Mälu kohta üldselt ja mälu protsessid (0)

MÄLUHÄIRED
Avatud Ülikool I aasta
Referaat
Õppeaine: Sissejuhatus psühholoogiasse
Õppejõud: Kristjan Kask
Sisukord
Sisukord 2
1 Sissejuhatus 3
2 Mälu protsessid 4
3 Mäluhäirete kliinilised vormid. 4
3.1 Ülimälu 4
3.2 Liigmälu ehk hüpermneesia. 5
3.3 Vaegmälu ehk hüpomneesia 5
3.3.1 Fiksatsiooni hüpomneesia. 5
3.3.2 Reproduktsiooni hüpomneesia 5
3.4 Mälulünk ehk amneesia 6
3.4.1 Progresseeruv amneesia 6
3.4.2 Anterograadne amneesia 6
3.4.3 Retrograadne amneesia 7
3.4.4 Retardeeritud amneesia 7
3.4.5 Alkohoolne palimpsest 7
3.4.6 Täielik amneesia 7
3.4.7 Osaline amneesia 7
3.4.8 Afektiivne amneesia 8
3.4.9 Hüsteeriline amneesia 8
3.4.10 Fiksatsiooni amneesia 8
3.5 Mälupetted 8
3.5.1 Pseudoreministsents 8
3.5.2 Krüptomneesia 8
3.5.3 Konfabulatsioon 9
4 Kokkuvõte 9
5 Kasutaud kirjandus 10

Sissejuhatus

Mälu on üks kolmest alustalast, millele tugineb arukas elu; taju ja mõtlemine on kaks ülejäänut. Arukas tegevus ilma mäluta on mõeldamatu nagu ka ilma taju või mõtlemiseta. Peaaegu kõik, mida inimene ja teised kõrgemad loomad teevad, sõltub sellest, millist informatsiooni nad ümbrusest ammutavad ja kasutavad oma suhete korraldamiseks ümbritseva maailmaga, milles nad elavad (2, lk 33).
Jüri Saarma (1977) on kirjutanud, et mälul on võime arendada, säilitada ja reprodutseerida kogemusi ja teadmisi. Iga peaajju jõudev närvierutus jätab seal jälje – engrammi, mida on võimalik hiljem teadvuses reprodutseerida. Vahetu tunnetamise materjal reprodutseeritakse kujutlustena helidest, värvidest, esemetest ja olendeist nende füüsiliste omadustega jne. Üldistatud peegelduse (mõtlemise) materjal reprodutseeritakse sõnaliselt. Mälu võtab osa igast psüühilisest protsessist, ilma mäluta ei oleks võimalik inimese psüühiline elu ega psüühika areng. Juba tajumisel on varasema kogemuse jälgede taaselustamine oluline, tänu sellele me tunneme eseme ära funktsionaalse tervikuna . Mõtlemisprotsessis toimub lakkamatult aktuaalsete ärritajate loov seostamine varasema kogemusega. Analüüs ja süntees, võrdlemine ja üldistamine on võimalikud ainult tänu aju võimetele talletada ning reprodutseerida kogemust. Ka inimese praktiline tegevus tugineb varasemale kogemusele: mis tööst saaks olla näiteks juttu , kui inimene ei suudaks ühtki töövõtet ega – vahendit meelde jätta. Mäluhäired põhjustavad osalise või täieliku võime kasutada eelnevaid kogemusi.
(3, lk 128).
Mälu häirete kõige sagedasemateks põhjusteks on aju vereringe häired, mis on seotud arterite lupjumisega ehk ateroskleroosiga . Selle korral väheneb mälu ajapikku. Äkiline mälu vähenemine kujuneb välja ajukahjustuste korral ( trauma , insult jt). Pidev aju hapnikuvaegus või krooniline ajutoksiliste ainete ( alkohol ) tarbimine muudab samuti intellekti ja mälu.
Mäluhäirete iseloomu ja raskuse õige hindamine omab suurt diagnostilist ja diferentsiaaldiagnostilist tähtsust, seepärast tuleb alati arvestada mälufunktsiooni individuaalseid iseärasusi. Neuropsühholoogia uurib aju ja vaimsete protsesside vahelisi seoseid ning nede seaduspärasusi. (1, lk 88)
Käesoleva referaadi ülesandeks on anda üldine süstematisseritud ülevaade ja tutvustus mäluhäirete liikidest ja tunnustest.

