"Maria Stuart" Stefan Zweig (0)

Maria Stuart
Stefan Zweig
Šotimaa 1542 – 1548
Maria Stuart sündis 9. detsembril, 1542. aastal. Ta isa on kurb, et tema ainus pärija pole mitte poeg, vaid tütar. Ta näeb selles vaid õnnetust ja ütleb oma viimased sõnad: “Ühe naise kaudu on kroon meile tulnud, ühe naisega kaob ta taas.” Masendunud ja valitsemisest väsinud James V sureb mõni päev hiljem. Maria Stuart, olles vaevalt kuue aastane, pärib Šotimaa kuningriigi.
Šotimaa lordid ja parunid polnud ustavad oma valitsejale. Nad ihkavad võimu ja raha, ning see vaesuses vaevlev riik polnud midagi muud kui võõraste võimude alaline verine mängukann. See, kes sõdis kuninga vastu ja protestantismi eest, sai oma palga Londonist, katoliikluse ja Stuartite eest, - vastavalt Pariisist, Madridist või Roomast ; ikka oli prantslaste ja inglaste vaheline viimane otsustus alles küpsemataja seetõttu käis alaline võitlus.
Vaevalt oli Londonisse jõudnud kaks teadet, et James V oli surnud ja et ta vastsündinud tütar sai Šotimaa pärijaks ning kuningannaks, kui Inglismaa kuningas Henry VIII otsustas kallihinnalise pruudi oma veel alaealisele pojale kosida. Leping moodustatud ja lordide poolt heaks kiidetud , tahtis Henry VIII last Inglismaale tuua, kindlustamaks võimu. Ent Maria Stuarti ema oli selle vastu, et laps ketserliku väärusu meelevallas kasvaks. Kahtlust äratas ka lepingu see punkt, kus Šoti esindajad olid kohustunud juhul, kui laps peaks enneaegselt surema, tegutsema selles suunas, et “kogu võim ja kuningriigi valdus ” Henry VIII kätte langeks . Ema põgenes lapsega, kui toimus juba esimene sõda troonipärija pärast. Laostati suuri alasid, ent last kätte ei saadud.
Inglismaa ei jätnud järele, appi tuli Prantsusmaa, kaitses Šotimaad ning samal ajal paludes Maria Stuartit hoopis Prantsusmaa troonipärijale Francois 'le naiseks . Viie aastaselt viidi ta koos tema nelja ustava Mary 'ga, tema hetkeste mängukaaslaste ja tulevaste õuedaamidega, Prantsusmaale.
Prantsusmaa 1548 – 1561
Prantsuse õukonnas pidi Maria Stuart kohanema uute kultuurinõuetega – ta pidi püüdlema täiusele kõigis kunstides ja teadustes , õppima klassikalisi keeli – kreeka ja ladina keeli, aga ka kaasaegseid keeli – itaalia, inglise ja hispaania keelt. Oma õpingutes oli tütarlaps väga edukas, samuti oskas ta hästi käituda ja olla ise samas õnnelik ning rõõmsameelne. Ka oli ta kehaliselt veetlev – tal oli suurepäraselt valge ja puhas nahk, lopsakad tuhkblondid juuksed, pikad ja ahtad lumivalged käed, pikk ja painduv keha ning veatu nägu.
24. aprillil 1558. aastal, abiellus Maria Stuart kahvatu, kidura ja haige Prantsuse troonipärija Francois II-ga. Sõlmiti avalik ja aadlike poolt heaks kiidetud abieluleping ning salaleping, millele usaldav Maria Stuart, kirjutates sellele alla, tegi esimese valeliku teo. Aset leidsid suured pidustused, kogu Pariis säras.
