Majandus (kontrolltööks kordamine) (5)

Kontrolltööks kordamine.
Majandus vajab funktsioneerimiseks tootmisressursse- loodusvarasid, maad, kapital ja tööjõudu.
Kõikide majandussüsteemide ressursid on piiratud. Majandamise põhiküsimused on: mida toota? Kuidas toota? Kellele toota?
Vabadus majanduses ei tähenda korra või reeglite puudumist, vaid inimese vabadust teha kasulikke valikuid ja otsuseid.
Niisugust majandussüsteemi, kus kõrsuti erasektoriga funktsioneerib ka avalik (riigi) sektor ning riik reguleerib majandust, nimetatakse sega majanduseks .
Peamised turumajandusega seonduvad mõisted on nõudmine, pakkumine, hind ja konkurents .
Turg on osutunud kõige efektiivsemaks majanduskorralduseks oludes, kus tootmis- ja tarbimisressursid on piiratud.
Olukorda, kus nõudmine ja pakkumine on teatud hinnatasandil võrdsustunud, tuntakse turutasakaaluna.
Konkurents on turumajanduse olulisim tunnus.
Riik sekkub turumajandusse majanduslikel ja sotsiaalsetel motiividel.
Monopolide kontrollimiseks on enamik arenenud maid vastu võtnud konkurentsiseaduse.
Turumajanduse puudused ehk turutõrked loovad olukorra, kus valitsuse sekkumine majandusse muutub vajalikuks.
Ühishüvis on kaup või teenus, mida jaotatakse ilma turu vahenduseta ning mida tarbib enamik ühiskonnaliikmeid.
Eelarve on rahaline plaan eelarveaasta jooksul laekuvate tulude ja tehtavate kulutuste kohta.
Eelarve koostamise põhimõtteid nimetatakse eelarvepoliitikaks. Eelarvepoliitika koosneb kahest valdkonnast- maksupoliitkast ja kulupoliitikast.
Tulumaks võib olla kas proportsionaalne või astmeline.
Eesti riigieelarve tuludest moodustavad valdava enamuse maksud .
Sotsiaalne on sihtotstarbeline maks.
Maksutulu on rahva ühiselt kokku pandud ressurss, mida ka rahva jaoks kasutatakse.
Peamised valitsuskulud on kulutused ühishüvistele, sotsiaalsele kaitsele ja riigivalitsemisele.
Kõik need meetmed, millega riik abistab toimetulekuraskustes inimesi, kannavad nimetust sotsiaalhoolekanne .
2.Mõisted ja muu.
Poliitiline ja majanduslik vabadus on vastastikku seotud. Õigusriik ja poliitiline stabiilsus loovad vajaliku raamistiku majanduse arenguks.
Demokraatlik riik reguleerib majandust aktiivselt, et paremini realiseerida selliseid demokraatia põhiprintsiipe nagu vabadus, võrdsed võimalused ja inimväärne elustandard kõigile.
Majanduse ja riigivalitsemise vahekord pole alati ühesugune olnud. Erinevustele vaatamata toimivad majanduses ka mõned universaalsed reeglid, mis kehtivad alati ja kõikjal, olenemata valitsemiskorrast.
Majandus vajab funktsioneerimiseks tootmisressursse- loodusvarasid, maad kapitali ja tööjõudu.
Kõik majandussüsteemid funktsioneerivad ressursside piiratuse tingimustes. Järelikult peab majandus jagama ressursse mitme ja sageli omavahel konkureeriva eesmärgi vahel, mistõttu tuleb pidevalt lahendada majandamise põhiküsimusi- mida toota, kellele toota, kuidas toota.
Majandamise põhiküsimustele võib vastata mitmeti ehk teisiti öeldes- tootmisressursse võib paigutada mitut moodi. Vastavalt sellele kujuneb välja majandussüsteem, mida on maailmas kolme tüüpi: tavamajandus, käsu- ehk plaanimajandus ning turumajandus .
