Medea retsensioon (0)

Rocca al Mare Kool
Johanna Järvekülg
7.b
„ Medea “
Retsensioon
Talinn 2014
Etendus toimus laupäeval, 15. märtsil Rahvusooper Estonias ning kandis nime „Medea“.
Ballett „Medea“ rääkis tugevast , temperamentsest ning tahtejõulisest kuningannast Medeast, kes on võimu ja jõukust sümboliseeriva kuldvillaku hoidja. Kuldvillak on tegelikult Kreeka mütoloogias hinnaline kuldjääranahk. Iason soovib aga ise saada kõikvõimsaks ning asub koos argonautidega (vanakreeka mütoloogia meresõitjad) pikale teekonnale kuldvillaku juurde. Pärast mõningaid nõidustükke, võidab Iason nii Medea südame, kui ka kuldvillaku, nad vannuvad alati koos olla, varsti sünnivad neil poeg ja tütar. Järgmises vaatuses saab Medeale osaks julm reetmine -Korintose kuningas lubab Iasonile naiseks printsess Glauke, et tema ise saaks kuldvillaku võimu nautida ning Iason nõustub. Medea hullub raevust ja valust, peab iseendaga pikka võitlust, ning otsustab lõpuks oma lapsed ohverdada ning nad tappa.
Ma olin ääretult õnnelik, et sattusin etendusele, kus mängisid Luana Georg ja Sergei Upkin peaosi. Ma olen nende tegemisi juba pikka aega jälginud ning mõlemad on mulle väga sügava mulje jätnud. Räägiksin siis veidi Luana Georgist, ta on 1993 lõpetanud Balletikooli ning on alates aastast 1999 Eesti Rahvusballeti trupi solist . Ta on mänginud peaosi paljudes kuulsates ballettides nagu näiteks „ Romeo ja Julia“, „ Tuhkatriinu “ ja „Sülfiid“. Samuti on ta pälvinud mitmeid auhindu nagu näiteks Eesti teatri aastaauhind (2004), ERGO tantsuauhind 2011 ja Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu noore kultuuritegelase preemia (2007).
„Medea“ lavastaja on Gianluca Schiavoni, kes on pärit Itaaliast . Alates 2006. aastast on ta tegutsenud koreograafina, tehes debüüdi soologa „Andromeda“. Gianluca Schiavoni on töötanud ka mitmete suurprojektidega, nende hulgas  loonud koreograafia  Matthias Zentneri lavastatud Audi reklaamfilmile (2011).
„Medea“ dirigent on Vello Pähn, kes on  alates 2012. aasta sügisest Rahvusooper Estonia loominguline juht ja peadirigent . Vello on juhatanud orkestreid Itaalias, Prantsusmaal, Jaapanis , USAs jm.
Räägiksin siis veidi ka sellest, mis mina „Medeast“ arvan. Minule „Medea“ muusika väga ei meeldinud, sest see oli tihtipealne üsna kiire, särav ja tükiline. Minule meeldib pigem voogav endassetõmbav ja sügav muusika . Kuid minu lemmikstseeni ajal mängis üks kohutavalt hea pala, mis muu, balletis kasutatud muusikaga minu meelest peaaegu üldse kokku ei läinud, kuid see paelus mind kohe. See pala kannab nime „The Host of Seraphim“ ning on bändi Dead Can Dance loomingust. Selles palas ühildusid minu jaoks India, Aafrika rütmid, Jaapani flöödi voogavad helid ning naise häält kuuldes tuli mulle kohe meelde araabiamaade laulud, mida palvetamise ajal lauldakse. Kuigi laulus sõnu polnud, oli harukordne see, et seal oli kuulda naisehäält, kuna tavaliselt on balletide muusika täiesti ilma vokaalita.
