· Kesta moodustumine on kiirem suurema kaltsiumisisaldusega järvedes · Seega ei saa olla jõevähi kasv igal pool samasugune Sigimine · Jõevähkide suguküpsus jõuab kätte 34 eluaastal · Sigimine toimub septembrist oktoobrini, mil veetemperatuur on 12 kraadi ringis · Koorumine sõltub tugevasti kliimast ja ka veetemperatuurist, soojema kliimaga aladel võib koorumine toimuda enne varasuve · Emaste viljakus (marjaterade arv) on 200 ringis, millest koorub ainult 70% marjateri Kulinaaria · Jõevähk, eriti tema liha on hinnatud kulinaariatoode · Elusad vähid keedetakse, lakad ja sõrad puhastatakse koortest, pannakse klaaspurki ning peale kallatakse külm keedetud soolvesi, selliselt et soolvesi ulatuks kuni kaaneni · Kõige peale kallatakse kiht oliiviõli või mõnda muud taimeõli · Purk seotakse pealt seapõiega või pärgamentpaberiga ja asetatakse jahedasse ruumi · Enne söömist leotatakse nii hoiustatud vähilakkasid mõni tund külmas vees
TOITUMINE • On segatoiduline. • Sööb koorikloomi, hulkharjasusse, ka vetikaid ning laevadelt heidetavaid jäätmeid. • Mõnikord langevad talle ohvriks ahvenad, emakalad, räimed, kilud ja meripühvlid. https:// www.fiskefoto.dk/fangster/ulk-myoxocephalus-scorpius/47 PALJUNEMINE • Koeb novembrist veebruarini. • Emaskala koeb kivide vahele kämbu marjateri ning sellega on asi tema jaoks lõppenud. • Isane valvab marja kogu arenemisaja vältel, mis võib kesta 5 nädalast 3 kuuni. • Nolgus hakkab kudema 3-4 aasta vanuselt. • Eluiga võib ulatuda kuni 10 aastani. MERIKOTKAS http://pilt.delfi.ee/tag/merikotkas/ KIRJELDUS • Eesti suurim röövlind. • Tiibade siruulatus kuni 2,3 meetrit. • Kehakaal kuni 6 kg. LEVIK, ELUPAIK • Eelistab veekogu lähedasi elupaikasid
leheroheliselt läikivad. Kõhu pool on roosakasoranzikas, kaetud valgete laikudega. Kuigi nolgusel on väga hirmuäratav välimus ei maksa teda siiski karta. 2)Toitumine: Nolgus on segatoiduline. Ta sööb hulkharjasusse, vetikaid, koorikloomi ja muid laevadelt heidetavaid jäätmeid. Vahel on ta ka röövtoiduline. Siis võib ta süüa ahvenaid, emakalu, räimi, kilu ja meripühvleid. 3)Eluviis: Nolgus koeb talvel novembrist veebruarini. Emaskala koeb kivide vahele kokkukleepunud kämbu marjateri ja isa valvab marja koguaeg kannatlikult. Kogu selle arenemise aja. Ta toetab end marjale ja õhutab seda, liigutades oma suuri uimi. Isanolgus ajab minema marjasöödikud ja kõrvaldab halvaks läinud materjali. Koorunud vastsed hõljuvad algul vees. Varsti aga laskuvad merepõhja. Nolguse eluiga võib olla kuni 10 aastat. Ta ei kuulu looduskaitsesse. Linask 1)Välisehitus Linask on paks ja ümar kala
saadavate marjaterade arv. Niisa kvaliteeti hinnatakse tavaliselt vaid spermatosoidide liikumisaktiivsuse ja liikumise aja järgi mikroskoobi abil. VILJAKUS Emaskalade viljakust iseloomustatakse kas absoluutse (emaskala munasarjas olevate küpsete marjaterade arv) ; suhtelise (küpsete marjaterade arv emaskala massiühiku kohta) viljakuse kaudu. (Absoluutne viljakus oleneb tugevasti kala suurusest – suuremal kalal on harilikult rohkem marjateri. mõjutab iga kala viljakust ka marjaterade suurus ja kala vanus.) VILJAKUS Kalakasvatuse praktikas tuleb aga arvestada tarbeviljakust (actual fecundity), s.o emaskalalt marja lüpsmisel tegelikult kätte saadud marjaterade arvu. (Kõiki marjateri ei õnnestu tavaliselt emaskalast välja lüpsta ja seetõttu erineb tarbeviljakus absoluutsest). VILJAKUS Lõhelastel on marjaterad suured. Paisumata marjatera diameeter on umbes 5,0 mm, mass 80 mg.