Mälu protsessid

Mälu realiseerib neljas protsessis: omandamine, säilitamine, reprodutseerimine ja taastundmine. Omanadamine toimub iga närvierutuse jõudmisel kesknärvisüsteemi, võib olla tahtlik sihipärase õppimise kujul, võib olla ka stiihiline. (3, lk 128).
Ilma ajukahjustuseta kestab säilitamine väga pikka aega. Mõned tähelepanekud lubavad väita, et igast ajju saabunud närvierutusest jääv jälg püsib kuni ajutegevuse lõpemiseni. Säilitamist saab jälgida enegrammide reprodutseerimisel, mis on mälus säilitatud faktide ja asjaolude aktualiseerumine teadvuses – enegrammide ekfooria. Enamasti toimub reprodutseerimine mingi aktuaalse ärritajaga seoses, kuid võib toimuda ka stiihiliselt. Reprodutseerimisega kaasneb enigrammi taastundmine teatud esemena, sündmuseta jne. Ilma taastumiseta ei suudaks mälu etendada oma osa psüühilises tegevuses tervikuna. (3, lk 128).
Mälu omaduste ja võimete poolest erinevad inimesed suuresti. Erinevused võivad esineda omandamises, säilitamises või reprodutseerimises. On inimesei, kelle omandamisel domineerib nägemismälu, teistel valitseb kuulmismälu, kolmandad on hea motoorse mäluga. Mõned talletavad hästi just emotsionaalselt kinnistatud, teised seevastu loogiliselt seostatud materjali. Individuaalseid erinevusi on ka reprodutseerivate engrammide iseloomus , mõnel domineerivad kujundilised, teisel sõnalised kujutlused. Omandamise kiirus ja maht, reprodutseerimise käepärasus ning kiirus on samuti suurte individuaalsete erinevustega ja võivad kombineeruda mälu teiste isepärasustega. (3, lk 129).

Mäluhäirete kliinilised vormid.

Ajukahjustused võivad esile kutsuda mäluhäireid. Mitmete psüühiliste häirete korral võib haigetel leida mälufunksiooni mitmesuguseid muutusi. Osal juhtudest on mäluhäired ainult üks kaasnev haigusnäht, teistel psüühilise tegevuse keskmine häire. (1, lk 95).

Ülimälu

Üksikutel indiviididel on mälu nii omandamisvõime kui ka reprodutseerimisvõime osas tunduvalt üle tavalise keskpärase mälu taseme – tegemist on ülimäluga inimestega. Harilikult on ülimälu spetsialiseerunud ärritajate ühes valdkonnas. näiteks muusikas (on isikuid, kes ühekordse kuulamisega omandavad terve heliteose), arvutades (arvutusfenomenid), sõnalises tekstis jne. Ülimälu ei pruugi segada inimese üldist psüühilist funktsioneerimist ega häirida tema psüühika struktuurset tasakaalu, ta ei kuulu seega haiguslike nähtuste valdkonda.
(3, lk 129)

Liigmälu ehk hüpermneesia.

Selle puhul on tegemist mälu haigusliku ülefunktsiooniga. Toimub mälumaterjali üliintensiivne reprodutseerimine: teadvusse ilmub hulgaliselt ning kiiretsi vaheldudes mälestuspilte varem kogetud sündmustest, situatsioonidest, paikadest jne. Mälestuspildid on väga detailsed ja konkreetsed, sisaldades selliseid üksikasju, mida inimene tahtlikult ei suutnud ammu enam meenutada. Mälestuskujundite vool on kiire, üleminekud toimuvad juhuslike assotsiatsioonide toimel. Subjektiivselt tunneb haige sellist mälestuspiltide tormilist voolamist koormavana ja häirivana. eriti häirib see, et mälestuspiltide lakkamatu vool ei kuuletu haige tahtele, vaid kulgeb stiihiliselt. Haige sihipärane mõtlemistegevus ja kujutluste suunamine on raskendatud. (3, lk 129)
Liigmälu üks erivorm on sundmälestus, mille puhul kindel mälestuskujund, kas visuaalne, akustiline või kompleksne , ikka ja jälle teadvusesse kerkib kõikide detailidega ja koos vastava afektiivse tooniga. Reprodutseerimine toimub vastu haige soovi ja tahet, hoolimata tema püüdest seda mälestust vältida. Oma sagedusega ja vastutahtelise lülitumisega mõtete sihipärasesse voogu on sundmälestus inimesele subjektiivselt häiriv.
Tunduvalt sagedamini esineb mitmesuguste psüühiliste haiguste puhul mälufunktsioonide alatalituse ilminguid. (3, lk 129)

