Mähkmedermatiit imikutel ja väikelastel (lõputöö) (0)

XXX
XXX
XXX
XXX
MÄHKMEDERMATIIT, SELLE PÕHJUSED JA ENNETAMINE NING LEEVENDAMISE VÕIMALUSED IMIKUTEL JA VÄIKELASTEL
Lõputöö
Juhendaja : XXX
XXX 2017
Käesoleva lõputöö on koostanud autorid iseseisvalt. Kõik töös kasutatud kirjandusallikatest pärinevad andmed on nõuetekohaselt viidatud .
Lõputöö autorite allkirjad: ……………………………..
……………………………..
Kuupäev:“……“…………………….. 2017 a.
Otsus kaitsmisele lubamise kohta
....................................................................................................................................................................................................................................................................................................
Juhendaja :…………………………………………………………………………………….
/nimi ja akadeemiline kraad/
……………………………………………
/ allkiri /
Kuupäev“……“………………………2017 a.
MÄHKMEDERMATIIT, SELLE PÕHJUSED JA ENNETAMINE NING LEEVENDAMISE VÕIMALUSED IMIKUTEL JA VÄIKELASTEL

KOKKUVÕTE

Käesolev uurimistöö on teoreetiline, teaduskirjandusel põhinev ülevaade, mille eesmärgiks oli kirjeldada mähkmedermatiidi olemust, tekkepõhjuseid ja selle ennetamise ning leevendamise võimalusi imikutel ja väikelastel. Lõputöös kasutati tõenduspõhist kirjandust ja allikad olid avaldatud aastatel 2007-2017 ning olid kättesaadavad tasuta täistekstina. Uurimistöös kasutati 40 allikat ning 38 neist olid tõenduspõhised artiklid, millest 22 olid süstemaatilised uuringud ning 16 empiirilised uuringud.
Imikute ja väikelaste seas on üheks levinumaks nahaprobleemiks mähkmedermatiit. Peamisteks mähkmepiirkonnas esineva dermatiidi põhjusteks on naha pikaajaline kokkupuude väljaheidetega, pH taseme tõus, toitumine, mähkme vahetamise sagedus ja mähkme tüüp. Mähkmedermatiidi ennetamiseks tuleb vahetada määrdunud mähe koheselt puhta vastu, pesta mähkmepiirkonda puhta vee või niiskete rätikutega, niisutada nahka õlilahusega peale veega pesemist , teha õhuvanne ja kasutada nahahooldusvahendeid, mis on mõeldud imikutele ja väikelastele. Mähkmepiirkonnas esineva dermatiidi leevendamiseks tuleb kasutada eelnimetatud ennetamise meetodeid ning lisaks tooteid, mis ei ärrita nahka ja aitavad kaasa naha paranemisprotsessile. Sellised tooted sisaldavad näiteks kummelit, Mg 2%, tsinki , hüdrokortisooni, hennat või aloe verat. Seendermatiidi korral tuleb kasutusele võtta ka seenevastased vahendid nagu klotrimasool või nüstatiin.
Märksõnad: mähkmedermatiit, imik , väikelaps, tekkepõhjused, ennetamine, leevendamine
DIAPER DERMATITIS CAUSING FACTORS, RELIEVING METHODS AND PREVENTION AMONG INFANTS

ABSTRACT

This research is a theoretical literature review. The aim of this research was to describe diaper dermatitis causing factors, relieving methods and preventing methods among infants. Resources used in this paper were published in years 2007 – 2017 and were available as free full texts. Authors used 40 resources and 38 of them were evidence based articles of wich 22 were theoretical literature reviews and 16 empirical researches.
Diaper dermatitis is the most common skin problem during infancy. Main causing factors are prolonged contact with urine and faeces , increased skin pH, diet, diaper changing frequency and the type of diaper used. It is recommended to change diapers frequently, wash diaper area with clean water or with wet baby-napkins, moisture skin with water-oil based lotion after washing with water, give airbaths, use skin-care products that are specially made for infants to prevent diaper dermatitis. Using preventing methods and products that improve skin-barrier are useful in relieving diaper dermatitis. Products that improve skin-barrier contain chamomile, Mg 2%, zinc, hydrocortison, henna or aloe vera . If diaper dermatitis is fungus infected, it is needed to use products that contain antifungal substances like clotrimazole or nystatin.
Keywords: diaper dermatitis, infants, causing factors, relieving methods, prevention