Laka all (täpsemalt tagakehajalgadel) arenevad marjaterad kogu talve ja kevade, koorudes varasuve paiku. Koorumine sõltub tugevasti klimaatilistest ja seeläbi veetemperatuurist soojema kliimaga aladel võib koorumine toimuda enne varasuve. Noorvähid lahkuvad ema laka alt pärast teist kestumist. [4] Emaste absoluutne viljakus (marjaterade arv) on 200 ringis. Peaasjalikult sõltub see emase vähi suurusest suuremal vähil on rohkem marjateri. Marjateradest koorumise protsent on umbes 6570%[4] Jõevähi kehaehitus Jõevähi keha on sale ja koosneb paljudest lülidest, millest moodustub kaks kehaosa: pearindmik ja tagakeha. Pearindmik ei paista lülilisena, sest selle lülid on seljal kokku kasvanud. Pearindmikku katab selja poolt seljakilp. Seljakilbi servad kaarduvad alla ja kaitsevad keha külgedel paiknevaid lõpuseid. Peaosas asuvad lühikestel liikuvatel varrekestel
kuivviljastamine, haudeaparaadid) Marja lüpsmine -> niisa lüpsmine (isas kalalt) -> segamine -> vee lisamine -> ooteaeg -> loputamine (seni kuni ära vatalav vesi on täiesti selge) -> paisumine -> loendamine -> haudekastidesse paigutamine. Sugukalad paljunevad 4-6 aastat. Emaste viljakus ulatub 5000-8000 marjaterani. Sugulist küpsemist mõjutavad pärilikkus, valgusreziim, temperatuur ning samuti ka toitumine. Suhteline viljakus on marjateri 1 kg kehakaalu kohta. 7. Kalade vastsete ja noorkalade areng ja toitumine pärast marjaterast koorumist. Maimu- ja kaubakalasööt erineb oluliselt: Maimude startersööt sisaldab 53% valku, 14% rasva ja 7 % sahhariide, energiasisaldus on 20 MJ Kaubakala sööt - 45% valku, 30% rasva, 12% sahhariide, energiasisaldus 24 MJ/kg, aga võib olla ka üle 33% rasva ja üle 25 MJ/kg Väiksemad kalad vajavad tihedamini ja vrd. Kehakaaluga rohkem sööta: vastsed 7%, maimud 3-
~ 650 kilomeetrini).[3] Kõik idalõhed matavad viljastatud marja põhjapinassesse ja seepärast koevad nad kohtades, kus põhi ei ole mudastunud ning on kaetud kiviklibu või kruusaga, sageli põhjaallikate läheduses. Emane, keda saadab üks või mitu isast, hoidub peaga vastuvoolu ja loobib hoogsate sabavarre liigutustega pinnase laiali. Mari koetakse tekkinud lohku ja isane viljastab selle. Kudemise ajal toimuvad isaste vahel pidevad kokkupõrked. Osa marjateri jääb viljastamata, paljud kantakse vooluga minema ja süüakse ära mageveekalade poolt. Marja välja heitnud, katab emane lohu kruusaga. Kujuneb kuhik, mille all marjaterad arenevad ja kooruvad vastsed viibivad rebukoti imendumiseni. Pärast kudemist algab sugukalade massiline hukkumine. Kõige enam väljakurnatud isendid surevad juba koelmuil, teised kanduvad allavooli ja heidavad hinge teel suudme poole. Kudemise ajal muutuvad nii isased kui emased kalad tumepunasteks
turukala saamiseks kulub harilikult täistsüklis 3 suve.Portsionforell läheb müüki 13-15 kuuselt. Sumbakasvanduses asustatakse kevadel 500-700 g, mis müüakse sügisel kaubakalana. Kalade paljundamise tehnoloogia vikerforelli näitel (sugukalad, lüpsmine, kuivviljastamine, haudeaparaadid) Sugukalad: Paljundamisiga on 4-6 aastat. Emaste viljakus on 5000 -8000 marjatera.Sugulist küpsemkist mõjutavad pärilikkus,valgusreziim, temperatuur, toitumine.Suhteline viljakus=marjateri 1 kg kehakaalu kohta. Kalade vastsete ja noorkalade areng ja toitumine pärast marjaterast koorumist. Koorumisjärgne areng jaguneb eelvastse- (rebukott on imendumata) ja vastse- (vabalt ujuv, välja kujunemata uimede ja soomusteta kala) perioodiks. Marjaterast koorunud rebukotiga eelvastsed on esialgu väheliikuvad ja lebavad haudeaparaadi põhjal. Nad toituvad endogeenselt rebukotis olevatest toitainetest. 500 kraadpäeva pärast viljastamist, kui suurem osa rebukotist on