Vaegmälu ehk hüpomneesia

Vaegmälu puhul võib olla raskendatud nii uue info omandamine kui ka varem omandatud meeldetuletamine . Vaegmälu on üks sagedasemaid mälufunktsiooni alanemise vorme. Vaegmälu on mälufunktsioonide üldine nõrgenemine, mis võib avalduda kas peamiselt uue materjali omandamisvõime halvenemisega või peamiselt varem omandatud materjali reprodutseerimise käepärasuse vähenemisena. Tihti on need mõlemad nähud kombineeritud ja esinevad sageli koos. (3, lk 130)

Fiksatsiooni hüpomneesia.

Omandamisvõime tunduvalt nõrgenemise korral on haigel suuri raskusi värskete muljete meeldejätmisel. Isegi kõige lihtsamad sündmused ja faktid jäävad meelde ebakindlalt ja ebatäpselt – seda nimetatakse fiksatsiooni hüpomneesiaks. Ometi võib haige olla hästi suuteline reprodutseerima varasemas elus omandatud materjali. (3, lk 129)

Reproduktsiooni hüpomneesia

Reproduktsiooni hüpomneesia puhul haige suudab enam-vähem rahuldavalt omandada uut, kuid ei saa hästi reprodutseerida varem omandatud materjali. Mõnikord võib see olla nii tugev, et haige ei suuda iseseisvalt meenutada asjaolusid, nimesid , paiku jms., kuid kui teda abistatakse, siis võib kogu mälestuskujundi reprodutseerida. Sellist nähtust nimetatakse anekfooriaks. (3, lk 129)

Mälulünk ehk amneesia

Ajukahjustused ja psüühilised põhjused võivad esile kutsuda mäluhäireid. Sellisel juhul on tegemist amneesiaga. Amneesia on ajaliselt piiratud lünk mälestuste kronoloogilises ahelas. Mälulünk sugeneb asjaolust, et aju haigusliku seisundi tõttu ei toiminud teatud ajavahemikul ärritajate jälgede kujundamist, s.t. omandamist. Kuna engramme ei ole, siis polegi midagi selle ajavahemiku kohta reprodutseerida. Samal ajal kõik see, mis toimus kriitilisest ajavahemikust varem või hiljem on hästi omandatud ja käepäraselt reprodutseeritav. Milline konkreetne amneesia tekib, see sõltub ajukahjustuse kohast ja suurusest. (3, lk 130-131)

Progresseeruv amneesia

Aju mõnede orgaaniliste ja destruktiivsete haiguste (aju ateroskleroosi, raukusnõdrameelsuse jt.) käigus võib täheldada vaegmälu progresseerumist. Nii uue kogemuse omandamis- kui ka reprodutseerimisvõime nõrgenevad järjest. Raskematel juhtudel kujuneb välja progresseeruv amneesia ehk edenev mälulünk: uusi kogemusi mällu ei talletu, haige kaotab järjest rohkem viimase aja mälestusi, tema teadvuses elustuvad ainult pildid ikka kaugemast minevikust. Ribot- Jacksoni seaduse kohaselt kaovad mälust värskemad jäljed enne, varem kujundatud jäljed püsivad kauemini. Teiste sõnadega, progresseeruva mälulünga korral suundub haige oma mälestusteraamatus üha rohkem ettepoole , esimeste lehekülgede suunas. Nii võib haige unustada oma elu viimased 10, viimased 20, 30, 50 aastat täielikult ja minna oma kujutluste, mõtete ja käitumisega tagasi oma elu vastavasse varajasemasse perioodi, näiteks arvab ta, et ta on 25-aastane, äsja abiellunud, ootab oma esimest last jne. Veel raskematel juhtudel võivad lisanduda sellisele üleüldisele vaegmälule aju lokaalsetest kahjustustest tingitud nähud, näiteks amnestiline ja semantiline afaasia, amnestiline apraksia, psüühiline pimedus ning kurtus jne. Pidevalt süvenedes võib edenev mälulünk ulatuda täieliku mälufunktsiooni lakkamiseni, mil on hävinenud kõik elu vältel kujunenud seosed ja jäljed. (3, lk 130)