SISUKORD

KOKKUVÕTE 3
ABSTRACT 4
1. SISSEJUHATUS 6
2. UURIMISTÖÖ METOODIKA 8
2.1 Materjal ja metoodika 8
2.2 Uurimiseetika 9
3. MÄHKMEDERMATIIDI OLEMUS JA TEKKEPÕHJUSED IMIKUTEL NING VÄIKELASTEL 10
3.1 Mähkmedermatiidi olemus ja jaotus 10
3.2 Mähkmedermatiidi tekkepõhjused 11
4. MÄHKMEDERMATIIDI ENNETAMISE VÕIMALUSED IMIKUTEL JA VÄIKELASTEL 14
5. MÄHKMEDERMATIIDI LEEVENDAMISE VÕIMALUSED IMIKUTEL JA VÄIKELASTEL 17
6. ARUTELU 20
7. JÄRELDUSED 23
ALLIKALOEND 24
LISAD 31

1. SISSEJUHATUS

Imiku naha areng algab emaüsas esimesel trimestril ning areng jätkub ka peale sündi esimestel eluaastatel. Võrreldes täiskasvanute nahaga on imikute naha epiteelkude õhem ja nahk on patoloogilistele muutustele vastuvõtlikum (Stamatas jt 2010). Üheks levinumaks nahaprobleemiks imikute ja väikelaste seas on mähkmedermatiit. Imikuks loetakse kuni ühe aastaseid lapsi ning väikelapseks ühe kuni kolme aastast last (Farlex Partner …2012). Mähkmedermatiit on naha põletikuline protsess, mis avaldub mähkmepiirkonnas ning mille tekkepõhjusteks võivad olla pikaajaline naha kokkupuude ärritajatega, naha pH taseme muutus, toitumine, kõhulahtisus, mähkme tüüp, mähkme vahetamise sagedus, naha hoolduseks kasutatavad hooldusvahendid ja vannitamise/pesemise sagedus. Mähkmedermatiidi sümptomid võivad olla erinevad kuid sagedamini esineb punetust, sügelust, ketendust ja leemendust (Adam 2008, Dai jt 2012, Atherton jt 2015, Shobhana 2015)
Enim esineb mähkmedermatiiti 9 – 12 kuu vanustel imikutel ja ligi 50% lastel esineb mähkmedermatiiti vähemalt ühe korra. Mähkmedermatiidi esinemine imikutel ja väikelastel on üheks levinumaks nahaprobleemiks milletõttu lapsevanemad tervishoiutöötajate juurde pöörduvad. Tervishoiutöötaja visiidil soovitakse saada informatsiooni mähkmedermatiidi sümptomite leevendamise ning ennetamise kohta (Panahi jt 2011, Dai jt 2012, Kõvermägi 2012, Yaduwanshi ja Kumari 2012, Atherton jt 2015).
Mähkmedermatiidi leevendamisel ja ennetamisel on oluline hoida nahk puhtana, kuivana ning seda ka niisutada, et säiliks nahale omane pH tase (Adam 2008). Saadaval on suurel hulgal erinevaid nahahooldustooteid ja mähkmetüüpe, mis aitaksid ennetada kui ka leevendada mähkmedermatiiti, sellest olenemata ei ole paljud lapsevanemad teadlikud millised neist meetoditest on efektiivsed, milliseid mähkmeid ja nahahooldustooteid kasutada, et mähkmedermatiiti ennetada. Internetis ja ajakirjades võib leida piisavalt informatsiooni mähkmedermatiidi leevendamise ja ennetamise kohta, samas on see informatsioon vasturääkiv või ei toetu tõenduspõhisele materjalile vaid toetub pigem uskumustele. Seega on oluline leida tõhusad tõenduspõhised meetodid nii mähkmedermatiidi leevendamiseks kui ka ennetamiseks, et vähendada selle esinemissagedust (Adam 2008, Bikowski 2011, Blume -Peytavi jt 2011, Panahi jt 2011, Jemy ja Shiju 2013, Mahadevi jt 2016 , Nourbakhsh jt 2016).
Eestis on uurinud Apevalova (2009) oma diplomitöös mähkmelööbe olemust, tekkepõhjuseid vastsündinutel, imikutel ja väikelastel ning selle õendustegevust ja ennetamist. Töö on kirjanduslik ülevaade, mille tulemustest selgus, et mähkmedermatiiti soodustavad faktorid on imiku naha ealised iseärasused ja tekkepõhjusteks on keemilised, bioloogilised ja füüsikalised protsessid. Autor leidis, et õendustegevusena on oluline rakendada ennetavaid tegevusi nagu õige nahahooldustehnika, lapsevanemate nõustamine , õpetamine ja psühholoogiline toetamine. Käesoleva lõputöö autorid leiavad, et Apevalova (2009) diplomitöö on küll informatiivne kuid aeg on edasi läinud ning on oluline teada, kas selles valdkonnas on midagi muutunud. Lisaks on uurinud Kõvermägi (2012) oma magistritöös naiste vajadusi emadushoolduses seoses sünnitusjärgse koduvisiidiga, kus selgus, et 46-st küsitletud naisest 31 soovisid saada koduvisiidil nõustamist imiku nahahoolduse kohta.
Mähkmedermatiidi teket mõjutavatest faktoritest ja tõhusatest mähkmedermatiiti leevendavatest kui ka ennetavatest tõenduspõhistest meetoditest kirjutamine aitab tõsta lastevanemate ja tervishoiutöötajate teadlikust. Selle tulemusena võiks paraneda lastevanemate nõustamine selles vallas ja väheneda mähkmedermatiidi esinemissagedus imikutel ja väikelastel. Lõputöö eesmärgiks on kirjeldada mähkmedermatiidi olemust, tekkepõhjuseid ja selle ennetamise ning leevendamise võimalusi imikutel ja väikelastel. Eesmärgist tulenevad uurimisülesanded on järgmised:

