"Mässav inimene" A. Camus (1)

„Mässav inimene“
A. Camus
Maailmas on võim ja mäss, viha ja kättemaks, võit ja suursugusus, kaotus ja leppimine , õnn ja õnnetus – maailmas on inimene.
„Inimene on ainus olend , kes keeldub olemast see, kes ta on. Küsimus on selles, kas peab tema keeldumine ilmtingimata viima teiste ja iseenese hävitamisele, kas igsaugune mäss peab lõppema üleüldise mõrva õigustamisga või suudab ta hoopis, pretendeerimata seejuures Süütusele, mis nagunii poleks võimalik -, avastada mõistuspärase süüdioleku pritsiibi.“ (A. Camus „Mässav inimene“lk. 24)
Camus püstitab küsimuse, et kas inimese keeldumine peab ilmtingimata viima teiste ja iseenese hävitamiseni.
Inimene tahab olla parem, targem ja ilusam. Otsides omale iidoleid, soovivad enamus olla nendesarnased, muutudes kellekski teiseks. Tänapäeval on populaarne lasta ilukirurgidel oma keha kohendada – muuta lausa mõni kehaosa oma iidolite kehaosaga ühesuguseks. Selliste soovide tõttu, hävitatakse iseennast. Kaotatakse oma ainulaadsus , kordumatus.
Inimesed, kes röövivad, tapavad, et saavutada midagi oma elus lihtsamalt, et hakata elama uut elu, hävitavad iseend. See on samuti sellepärast, et nad keelduvad olema need, kes nad on. Inimesed, kes ei ole saavutanud edu ja võimalust olla seeläbi rikas. Soovides olla see, kes nad pole, alustavad nad teiste inimeste hävitamist. Õigustamatud hävitamist. Inimene peab leppima iseendaga , leppima oma elujärjega, nii nagu ta ise seda on suutnud omale tagada, hävitamata sealjuures teisi ja iseennast.
„Kes on mässaja? See on inimene, kes ütleb ei. Ent ehkki ta keeldub, ei anna ta alla: astudes eismese sammu mässu teel, ütleb ta samas jah. Ori, kes on terve elu käske täitnud, peab akitselt vastuvõetamatuks uut korraldust. Mis on selle mässu sisu?“ (A.Camus „Mässa inimene“ lk. 27)
Edasi toob Camus väja lausekatked, mis kuuluvad mässaja „ei“ juurde – „köik see on kestnud liiga kaua“, „siiani jah, ent edasi ei“, te lähete liiale“ või siis „sellest piirist ei tohi te üle astuda“
Nagu Camus selgitab, toimuvad samal ajal nii eitus kui jaatus ning sellest punktist saab alguse mäss. Vastupanu sünnib väärtustest, mis nõuavad tunnustust oma olemasolule. Mõrv on selle tahte äärmuslik abivahend . Oma arutlustes toob Camus võrdluseks kõrvale Scheleri „vihavima“. Ühel juhul võib rääkida vastuhakust kui edasiviivast jõust, teisel juhul aga kättemaksust ning kadedusest. Neil kahel asjal tueks vahet teha. Olen nõus, et mäss õigluse nimel ning kättemaks kadeduse pärast on olemuselt erinevad. Nagu Camus kirjutab, kadedust tuntakse selle üle, mida ei omata, samas kui mässaja kaitseb seda, mis temas on. Võib ehk järeldada, et vägivaldne võim tekib vihast ja kadedusest. Niinimetatud vihavimma ambitsioonid on piiritud, samas kui mässu ideed on vägagi konkreetsed. Seega mõrv, mis tuleneb vihast, on õigustamatu, mässu puhul aga viimane abivahend sundimaks ülemvõimu taanduma. Rääkida võib üksikutest ohvritest õilsa eesmärgi nimel, mille algne idee ei olnud kedagi tappa.
Mässaja leiab, et tal on milleski õigus, et tema elusse on sisse tungitud liigse juhendamise või käskimisega. Ta ütleb ei, kuid ei anna alla, ta mässab, hakkab vastu – üritab oma elu parandada. Mässaja sovib elada oma tahte järgi, kuna on tüdinenud eelnevast eukorraldusest. Mässaja on minu meelest inimene, kes muudab elu. Tänu temale on elu ja elukorraldus pidevas muutumises.
„Vastuhakust sünnib teadlikuks saamine, nii ähmane kui see ka poleks: äkiline ehmatav äratundmine, et inimeses on midagi, millega ta võib end olgu või hetkeks samastada. Mitte kunagi varem ei olnud mässaja seesugust samastumist tõeliselt kogenud. Enne vastuhakkamist kannatas ori välja kõik talle esitatud nõudmised. Sageli täitis ta kuulekalt korraldus, mis väärinuks hoopis enam protesti kui käsk, mis viimaks vastuhaku vallandas. Ta leppis nendega kannatlikult, ehkki sisimas võib-olla protesteerides, ent kuna ta vaikis, oli ta pigem mures oma vahetu kasu pärast kui teadlik oma õigustst. Ühes kannatuse kaotamisega, kannatamatusega, saab seevastu alguse reaktsioon , mis võib laieneda kõigele, millega varem lepiti.“ (A. Caus „Mässav inimene“ lk. 28)
Selline käitumine on tavaeluski suhteliselt tavaline, küll kergematel asjaoludel ja mõjutustel, kuid siiski. Inimene kannatab tööl ja kodus erinevad halvasti ütlemised, probleemid ära, kuid mingi hetk talle aitab, ta enam ei suuda. Ta hakkab vastu ning enam ei ole nõus, kannatama . See ütlus, mis teda viimase piirini viis, ei pruukind olla kõikidest kõige valusam, kuid see täitis nö „kannatuste karika “ ning lõi soodsa olukorra mässuks.