1558. aastal suri ka Inglise kuninganna Mary, amele tuli tema poolõde Elisabeth , kellel tegelikult polnud täielikku valitsemisõigust. Maria Stuartil, olles Henry VIII lapselaps , oli aga trooniõigus. Selle koha peal oli mitu võimalust: oleks võinud trooni kohe Maria Stuarti kätte võidelda või siis heaks kiita Elisabethi valitsemine, ent valiti kõige hullem variant – kesktee . Trooni eest ei võideldud, aga samas seda ära ka ei antud. Maria Stuart lasi end nimetada Regina Franciae, Scotiae, Angliae et Hibreae ja nõnda oli õigus kroonile olemas, ent samas ka olematu. Poolik ja autu otsus nii elus kui poliitikas teeb alati rohkem kahju kui energiline ning piiritletud selge otsus.
Toimus Cateau-Cambrésis' turniiir rahu tähistamiseks, ning ka Henri II võttis piiki käes hoida. Tema vastane, Šoti ihukaardi kapten, torkas teda õnnetult silma, mispeale Henri II 10. juulil hinge heitis.Seega lakus kuninglik perekond ühes Katariina di Mediciga ning Maria Stuart, olles ise vaid 17-aastane, ning tema kaasa tõusid Prantsusmaa valitsejateks. See oli äärmiselt kergelt sülle kukkunud kroon.
Maria Stuarti ema, Marie de Guise, suri 1560. aasta juunis ning tema kaasa, Francois II, suri sama aasta detsembri algul. Need asjaolud võtsid naiselt Prantsusmaa valitsemisõiguse ning asendasid Šotimaa omaga – taaskord oli ta Šotimaa valitsejanna, nagu algusest peale määratud.
Ent sel kohal tungis esile Maria Stuarti kõige olulisem iseloomu joon – ta ei kannatanud olla teine naine (Prantsusmaa õukonnas). Ta ei tahtnud jääda paika, kus ta jääb teiseks naiseks, ning asus võitlusse päranduse eest.
Samal ajal ei soovinud ta naaseda kodumaale, kus teda ootasid protestantlikud lordid, ning samuti ei saanud ta usaldada oma poolvenda James Stuartit, kes oli liialt kahtlaselt lähedal Elisabethile. Siiski otsustas ta minna Šotimaale, et mitte kaotada oma teist krooni.
Koostati Edingburghi leping, millele alla kirjutades oleks Maria Stuart tunnistanud Elisabethi võimu Inglismaal, ent seda ei tahtnud ta sugugi teha. Ta rõhutas oma õigust kroonile. Šoti saadikud olid sellele juba alla kirjutanud. Maria Stuart pidi siis nõnda lahkuma Prantsusmaalt ja otsustas Inglismaale minna ning Elisabethiga sõprust sobitada ja saatis nõnda talle safe contuct'i, millest too keeldus. See oli otsene, ehkki tige ja jõuetu, konflikti alge. Maria Stuart endiselt venitas lepinguga ja seejärel otsustas vaatamata Elisabethi safe contuct'ist keeldumisele naaseda Šotimaale, olles nõnda jonnakas, julge ja teraskõva, nagu Stuartitele iseloomupärane. Inglise saadik andis sõna Elisabethile edasi, ning too oma paindlikuses mõtles ümber, kuid oli juba hilja – uus teade Mariani ei jõudnud.
Šotimaa valitsejanna lahkus Prantsusmaalt pisaratega ning lausus : ”Ela hästi,Prantsusmaa! Mul on tunne, et ma ei näe sind enam iialgi.”
Šotimaa 1561 – 1568
Prantsusmaalt lahkus Maria Stuart paljude kaaslaste saatel, ent kui ta 19. augustil 1561. aastal Šotimaale jõudis, nägi ta vaid vaesust ja viletsust ning siin ei oodanud teda keegi. Oli vaid tühi, vaesunud ja mahajäetud õukond koos talupoeglike “õuelaulikutega”, kui neid üldse nõnda võis nimetada, ja protestantlike aadlikega. Prohvetlikult ütles šoti kõrgaadlik Maitland of Lethington Maria kohta: “Ta ei jäta tegemata hämmastavaid draamasid.” Ja tõesti, Maria Stuart tõi kaasa religioosse lahknevuse probleemi.