Kirjeldada mähkmedermatiidi olemust ja tekkepõhjuseid imikutel ning väikelastel.

Kirjeldada mähkmedermatiidi ennetamise võimalusi imikutel ja väikelastel.

Kirjeldada mähkmedermatiidi leevendamise võimalusi imikutel ja väikelastel.

2. UURIMISTÖÖ METOODIKA

2.1 Materjal ja metoodika

Lõputöö on oma olemuselt teoreetiline, teaduskirjandusel põhinev ülevaade. Autorid leiavad, et antud metoodika kasutamine on tõhus kuna maailmas on valitud teema kohta läbiviidud mitmeid empiirilisi uuringuid ning empiirilise uurimuse läbiviimine nõuab ressurssi. Uuritava materjali moodustavad teaduslikud kirjandusallikad: uurimistöödel põhinevad teadusartiklid, süstemaatilised kirjanduse ülevaated, tõenduspõhised ravi- või tegevusjuhendid.
Teadusallikate leidmiseks kasutati järgnevaid andmebaase: CINAHL, EBSCO, Medline, Pubmed, Google Scholar. Otsingusõnadena kasutati järgmisi märksõnu ja nende kombinatsioone: mähkmedermatiit (diaper dermatitis, napkin dermatitis), mähkmelööve (diaper rash , napkin rash), lööve (rash, irritation), ärrituslik kontaktdermatiit (irritant contact dermatitis), seendermatiit (fungus infected dermatitis), mähkmepiirkond (diaper area, napkin area), imik/väikelaps ( infant , baby), tekkepõhjused (factors), põletik (inflammation), nahahooldus (skin-care), nahahooldustooted (skin-care products), nahapuhastusvahendid (skin-cleansing products), ühekordsed mähkmed (disposable diapers), riidest mähkmed (cloth diapers), ennetamine (prevention), leevendamine (alleviation, relieving), sekkumine (intervention), tõenduspõhine (evidence-based), käsitlus (treatment), pediaatriline (pediatric), tõhusus (efficacy, effectiveness).
Kirjanduse valikul lähtuti järgmistest kriteeriumitest:

• Kirjandusallikas on eesti või inglise keelne
  
• Kirjandusallikas on ilmunud 2007-2017 aastal
  
• Artikkel on eelretsenseeritud ja kättesaadav tasuta täistekstina
  
• Kirjandusallikas vastab uurimistöö eesmärgile ja annab vastuse vähemalt ühele uurimisülesandele.
  