Anterograadne amneesia

Mälulünk võib haarata ka mõningat ajavahemikku pärast haiguliku episoodi möödumist: edasihaarav ehk anterograadne amneesia. Näiteks ajuinfarktist paranev haige on juba teadvusele tulnud, suudab avaldada oma soove ja võtta vastu muljeid ümbrusest, mõnda aega hiljem ei ole aga suuteline selle perioodisündmusi reprodutseerima. Ta mäletab hästi oma elukäiku ja sündmusi päevani, mil tal tekkis verevalum ja ta kaotas teadvuse. Sellest algab mälestustes lünk, mis lõpeb alles nädalapäevad pärast teadvusele tulekut. Pikk teadvuse periood ja sellele järgnev ajavahemik on kaetud mälulünga pimedusega. Kokkuvõtteks anterograadse amneesia seisundi puhul haige mäletab sündmusi enne ajukahjustust, kuid ei suuda juurde õppida midagi uut. (3, lk 131).

Retrograadne amneesia

Mõnikord võib mälulünk hõlmata mitte ainult seda ajavahemikku, mille vältel omandamisvõime oli häiritud, vaid ulatuda ka varasemasse perioodi ja hõlmata haiguslikule episoodile eelnevat lühemat või pikemat perioodi. See on tagasihaarav ehk retrograadne amneesia. Näiteks haige, kes raske ajupõrutuse tagajärjel oli kolm päeva teadvusetu ja seejärel pikkamööda toibus, suudab mõne aja pärast meenutada oma elu sündmusi ainult kuni umbes üks aasta enne ajupõrutust, viimase aasta sündmused on mälust kustutatud, neid ta kas ei suuda üldse meenutada või suudab seda vaevaliselt ja ainult teiste abiga. (3, lk 131) Edasi- ja tagasihaarav mälulünga puhul on tegemist kombineeritud antero-retrograadne amneesiaga. (3, lk 131).

Retardeeritud amneesia

On juhtumeid, kus vahetult mingi episoodilise psüühilise häire möödumise järel haige on võimeline reprodutseerima selle häire aegseid elamusi, kuid juba mõni tund hiljem ei suuda ta enam ühtki detaili selle episoodi kohta reprodutseerida. Selline nähtus kannab nimetust hilistuv mälulünk ehk retardeeritud amneesia. (3, lk 131)

Alkohoolne palimpsest

Mälulünga üks eriliik on alkohoolne palimpsest ehk joobe mälulünk. Joobeseisundis toimunust teatud lõik on kaetud amneesiaga, isegi vaatamata sellele, et inimene oli selle episoodi ajal ümbrusega kontaktis , s.t. toimus ärrituste vastuvõtt ja nende läbitöötamine kesknärvisüsteemis. (3, lk 131)

Täielik amneesia

Täieliku mälulünga puhul ei ole ükski sündmus ega ükski kriitilise episoodi vältel toimunud ärritaja mälus reprodutseeritav. Inimene ei mäleta mitte midagi, sõltumata mälu liigist, sündmuse toimumise ajast või sündmuse laadist. (3, lk 131).

Osaline amneesia

Osalise mälulünga korral puudub suur osa kriitilise ajalõigu sündmusi, osa aga on olemas ja on reprodutseeritavad. Enamasti ilmneb see lainetaoliselt - teatud episood puudub, siis lühema ajavahemiku kohta on katkeline mäletus olemas, sellele järgneb taas tühik jne. Kokkuvõtvalt võib öelda, et inimene mäletab osasid sündmusi, omab teatud mälestusi, kuid ei suuda meenutada muid teadmisi, fakte või mälestusi. (3, lk 131).

Afektiivne amneesia

Afektiivse mälulünk on tingitud sellest, et tugeva afekti seisundis on tähelepanuvõime kitsenenud ja teatud juhtudel koguni teadvus ahenenud. Seetõttu inimene tajub ja töötab läbi ainult neid asjaolusid, mis on seotud afektogeense situatsiooniga. Kõik muu jääb väljapoole ahenenud tähelepanu ega talletata mälus. (3, lk 131).

