ei saanud. Tagasi tulles nad märkasid ratsanikku, see oli Kazbits ja nad hakkasid teda tagaajama. Nad tabasid hobust, see kukkus. Nad märkasid,et Kazbitsi hoidis oma kätel Belat, ta tôstis kinzalli. Oli juba hilja. Kazbits pôgenes. Bela sai surmavalt haavata. Ta elas veel vaid kaks päeva. Kazbits oli röövinud Bela nônda. Bela oli läinud keelust hoolimata jalutama. Kazbits oli varitsenud ja kui valvemehi läheduses ei olnud oli ta Bela röövinud.
Pärast ônnetust jäi Petsorin haigeks ja viidi üle Gruusiasse. Hiljem olevat ta Venemaale tagasi tulnud.
Kuues peatükk- MAKSIM MAKSIMOTS.
Pärast esimsets kohtumis lähevad raamatu autori ja Maksim Maksimôtsi teed lahku, mône aja pärast nende teed taas ristuvad. Samasse kohta kus viibivad nemad, saabub üks kaless. Tuleb välja, et see kuulub Petsorinile. Maksim Maksimôts tahab hirmsasti kohata oma vana sôpra. Nende kohtumisel on Petsorin ükskôikne. Nad jätavad hüvasti ja Petsorin sôidab Pärsiasse.Ta lubab oma kirjadega mis olid Maksim Maksimôtsi valduses, teha mis keegi igavnes soovib ja lahkus. Raamatu autor keda need kirjad väga huvitavad palub need endale. Ta saabki need endavaldusesse. Ta jättis hüvasti Maksim Maksimôtsiga, kes oli muutunud tôrksaks ja sôitis ära.
Viimane peatükk-PETSORINI PÄEVIKU EESSONA.
Selles räägib autor, et ta oli saanud teada Petsorini surmast ja ta otsustas need materialid trükis avaldada. Seda tegema sundis teda suur kasusoov.
M.Lermontov 'MEIE AJA KANGELANE'
Meie aja kangelase esimene peatükk( sisu tegevuse järgi) -TAMAN. See lugu on kirjutatud Petsorini märkmete pôhjal. See on
Petsorini päeviku esimene osa. Selles on juttu kuidas Petsorin läheb linna nimega Taman. Petsorin satub elama ühte viletsasse
hurtikusse. Selles hurtsikus elas ka üks pime poiss. Esimesel ööl satub ta nägema kentsakat asja- pime rääkis kellegi naisterahvaga
mererannas, kes omakorda ootas paati. See naine oli hüti prenaise tütar. Järgmisel ôhtul kohtab Petsorin peretütart ja nad lähevad
randa, istuvad paati ja sôidavad merele. Ta môistab, et see oli lôks ja ta ei oska ujuda. Kuidagi suudab ta tüdruku paadist välja lükata
ja kaldale sôuda. Kaldale jôudes ta märkas, et tüdruk polnud uppunud, vaid kôneles kaldal oma armsama Jankoga. Nad istusid teise
paati tômbasid purjed üles ja eemaldusid rannast. Kui Petsorin tagasi hurtsikusse jôudis olid kôik tema asjad ära varastatud. Järgmisel
päeval Petsorin lahkus Tamaanist.
Teine peatükk VÜRSTITAR MARY. Petsorin saabub Pjatigorskisse, kus käivad tervisveeseltskonnad, et ravida oma tôvesid. Ta
kohtas oma vana tuttavat Grusnitskit. Samas kohtab ta ka vürsinna Ligovskajat ja tema tütart Maryt. Môned ajad hiljem kohtab ta
oma vana armastust Veerat. Nende vaheline armastus polnud aga kustunud. Grusnitski armug aga Marysse. Samas tegi Petsorin kôik
selleks, et Mary teda rohkem vihkama hakkaks. Ta omamoodi mängis Maryga. Grusnitski hakkab teda vihkama. Petsorin kohtus
salaja Veeraga. Ühel ööl kui ta hiilis kohtuma Veeraga, tungiti talle kallale. Teda hakati süüdistama Mary majja tungimises( Grusnitski
süüdistas). Nad otsustavad pidada duelli, toimumis paik pidi olema kitsas platoo, nii pidi olema kindel, et see kes saab haavata saab
silmapilkselt surma kukkudes kuristikku platoo all. Grusnitski saab pihta ja kukub kuristikus alla. Mary saab teada nende tülist.