Esmane allikate valik tehti allika pealkirja ning väljaande aasta järgi, seejärel loeti läbi kokkuvõte ning kui see sobis uurimisteemaga, siis loeti allikas täies mahus läbi ning võõrkeelsed allikad tõlgiti eesti keelde. Artiklites märgiti tekstisisese markeriga sobilikud lõigud. Sarnase sisuga lõikude refereeringud koondati kokku ja neile tuginedes kirjutati lõputöö erinevad peatükid. Antud töös kasutati 40 allikat, neist 38 olid tõenduspõhised artiklid, millest 22 olid ülevaateartiklid ning 16 empiirilised artiklid.

2.2 Uurimiseetika

Kõik töös kasutatud allikad viidati korrektselt ja lisati kirjanduse loetellu vältimaks plagiaati. Lõputöös püüti teiste autorite seisukohti edasi anda oma sõnadega, esialgset mõtet muutmata. Lõputöö on vormistatud vastavalt Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe ja ämmaemanda õppekava kirjalike tööde vormistamise ning lõputöö koostamise juhenditele.

3. MÄHKMEDERMATIIDI OLEMUS JA TEKKEPÕHJUSED IMIKUTEL NING VÄIKELASTEL

3.1 Mähkmedermatiidi olemus ja jaotus

Pidev ja pikaajaline naha kokkupuude väljaheidetega, mehaaniline hõõrdumine ja puudulik nahahooldus mähkmepiirkonnas soodustavad mähkmedermatiidi teket imikutel ja väikelastel. Mähkmedermatiit tekitab ebamugavust ning stressi ja suurendab võimalust infektsiooni tekkele. Mähkmepiirkonnas esinev dermatiit on naha põletikuline protsess, mille sümptomid võivad olla erinevad, kuid sagedamini esineb punetust, sügelust, ketendust ja leemendust. Mähkmedermatiidi tähelepanuta jätmisel võib mähkmepiirkonnas mikroorganismide toimel ärritus progresseeruda (Apevalova 2009, Bikowski 2011, Stamatas jt 2011, Bonifaz jt 2012, Atherton jt 2015).
Mähkmedermatiit imikutel ja väikelastel jaotatakse ärrituslikuks kontaktdermatiidiks ja seendermatiidiks. Ärrituslik kontaktdermatiit on mähkmedermatiidi vorm, mis on üheks sagedasemaks nahaprobleemiks imiku ja väikelapse eas ning avaldub lööbena mähkmepiirkonnas. Iseloomulik on avaldumine piirkondades, mis on tihedalt vastu mähet, nagu reied, genitaalid ja alakõht. Nahavoldid ei ole tavaliselt kontaktdermatiidi poolt haaratud. Kontaktdermatiit tekib naha pikaajalisel kokkupuutel väliste teguritega nagu liigne niiskus, mähe, uriin ja roe. Ärritusliku kontaktdermatiidi varajases staadiumis esineb imikutel ja väikelastel punetust, naha läikimist, vähest matseratsiooni ehk naha pehmenemist ja turset . Ärrituse progresseerumise tagajärjel süvenevad sümptomid. Üle kolme ööpäeva püsinud mähkmelööbele võib lisanduda seeninfektsioon , mille korral tekivad nahale paapulid ja/või pustulid punetava ala ümbruses ning neid nimetatakse satelliitlaikudeks. Seendermatiiti põhjustab peamiselt pärmseen ehk Candida albicans. Erinevalt kontaktdermatiidist esineb seendermatiit voltide vahel, hõivates pärakupiirkonna ja kubemevoldi (Adam 2008, Apevalova 2009, Visscher 2009, Atherton jt 2015, Gregorio ja Rodriguez 2015, Gysel jt 2015, Tüzün jt 2015).
Johnson & Johnson Consumer Inc. jaotavad imikutel ja väikelastel esineva mähkmedermatiidi sümptomite põhjal väga kergeks, kergeks, mõõdukaks ja tõsiseks astmeks. Väga kerge mähkmedermatiidi korral on näha õrna punetust väikesel alal, võib esineda üksikuid paapuleid ning nahk võib olla pisut kuiv. Kerge astme korral esineb punetust, paapuleid ning mõõdukat nahakuivust/ketendust. Kerge kuni mõõduka mähkmedermatiidi korral esineb õhetust ja punetust suuremal alal või väga intensiivne punetus väikesel alal, on paapuleid ning mõõdukat nahakuivust ja ketendust. Mõõduka astme korral on näha intensiivset punetust suuremal alal, võib esineda paapuleid ning pustuleid, nahk ketendab ja võib olla turset ehk ödeemi. Tõsise mähkmedermatiidi korral on väga intensiivne punetus suurel alal, raske naha ketendamine, raskekujuline turse , naha väliskihi hävimine ja veritsemine, võib esineda arvukalt paapuleid ja pustuleid (Diaper Rash…2015).

