,,vastu". Seega juba sõna anarhia tähendab algses kreekakeelses variandis ,,ilma valitsejata", ,,valitseja vastu"4. Anarhismi idee kohaselt peaks anarhistlikus ühiskonnas igast inimesest kujunema universaalne isiksus, kes on mentaalselt tark, moraalselt hea ja füüsiliselt osav harmooniline isiksus. Anarhia seos mässu ning vastastikuse abiga Kõikidest mõistetest, mida anarhiaga seostatakse, on mäss üks kõige tavalisemaid: temaga suudavad võistelda vaid segadus, kaos ja vägivald, kusjuures segadust (või korralagedust) peetakse koguni anarhiaga sünonüümseks. Öelda "valitseb segadus", ja öelda "valitseb anarhia" - siin on peamiselt aktsendi ja väljendi tugevuse vahe, sest segadus võib olla tahtmatu ja süütu, anarhia näib aga tahtlik, kellegi halbade kavatsuste läbi esile kutsutud. Kui osutame sündmuspaigale ja lausume: segadus, tähendab see lihtsalt vajadust asuda tööle
vasta. Absurd on oma olemuselt lõhe. Ta ei ole ühes ega teises võrreldavas elemendis. Ta sünnib nende vastandamisest. Aru tasapinnal võib seega öelda, et absurd ei ole mitte inimeses ega maailmas, vaid nende samaaegses olemasolus. Ta on esialgu ainus side, mis neid ühendab. [ -- ] Inimlik maailmamõistmine see on eeskätt maailma inimlikuks taandamine, selle inimliku pitseriga märkimine. Kui inimene veenduks, et ka universum võib armastada ja kannatada, oleks ta lepitatud. Sokratese ,,Tunne iseennast" on niisama palju väärt kui meie pihiisade ,,ole vooruslik". Nad mõlemad väljendavad igatsust ja ühtlasi teadmatust. Kui tuleks kirjutada inimmõtte ajalugu, millel on tõesti mingi tähendus, siis tuleks sellest lakkamatu kahetsuse ja võimetuse lugu. [ -- ] Meie mõistmisenälg, meie absoluudiigatsus on seletatav just nimelt selle tõttu, et me võime mõista ja seletada paljusid asju
Dionysos oli seevastu ekstaasi, lõbu, viljakuse, veinijumal. Piiride lagunemise sümbol. Nii saabki nietzche puhul eristada kahte printiipi apollooniline ja dionüüsiline. Kunsti areng seotud sellega. Apollooniline – analüütilised eristused, vahe tegemine asjade vormi kaudu toetub sellele. Asjade vorm on apollooniline. Nähtusel on vorm, kuju. Kõige apolloonilisemaks kunstiks nim skulptuuri. Loome asjadele vormi kaudu identiteedi. Dionüüsilisus – piiride lõhkumine. Kui inimene on selle mõjuväljas, siis see tähendab tema karakteri lagunemist. Kõige dionüüsilisem kunst Nietsze jaoks on muusika. Muusika mõjub kehale, instinktidele vahetult, ei toimi mõistusele. Inimene allub muusikat kuulates jõule, mis on temast tugevam. Immanuel Kantil fraas, muusikal ei ole head kasvatust. Mõjub otse kehale. Astutakse muusika rütmis, isegi kui ei taha. muusika mõjub kehale. Saab mõistusest mööda minna. Romantismiga koos käis käsitlus geeniusest
1. Kuidas kirjeldab Pascal absurditunde avaldusi? Albert Camus on öelnud, et inimene omandab elamise harjumuse enne, kui mõtlemise harjumuse. Ühel hetkel hakkab inimene mõtlema argipäevastest toimingutest väljapoole, hakkab mõistma, et maailm on talle võras ning miski maailmas ei samastu temaga. Samuti hakkab inimene mõistma, kui mõttetu on kannatada. Sellisel hetkel avaldub Camus sõnul absurditunne. Inimese vai justkui ärkab ning hakkab mõistma tegelikkust seda, mis on väljaspool seda rutiini ja ärgipäevamöllu. Sellisel hetkel paljastub ka, kui arusaamatu on elamine. See absurditunne sunnib põgenema kas lootusse või enesetappu. Samuti ütleb Camus, et see "iiveldus", mida tekitab inimeste enda ebainimlikkus ning selle ebainimlikkuse teadvustamine ja tajumine, on absurditunde avaldus. 2. Mis on absurditunde põhjuseks Camus järgi?