turukala saamiseks kulub harilikult täistsüklis 3 suve.Portsionforell läheb müüki 13-15 kuuselt. Sumbakasvanduses asustatakse kevadel 500-700 g, mis müüakse sügisel kaubakalana. 6. Kalade paljundamise tehnoloogia vikerforelli näitel (sugukalad, lüpsmine, kuivviljastamine, haudeaparaadid) Sugukalad: Paljundamisiga on 4-6 aastat. Emaste viljakus on 5000 -8000 marjatera.Sugulist küpsemkist mõjutavad pärilikkus,valgusreziim, temperatuur, toitumine.Suhteline viljakus=marjateri 1 kg kehakaalu kohta. 7. Kalade vastsete ja noorkalade areng ja toitumine pärast marjaterast koorumist. Koorumisjärgne areng jaguneb eelvastse- (rebukott on imendumata) ja vastse- (vabalt ujuv, välja kujunemata uimede ja soomusteta kala) perioodiks. Marjaterast koorunud rebukotiga eelvastsed on esialgu väheliikuvad ja lebavad haudeaparaadi põhjal. Nad toituvad endogeenselt rebukotis olevatest toitainetest. 500 kraadpäeva pärast viljastamist, kui suurem osa rebukotist on
ainult silm on hästi märgatav. Pisike kalahakatis liigub vilkalt ja sööb aplalt endast väiksemaid vees hõljuvaid loomakesi. Niiviisi taimede vahel ringi seigeldes kasvab ta aastaga 1 cm pikkuseks või isegi pikemaks kui toitu on rohkem. Kalade ,,lasteaiaks,, on soojas madalas vees mitmesuguste vetikate puhmad ja kivide servaalused. Mõnele kalamarjale sobib kasvama hakkamiseks +4°C, st talvine vesi, mõni tahab ujumissooja , +20°C vett. Üks kala koeb väga palju marjateri, ligikaudu 10 000 tükki. Neist jääb 1 aasta pärast alles umbes 10 maimu ja 5 aasta möödudes on elus ainult 1 kala. http://www.miksike.ee/documents/main/lisa/5klass/7kooslus/kalad.htm TOITUMINE Haug on röövkala. Toiduks on ahvenad, kiisad, viidikad, latikad, suuremad isendid söövad isegi konni, pardipoegi ja pisiimetajaid. Toidupuudusel esineb ka kannibalismi. Maimud toituvad planktonvähkidest ja putukavastsetest Koht ökosüsteemis
Kudemiseks valib ta kiirevoolulised (1-1,8 m/s) liiva-kruusa- või kivipõhjalised kohad jões, sageli kümnete kilomeetrite (Narva jões ligi 15 km) kaugusel jõesuudmest. Suuremates järvedes ja meredes võib silmu kohata mitmekümne, isegi 100 m sügavusel. [1] Jõesilm koeb meie jõgedes ja ojades tavaliselt mai keskpaigast kuni juuni keskpaigani. Lähevad jõgedesse (sept./okt.). Kudenud isendid hukkuvad. Ühe mm pikkusi ellipsikujulisi marjateri on kuni 40 000. Vastsed elavad jões umbes 5 a., merre laskuvad 6. aasta kevadel, olles 9-15 cm pikkused. Eestis koeb arvukamalt Pärnu ja Narva jões; 1.04-30.06 püük keelatud. [1, 4, 5] Ühe emase kohta võib esineda 1-6 isast, mõnikord on kohal mitu emast ja kuni 50 isast. Marja viljastamine on seotud rütmiliselt korduvate paaritumismängudega, mis kestvate mitmeid päevi. Kudemiskoha sügavuseks arvatakse olevat 0,2-1,5 m. Jõesilmu koelmud on
