Maamajandus (0)

Majanduse referaat
Eesti maamajandus
Koostas: S. Meltsas
Juhendas: L. Kurg
Avinurme 2009
Maamajanduse looduslikud eeldused.
Eesti kliimat mõjutavad peamiselt Läänemere lähedus ja Atlandi ookeanil aset leidvad intensiivsed tsüklonilised protsessid. Siinne kliima on üldiselt mõõdukas, külma talve ja pika, jaheda kevadega. Suve esimene pool on tavaliselt suhteliselt kuiv ja mõõdukalt soe, hiljem vihmane, millele järgneb soe ning pikk sügis. Aasta keskmine temperatuur Eestis on +5 C, kõige soojem kuu on juuli ja kõige külmem veebruar. Vegetatsioon Eestis algab mai alguses ja kestab septembri lõpuni. Kokku kestab vegetatsiooniperiood (mil ööpäevakeskmine temperatuur on üle +5 kraadi) 170–180 päeva. Eesti kliima on sobiv peamiselt heintaimede , kartuli, traditsiooniliste köögi- ja põhjamaiste puuviljade ning Kesk-Eestis ka teraviljade kasvatamiseks. Soodsad tingimused heintaimede kasvuks loovad omakorda head eeldused karjakasvatuse arenguks. Hindade ja kulutuste analüüsi alusel on Eesti piimakarjakasvatus enamike Euroopa riikidega eelisseisus.
Agroklimaatilised tingimused Eestis on võrreldavad teiste Euroopa riikidega ja võimaldavad meie taludel ja põllumajandusettevõtetel püsida konkurentsis piimakarja-, teravilja-, kartuli- ja köögiviljakasvatuses. Soodsamad piirkonnad põllumajanduseks asuvad Järvamaal, Jõgevamaal, Lääne-Virumaal ja Tartumaal.Eesti põllumajandus on üsna pika ajalooga. Paikne põllupidamine tekkis siin vahemikus 100–400 aastat meie ajaarvamise järgi. Koos põlispõldudega tekkisid ka üksikperede alged ja mitmed põllumajanduse ja põllumajapidamistega seotud mõisted, nagu “küla”, “ kesa ” ja isegi “mõis” (viimane olevat algselt tähendanud aiaga piiratud ala).
Muutused maamajanduses
Nii nagu kogu Eesti ajalugu, on ka siinse põllumajanduse ajalugu olnud üsna muutusterohke. 20. sajandi jooksul toimus Eesti põllumajanduses kolm vastandlike eesmärkidega maa- ja põllumajandusreformi (1919, 1947–1950 ja 1988). Esimene suur muutus oli 1919. aasta maaseadus , millega võõrandati Eesti Vabariigi territooriumil olevad balti-sakslastele kuulunud mõisad ja nende maad ning anti peamiselt mõisatööliste ja vabadussõjast osavõtnute käsutusse. Maareformi tulemusena tekkis järgneva 20 aasta jooksul umbes 54000 talu. 1939. aastaks oli majapidamiste arv kasvanud 139 984 taluni, põllumajandussektoris töötas toona 342 050 alalist ja 35 083 ajutist töötajat ning 62 619 palgalist töötajat. Keskmisele talule kuulus toona 22,7 ha maad, ning selles peeti keskmiselt 3,3 lehma ja 2,7 siga. Säärased väiketalud ei suutnud aga pakkuda talunikele ja nende peredele rahuldavat elatist. Kolmekümnendate aastate teisel poolel arutleti tõsiselt elujõulisemate talude loomise üle väiketalude liitmise teel, kuid sõda lõpetas kavatsused ja ideest teostuseni ei jõutudki. Järgmine muutustelaine tabas Eesti maamajandust aastatel 1947–1950 sundkollektiviseerimise käigus. Maa, loomad, tootmishooned ja tehnika võõrandati omanikelt ja anti ühismajandite käsutusse. Loodi 2213 kolhoosi, sh. 100 kalurikolhoosi ja 127 sovhoosi (otse riigile alluvat majandit). Kolhoosi liikmetele jäeti õigus kasutada 0,6 ha õue-aiamaad ja 1,5 ha karjamaad ning pidada lehma, mullikat, sigu ja lambaid. Kollektiviseerimisele järgnes võõraste kultuuri- ja tootmistavade sissetoomine. Kolhoosi liikmetele maksti töö eest naturaaltasu (teravili, kartul ), Alates 1959 . aastast kaotati Eestis esimesena endises Nõukogude Liidus töötasu maksmine natuuras ja hakati palka maksma sularahas . Kolhoosidele kirjutati ette müügikohustused, külvipinnad ja algaastatel ka tehnoloogiad (näiteks kartuli mahapanemine ruutpesiti).Väikesed kolhoosid ei suutnud investeerida ei uute hoonete ehitamisesse ega soetada masinaid. Nõukogude võimu esimestel kümnenditel liideti kolhoose pidevalt, olukord stabiliseerus 1970. aastate alguseks. 