3.2 Mähkmedermatiidi tekkepõhjused

Vastsündinute naha pH tase on keskmiselt 6.4, mis langeb esimese kahe elunädalaga tasemele 5 (Lavender jt 2011, Telofski jt 2012). Pikaajaline kokkupuude väljaheidetega võib viia naha pH taseme tõusuni, muutudes aluseliseks, ning seeläbi nõrgestada sarvkihi ehk stratum corneum funktsiooni, milleks on ärritajate ja mikroorganismide nahka tungimise takistamine ning vedeliku kao reguleerimine. Naha terviklikkust ning kaitsvat funktsiooni võivad vähendada ka liigne niiskus, erinevad pesemisvahendid, mähkme hõõrdumine ning lapse mähkmepiirkonna pidev hõõrumine pesemisel ja kuivatamisel (Serdaroglu ja Üstünbas 2010, Stamatas jt 2011, Gysel jt 2012, Odio ja Thaman 2014, Atherton jt 2015). Mähkmepiirkonnas on liigne niiskus sagedaseks probleemiks, mille tagajärjel muutub nahk hapraks ning suureneb risk hõõrdumisele. Hõõrdumise tagajärjel väheneb naha barjäärifunktsioon ning vastupanu mikroorganismidele väheneb. Hõõrdumise tõttu esineb mähkmedermatiiti kohtades kus mähe on tihedalt vastu nahka. Peamiselt on hõõrutud aladeks genitaalide, reie, tuhara ja vööpiirkond (Odio ja Thaman 2014, Tüzün jt 2015).
Mähkmete kasutamisharjumused erinevad rassiti, kultuuriliselt, etniliselt ning geograafiliselt. Mähkme tüüp mõjutab mähkmedermatiidi teket. Mõned lapsevanemad eelistavad kasutada korduvkasutatavaid riidest mähkmeid ning teised ühekordseid tugevalt imavaid mähkmeid. Korduvkasutatavad mähkmed imavad endasse uriini, kuid ei lukusta seda ning ei vähenda niiskust nii nagu ühekordsed mähkmed. Ühekordseid mähkmeid ei pea pesema ning neid kasutades saab mähkme vahetaja olla kindel, et mähe on enne jalga panemist puhas. Riidest mähkmeid seevastu peab pesema ning tihti ei tehta seda korralikult mistõttu jääb mähe määrdunuks (Dai jt 2012, Odio ja Thaman 2014, Srinivas ja Dhar 2016). Mähkmete vahetamisel on ühekordsete mähkmete kasutamisel mähkme vahetaja käte saastumine väljaheitega vähesem kui riidest mähkmete korral, mistõttu on ka infektsioonirisk madalam ühekordsete mähkmete kasutamisel (Adam 2008, Thaman ja Eichenfield 2014, Babu jt 2015).
Lisaks eelnimetatud teguritele mõjutab mähkmedermatiidi teket ka mähkmete vahetamise sagedus (Dai jt 2012). Kõhulahtisuse korral tuleb mähkmeid tihedamini vahetada kuna gastrointestinaalne transiitaeg lüheneb ja seedeensüümide hulk suureneb ning laps roojab sagedamini. Uriinis sisalduva uurea ja roojas sisalduva ureaasi segunemisel tõuseb naha pH tase ning suureneb seedeensüümide, proteaaside ja lipaaside, aktiivsus. Kõrgenenud naha pH taseme ja seedeensüümide aktiivsuse tagajärjel sarvkesta terviklikkus väheneb ja suureneb mähkmedermatiidi tekke tõenäosus (Shobhana 2015, Tüzün jt 2015). Indias läbiviidud uuringust leiti, et imikutel, kellel vahetati mähkmeid vähemalt neli korda päevas, esines mähkmedermatiiti statistiliselt vähem, kuna nende nahk puutus väljaheidetega vähem aega kokku, kui neil kellel vahetati mähkmeid vähem kordi (Yaduwanshi ja Kumari 2012).
Indias on uuritud mähkmedermatiidi seost toitumisega. Leiti, et uuringus osalenud 110- lapsest rinnapiima toidul olevatel lastel, kes moodustasid kogu hulgast 44.5%, esines mähkmedermatiiti ja selle ägedat vormi statistiliselt vähem võrreldes nendega, kes rinnapiima ei saanud (Yaduwanshi ja Kumari 2012). Sarnaselt Indias läbiviidud uuringuga leiti Türgis tehtud uuringust, et ainult rinnapiima toidul olevatel lastel oli mähkmedermatiidi esinemissagedus statistiliselt väiksem kui neil, kes rinnapiima ei saanud või said lisatoitu (pseostatakse sellega, et nende väljaheidete pH tase on madalam ehk happelisem ja seedeensüümide aktiivsus väiksem kui neil, kes rinnapiima ei saa (Dai jt 2012).