Tavamajandus on kõige algelisem . Toodetakse lihtsate tööriistadega ja väikese tootlikkusega. Enamiku toodangust tarbitakse kohapeal või vahetatakse seda. Traditsioonid ja kombed omavad olulist rolli (Aafrika ja Aasia )
Plaani- ehk käsumajandus on iseloomulik diktatuuririikidele . Poliitilise võimu monopol loob eeldused majanduse täielikuks käsutamiseks riigi poolt. Põhiküsimused otsustab poliitiline võim. Defitsiit on saanud kõigi käsumajanduslike süsteemide pidevaks probleemiks. Konkurents puudub. (Nõukogude Liit)
Turumajanduse majandussüsteemi olulisim joon on vabadus. Vabadus majanduses ei tähenda korra või reeglite puudumist, vaid inimese vabadust teha kasulikke valikuid ja otsuseid. Sellist olukorda, kus mitmed tootjad omavahel ostjate pärast võistlevad ehk konkureerivad, nimetatakse konkurentsiks. Konkurents on olulisim tunnus. Kuigi kõik arenenud maad on turumajanduslikud, on ka riik tavaliselt majanduslikult aktiivne. Niisugust majandussüsteemi, kus kõrvuti erasektoriga funktsioneerib ka avalik sektor ning riik reguleerib majandust, nimetatakse segamajanduseks. Segamajanduse tekke põhjused:1) turg ei ole osutunud igas olukorras täiuslikuks ega tule ressursside paigutamisega toime. 2)turukonkurentsi karmus.
TURUMAJANDUS
Turg on paik, kus kohtuvad kaupu ja teenuseid pakkuvad ning neid nõudvad inimesed.
Turg- kindlate reeglite alusel toimiv tootmise ja kauplemise kord
Turg kui üldine majanduse süsteem. Turumajandus on majanduse korraldamise viis.
Peamised turumajandusega seonduvad mõisted on nõudmine ehk nõudlus, pakkumine, hind ja konkurents.
Kõik, kes turult midagi ostavad, on nõudjad, nende ostusoovid moodustavad aga turunõudluse. Pakkumine toimub pakkujate poolt ehk kauba tootjate ja müüjate poolt.
Hind on kauba oluline omadus, mis mõjutab nõudmist ja pakkumist. Kauba hind- rahasumma mille eest kaupa osta saab.
Pakkuja jaoks on oluline kauba omahind (oleneb tootmise efektiivsusest), mis väljendab kauba tootmiseks tehtud kulutusi. Kauba müügihind (oleneb nõudmisest, pakkumisest, konkurentsist, inimeste ostujõust.) peab olema omahinnast kõrgem, sest vastasel juhul ei anna kauba tootmine kasumit.
Müügihinda nim. turuhinnaks- hind millega kaupu ja teenuseid tegelikult müüakse ja ostetakse. Teist tüüpi on riiklikult reguleeritav hind, mis on kaupadel mida pakub monopol ja mille tarbimisest ei saa inimene loobuda ( elekter ).
Ostja jaoks on oluline ka väärtus ja kvaliteet.
Mõne kauba saab asendada teise, soodsamaga- asenduskaup (apelsini asemel ostad õunu).
Rahaliste võimaluste vähenedes võib inimene loobuda täiendkaupadest (nt. sööb leiba ilma vorstita)
Nõudmist, mis on rahaga tagatud, nimetatakse ostujõuliseks nõudluseks. Suureneb siis, kui inimese sissetulek tõuseb ja hinnad jäävad samaks.
Olukorda, kus nõudmine ja pakkumine on teatud hinnatasandil võrdsustunud, tuntakse turutasakaaluna.