ROMANTISM (1819.s algus) Kui teadus tegeleb fenomenaalse vallaga, siis miksmitte kunstivaldkond suudab tabada nonmenaalset. Kunstil on omadus jõuda selle ülemeeleliseni. Põhimõtteline hoiak: kõik mis seotud valgustusajastu tehtud üldistuste inimese ja maailma kohta, võib pidada teatud mõttes vägivallaks. Romantismi vastus: kõike ei saa mõõta (Galilei tahtis Kõike mõõta). Inimese loomust ei saa välja arvutada. Tekkis mõtteline konflikt (valgusajastul), et inimene on mõistuslik olend, siis romantismi vastus: inimesel mingi loomus, mida ei saa taandada mõistuspärasusele. Romantismil tuli ületada Gutenbergi kuulus leiutis, kõike sai paljundada ja levitada (trükipress, trükilevik). Kunsti individuaalsus läheb kaduma. Teemaks sai inimese loomuse peidus osa, mida pole võimalik teaduslikult seletada. Inglise poeet W. Blake. Romantismi kalduvus märgata
Kordamisküsimused kohustusliku kirjanduse kohta. (Need küsimused peaksid teile andma aimu, kui täpselt tuleb loetud tekste eksamil teada ja millele tähelepanu pöörata. Eksamil tulevad küsimused pole täpselt needsamad, kuid kui te oskate neile vastata, siis oskate vastata, siis oskate tõenäoliselt vastata ka eksamiküsimustele.) Küsimused Camus' Sisyphose müüdi kohta: Kuidas kirjeldab Camus absurditunde avaldusi? o Absurditunne võib ükskõik kellele ükskõik missugusel tänavanurgal näkku karata. Niisugusena nagu ta on oma ahastamapanevas alastuses, oma särata valguses on ta hõlmamatu. o Kui meilt vahel küsitakse, mida me mõtleme, ja me vastame: ,,Ei midagi", siis võib see mõnel puhul olla vale. Armastajad teavad seda väga hästi. Aga kui
Küsimused Camus' Sisyphose müüdi kohta: · Kuidas kirjeldab Camus absurditunde avaldusi?- Maailma tihkus ja võõrus on absurd. Kõhedus, mida meis tekitab inimese enda ebainimlikkus on absurd. See võõras, kes meile aegajalt peeglis vastu tuleb, kelle me enda fotode järgi ära tunneme on absurd. Niipea kui absurdi tunnistatakse muutub ta kireks mis on piinavam kui ükski teine kirg. Absurditunde avaldused väljenduvad erinevates, kuid sugulaslikes maailmates ja nimelt aru, elukunsti ja lihtsalt kunstimaailmas
Käib kolme tüüpi asjade kohta: * Asjad, mis on eraldi (inimese mõtlemisest ja meeltest), kuid mis muutuvad, nt looduse poolt antud asjad, inimese loodud füüsilised objektid. * Asjad, mis ei ole eraldi ja ei muutu, nt matemaatilised ja geomeetrilised põhitõed, mille jaoks on vaja inimese teadmist ja teadust. * Asjad, mis on eraldi ja ei muutu, nt ideed ja tõe, õigluse, ilu printsiibid, mis Aristotelese arvates ei teisene ning mida inimene välja mõelda ei saanud. Selle teadmise tuum peitub metafüüsikas. Sõna filosoofia tuleneb vanast kreeka keelest: philos – sõber, armuke ning sophia – tarkus. Seetõttu saab filosoofiale omistada otsetõlget tarkusearmastus. Sofia (sophia) liigitatakse teoreetilise teadmise alla. 2. Klassikaline ettekujutus teadmise tüübist, mida kutsutakse tarkuseks, on terviklikkuse ideaal,
Kõik kommentaarid