Šotimaad lõhestasid protestantism ja katoliiklus , ent Maria Stuart ei läinud protestantismi usku üle, ehkki see oleks teda säästnud paljudest lahknevustest rahvaga. Ta oli ju ometi Guise' ide soost, see tähendab, tuliste katoliikluse eest võitlejate soost. Tema poolvend James tahtis Šotimaal läbi viia reformatsiooni, tema aga mitte. Kusjuures , James on rohkem tuntud kui krahv Moray ning ta oli tänu Elisabethi laiaulatuslikele toetustel maa rikkaim mees. Rikkuselt teine mees Maria õukonnas oli Maitland of Lethington, kes aga teenis vaid valitsejanna õnne, mitte teda ennast.
Maria Stuarti kõrvale ilmus veel ka ägedaloomuline protestant John Knox. Eksitamatu ja äraostmatu mees oli talle otsene oht, harjutades isegi vangistuses olles oma kõneosavust, et veelgi enam pooldajaid omale rahva seas leida. Sel hetkel mõistis see noor, kõigest 19-aastane, valitsejanna, et võimu ei pärita vere kaudu, vaid et seda tuleb järelejätmatus heitluses ja ennast alandades kätte võidelda.
Esimesel kolmel valitsemisaastal Šotimaal ei toimunud suurt midagi – Moray ja Maitland valitsesid targalt ja ettevaatlikult, Maria Stuart oli suurepärane ja esinduslik võimukandja. Elisabethi ja Maria Stuarti vahel arenes sõbralik kirjavahetus . Armastuse tähiseks saatis Maria Stuart Elisabethile briljantsõrmuse, samuti tegi ka Elisabeth. Mõeldi juba armsate õdede kokkusaamisele, kui äkki mõlemad tõmbusid tagasi – Maria Stuart oli nõus Edinburghi lepingule alla kirjutama vaid juhul, kui Elisabeth oleks tunnustanud tema järgluseõigust. Ent viimane oli Elisabethi jaoks sama hea, kui kirjutada alla oma surmaotsusele. Nende vahel oli siiski kaunis kirjasõprus, mis kahjuks oli vaid pettesõpruse sära.
Maria Stuart rajas omale Holyroodi lossi Väike-Prantsusmaa, kus ta oma kunsti- ja muude huvidega tegeleda sai. Ta lubas omale intiimsusi, nii ka luletaja Chastelardiga. Too andis tunnetele vaba voli, olles sajala pugenud kuninganna magamistuppa, ning selle eest viidi ta turuplatsile tapalavale. Valitsejannat jälgib kogu maailm ning süüaluse kasuks ei saa ta sõnagi poetada, kuna see teeks temast kaassüüdlase. Ent Chastelard oli vaid tema armastuse esimene ohver.
Elisabethi ja Maria Stuarti vahel oli väga palju erinevusi. Elisabeth oli realist, kes elas oma maale. Teda iseloomustab võimukirg, egoism , lastetus ja meestetus. Maria Stuart aga oli romantik , kes võttis oma kuningannalikkust enesest mõistetavalt, mis ei kohustanud teda mitte miskiks. Ta tunnustas vastupanuta teisi võime, teda iseloomustas luule ja legend. Nende kahe valitsejanna vaheline võitlus oli moraalselt eemaletõukav ja mitte kordagi aus ning kõlisev.
Järgneval kahel aastal toimus Euroopas suur abielulaat – kaks valitsejannat oli ju veel kosimata. Maria Stuart ei tahtnud valida ning andis selle otsuse venna Moray teha. Moray sai Elisabethilt sõjalise ähvarduse, mis seisnes selles, et Maria ei oleks tohtinud abielluda mitte ühegi suurema Euroopa riigi esindajaga.