2-3 nädalat kauem. 8 Marjaterade ja poegade arv Marjaterade arv oleneb emase suurusest (joonis 4). Signaalvähi marjaterad on mõõtmetelt väiksemad ja neid on ühel emasel rohkem kui jõevähil. Ka sama liigi isendite vahel on suuri erinevusi marjaterade suuruses. Esimest korda kudevate emaste mari on tavaliselt peenem. Osa marjast jääb viljastamata ja irdub ning marjateri läheb kaotsi ka talve jooksul. Koorumise ajaks säilib marjateradest umbes 50-70%. Marja arengu lõppfaasis hoolitseb emavähk marja eest aktiivselt. Soomes kulub madala talvise temperatuuri tõttu looduses marja arenguks 8-9 kuud. Vähipojad kooruvad suve algul. Eestis toimub see tavaliselt juuni lõpul või juuli algul. Koorumise järel kinnituvad pojad ema laka alla. Esimese astme vastne elab rebukoti toitainete varal. Esimese kestumise järel (umbes 7-10
kehaõõnest. Marjaterad suured, läbipaistvad, üksteisest kergesti eraldatavad. Niisad valged, ilma nähtavate veresoonteta. Kõhule vajutamisel võib isaskaladel veidi niiska välja voolata. V kudemisaeg, suguproduktid on voolavad. Mari ja niisk on voolavad joana välja kergel kõhule vajutamisel. VI kudemisjärgne, suguproduktid on välja koetud. Munasari ja niisk väga väikesed, lõdvad, põletikulised, tumepunast värvi. Sageli jääb pärast kudemist munasarja üksikuid marjateri. Kalad saavad suguküpseks väga erinevas eas: väikesed kiiresti küpsevad kalad ( peipsi tint näireks aastaselt), teised kalad aeglaselt (suured aeglase kasvuga kalad, näteks tuurlased inimese eaga võrreldavas tempos). Enamuse Eesti kalade puhul jääb suguküpseks saamise iga paari kuni 10 aasta vahemikku. Esineb ka liigisiseseid erinevusi (kääbusisased lõhedel). Isased küpsevad reeglina nooremalt kui emased. Kalade järglaste saamise potentsiaali näitajad:
kuivviljastamine, haudeaparaadid) Eestis forelli ei paljundata. Kudemisajal isaste nahk tumeneb, punast värvi on rohkem, pea on suurem ja lõuad konksus. Emastel on marja küpsedes kõht ümar ja pehme, lõpuks liigub marjakogus kõhuõõnes vabalt. Sugukalad: Paljundamisiga on 4-6 aastat. Emaste viljakus on 5000 -8000 marjatera. Sugulist küpsemist mõjutavad pärilikkus, valgusrežiim, temperatuur, toitumine. Suhteline viljakus = marjateri 1 kg kehakaalu kohta. Lüpsmine: Paljundamiseks lüpstakse sugukaladelt mari ja niisk. 1–2 nädalat enne lüpsmist kalad sorteeritakse. Valitakse välja küpsed emas- ja isaskalad, keda kuni lüpsmiseni hoitakse lahus. Suguproduktide lüpsmiseks kalad tavaliselt anesteseeritakse e uinutatakse, sest igasugune kinnihoidmine ja manipuleerimine tekitab kalal stressi. Kalad paigutatakse vanni, mis on täidetud nende täielikuks sukeldamiseks piisava uinutuslahuse kogusega
Ujumistasand: keskmine ja ülemine Paljunemine: heidab marja hajusalt Märkused: Tuleb pidada kaheksa või enama liikmega segasoolise parvega või nad terroriseerivad teisi. Mari haudub 36 tundi. Vöödiline pisidaanio (Brachydanio rerio) Levik: India Pikkus: 6 cm Toitumine: kõigesööja Vee omadused: temp. 18-25°C, pH 6,5-7,5 Ujumistasand: keskmine ja ülemine Paljunemine: heidab marja hajusalt Märkused: Parvekala segakooslusega akvaariumisse. Olemas ka albiino- ning loorsabavorm. Marjateri 300-400. Siiami vetikamugija (Crossocheilus siamensis) Levik: Kagu-Aasia Pikkus: 14 cm Toitumine: kõigesööja Vee omadused: temp. 22-26°C, pH 6,5-7,5 Ujumistasand: keskmine ja alumine Paljunemine: koeb (täpsemalt teadmata) Märkused: Nelja- kuni kuueliikmeline grupp võib tülitseda, kuid haiget teevad üksteisele harva. 8.7. Elussünnitajad u. 22000 luukalast sünnitab vaid u
