Lermontov "Meie aja kangelane" (2)

“Meie aja kangelane” M. Lermontov
1) Nii Puškini Jevgeni Onegin kui Lermontovi Petšorin esindavad oma ajastu ja sotsiaalse keskkonna tüüpilisi psüühilisi jooni. Kui Onegin on läbinisti romantiline kangelane, siis Petšorini puhul esineb ka realistlikke jooni. Nii Onegin kui Petšorin on seiklusjanulised noored mehed, kelle arvates peab ümberringi kogu aeg midagi toimuma, sest muidu muutub elu igavaks. Naistesse suhtuvad mõlemad tegelased üleolevalt. Puškini teoses ei suuda Onegin esmalt uskuda , et lihtsast maatüdrukust Tatjanast sai suurilmadaam ning teiseks tantsis ta ballil Olgaga vaid selleks, et Lenskit armukadedaks ajada. Olga tunnetest polnud tal sooja ega külma, tütarlaps oli tema käes nagu nukk . Lermontovi Petšorini üleolevus naistesse väljendub selles, kuidas ta nende tunnetega mängib. Ta paneb naised endasse armuma ja siis kasutab nende naiivsust julmalt ära. Peale selle võrdleb ta ka naiste ja meeste erinevat arusaama armastusest ja abielu rikkumisest. Meeste arusaam, mida ta nimetab tavaliseks, kõlab nii: kui mees armastab abielunaist, ei tohi viimane seda meest armastada . Naiste puhul on aga Petšorini sõnul nõndaviisi, et isegi kui nad tegelikult teavad väga hästi, et ei tohi teist meest armastada, lõpetab mõistus töö niipea kui see teine mees neid armastama hakkab. Sellisel juhul kõnelevad mõistuse asemel keel, silmad ja nende järel süda, kui see olemas on. Nooruses olid need kaks tegelast aga küllaltki erinevad. Onegin armastas pidutseda ja naiste seltsis lõbusalt aega veeta. Millelegi väga tõsisele polnud tal mahti ega huvi mõelda. Seevastu väidab Petšorin, et tema oli nooruses unistaja ning üksi olles mõtiskles ta tihti elu olemuse üle ning mõtles välja, milline saab olema tema tulevane elu. Kuna ta oli kõik täpselt välja mõelnud, milline tema elu olema saab, muutuski talle tegelikkus üpriski ruttu igavaks ning lausa vastikuks. Ka Oneginit hakkas tema rutiinne elu tüütama, kuid selle põhjustas tema üksluisus ja kindlate eesmärkide puudumine. Üheks erinevuseks nende kahe mehe vahel on ka veel see, et Onegin ei tunnistanud oma vigu ei endale ega ka kellelegi teisele, kuid Petšorin pani oma teod kirja täpselt nii nagu nad olid ja seetõttu pidi ta ise aru saama, et ta ei käitu õigesti.
2) Petšorin käitus end ümbritsevate inimestega väga halvasti ning tema suhtumine neisse on üleolev. Ta arvab , et kui suudab end ümbritsevad inimesed õnnetuteks ja rahulolematuteks muuta, saab ta ise õnnelikuks. Talle ei lähe vähimalgi määral korda, et teised kannatavad tema tegude tõttu, ta üksnes naudib seda ja tema enesehinnang tõuseb, sest ta näeb, mis on tema võimuses. Temale võiks omistada hüüdlause “Ära tegin !”, sest just sellega ta pidevalt tegeleski. Mõningal määral on tema üleolev suhtumine naistesse siiski ka põhjendatud, sest tema emale oldi kunagi ennustatud poja surma kurja naise käe läbi. Grušnitskit kohtles ta aga igal juhul täiesti ebaõiglaselt, sest kuigi too oli rumal, suurustaja, kõrge enesehinnanguga , kiitleja jne., ei anna see veel põhjust teda halvasti kohelda. Petšorin lõi temalt julmalt naise üle, pani tolle endasse armuma, kuid ise teda ei armastanud. Petšorin oli üksnes oma kasu peal väljas ja teised inimesed jätsid ta ükskõikseks.