Mine sellele, keda ma sulle soovitan, ütles Elisabeth, ning ma nimetan su oma järeltulijaks. Nimeta mind oma järeltulijaks ning ma lähen sellele, keda sa soovitad , vastas Maria Stuart. Lõpuks küsib Šotimaa valitsejanna nõu oma õelt ja saab vastuseks abielluda Robert Dudley'ga, mis oli arvatavasti kõige suurem teotus Inglismaa kuninganna poolt. Robertl lasus kaks kompromiteerivat seika: esiteks oli ta naine kahtlaselt surnud (mõrvatud?) ning teiseks oli ta olnud Elisabethi armuke , ning sellest teadis kogu Euroopa. Sellist vääritud aadlikut soovitada oli tõesti teotus. Maria Stuart ei näidanud solvumist välja, vaid saatis James Melville 'i abieluläbirääkimistele Londonisse, pidades ise hoopis teisi kosjaplaane.
Elisabeth edvistas suuresti Melville'i ees ja pressis välja komplimente. Seejärel troonis ta oma armukese Robert Dudley Leicesteri krahvi ja Denbigh'i paruni ausse. Melville, kui Maria ustav teener, läks kõigega kaasa, ent tegi ka oma lisaülesandeid – sõlmis Henry Darnley'ga, Tudori soost Maria Stuarti abielukandidaadiga, diskreetse ühenduse, ning tolle auahne emaga, Margarete Lennoxiga, pidas läbirääkimisi.
1565. aastal said lord Lennox ja Darnley loa naaseda Šotimaale. (Kas see oli Elisabethi kaksikmäng või lihtsalt rumalus?) Maria Stuart armus koheselt Darnley' sse. Mees, ehkki mitte just tark, oskas hoida häid suhteid kõikjal. Sõlmiti salajane abielu. Kui Moray hakkas midagi aimama, oli ta mures, kuna see mees oli otsene oht, Darnley oli võõras võim.
Toimus abielu, pidustused kestsid neli päeva. Moray polnud nõus ning ta saadeti koos mõttekaaslastega turuplatsile tapalavale, ent ta suutis põgeneda Londonisse.
Samal ajal kuhjas kuninganna oma kaasa kinkidega üle. Peagi, kui ta märkas, et see rumal, edev, häbematu ja tänamatu mehehakatis polnud tema armastust väärt, võttis ta kingitused vihahoos tagasi ning tagandas mitmetest õigustest. Ta leidis omale uue usaldusaluse – lord Bothwelli, kes hoolitses sõjaväe eest, ning nimetas ta suuradmiraliks.
Mustanahaline muusik David Rizzio jagab kuningannaga nii söömaaegu kui ka voodit, ent nende afääri polnud võimalik tõestada. Sellegi poolest oli kuningal kahtlusteks põhjust ning ta sõlmis lepingud lordidega. Lepingutes seisnes, et Maria Stuarti võim tuleks käest väänata ning selele kõrvaletõrjutud kuningale matrimonial crown anda. Inglise saadik märkas seal üsna selgesti kavatsust valitsejannast lähti saada ja teda mõne “õnnetu juhuse ” teel koos Rizzioga kahjutuks teha.
Õhtusöögil 9. märtsil 1566. aastal, kui tornitoas õhtustas koos kuningannaga intiimne seltskond (ka Rizzio oli seal), ilmusid peale Darnley kuninga trepist veel lord Patrick Ruthven ning teised kuninga vandenõulased, Rizzio lõigati tükkideks ning heideti aknast alla õuekividele, samal ajal, kui Fawdonside püstoliga kuninganna pihta sihtis. Taas kord ei saanud kuninganna kaitsvat sõna öelda, kuna see oleks tõestanud tema petmist. Maria Stuarti meeli valdas tollest hetkest kättemaksuiha ning mankumatu, raudne otsustavus, kiire taubukus ning metsik, koguni kangelaslik julgus .
See rase naine teeskles krampe ja šokki (pole ju midagi hullemat, kui mõrv raseda naise silmis , viib veel lapsegi hauda) ning mängis, et allus täielikult abikaasale ning andestas kõik. Edev mees tundis kohe oma triumfi ning vajalike paberitega võttis ära vahipostid naise ukse eest. Maria Stuart põgenes öösel ning hommikul olid kõik õukonnas vihased , vandenõulased aga hajusid laiali või põgenesid maalt (Moray, Ruthven, Fawdonside).