See tingibki kiire kasvu võrreldes teiste räimedega, kes jäävad elu lõpuni truuks selgrootutest toitumisele. Talvel räim ei toitu ültse . Avaveeline parvekala, laskub talvel 70–100 meetri sügavusele soojematesse veekihtidesse, sööb planktonit ja koorikloomi. Räimed ei talu eredat päikesevalgust. Suguküpseks saab 2–4-aastaselt. Koelmud paiknevad 4...12 m sügavusel ning neis on tähtis veetaimestiku olemasolu . Marja koeb põhjale ja põhjataimedele (marjateri võib olla kuni 100 000 tükki). Räimemaimud toituvad selgrootute, peamiselt aerjalaliste vastsetest. Räime ülim vanus on olnud 19 aastat. Eristatakse kaht sesoonset rassi: kevadräime, kes koeb aprillist juulini rannavetes, ja sügisräime, kes koeb augustist oktoobrini madalatel. Sügisräim on suhteliselt vähearvukas; mõlemad moodustavad paikseid asurkondi. Räim on Läänemere tähtsaim töönduskala. Räime turustatakse värskelt, suitsutatult, konserveeritult, ka soolatult
Kudemise ajaks kasvab särjele selga pulmarüü (nn. helmeskate). Selle moodustavad sarvainest köbrukesed kala kehal, mis muudavad ta karedaks. Särjed koevad kevadel - aprilli lõpul või mai algul. Koelmud asuvad kalda lähedal madalvees, kus põhi on kaetud tihedate tarnapuhmastega või muu taimestikuga. Särg ei hõiva omale individuaalset kudemisala, vaid hoiduvad ühisesse kudemisvööndisse. Kudemine toimub rabeldes ja kärarikka veepladina saatel, mis võib olla nii tugev, et osa marjateri satub veest välja taimede veepealsetele osadele. Vastsed kooruvad sõltuvalt veetemperatuurist 9...14 päeva pärast. Särje eluiga võib ulatuda kuni 17 aastani. Koger Koger ehk harilik koger ehk kuldkoger (Carassius carassius) on karpkalaliste seltsi kuuluv kala. Noor koger Tavaliselt on koger 1040 cm pikkune, erandjuhtudel kuni 64 cm ja 3 kg raske. Koger sarnaneb karpkalale, kellest erineb poiste puudumisega suunurkadelt
Kogenud kalurid räägivad, et siiad tekitavad veepinnal järsult suunda muutes tugevaid veekeeriseid, mis paiskavad viljastatud marja vees laiali. Sellega kaasnevad veeplartsatused, mille järgi saab siigade pulmaplatsi juba kaugelt kindlaks määrata. Niiviisi jõuavad siia marjaterad veekogu põhjale tugevasti hajutatult ning marjasööjatel on neid raskem kätte saada. Kahjuks on suurimad marjaröövlid siiad ise. Jälgides liigikaaslaste paaritumist, ahmivad nad ahnelt põhjalaskuvaid marjateri. Mari areneb külmas vees kuni kevadeni ja vastsed kooruvad peale jää lagunemist aprillis. Pisikesed siiad toituvad alguses planktonist ja hiljem põhjaloomastikust. Täiskasvanute toiduspekter on lai: siia kuuluvad väikesed limused, hüdraloomad, kirpvähilised ja väikesed kalad (mudilake). Siig on kaval kala, kes oskab hästi püüniseid vältida. Ta on osav põgenema mõrdadest ja nootadest, võrkudest hiilib aga lihtsalt mööda. Siia liha peetakse delikatessiks, seda eriti soolatult.