3) Minu arvates pole Petšorini tegudel mõjuvat põhjust ja seetõttu valin tema süüdistaja rolli. Nagu juba ennegi mainisin , oldi Petšorini emale kunagi ennustatud poja surma kurja naise käe läbi ja seetõttu võib osaliselt kangelase halba käitumist mõista, kuid siiski leian, et see pole piisavalt mõjuv põhjus selleks, et kõiki tema tegusid õigustada. Ühelgi inimesel pole luba teiste elusid tahtlikult ära rikkuda, isegi kui seda tehakse oma õnne nimel. See, kes ikkagi nii teeb, vaevleb ilmselt sügava depressiooni käes, kuid Petšorini puhul ei oska ma midagi sellist leida, mis oleks võinud ta sellisesse masendusse viia. Järelikult pole tema teguviis millegagi põhjendatud ja tuleb välja, et ta oli siis tõenäoliselt lihtsalt loomu poolest õel inimene. Loogiliselt mõeldes, ei saa seda talle just otseselt süüks panna, ent ega heaks kiita ei anna seda ka mitte mingil viisil. Kõike, mis ta korda saatis, pani ta toime enda täie teadmise juures ja see pakkus talle naudingut (näiteks kuidas ta vürstitar Mary Grušnitskilt üle lõi). Ta sai tegelikult ise ka aru, et käitub valesti, sest ta pani kõik oma teod päevikusse kirja ja rääkis neist väga üksikasjaliselt, ent see enesele pihtimine ei pannud teda neid inetuid tegusid lõpetama. Näib nagu oleks ta vaimuhaige, kuid sel juhul poleks ta tegevus nõndaviisi ette planeeritud. Kogu tema tegevuse eesmärk on tõestada endale, et ta saab kõike mida tahab ja keegi ei pane teda tegema asju, mida tema ise ei taha. Näiteks oli ta oma alateadvuses täielikult vastu sellisele asjale nagu abielu ja isegi siis kui ta mõnd naist tõeliselt armastas, muutus ta tema suhtes täiesti ükskõikseks niipea kui too talle abielust rääkima hakkas. Petšorin oli individualist ja ta ei tahtnud end päriselt kellegagi siduda. Seda viimast argumenti pole põhjust kritiseerida, kuid kuna sellel ajal oli abielu vähemalt naiste jaoks iseenesest mõistetav ja Petšorin tegi kõik selleks, et naised endasse armuma panna, siis tuleb tema teguviis hukka mõista.
4) Petšorini suhted Bela, vürstitar Mary ja Veeraga moodustavad romaani peatükkide süžeelise telje ja just seal tõusevad esile tema iseloomu kõige pahelisemad jooned. Armastus pole tema südame jaoks kutse, vaid aseaine, mis võimaldab tal rahuldada oma allasurutud auahnust ja võimuiha. Võimalus haiget teha rõõmustab teda rohkem kui võimalus rõõmu valmistada. Petšorin käitus kõigi nende kolme naise suhtes äärmiselt ebaõiglaselt. Bela puhul tahtis ta iseendale tõestada, et suudab ükskõik millise naise endasse armuma panna. Tal läkski see korda, kuid siis kui tütarlaps Petšorinit armastama hakkas, tüdines viimane juba Belast ära ja tahtis n-ö uutele jahimaadele tormata. Vürstitar Mary puhul oli Petšorini soov Grušnitskile n-ö ära teha ja sel puhul kasutas ta oma eesmärgi saavutamiseks üht süütut naisterahvast, kes pahaaimamatult läkski Petšorini õnge. Nende kahe neiu puhul oli mängus üksnes Petšorini saamahimu ja enda enesehinnangu kõrgendamine. Kõige enam hoolis aga Petšorin Veerast, kuid ta siiski ei armastanud teda. Temaga oli Petšorin tegelikult tuttav juba enne Bela ja vürstitar Maryga kohtumist , kuid teose sündmustikku tuleb tema neist kolmest naisest kõige hiljem. Kõik need naised olid üksteisest mõnevõrra erinevad, kuid siiski leidub neil ka sarnaseid jooni. Näiteks olid nad kõik valmis nii oma kui oma armastatu õnne nimel ohvreid tooma ning mõtlesid seejuures ka teistele inimestele. Petšorinil selline võime aga puudub, ta on piiritult egotsentriline . Mõne naisega koos elamine ei tulnud tema puhul kõne allagi, sest ta oli individualist ega suutnud end kellegagi siduda ja ega tõenäoliselt poleks ühelgi naisel ka temaga koos hea elada olnud.
5) Petšorinit võib pidada oma aja kangelaseks seetõttu, et talle omistatakse oma
ajastu ja sotsiaalse keskkonna tüüpilisi psüühilisi jooni. Temas võib ära tunda palju tüüpilisele 19. sajandi mehele omaseid jooni. Näiteks peetakse oluliseks ainult iseend ja ülejäänu suhtes ollakse ükskõiksed. Arvatakse, et kui teised on õnnetud, siis järelikult ollakse ise õnnelikud. Paraku pole see tegelikult päris nii lihtne. Õnne tähendust pole võimalik defineerida, igaühe jaoks on see pisut erinev ja seetõttu pole selle saavutamiseks mingit kindlat valemit. Autor ütleb teose eessõnas, et Meie Aja Kangelane on portree kogu meie sugupõlve pahedest nende täies arengus. Lermontov koondabki Petšorinisse väga paljud pahed, mis on talle inimeste juures silma hakanud. Ta sõnab, et üks inimene pole võib-olla tõesti nii halb, kuid selleks, et tuua esile kõiki neid halbu omadusi, mis muidu võib-olla üpriski märkamatuks jääksid, koondab ta need kõik ühte isikusse.