Maria Stuart sünnitas 9.juunil meessoost pärija ning lausus palju kahemõttelisi ja põlastavaid lauseid Darnley kohta. Kui aga teade vastsündinud pojast Inglismaal ballisaalis tantsiskleva Elisabethi kõrvu kostus, ei suutnud too oma meeleheidet varjata. “Ma pole muud kui värjasurnud juurikas ,” õhkas ta. See oli ehk ka tema seitsekümmend aastat kestnud elu vältel suurim tragöödia.
Maria Stuart hoidis aga oma ustavat Bothwelli ikka lähemalening see oli ka arvatavasti esimene õige otsus. Ta nägi mehe tugevust ja jõulisust ning andis talle üha enam nimetusi jaõigusi. Taas sai riigis kõik korda: Bothwell kaitses valitsejannat ning valitsejanna vaid lõbutses ja esines, Moray juhtis edasi sisemist valitsust, Maitland diplomaatilist esindust. Ent kõige selle juures jäi üha enam Maria Stuarti avaliku põlguse kätte sattunud Darnley, kelle nimi taandus nullile, omamata mingeid õigusi. Teda lasti kõnelda, ent teda ei kuulatud, teda lasti lahkuda, kuid teda ei saadetud ; ka ei kutsutud teda enam riiginõukokku ega lõbustustele. Sellises olukorras ta muidugi solvus ning soovis maalt lahkuda. Kuninganna märkas kohe ohtu ja kutsus ta tagasi, ent kuningal, kes siis nii uhkelt Edinburghi lossi ees kuninganna palumist tagasitulemiseks ootas, polnud midagi enda kaitseks öelda. Taas oli ta naerualune. Maria kutsus tagasi oma abikaasa kunagised vandenõulased ja Darnley tundis sellest ära ohu. Varsti põgenes ta isa kodusse Glasgow'sse ja isegi esinduslikele poja ristsetele 16. septembril Stirlingi lossis ei ilmunud ta kohale. Kuid sellest polnud lugu: teda asendas Bothwell. Ka ristiema Elisabeth ei tulnud ristsetele.
Varsti hakkas Maria Stuartit piinama must masendus . Prantsuse saadik juhtus teda nägema ja saatis sõna Pariisi: “Kuninganna ei tunne ennast hästi, kuid minu arvates peitub ta haiguse tõeline põhjus sügavamas hädas, mille jaoks pole unustust olemas. Aina kordab ta: “Ma tahaksin surra”.” Du Crocil oli õigus – naine ei tahtnud enam olla aheldatud oma nõrgukese mehe külge. Tal olid tekkinud kirglikud tunded Bothwelli vastu, millest on tõestust kaasaegsete annaalide ja dokumentide ning ka Maria Stuarti (kas mitte võltsitud?) luuletuste ja kirjade seas.
Bothwellis tundis Maria meest ning just temast need luuletused ka räägivad. Maria andus täielikult mehele, ehkki ta tollele väärika aadlinaise leidis ja aset leidsid nende pulmad, ning tahtis talle anda kõik, ka oma au ja vara. Tõestust naise armastusest leiab Jedburghi-episoodis, kus Bothwell sai 7. oktoobril kähmluses ühe salakütiga elukardetava haava ning Maria näis olevat samuti murdunud. Ole arusaadav kliiniliselt, et tegemist oli närvihaiguega, sest kohe, kui mees terveks sai, sai terveks ka naine.
Armastatud tahtsid abielluda, ka lordid olid sellega nõus ning Bothwell oleks pidanud kuritöö (Darnley mõrva) oma peale võtma ja selleks oli ta ka valmis. Ent kuningas oli peidus Glasgow lossis. Maria Stuart ratsutas 22. jaanuaril 1567. aastal sinna ettekäändel oma abikaasat külastada. Mees oli ääretult õnnelik Maria Stuarti külastuse üle, uskudes täielikult naise meelemuutustesse ning aimamata midagi halba. Tegelik eesmärk oli aga mees Edinburghi meelitada ning seejärel mõrvata. 9. veebruaril on pidustused ning kuningas ööbib Kirk o'Fieldis. “Arusaamatutel põhjustel” aga on kuningas ja tema teener sel ööl tapetud (tegelikult langenud vandenõu ohvriks ja ettenägelikult tapetud Maria Stuarti ja Bothwelli õnneliku abielu heaks).