Hüsteeriline amneesia

Harva esinev mäluhäire, mille puhul on haige suuteline reprodutseerima ainult osa tähelepanekuist, kuna ebameeldivate emotsioonidega seotud asjaolud on kaetud mälulüngaga. Seda on ka nimetaud kaitseamneesiaks, mille tõttu mälust on kustunud kogu negatiivne ja isikut kahjustad võiv info. (3, lk 131).

Fiksatsiooni amneesia

Fiksatsiooni amneesia puhul ei ole haige võimeline uusi muljeid talletama ega midagi uut omandama. Kõik see, mida ta praegu läbi elab, näeb, kuuleb ja kogeb , indutseerib hetkeks küllalt asjaliku reageeringu, kuid mingit püsivat jälge neist ajju ei jää ning juba mõne minuti pärast ei suuda haige enam meenutada, keda ta nägi, millest oli juttu või mida ta ise asja tegi. Selle resultaat on asjast minevikku ja kõige värskemaid sündmusi hõlmav edenev mälulünk. (3, lk 132)

Mälupetted

Mälupetete ehk paramneesia ehk düsmneesia erinevate vormide kujul avalduvad mälu reprodutseeringute õiguste ja täpsuste häired. (3, lk 132)

Pseudoreministsents

Pseudoreministsentsi puhul tähendab haige sündmustiku reprodutseerimisel seda mitmete detailidega, mis tegelikult aset ei leidnud, vaid pärinevad haige mälus mingi teise perioodi kohta talletatud engrammidest. (3, lk 132)

Krüptomneesia

Esineb kahte tüüpi krüptomneesiat. Võõrandava krüptomneesia puhul inimese isiklik kogemus muutub reprodutseerimisel võõraks ehk siis loetuks või teiste poolt öelduks. Asotseeruva krüptoseeria puhul võõras kogemus muutub inimese arvates tema enese kogemuseks või loomingu tulemuseks. Assotsieeriv krüptomneesia võib olla tahtluseta plagiaadi põhjuseks. (3, lk 132)

Konfabulatsioon

Konfabulatsioonid on väljamõldised mäluaukude täitmiseks. Näiteks kui inimene ei suuda mõnda asja meenutada, siis võib ta sündmuse või mõne unustatud seiga sellest välja mõelda ja sealjuures siiralt uskuda, et see on tõesti aset leidnud. (1, lk 96).

Kokkuvõte

Võib öelda, et mälu on äärmiselt tähtis ja universaalse iseloomuga ajutegevuse nähtus.
Juhul kui mälukaotus on põhjustatud ajukahjustusest, siis enamasti, kuigi mitte alati, on see kaotus pöördumatu. Pöördumatu kaotuse puhul ei ole olemas viisi, kuidas kaotatud mälestusi taastada. Normaalse unustamise korral ei ole olukord nii jäik ja alati võib kõneleda mälu taastumisest. (2, lk 105).
Amneesia võib hõlmata ühte või mitut mäluliiki korraga, olla anterograadne või retrograadne, osaline või täielik. Üldiselt amneesijuhtumite korral patsiendid suudavad meenutada isiklikke mälestusi. Nad ei pruugi olla vaimselt alaarenenud. Mälufunksioonide valikuline väljalangemine, mis on iseloomulik amneesiale, valgustab mälu keerulist iseloomu, mida on raske korrata teiste vahenditega. Kuigi üksikjuhtumid ei saa kunagi olla lõplikuks argumendiks, on amneesiku võimete ja võimetuse süvauurimine ning vaatluste korratavus samal patsiendil küllaldaseks komplekatsiooniks sellele, et tulemusi pole alati võimalik korrata teisel inimesel. (2, lk 164).
Mälupetetega seoses tuleb rõhutada, et haige teadvuses on kõik ekslikud reprodutseerimised subjektiivse tahtluseta ja ilma kriitikata tegelikkusele mittevastavuse kohta. Haige on veendunud oma mälestuste õigsuses ja tõelisuses. Tahtlikkuse komponendi esinemisel kulub „mälestuste“ ekslikkus fantastika ja valetamise valdkonda. Vahetegemine valetamise ja mälupette vahel nõuab mõnikord kogu kliinilise pildi sügavat analüüsi. (3, lk 132).

Kasutaud kirjandus

Aaro Toomela (1999) Ülevaade psühholoogiast I.

Endel Tulving (2002). Mälu.

Jüri Saarma (1977). Psühhopatoloogia.
10