Maateadused I kordamisküsimused (0)

1. Päikesesüsteemi teke ja Maa oletatav vanus?
Nebulaarhüpotees: ( Immanuel Kant )
Päikesesüsteem tekkis esialgsest külmast ning hõredast gaasipilvest mis iseenda raskusjõu mõjul kokku tõmbudes muutus üha lapikumaks ning kiiremini pöörlevaks kettaks.   
Keerleva ketta keskele tekkis päike, kuid gravitatsioonijõul aheneva ketta pöörlemiskiirus suurenes ning suurenev tsentrifugaaljõud rebis välja ainese pilve (protsess kordus 9 korda) millest moodustusid planeedid.
Maa vanus: ~4,6 miljardit aastat.
2. Maa gravitatsioonijõud, selle sisu ja sõltuvus Maa geoloogilisest ehitusest.
 Kõikide kehade (ka Maa) vahel mõjub vastastikune külgetõmbejõud mis on võrdeline nende masside ja pöördvõrdeline nende vahelise kauguse ruuduga . Maa iga osake tõmbab mistahes keha igat osakest enese poole jõuga ja selle külgetõmbejõu füüsikalist välja nimetatakse gravitatsiooniväljaks. Lisaks Maa külgetõmbejõule mõjub igale Maal asetsevale kehale Maa pöörlemisest tingitud tsentrifugaaljõud ja teiste taevakehade külgetõmbejõud. Nende kolme jõu summa põhjustab keha kaalu ja seda nimetatakse raskus e. gravitatsioonijõuks.
3. Maa kuju ja geoidi mõiste?
Maa kuju: poolustelt kokkusurutud ellipsid. Geoid on aga kõige täpsemini Maa kujule vastav geomeetriline kujund.
Geoid: maad ümbritsev gravitatsiooniline ekvipotentsiaalpind, mis langeb kokku maailmamere keskmise tasemega ning asetseb risti loodjoonega.
4. Seismilised lained ja nende tüübid. Ruumi ja pinnalained ning nende kasutamine
Maa siseehituse uurimisel .
Seismiline impulss  – tekitatakse, plahvatuse,suruõhkahuri, maavärina, tuumakatsetuse, maapinnale tagumisega jne. Impulss tekitab seismilise lainetuse (energiat kandvate elastsete deformatsioonide lainelise leviku Maa sisemuses). Erinevate seismiliste impulsside allikad tekitavad erineva sagedusribaga seismilist lainetust. Ainult tugevate maavärinate ja tuumaplahvatuste tagajärjel tekkinud madalsageduslik lainetus on piisavalt võimas et läbida Maad.
Seismiliste lainetel eristatakse kahte tüüpi: ruumi e. keha ja pinnalained (s.o. Maa sees ja Maa pinnal levivad lained).
Pinnalained ei levi Maa sisemuses, kuid seda teevad ruumilained . Ruumilained jaotatakse omakorda kaheks liigiks - P (piki) ja S (risti) lained. 
Eri tüüpi seismiliste lainete levikukiiruste mõõtmine võimaldab ehitada seismiliste lainete ajalise kulgemise graafikut laine allikast ning määrata seega maavärina asukohta . Tuginedes P ja S lainete saabumisaegade vahele arvutatakse allika kaugus ja asukoht leitakse graafiliselt 
5. P ja S lained nende olemus?
P-lainete puhul toimub kivimosakeste võnkumine samas sihis leviva laine suunaga. 
S-lainete puhul toimub osakeste võnkumine risti laine levikusuunale.  
P-lained vaadeldakse kui keha mahu ja S-lained kui keha kuju muutusega seotud deformatsioone. Seetõttu ei levi S-lained vedelas keskkonnas (vedeliku kuju muutmisel ilma, et muutuks vedeliku ruumala ei teki elastseid deformatsioone).
P-lained kiiremad kui S lained s.t. jõuavad enne sesmograafini.
6. Maa siseehituse peamised sfäärid ( maakoor , astenosfäär, vahevöö, välis- ja
sisetuum ) ja nende petroloogilis/füüsikalised omadused (valdav kivimiline koostis
ja olek (faas)?
MAAKOOR
Maa välimine alt Moho pinnaga piiritletud sfäär, paksus kõigub 3 kilomeetrist ookeanide, kuni 70 km kontinentide all. Tõenäoliselt tegemist selge litoloogilise piiriga kus toimub järsk üleminek aluselistelt kivimitelt (basaldid+gabrod) ultraaluselisteks kivimiteks (valdavalt peridodiit). Eristatakse kontinentaalset ja ookeanilist tüüpi maakoort.
LITOSFÄÄR - hõlmab maakoore ja vahevöö kõige ülemise osa, s.o. habraste deformatsioonide vööndi mis reageerib pingetele kui terviklik tahke ja jäik keha. Selles sfääris kaotavad kivimid temale rakendatava pingete tulemusena nidususe ( sidususe ) ja purunevad. See sfäär on tükeldatud laamadeks e. plaatideks , olles aluseks laamtektoonilisele kontseptsioonile . Selle paksus varieerub 50-300 km piires. Mõnede autorite arvates ulatub kuni 150 km sügavuseni. 