4. MÄHKMEDERMATIIDI ENNETAMISE VÕIMALUSED IMIKUTEL JA VÄIKELASTEL

Mähkmedermatiidi ennetamise olulisim faktor on tõhus nahahooldus. Nahahooldamisel tuleb valida tooted ja puhastusmeetodid, mis kaitsevad nahka ning säilitavad naha terviklikkuse. Oluline on anda teadmisi lapsevanematele ja lapse hooldajatele mähkmedermatiidi tekkepõhjustest, ennetamise ja leevendamise meetoditest. Vajalik on õpetada neid teostama ka õiget nahahooldustehnikat ja tegema tõenduspõhiseid valikuid nahahooldusvahendite valimisel (Apevalova 2009, Kõvermägi 2012, Jemy ja Shiju 2013, Atherton jt 2015, Küppers jt 2015, Blume-Peytavi jt 2016, Mahadevi jt 2016).
Mähkmedermatiidi ennetamisel on olulised tõhusad nahahooldusmeetodid, mis ei ärritaks nahka ning säiliks nahale omane pH tase. Alkoholi- ja lõhnainevabade niiskete rätikute kasutamine mähkmepiirkonna puhastamisel ja tugevalt imavate ühekordsete mähkmete kasutamine koos nahka kaitsvate nahahooldustoodetega aitavad säilitada naha terviklikkust mähkmepiirkonnas ning ennetada põletiku teket (Visscher jt 2015). Mähkmepiirkonna esineva dermatiidi ennetamisel on oluline minimaliseerida keemilist ja mehaanilist ärritust, mis on seotud uriini, rooja, pesemistehnika ja nahahooldustoodetega (Nield ja Kamat 2007, Adam 2008, Shobhana 2015).
Imiku ja väikelapse pesemisel võib kasutada nii puhast vett kui ka puhastusvahendeid, mis on spetsiaalselt väljatöötatud õrnale nahale. Imikut ei tule igapäevaselt vannitada, kuid mähkmepiirkonda tuleb puhastada peale igat väljaheitega kokkupuudet. Seebid on kõrge pH tasemega ning nende kasutamine võib naha pH taseme muuta aluseliseks. Kaltsiumi ja magneesiumi soolasid sisaldavad seebid ei lahustu vees hästi ära ning nahale jäädes tekitavad need ärritust, mistõttu tuleks vältida nende kasutamist. Mähkmepiirkonda tuleb pesta voolava vee all, et eemaldada nahalt väljaheited . Puhastamisel võib kasutada puuvillaseid vatitupse ja vett või väljatöötatud spetsiaalseid niiskeid rätikuid. Peale pesemist tuleb mähkmepiirkond korralikult kuivatada puhta rätikuga tupsutavate liigutustega kuna hõõrumine võib nahka ärritada ja vigastada. Soovituslik on teha lapsele ka õhuvanne ehk lasta nahal õhu käes iseeneslikult ära kuivada (Adam 2008, Bikowski 2011, Tüzün jt 2011, Atherton jt 2015, Gregorio ja Rodriguez 2015, Blume-Peytavi jt 2016).