Petsorin lahkub Pjatigorskist.
Kolmas peatükk BELA(algus). See lugu ja ka tema järg on kirjapandud Maksim Maksimôtsi lugude pôhjal. Raamatu autor sôidab
mööda Kaukaasiat ja kohtab meest nimega Maksim Maksimôts, kes talle need lood jutustabki, nende reisi ajal. Petsorin sattus
N-kindlusesse,seal teenis ka Maksim Maksimôts. Ta sôbruneb Maksim Makimôtsiga. Nad satuvad ükskord migisugusele kohalikule
kogunemisele. Mingi aadli juurde. Sellel oli viieteist aastane poeg ja tütar, kelle nimi oli Bela. Samal peol viibis ka mees nimega
Kazbits. Nii Petsorinile kui ka Kazbitsile hakkas meeldima Bela. Kazbitsil oli stepi kôige kiirem ratsu. Perepoeg tahtis seda endale. Nii
tegi ta Petsoriniga kauppa. Tema röövis oma ôe ja andis Petsorinile, kes vastutasuks muretses talle selle hobuse.Nii toimuski. Kazbits
tappis vastutasuks, aga Bela isa.
Neljas peatükk FATALIST. Kord kui seltskond mängis kasrmus kaarte, vedas mees nimega Vulits kihla et midagi elus pole ette
määratud. Tôestuseks ta vôttis püssi ja vajutas päästikule(enne seda ta väitis et ta ei saa surma). Pauku ei kostnud, oli tekkinud tôrge.
Ta vajutas teist korda, sihtides seinal rippuvat üttsi. Kôlas lask. Järgmisel päeval tuleb teade Vulits on tapetud. Keegi purjus kaskas oli
kogematta teda hakkinud. Kôik tormasid kohe selle kasaka hurtiku juurde. Ta oli ennast sinna lukutaha pannud. Ta ei andnud alla.
Petsorin läks akna juurde, rebis selle lahti ja vangistas kasaka. Kindlusesse tagasi jôudnud jutustas ta sellest kôigest Maksim
Maksimôtsile. Fatalist - saatuse paratamatuse uskuja.
Viies peatükk BELA(lôpp). Bela sai teada oma isa surmast. Ta jäi elama kasarmusse. Aja jooksul ta hakkas Petsorinit armastama.
Kord läksid Petsorin ja Maksimôts jahile. Saaki nad ei saanud. Tagasi tulles nad märkasid ratsanikku, see oli Kazbits ja nad hakkasid
teda tagaajama. Nad tabasid hobust, see kukkus. Nad märkasid,et Kazbitsi hoidis oma kätel Belat, ta tôstis kinzalli. Oli juba hilja.
Kazbits pôgenes. Bela sai surmavalt haavata. Ta elas veel vaid kaks päeva. Kazbits oli röövinud Bela nônda. Bela oli läinud keelust
hoolimata jalutama. Kazbits oli varitsenud ja kui valvemehi läheduses ei olnud oli ta Bela röövinud. Pärast ônnetust jäi Petsorin haigeks
ja viidi üle Gruusiasse. Hiljem olevat ta Venemaale tagasi tulnud.
Kuues peatükk MAKSIM MAKSIMÕTS. Pärast esimsets kohtumis lähevad raamatu autori ja Maksim Maksimôtsi teed lahku,
mône aja pärast nende teed taas ristuvad. Samasse kohta kus viibivad nemad, saabub üks kaless. Tuleb välja, et see kuulub
Petsorinile. Maksim Maksimôts tahab hirmsasti kohata oma vana sôpra. Nende kohtumisel on Petsorin ükskôikne. Nad jätavad
hüvasti ja Petsorin sôidab Pärsiasse.Ta lubab oma kirjadega mis olid Maksim Maksimôtsi valduses, teha mis keegi igavnes soovib ja
lahkus. Raamatu autor keda need kirjad väga huvitavad palub need endale. Ta saabki need endavaldusesse. Ta jättis hüvasti Maksim
Maksimôtsiga, kes oli muutunud tôrksaks ja sôitis ära.
Viimane peatükk PETSORINI PÄEVIKU EESSONA. Selles räägib autor, et ta oli saanud teada Petsorini surmast ja ta otsustas
need materialid trükis avaldada. Seda tegema sundis teda suur kasusoov.