ASTENOSFÄÄR - (tuleneb kreeka k. stenos - tugevus, kõvadus, a aga muudab selle sisu - kõvaduse puudumine). Litosfääri alune, osaliselt ülessulanud kivimitega valdavalt tahkete kivimite vöönd (kuna S lained läbivad seda ala) mis temale pikaaegsete pingete (10-100 milj. aastad) rakendamisel ei kaota nidusust , s.t ei purune nagu litosfääri laam vaid käitub nagu viskoosne voolav aines ja hakkab voolama v. roomama. Lühiajalistel pingete rakendamisel ta käitub aga kui tahke elastne keha (juhib seismilisi laineid ). Analoogseks näiteks on vanade majade aknaklaasid mis aja jooksul on häguseks muutunud ja alt paksenenud klaasile mõjuva pikaajalise ning pideva gravitatsioonijõu tulemusel.
VAHEVÖÖ on koore-tuuma vahele jääv Maa sfäär (3-90 km ning 2900 km sügavusintervallides). Piiratud ülevalt Moho pinnaga ning altpoolt vahevöö ja tuuma piiriga. Oletatavasti koosneb peamiselt ultraaluselistest kivimitest , peamiseks tüübiks on peridotiit (Fe ja Mg silikaatidest oliviinist ja pürokseenidest koosnevad kivimid). Seismiline tomograafia (seismiliste lainete levikukiiruse uurimine maakoores ja vahevöös kui kolmemõõtmelises ruumis (3D) kus seismilise kiiruse väärtus esitatakse sõltuvalt vahevöö või koore tiheduse ning koostise muutustega . 
Vahevõõ jaguneb kaheks osaks:
ÜLEMINE VAHEVÖÖ - hõlmab litosfääri alaosa ja astenosfääri Moho pinnast kuni 660 km seismilise katkestuspinnani. 400 ja 660 km (660 km piiril asuvad ka sügavaimad maavärinate fookused) asuvad seismilised katkestused on tõenäoliselt tingitud kivimite mineraal struktuursete (aatomite pakinduste) muutustega e. vastavalt oliviini muutumisega kõrgenenud rõhu tingimustes vadsleiidiks (wadsleyite) ja spinelli muutumisega perovskiidiks ning magnesiovusiidiiks. 
ALUMINE VAHEVÖÖ E. MESOSFÄÄR - 660 km kuni 2900 km. Vp ja Vs tõusevad kogu selle tsooni piires ühtlaselt koos geostaatilise rõhu pideva kasvuga. 200 km enne tuuma ja vahevöö piiri toimub kivimite tiheduse ja seismiliste lainete levikukiiruse kasvu järsk vähenemine. Seda tsooni nimetatakse D´´ kihiks (nimi on pandud seismiliste lainete järgi mida kasutati selle tsooni avastamisel). Arvatakse et selles kihis genereeritakse vahevöö alaosast tõusvad ülessulanud magma hiidtilgad (diapiirid v. pluumid)
MAA TUUM - Maa sfäär 2900 km sügavusest kuni Maa tsentrisse. 5200 km sügavusel eraldub selge seismiline sise ja välistuuma piir. Kuna S-lained tuumas ei levi ja Maa taha tekivad nii S ja P lainete varjatud tsoonid viitab see selgelt tuuma välimise vöö vedelale olekule. Põhiliselt meteoriitsetele, seismilistele ning Maa tiheduse andmetele tuginedes võib väita et Maa tuumas on ülekaalus metallilised elemendid, põhiliselt raud, tõenäoliselt veel nikkel , veidike väävlit, hapnikku, räni). Tuuma jaguneb:
VÄLISTUUM - 2900- 5200 km. Tuuma ja vahevöö piiril toimub seismiliste P-lainete levikukiiruse järsk langus ja S-lained enam edasi ei levi. Seismilisest allikast tekib Maa teisele poole (alates 103°) S-lainete varju ala, mistõttu arvatakse et välimine tuum on vedelas olekus.
SISETUUM - 5200 km sügavusest kuni Maa keskpunkti . Juhib S-lained kuid väga aeglaselt mistõttu arvatakse et on lähedal aine ülessulamis temperatuurile. 
7. Ookeaniline ja kontinentaalne maakoor nende vanused, paksused ja üldine ehitus
ning erinevused? Ookeanikoore ja kontinentaalse maakoore tekkimine ja
hävimine.
ookeaniline maakoor - esineb peamiselt ookeanide all, paksus kõigib 3-10 km piires, keskmine 7 km. Moodustub ookeanide keskahelikes ookeanipõhja avanemisel kus osa ülessulanud vahevöö ainest (ultraaluselistest kivimitest peridodiitdest) pressitakse avanevatesse riftivöönditesse ja nende äärealadele. Koosneb kahest selgest kihist .- peal õhuke setteline kiht, mille alla jääb peamiselt aluselistest kivimitest koosnev basaltne (tegelikult basalt-gabroidne) kiht. Basaltses kihis eristatakse nelja väiksemat kihti:
1) padilaavad mis tekivad aluselise laava jõudmisel ookeani põhja,
2) basaltsete daikide kiht (inglise k. sheet dikes), mis jõudmata ookeani pinnale on surutud rifti alla tekkinud vertikaallõhedesse.
3)  massiivne gabro  (basaldi süvakivimiline analoog) kiht magmakambri põhjas. Ookeaniline koor tekib ookeani keskahelikes ja vajub läbi astenosfääri ning sukeldub vahevöösse subduktsioonivööndites. Tekib, areneb ja hävib ookeanide avanemise ning ookeanide sulgumise tsükli e. Wilsoni tsükli kestel. Vanim ookeaniline koor tänapäeval on