Turu tasakaalustamise seisukohalt on oluline, et pakkujaid oleks mitu ehk peab olema konkurents
Täielikus konkurentsi (Peaaegu et ei esine enam üldse)puhul on turul palju sarnase võimsusega ettevõtjaid või müüjaid, nad pakuvad sarnaseid tooteid ja hinnad kujunevad vabalt nõudmise- pakkumise põhjal.
Mastaabisääst- ettevõtte laienedes kulutused ühe ühiku tootmiseks või turustamiseks vähenevad.
Monopol on turuvorm, kus on üks müüja, kes kehtestab hinna, või teenus, millel puudub asenduskaup. Tarbija ei saa valida mitme erineva toote vahel ega osale hinna määramises.
Loomulik monopol kujuneb siis, kui tootmise alustamine nõuab väga suuri investeeringuid ja sellele koondamine ühte ettevõttesse on odavam.
Turumajandus toimib kindlate reeglite järgi. Turumajanduse efektiivsus:1)nõudmine ja pakkumine on tasakaalus. 2)tootmisressursse kasutatakse efektiivselt. 3)vabadus ja konkurents väldivad võimu koondumist.
Probleemid turumajanduses ehk turutõrked:1)täielikku konkurentsi esineb harva 2)vajadus toota maksimaalse kasuga sunnib loobuma vähetulusatest, aga sotsiaalselt olulistest tegevustest 3)turumajandus põhjustab majanduslikku ebavõrdsust.
RIIGI ÜLESANDED TURUMAJANDUSES
Turutõrked loovad olukorra kus valitsuse sekkumine majandusse muutub vajalikuks.
Riik sekkub turumajandusse majanduslikel ja sotsiaalsetel motiividel.
Majanduslikult: turu tõhusam toimimine , konkurentsi suurendamine , ettevõtluse arendamine jne. Sotsiaalselt: pehmendama turu toimet, leevendama tööpuudust, hoolitsema keskkonna puhtuse eest jne.
Tänapäeval kasutab riik majandusse sekkumiseks peamiselt poliitika instrumente. St., et turgu reguleeritakse õigusaktide- seaduste ja määrustega.
Oluliseks instrumendiks on ka maksu- ja hinnapoliitika .
Riigi sekkumise majanduslikud motiivid:
Monopolide kontrollimine on konkurentsi tagamise tõhus võimalus. Selleks on enamik arenenud riike vastu võtnud konkurentsi seaduse. Niisugune seadus reguleerib suurettevõtete mõju turul, tootjatevahelisi kokkuleppeid ja ettevõtete ühinemisi. Mitmed riigid teevad väikefirmadele maksusoodustusi, et aidata püsida neil konkurentsis. Arenenud riikides levinud toetusviis on otsene rahaline toetus, põllumeestele kasutatakse ka väliskaubandus tõkkeid oma toiduaineturu kaitseks.
Riigi sekkumise sotsiaalsed motiivid:
Riik kehtestab paljudele kaupadele sanitaarhügieeni-, tervisehoiu -, ja ohutusnõuded ning kontrollib nende nõuete täitmist.
Kellegi tegevuse mõju ülekandumist kolmandatele isikutele nim. välismõjuks, mis võib olla nii negatiivne kui ka positiivne.
Erahüvis- toode millel on konkreetne hind, hüvis ammenduv, tarbija kindlaks tehtud, tarbimine välistatav, tarbijate hulk oluline.
Ühishüvis- toode või teenus, mis on tarbija jaoks tasuta, hüvis ammendamatu, tarbijaskonda raske või võimatu määrata, tarbimist ei saa välistada, tarbijate hulk pole tähtis. Kaup või teenus, mida jaotatakse ilma turu vahenduseta ning mida tarbib enamik ühiskonnaliikmeid.
EELARVE KUI PLANEERIMISE VAHEND
Kõik nüüdisaegsed demokraatlikud riigid sekkuvad majandusse ja tunnistavad ühishüviste osutamise vajadust. Kuid millises mahus ?