Järgnev oli vastupidine Maria Stuarti käitumisele – selle asemel, et süüalused kuritöös anda kohtu kätte, hangiti neile passid ja toimetati üle piiri. Kui Šotimaal suhtuti selle võõramaalase surma päris ükskõikselt, siis Londonis, Pariisis ja Madriidis mitte. Maria Stuarti truu saadik Pariisist soovitab tal kuritöö kas heastada või kõrvale tõmbuda. Sellised olid sõbra selged sõnad. Ka Elisabethi humaanne kiri soovitas sama. Ent Maria Stuart jäi passiivseks.
Tänaval teadsid kõik mõrvarite nimesid , kuid oma elu tühise autasu eest kaalule keegi panna ei julgenud . Kuid siis Lennox, kuninga isa, hoolitses oma seljataguse eest, ja võttis lõpuks kirjutada mõrvarite nimed: Bothwell, Balfour, David Chalmers ning mõned teised vähem tähtsad nimed. Kuninganna nägi, et asjale ei saanud enam läbi sõrmede vaadata. Prantsusmaa ei nõustunud enam hoidma suhteid Šotimaaga, kui asi ei oleks olnud õiglaselt lahendatud. 28.märtsil sai Lennox kutse tulla Edinburghi ja 12. aprillil esitas ta süüdistuse Bothwellile. Bothwell aga seadis sisse terrori ning ähvardas Lennoxit, mis tähendas seda, et viimane võib küll Bothwelli süüdistada, ent sel juhul elavana ta enam sealt ei lahku.
Tuli manitsuskiri Elisabethilt sisuga kohtumenetlus edasi lükata (Lennox oli temaga kõnelnud), kuid pole teada, kas see kiri päriselt ka Maria Stuartini jõudis, sest 12. aprillil oli neli tuhat meest ja Bothwell, pistoda vööl, Tolboothi kohtumaja ees. Bothwell kuultati süütuks. Bothwell aga nõudis oma töö eest tasu: abielu Maria Stuartiga, milleks vajaliku nõusoleku ta lordidelt ka edukalt välja pressis.
21. aprillil ratsutas Maria Stuart Stirlingi lossi poole, et oma last külastada, ent siis “röövis” ta Bothwell. On teada, et tegelikult oli see kõik kokku mängitud. Ent lordid kavatsesid ta mehest päästa ja abielu takistada, Maria Stuart aga ise seda “vabastamist” üldse ei ihanud. Tema oleks hea meelega “sunniviisiliselt” Bothwelliga abiellunud. Ta kaotas paavsti soosingu, Hispaania ja Prantsusmaa poolehoiu, kuna abiellus 15. mail 1567. aastal Bothwelliga. Õnne asemel tabasid kuningannat aga mure, nutt ja enesetapusoov. Kõik on ta maha jätnud. 7 juunil põgenes Bothwell, aimates oma lähedaste salakavalust, Borthwicki kastelli. Oli sõda, Maria Stuart langes avaliku rahva halvakspanu kätte. 17.juunil panevad lordid Maria Stuarti vangi luku ja riivi taha.
Levisid jutud Maria Stuartist ja kirikus räägiti, kuningannale on niisama vähe lubatud kui igale teisele naisele (pidades silmas mehe mõrva). Rahvas jutuga jõudis tänavatele ja nõuti lõpuks kuninganna hukkamist. “Burn the whore !” kõmistas kogu maa. Maria ette toodi kolma akti, milles esimesele alla kirjutades oleks ta väitnud, et on valitsemisest väsinud ja loobuks troonist, teisele alla kirjutades oleks andnud nõusoleku poja kroonimiseks ja kolmandale alla kirjutades andnud heakskiidu asevalitsuse andmiseks tema poolvenna Moray võimõne teise regendi kätte. Kõik kolm akti korraga alla kirjutades oleks ta päästnud enda ja oma au. Ning seda ta ka tegi.