temperatuurist. 5 1 2 4 9 2 1 0 0 7 5 3 1 0 9 1 . d o c ( M i h k e l T i b a r 2 0 0 7 ) Marjaterade arv oleneb emase vanusest ja seega ka suurusest. Esimest korda kudevate emaste mari on tavaliselt peenem ja seda on vähem. Munemiseks arenenud marjaterade arv võib küündida 445-ni, jäädes tavaliselt vahemikku 150350. Osa munetud marjast jääb viljastamata ja irdub ning marjateri läheb kaotsi ka talve jooksul. Koorumiseni jõuab umbes 5070% marjateradest. Emane koeb marjaterad keskmiselt poolteist nädalat pärast paaritumist. Munemise ajal viljastuvad marjaterad spermatofoorist lahustunud spermatosoididega. Marjaterad kinnituvad lima abil laka ja selle alapoolel paiknevate jalakeste külge, kuhu jäävad kuni kevadeni[2]. 6.4.1 Muna areng Esimene talv koos emaga. Marja arengus on eriti kriitilised esimesed 150 kraadpäeva
keskkonnatingimused ebaühtlased (temperatuur, soolsus ja hapnikurikkus kõiguvad ajas ja ruumis suuresti). Siin on vanemhool suure tähtsusega. Ogaliku isane näiteks ehitab pesa ja valvab seal marja rüüstajate eest, õhutab seda ja eemaldab haiged marjaterad. Eriti suure tähtsusega on vanemhool ajutistes veekogudes, kus peab olema kogu aeg valvel, et mari kuivale ei jääks. Sellistes kohtades elavail kaladel on kujunenud mitmesugused huvitavad kohastumused. Mõned kalad hoiavad marjateri suus, mõned erilistes paunades. Just sellistes veekogudes on kaladel eriti rohkesti levinud ka emahoole arenenuim vorm - elussünnitamine ehk vivipaarsus. A. Dawson (1995) uuris matemaatilise modelleerimise abil, kuidas sõltub vanemhoole tüüpide kujunemine elukeskkonna stabiilsusest. Ta leidis, et tõepoolest tingimustes, kus keskkonnaressursid on ajas suhteliselt stabiilsed, osutus evolutsiooniliselt stabiilseks
X-tljele eluiga(vanus) ja y-teljele elumus. Y- telg on logaritmiline. Näitab kui palju algsest kohordist alles on jäänud. Kolme tüüpi. Esimene kogu suremus koondub vanasse ikka(nt tänapäeva tsiviliseeritud riigi inimene või ka nt vaalad). Teine suremus vanusest sõltumatu(vt joonist vihikus)(suremust määravad mingid välised tegurid. Juhuslikku laadi). Kolmas noorte suremus suur, edasi aga kahaneb oluliselt. Vanusega negatiivselt seotud(nt lõhe kes heidab miljoneid marjateri vette, millest enamik ära süüakse. Suure lõhena keegi enam ei ohusta. Ka suured merikilpkonnad). 31.03.09 Parameetrid Paljunemisväärtus hinnang, kui kasulik on üks või teine populatsiooni liige populatsiooni taastootmise seisukohast. Kui väärtuslik mingis vanuses populatsiooni liige on. Vx= vaata vihikust! t-tähistab aega. Tulevik. Vx paljunemisväärtus vanuses x Vastsündinu on populatsioonile suhteliselt väärtusetu, kuna tõenäoliselt heidab ta hinge
Täiskasvanud kilu toidus esinevad aerjalalised, vesikirbulised, vääneljalalisete ja limuste planktilised vastsed, samuti ka kalade marjaterad. Kilu toitumine kudemisperioodil on erandlik nähtus, mis seletub marja ja niisa väikeste mõõtmetega. Teistel kaladel aga arenevad sugunäärmed enamasti niivõrd suureks et täidavad kõhuõõne ja seega on toidu vastuvõtmine kudemisperioodil takistatud. Kilu koeb portsjoniliselt, s.o. emane ei koe kõiki marjateri korraga, vaid mitu korda, seejuures väiksemate järkudena. Portsjoniline kudemine on väga kasulik kohastumine. Kuigi kilu mari on väike, koeb üks isend kudemisperiooni jooksul 10 000 30 000 marjatera. Viimased koetakse pikema aja jooksul ja ebasoodsate välistingimuste korral ei hukku mitte kõik marjaterad ja vastsed. Ülejäänud aga, sattudes sobivatesse tingimustesse, saavad anda küllaldase järglaskonna. 3