Seda otsustab eelarve, mis on üks olulisemaid vahendeid, mille kaudu riiki juhitakse.
Eelarve on rahaline plaan eelarveaasta jooksul laekuvate ja tehtavate kulutuste kohta.
Riigieelarvesse on kirja pandud kõik kulud ja tulud.
Riigieelarve sünnib valitsuse ja parlamendi koostöös.
Kuna tegu on väga olulise seadusega siis menetletakse riigieelarvet parlamendis pikalt ja põhjalikult, vastava eelnõu lugemisi ehk arutelukordi on kolm. Eelarveaasta algab Eestis 1. jaanuaril ning lõppeb 31 detsembril. Seda perioodi nim. ka rahandusaastaks, kuna tulud ja kulutused on just selleks perioodiks planeeritud.
Eelarve koostamise põhimõtted ja vastavad otsused moodustavad eelarve poliitika, mis koosneb kahest valdkonnast- maksupoliitikast ja kulupoliitikast.
Maksupoliitikat nim. ka riigi tulupoliitikaks, sest see määrab, milliseid makse ja mille eest riik kogub .
Kulupoliitika tegeleb eelarve tasakaalu küsimustega, samuti seab eelistused, millele laekunud vahendeid jagada.
Eelarve koosneb alati kahest poolest- tuludest ja kuludest .
Parem on, kui eelarve on tasakaalus.
Kui planeeritud kulud ületavad tulusid, siis nim. seda olukorda eelarvedefitsiidiks.
Kui planeeritud tulud ületavad kulusid , siis nim. seda olukorda eelarve ülejäägiks.
Kui laekub rohkem maksuraha , siis koostab valitsus lisaeelarve samal protseduuril nagu aastaeelarvegi.
Maksupoliitika põhimõtted on eelarve koostamisel samuti väga olulised .
Ühest küljest on maksupoliitikal majanduslik aspekt- kogudes rohkem maksutulusid, tugevneb riigi võime sekkuda majandusse.
Teisest küljest on maksupoliitikal sotsiaalne aspekt- maksudega saab inimeste tuluerisusi võimendada või vähendada.
Maksustamine on riigi peamine võimalus tulu saada, sest nende maksmine on inimestele kohustuslik.
Kõikide maksude kogusummat, võetuna protsendina ühiskondlikust kogutulust nim. maksukoormuseks.
Ühe maksumaksja seisukohalt räägitakse maksumäärast ehk sellest tuluosast, mida ta maksudena ära maksab.
Kõik ühes riigis kehtivad maksud ja maksustamise põhimõtted moodustavad maksusüsteemi.
Proportsionaalne maksusüsteem- tulumaks on koguaeg sama kõrge olenemata palga suurusest
Progresseeruv ehk astmeline maksusüsteem- tulumaksu suurus oleneb palga suurusest.
Kirjeldatud maks pannakse inimese või ettevõtte tuludele, mistõttu seda nim. tulumaksuks (Eestis 21%- tulumaks).
Lisaks tulule maksustab riik tarbimist, nt tarbimismaks ja käibemaks, mida makstakse ostu-müügi tehingutel. (18%- käibemaks)
MILLISEID MAKSE ME MAKSAME?
Eesti riigieelarve tulu koosneb maksulisest ja mittemaksulisest tulust. Suurema osa moodustab maksuline tulu.
Mittemaksulise tulu alla kuulvad tulu riigivaradele, riigilõivud ja muud majandustegevusest saadud tulud.
Riigilõiv on teenustasu , mida tuleb maksta mitmesuguste kodanikutehingute eest. (Nt passi saamine)
Maksulist tulu saab otsestest ja kaudsetest ning sotsiaalkindlustusmaksudest.
Otsene maks on see, mida maksumaksja maksab riigile oma tulult : Eesti füüsilise ja juriidilise isiku tulumaks ning maamaks .