Minu meelest oli see ballett väga hästi lavastatud, panin tähele palju uudseid lahendusi, mida ma ühegi varasema nähtud balleti puhul pole näinud. Kuid vahepeal märkasin, et ballett jäi kuidagi venima. Ja ma ei ütle seda sellepärast, et minu meelest ongi balletid igavad. Otse vastupidi, olen balletti kaheksa aastat ise tantsinud ning vaatan seda alati suurima heameelega. Aga antud balletis tundus mulle, et mõned kohad, kus isegi ei tantsitud, olid liialt pikad nagu näiteks koht, kus Medea jättis lastega hüvasti ning ohverdas nad. Inimesed tulid siiki balletti mitte kõndimist ja kallistamist vaatama. Kuigi eks koguaeg saagi tantsida, nii jääb ju lugu jutustamata. Kuid siiski tundus mulle, et antud balleti puhul polnud tantsimise ning muu tegevuse osa päris balansis.
Koreograafiast rääkides oli see ballett tõesti väga uudne. Palju oli isegi modernballeti elemente ning tundus, et see ballett oli stiililiselt palju vähem rangem , kui muud balletid. Palju oli selliseid hüppeid, mida klassikalises balletis kindlasti pole. Mulle isiklikult väga meeldis selle balleti koreograafia. Kõik tantsijad tegid minu meelest super tööd. Eriti meeldisid mulle stseenid, kus oli palju tantsijaid kokku pandud. Näiteks teine vaatus algas nii, et kõik tantsijad hüppasid korraga käed laiali ning jalad taga kõveras õhku. Kuna nad olid musta riietatud ning valgus oli kriiskav valge, siis oli see väga effektne ning lausa kutsus vaatusesse süvenema.
Lavakujunduses põimusid väga kenasti nagu balletis endaski modern ja klassika . Klassikalised punased roosid , kuid samas uudsed valged lühtrid ning abstraktse kunsti maalingud. See kõik oli väga kenas harmoonias. Samuti tahaksin lisada, et lavalised dekoratsioonid vahetusid üpriski palju, lausa neli korda ning kõigis nendes oli küllaltki palju vaatamist, kuid õnneks ei domineerinud dekoratsioonid ikka balleti enda üle. Kostüümid olid väga huvitavad ning kõigil kostüümidel on läbiv asi- neil jooksid vertikaalsed jooned üle riide . Kahjuks kostüümid ei läinud kaasa selle klassikaline- moderne teemaga, need olid puhtalt utoopilised. Valgustus oli suhteliselt kriiskav valge, mis nagu enne mainitud , mängis nii mõnegi huvitava effekti . Tavaliselt on balletides valgustus ikka selline mahe ja kollakas . Samuti oli selles teoses kasutatud udu, mis minu meelest lisas jälle huvitava nüansi juurde.
Minu meelest oli kõige huvitavam stseen esimese vaatuse lõpus, kus kõlas see eriti lummav laul. Samuti said just selles stseenis tantsijad hämaras valguses oma oskusi kõige paremini demonstreerida . Mulle meeldis, et liigutused ja muusika olid mõlemad aeglased ja voogavad. Stseeni lõpus lõi saali pimedaks ning siis lõi valgus lava äärde, kus mängisid kaks väikest last. Medea ja Iasoni lapse saamine oli küll minu meelest väga hästi lahendatud . Selle stseeni üle mõtisklemine pani mind mõtlema, kui tähtis on minu jaoks muusika balletis-kui see minu maitsele ei sobi, siis jääb üldmulje ikka halb, ükskõik mis balleriinid laval ka ei teeks . Kuid tundub, et publikule meeldis ka selle balleti muusika, sest aplaus oli väga maruline, mida tihti eestlaste tagasihoidlikust arvetades ei kohta.
Kokkuvõttes arvan mina, et „Medea“ on üks igati õnnestunud ballett, millele on lähenetud veidi teisest küljest. Kasvõi lugu on ju juba vastuoluline . Usun, et veelgi parem oleks esitus olnud, siis kui oleks kajastatud natuke rohkem sündmusi, et vältida seda liigset venitamist. Soovitaksin seda balleti eelkõige neile, kes on juba kaua balletidest huvitatud olnud, kuid soovivad nüüd ka veidi värskendust. Esimese balletina ma seda vaatama minna väga ei soovita, enne peaks ikka päris klassikalisest balletist pildi kätte saama.
Rocca al Mare Kool, Johanna Järvekülg, 7.b klass