Mõni päev hiljem krooniti väike kuningas tseremooniaga Stirlingis. Lord Athol kandis trooni, Morton skeptrit, Glencairn mõõka ja Mar poissi oma kätel, keda tollest silmapilgust nimetati Šotimaa kuningaks James VI-ks. Moray aga korraldas sõidu Lochlevenisse Maria Stuarti juurde ja teeskles jäisust, kuni endine kuninganna mehe lõpuks regendi ametisse anus asuda . Siis haaras ta ohjad tugevalt oma pihku. 15. detsembril lasi ta Šoti parlamendis Maria Stuarti kompromiteerivad kirjad sonetid Bothwellile hõbedasest kassetist ette lugeda ning need tunnistatakse tõesti õigeks. Maria Stuarti vangistuse lõpetamisest polnud enam juttugi.
2. mail õnnestus Maria Stuarti teine põgenemiskatse. Georges Douglas aitas tal põgeneda Hamiltonide lossi (need igipõlised Stuartite vaenlased, kes nüüd raskel hetkel sõpradeks osutuvad). Vahepeal oli Maria kokku kogunud kuuest tuhandest peast koosneva sõjaväe ja 13. mail leidis aset Langside'i lahing, lahing õe ja venna vahel. See kiire lahing lõppes kuninganna põgenemisega. Kolmandal päeval pärast lahngutjõudis kuninganna Dundrennani lossi, kus lõppes tema riik, ning 16. mail sõidab kalalaeval Inglismaale.
Inglismaa 1568 – 1587
Maria peatus Carlisle'is, Elisabeth saatis sinna kaks oma lähemat õukondlast valveteenistusse, lord Knollys sai sellega väga hästi hakkama. Šotlanna nägi aga asja läbi ja peagi sai ta teada, et Elisabeth oli nõus teda vastu võtma vad juhul, kui ta kõikidest süüdistustest enda on vabastanud. Viimane oli sellega nõus, kuid ainult Elisabethi ees, mitte konverentsil. “Minu jaoks pole teist kohtunikku kui ainult Jumal üksi,” nuuksus ta vihaselt. Inglismaa kuningannal polnudmingit õiguslikku võimu Šotimaa kuninganna üle. 28. juunil kirjutas lõpuks Maria Stuart Elisabethile, et oli juurdlusega nõus, ning see oli tema suurim viga.
Kohtumõistmisega oli ta elu vägev ja tuikav rütm lõplikult murtud ning algas vangipõli Inglismaal (1569 – 1584).
Lõpuks toimusid salanõukogud ning Madriidis ja Londonis oldi ühel nõul nii Elisabethi kui ka Maria Stuarti mõrvamise küsimuses, taheti tappamõlemad ning ükskõik, mis järjekorras.
8. veebruari hommikul 1587. aastal langes Maria Stuarti pea tapakirve all ning tema viimset soovi puhata Prantsusmaa mullas ignoreeriti toorelt . 24. märtsil 1603 . aastal langes ka Elisabeth ning Inglismaa ja Šotimaa ühendati rahumeeselt James I käe all.
Arvamus raamatust
Iseenesest oli väga huvitav seda lugu Maria Stuarti elust lugeda, kuid see oli väga faktirohke . Minu jaoks oli ehk isegi pisut tüütu lugeda inimeste pikki iseloomikirjeldusi, mis tihti ka kordusid (Elisabeth kui realist, Darnley kui rumaluke, Maria kui romantik, Bothwell kui tugev ja mehine isiksus jne). Ent mulle meeldis teose juures see, et tegelaste mõtted ja teod olid nii selgelt väljendatud – kes mida mõtles ja mida ta siis tegelikult välja näitas (ning kes ei näidelnud, näiteks Darnley). See oli just asjaolu, mis tegi selle ajaloolise romaani eluliseks raamatuks, sest mina leidsin nii mõndagi huvitavat, mida endaga kaasa võtta tulevaseks eluks.