produktsioonist 50 %. Fütoplanktoni populatsioonil on suhteliselt madal biomass. Aastaga produtseeritakse 15 - 45 oma biomassi. Taimedel on produktsiooni ja biomassi suhe on 1, suurem osa energiast kasutatakse enda kaitsmiseks. 2)Nekton (ujuv) - avavees aktiivselt ujuvate loomade kogum. Siia kuuluvad kalad, hülged ja vaalad. Netoni eluiga on pikem ja kasv aeglasem kui planktonil. Enamus selgrootuid elab vähem kui aasta. Räim võib elada kuni 17 aastat. Enamik kalaliike toodab suure arvu marjateri. Näiteks tursakala võib toota 7 miljonit marjatera, kuid täiskasvanuks saab ainult 1-2. Turski on püütud ka Tallinna lahest, kuid praegu neid siin ei ole, sest see sõltub tihedusest. Nende marjad ei püsi vees, mille tihedus pole 8,7 ja meil on see madalam. Tursad toituvad merikilkidest ja karpidest. Kaladest eelistavad nad kilu. Mõni kala toodab vähe marju, kuid nende marjad sisaldavad rebu. Ogalik - emaskala aetakse pesasse, kuhu ta koeb. Isaskala jääb viljastaud marju valvama
viitavad madalale kvaliteedile. Töötlemise järgi jaguneb teraliseks (parim), pressitud ja pumpides (marjakotis terad ümbritsetud sidekoest kestaga) marjaks. P u n a s t k a l a m a r j a saadakse Kaug-Ida lõhelastelt. Parimaks loetakse gorbuusa ja keta marja. Värvus heleoranzist (parim) punaseni. Kõrgema kvaliteediga mari saadakse ühelt kalaliigilt, mis on ühtlase suuruse ja värvusega. Erinevalt tuuramarja tootmisest lisatakse taimeõli (kaitseb marjateri kleepumise eest) ja glütseriini (kaitseb kuivamise eest ja pehmendab iseloomulikku mõrkjat maitset). Jaguneb teraliseks ja pumpides marjaks. 3.7. Konservid kalast ja vee selgrootutest Naturaalsed kalakonservid valmistatakse väärtuslikemast ja rasvarikastest kaladest lõhelastest, heeringast, makrellist, tuunikalast jt. Olenevalt töötlusest võivad olla omas mahlas, õliga, puljongis või tarrendis. Sellesse rühma kuulub ka tursamaks õlis.
Niisad t. valged, ilma nähtavate veresoonteta. Kõhule vajutamisel võib isaskaladel veidi niiska välja u. voolata. v. V kudemisaeg, suguproduktid on voolavad. Mari ja niisk on voolavad joana välja kergel w. kõhule vajutamisel. x. VI kudemisjärgne, suguproduktid on välja koetud. Munasari ja niisk väga väikesed, y. lõdvad, põletikulised, tumepunast värvi. Sageli jääb pärast kudemist munasarja üksikuid z. marjateri. aa. Kalad saavad suguküpseks väga erinevas eas: väikesed kiiresti küpsevad kalad ( peipsi bb. tint näireks aastaselt), teised kalad aeglaselt (suured aeglase kasvuga kalad, näteks cc. tuurlased inimese eaga võrreldavas tempos). Enamuse Eesti kalade puhul jääb dd. suguküpseks saamise iga paari kuni 10 aasta vahemikku. Esineb ka liigisiseseid erinevusi ee. (kääbusisased lõhedel). Isased küpsevad reeglina nooremalt kui emased. ff
annaabi.ee 