Maamaks laekub omavalitsuse eelarvesse , seepärast seda tuluartiklit riigieelarves pole.
Füüsilise isiku tulumaksu peab inimene tasuma kogu oma sissetulekult - palgalt (26%)
Ettevõtte tulumaks ei too eelarvesse märkimisväärselt raha juurde, sest maksustatakse vaid aktsionäride väljamakstud kasum.
Kaudsed maksud moodustavad ligi 40% Eesti riigieelarve tulust ning nende osakaal suureneb igal aastal.
Kõige olulisim kaudne maks on käibemaks (18% kauba hinnast)
Teine aktsiisimaks- erimaks , mis kehtestatakse kindlatele kaupadele, millega kaasnevad negatiivsed välismõjud. ( tubakas , alkohol , kütuse jne.)
Tollimaks - riik kogub seda sisse- ja väljaveetavalt kaubalt
Hasartmängumaks- seda maksavad kasiinode ja mänguautomaatide omanikud
Sotsiaalmaks - sihtotstarbeline maks, mis tähendab, et sellest laekunud tulu tohib kasutada ainult määratud otstarbeks. (pension, tervisehoid jm.) (33,5%)
Üks kord aastas tuleb esitada Maksuametile tuludeklaratsioon .
Tuludeklaratsioon on inimese või abikaasade aasta jooksul saadud sissetuleku ametlik aruanne.
Kirja tuleb panna tulu, üles märkida niisugused kulutused, mis seaduse järgi annavad tulumaksusoodustust.
Aastasest kogutulust arvestatakse maha nii tulumaksust vabastatud kulutused kui ka riiklikult kehtestatud tulumaksuvaba miinimum- see on kindel fikseeritud summa, mille pealt ei pea tulumaksu maksma.
Praegu kasutab aina enam maksumaksjaid e- maksuametit ehk võimalust täita oma tuludeklaratsioon interneti vahendusel.
Maksude maksmist kontrollib Maksuamet .
Maksutulu on rahva ühiselt kokku pandud ressurss, mida ka rahva jaoks kasutatakse.
MILLELE EELARVERAHA KULUB?
Riigieelarves pole kirjas ainult tulud, vaid ka see, kuidas kavatseb riik raha kulutada.
Kõiki neid kulutusi, mida riik teeb oma funktsioonide täitmiseks , nim. valitsuskuludeks. Eelarve näitab raha jaotust ministeeriumite vahel, laias laastus kulub eelarve raha kolme laadi ülesannete täitmiseks: 1) riigivalitsemine 2)ühishüvitiste pakkumine 3)rahalised ülekanded.
Tänapäeva arenenud riigis suunatakse oluline osa kuludest rahva elujärje edendamiseks.
Ka Eesti suurimad väljaminekud lähevad sotsiaalsele kaitsele, haridusele ja tervisehoiule.
Need riigi kulutused, mis on suunatud ühiskonnaliikmete heaolu tagamisele sotsiaalsete riskiolukordades ja probleemide korral, katavad sotsiaalse kaitse ehk sotsiaalse turvalisuse poliitikas.
Sotsiaalseks riskiks on tööta jäämine, haigestumine , puue, vanadus , kodutus jm.
Sotsiaalturva väljamaksed võivad olla korraldatud kahel põhimõttel: 1) sotsiaalkindlustuse puhul sõltub toetuse suurus inimese või ettevõtte poolt tehtud sissemaksest. Sissemakse moodustab teatud protsendi palgast 2) Sotsiaaltoetus - antakse puudust kannatavatele või sotsiaalsesse riskiolukorda sattunud inimesele, olenemata tema poolt tasutud maksudest või sissemaksetest.
Kõik need meetmed millega riik abistab toimetulekuraskustes inimesi, kannavad üheskoos nimetust sotsiaalhoolekanne.
Sotsiaalhoolekande ülesanded on peamiselt pandud omavalitsusele.