Uuringud näitavad, et nahahoolduses soovitatakse kasutada niiskeid rätikuid kuna neid on võimalik igale poole kaasa võtta ja on lihtne kasutada. Niiskete rätikute valimisel on oluline jälgida, et need sisaldaksid naha pH taset säilitavaid ning toetavaid komponente, ei sisaldaks alkoholi, tugevaid lõhnaineid, eeterlikku õli, seepi ja tugevat pesuainet kuna need võivad olla nahka ärritava toimega. Tänapäevased niisked rätikud sisaldavad nahka niisutavaid aineid nagu näiteks dimetikooni ja glütseriini, mistõttu ei pea pärast niiskete rätikutega puhastamist nahka eraldi niisutama, ning sisaldavad ka aineid, mis aitavad ennetada mikroobide kasvu (Coughlin jt 2014, Blume–Peytavi jt 2016). Lavender jt (2012) uuringust selgus, et ühekordsete niiskete rätikute tõhusus on naha puhastamisel samaväärne kui puhta vee ja puuvillaste lappide kasutamine ning kõrvaltoimeid niiskete rätikute kasutamisel ei täheldatud.
Nahahoolduses on oluline lisaks puhastamisele seda ka niisutada. Soovitatav on nahka niisutada peale igat mähkme vahetamist ning mähkmepiirkonna puhta veega pesemist. Nahka võib niisutada vesi-õli baasil emulsioonidega ja kreemidega, mis aitavad säilitada lapse loomulikku naha pH-taset. Nahahooldustooteid valides tuleb kindlasti tähelepanu pöörata sellele, et need oleks välja töötatud imikutele ja väikelastele, eelnevalt testitud ning ei sisaldaks nahka ärritavaid koostisosi nagu näiteks alkohol või lõhnained. Oluline on jälgida, et kasutatav toode ei ärritaks ka hingamisteid. Talkpuuder on õhus kergesti leviv ja hingamisteid ärritav toode ning lisaks omab abrasiivset toimet lapse nahale, mistõttu ei soovitata seda nahahoolduses kasutada (Atherton jt 2015, Tüzün jt 2015, Blume-Peytavi jt 2016).
Saksamaal uuriti imikutele ja väikelastele välja töötatud vesi-õli baasil emulsiooni nahka kaitsvat ja terviklikkust säilitavaid omadusi. Kliinilises uuringus osales 29 last vanuses 15.5 ± 7.8 kuud. Vesi-õli baasil emulsiooni määriti mähkmepiirkonda peale igat mähkmete vahetamist nelja nädala vältel. Enne uuringu läbiviimist tehti laste nahale ülevaatus ning leiti, et uuringus osalenud lastel esines paapuleid 25%-l, vähest punetust 31%-l ning keksmist punetust 3%-l. Peale nelja nädalat kestnud nahahoolduskuuri vesi-õli baasil emulsiooniga selgus tulemustest, et nahalt leiti kerget punetust 9%-l ning paapuleid 3%-l lastest, millest võib järeldada, et vesi-õli baasil emulsioon on nahahoolduses tõhus vahend kaitsmaks ja säilitamaks naha terviklikkust (Küppers jt 2015).