„Veelgi selgemalt ilmneb igas vastuhakus sisalduva väärtuse positiivne olemus, kui võrdleme seda ühe sootuks negatiivse mõistega „vihavimmaga“ nagu Scheler seda määratles. Vastuhakk on tõepoolest midagi enamat kui õiguste nõudmine sõna otseses mõttes. Scheler on väga tabavalt defineerinud viha kui enesemürgitamist, kui pikaajalise võimetuse sapist nõristumist suletud anumas. Mäss seevastu purustab kammitsad ning aitab isiksusel välja pääseda. Ta vallandab seisva vee, mis muutub tormiseks vooks. Scheler ise asetab rõhu vihameele aspektile, märkides, kui olulisel kohal on vihameel naiste hingeelus, kes on pühendunud ihale ja omamisele. Mässu allikaks on seevastu pulbitseva aktiivsuse ja energia printsiip. Scheleril on samuti õigus, kui ta võidab, et vihameelele annab tugevalt värvi kadedus . Ent kadedust tuntakse selle üle, mida ei omata, samas kui mässaja kaitseb seda, mis temas on“ (A. Camus „Mässav inimene“ lk. 32)
Seega võib sellest lõigust lähtuda mässust kui positiivsest ja vajalikust sündmusest. Kui inimene mässab, väljendab oma arvamusi saab temast isiksus. Ta ei ole enam osa nn „ hallist massist“. Inimene kaitseb mässuga iseennast ja oma omandit .
„Vastuhakk ei ole põhiolemuselt egoistlik tegu. Muidugi võib ta olla kantud ka egoistlikest kaalutlusist. Ent vastu hakata võib ühtviisi nii pettusele kui rõhumisele. Liiatigi, kui mässaja on otsusele jõudnud ning on parajasti kõige sügavamas mässuhoos, ei säästa ta midagi ja paneb kõik mängu. Mõistagi nõuab ta enesegi vastu ausust, ent üksnes sedavõrd, kuivõrd ta samastab end mõne olemasoleva inimkooslusega.“ (A. Camus „Mässav inimene“ lk. 31)
„Ta võitleb oma isiksuse puutumatuse ees. Ta ei püüa ennekõike vallutada vaid soovib lihtsat tunnustust leida.“ (A. Camus „Mässav inimene“ lk. 33)
Leida tunnustust omaenese olemusega.
„ Mässaja seevastu piirdub sellega, et ei luba põhimõtteliselt ennast alandada ega soovi alandust ka teistele. Ta on koguni nõus ise valu kannatama, tingimusel, et austataks tema Puutumatust!“ (A.Camus „Mässav inimene“ lk. 33)
„Edasi mainigem, et mäss ei sünni ainuüksi ja ilmtingimata rõhutud inimeses, vaid võib tekkida ka inimeses, kes on ligimesele osaks langeva rõhumise tunnistajaks. Sel juhul samastab mässaja end teise indiviidiga. Tuleb aga täpsustada, et tegemist pole psühholoogilise samastumisega, viguriga, mille tulemusl indiviid näeb vaimusilmas, nagu langeks alandus osaks temale. Võib juhtuda koguni vastupidi, et me ei suuda vaadata, kuidas teistele langevad osaks solvangud, mida me ise alandlikult talusime. Selle suuremeelse liikumise ilmekaks näiteks on vene terrosristide enesetapud sunnitöövanglates protestiks kaaslaste peksmise vastu.“ (A.Camus „Mässav inimene“ lk. 31)
Tavaeluski kohtame näiteid, kus üks inimene kannatab, aga ei võitle ning keegi teine alustab võitlust tema eest. Ei suudeta vaadata pealt, kuidas keegi kannatab, kuidas keegi ei astu enda õigste eest välja. On olnud palju inimesi, kes hakkavad politseinikeks, kuna neid ennast kooli- või noorusajal kiusati, nii leiavad nad aga võimaluse parandada see, et nad ise ei astunud enda eest välja ja lasid oma piinajatel elada vabalt ja ilma karistusteta.
Camus leiab oma essees „Mässav inimene“, et vaatamata maailma ja eksistentsi mõttetusele on võimalik ja on mõtet käituda vabalt, on põhjust tunda rõõmu loomiskirest ja saada rahuldust mässust. Camus ei esita loogilist argumenti, vaid üritab lugejat absurdirõõmuga mässule õhutada: “See mäss annab elule hinna. Jätkudes läbi kogu eksistentsi, taastab mäss selle suuruse. Silmaklappideta inimese jaoks pole kaunimat vaatepilti kui aru heitlus realiteediga, mis temast üle käib. Mäss sünnib maailma mõistusevastasuse äratundmisest, silmitsiolekust ebaõiglase ja mõistetamatu olukorraga.“ Ka Eesti ühiskonnas süeneb sotsiaalne rahulolematus, kuna riigi vastutus oma elanikkonna sotsiaalse turvalisuse eest praktiliselt puudub. Inimarengu küsimused on olnud teise tähtsusega, kuna riik on seni suhtunud positiivselt pigem tehnoloogia ja innovatsiooni rahastamisse.
Lõpetada võiks tõdemusega, et ehkki mäss assotsieerub enamuses negatiivsega, on „idealistliku mässu“ pidav loov inimene siski positiivne nähtus. Niiakaua, kui säilib inimene ja tema tahe elada, senikaua säilib ka vajadus seda tahet kaitsta.