5. MÄHKMEDERMATIIDI LEEVENDAMISE VÕIMALUSED IMIKUTEL JA VÄIKELASTEL

Sarnaselt mähkmedermatiidi ennetamisele on leevendamisel oluline ennetada naha ärritust. Naha ärrituse ära hoidmiseks on vajalik puhastada mähkmepiirkonda puhta vee või niiskete rätikutega, teha õhuvanne, vahetada koheselt mähe kui see on määrdunud ja kasutada tugevalt imavaid ühekordseid mähkmeid. Peale ärrituse ennetamist on tähtis ka naha terviklikkuse taastamine. Naha paranemisprotsessile aitavad kaasa kreemid ja salvid, mis ei tekita ärritust ning on spetsiaalselt väljatöötatud imikutele ja väikelastele. Tihti kasutatakse glütseriini sisaldavaid tooteid niisutamiseks ning antioksüdandina, kuid on leitud, et hüdrofiilsed tooted ei ole efektiivsed kaitsmaks mähkmepiirkonda ning taastamaks naha terviklikkust (Adam 2008, Bikowski 2011, Heimall jt 2012, Gregorio ja Rodriguez 2015, Shobhana 2015).
Kõige sagedamini kasutatakse mähkmedermatiidi leevendamisel tsinkoksiidi sisaldavat salvi , mis on taskukohane, toimelt antiseptiline , aitab kaasa haavade paranemisele ning ei ole nahka ärritav. Peale tsinkoksiidi salvi kasutatakse ka vaseliini , kummelisalvi, aloe verat, magneesiumi 2% kreemi. Seeninfektsiooniga mähkmedermatiidi puhul kasutatakse lisaks seenevastaseid vahendeid nagu nüstatiini ja klotrimasool 1% kreemi (Visscher 2009, Panahi jt 2011, Bonifaz jt 2012, Keshavarz jt 2014, Tüzün jt 2015, Nourbakhsh jt 2016).
Iraanis on viidud läbi uuringud erinevate nahahooldustoodete tõhususe kohta mähkmedermatiidi leevendamisel (Panahi jt 2011, Keshavarz jt 2014, Nourbakhsh jt 2016). Kummeli ja Mg 2% kombineeritud kreemi uuringus leiti, et Mg 2% kombineeritud kreemi kasutamisel leevenes mähkmedermatiit statistiliselt kiiremini kui ainult kummelit sisaldava kreemi kasutamisel. Uuringus osales 64 last, kes jaotati kahte gruppi. Kontrollgrupis oli 32 last vanuses 1.9± 0.6 eluaastat ja kombineeritud kreemi grupis 32 last vanuses 1.9 ± 0.8 aastat. Mõlemas grupis määriti vastava kreemiga mähkmepiirkonda 3 korda päevas peale mähkmete vahetamist kuni täieliku leevenemiseni. Tulemustest selgus, et kombineeritud kreemi grupis võttis leevenemine aega keskmiselt 1.5± 0.5 päeva ja kontrollgrupis 3.25 ± 0.67 päeva (Nourbakhsh jt 2016).
Keshavarz jt (2014) uurisid hüdrokortisooni ja henna tõhusust mähkmedermatiidi leevendamisel. Uuringusse kaasati 82 last, kes jaotati kahte gruppi. Ühe grupi mähkmepiirkonna hooldusel kasutati hüdrokortisooni ning teisel grupil hennat kolm korda päevas viie päeva vältel. Mähkmedermatiidi raskusastet hinnati esimesel, kolmandal ja viiendal päeval kuue palli skaalal. Tulemustest selgus, et henna kasutamisel oli mähkmedermatiidi raskusaste esimesel, kolmandal ja viiendal päeval vastavalt 3.20, 1.39 ja 1.20 palli ning hüdrokortisooni kasutamisel vastavalt 3.20, 2.05 ja 1.90 palli, mis tähendab, et mõlemad vahendid on mähkmedermatiidi leevendamisel tõhusad.
Panahi jt (2011) uurisid aloe vera ja kummeli salvi tõhusust mähkmedermatiidi leevendamisel. Uuringus osales 66 last, kellest 32-l leevendati mähkmedermatiiti aloe vera ja 34-l kummeli salviga. Lapsi määriti salviga kolm korda päevas kümne päeva vältel. Mähkmedermatiidi raskusastet hinnati igal lapsel uuringu alguses ning uuringu lõpus. Selgus, et mõlema salvi kasutamisel leevenes mähkmedermatiit, kuid kummeli salvi kasutamine oli tõhusam (P = 0.001).
Egiptuses võrreldi nüstatiini ja mee-oliiviõli segu tõhusust mähkmedermatiidi leevendamisel. Mee-oliiviõli seguga määriti 37-lapse ning nüstatiinkreemiga 39-lapse mähkmepiirkonda. Laste sümptomite skoori analüüsi järel selgus, et mee-oliiviõli segu kasutamisel oli taastumise protsent suurem (94.6%) kui nüstatiini kreemil (64.1%) (P