1989. aastaks oli Eestis 365 ühismajandit, mille keskmine suurus oli 3600 ha haritavat maad. Toonane põllumajandus Eestis oli orienteerutud Nõukogude Liidu siseturule. Liiduvabariikidest ja ka välismaalt veeti sisse üle miljoni tonni teravilja ja jõusööta (mida oli 1/4 oma taimekasvatustoodanguga võrreldes), Nõukogude Liidu turule veeti enam kui kolmandik toodetud loomakasvatussaadustest. 1985. aastal oli ühismajandites hõivatud kokku 139 300 inimest, neist otseselt põllumajandusliku tootmisega oli seotud 97 400 töötajat. Suur osa inimestest töötas lasteasutustes, sööklates, kultuurimajades, sooja- ja energiavarustuses, mis teenindasid kõiki piirkonna elanikke. Möödunud sajandi kolmandad struktuursed muutused põllumajanduses algasid 1988. aastal enne Eesti taasiseseisvumist. Tolleaegne Eesti NSV valitsus tegi pretsedenditu otsuse, mille kohaselt lubati põllumajandustöötajatele müüa masinaid, seadmeid ja transpordivahendeid. Otsus pani aluse talude taasloomisele Eestis. Esimesed õiguslikul alusel töötavad talud tekkisid 1989. aastal, mil võeti vastu taluseadus. Märkimist väärib, et see oli üks esimesi ‘uue aja’ vaimus seadusakte Eestis üldse. Süsteemsemad muutused algasid 1991. aastal kui võeti vastu maareformi seadus. Selle seadusega tagastati maa õigusjärgsetele omanikele ja võimaldati maad erastada piirkondliku ostueesõigusega või ka üldistel alustel. Järgmisel aastal võeti vastu põllumajandusreformi seadus, millega pandi alus endiste kollektiiv- ja riigimajandite likvideerimisele, nende varade ja maade baasil uute talude ja põllumajanduslike ettevõtete: osaühingute, aktsiaseltside ja ühistute loomisele.
Põllumajandus ja tööhõive
Reformide tulemusena kujunes Eesti põllumajanduse struktuur OECD 1996. aasta hinnangu kohaselt majanduslike kriteeriumite alusel soodsamaks kui Lätis ja Leedus. Kuid paremad majanduslikud tulemused saavutati suurel määral sotsiaalsete tegurite arvelt: suureneva tööpuuduse, madalamate palkade ja teenuste kättesaadavuse halvenemisega. Reformide tulemusel toimusid põllumajanduse tööhõives olulised muutused. 1992. aastal töötas põllumajanduslikus tootmises 85 229 töötajat, mis moodustas 14% riigi tööhõivest. Kümne aasta jooksul vähenes põllumajanduses töötajate arv ligi kolm korda ja oli 2001. aastal 30 500 töötajat, mis moodustas 5,2 % riigi tööhõivest. Vajaduse tööjõu järele vähenes põllumajanduses peamiselt kahel põhjusel: vähenes nõudlus ja põllumajandustoodangu maht ning suurenes tööviljakus tänu eraettevõtluse tekkimisele. Põllumajanduse tööhõive suuruse üle on avalikkuses avaldatud enamasti spekulatiivse iseloomuga arvamusi , mis on loonud tegelikust tööhõive olukorrast Eesti põllumajanduses väära ettekujutuse. Väärarvamuse, nagu oleks euroopalikuks ideaaliks madal tööhõive põllumajanduses töötleva tööstusega võrreldes, juured peituvad 19. sajandi viimase veerandi ja 20. sajandi alguse tööstusrevolutsioonis. Toona vajas kiiresti arenev tööstus pidevalt täiendavat tööjõudu, mida saadi ülerahvastatud maapiirkondadest. Näiteks hävis 19. sajandi viimasel veerandil suur osa inglise põllumajandusest (peamiselt väikesed ja keskmised farmid) töösturite survel vastu võetud seaduste tagajärjel, mis jätsid põllumajanduse ilma turukaitsest. Laostunud farmerid leidsid tööd tööstuses, mis oligi tolleaegse majanduspoliitika eesmärk. Arenenud riikide tööhõivepoliitika põhimõtete kohaselt ei taotleta tänapäeval põllumajanduse tööhõive ja maaelanikkonna vähenemist mitmel põhjusel. Esiteks ei vaja arenenud riikide tööstus tänapäeval enam täiendavat tööjõudu. Pigem on probleemiks tööpuudus. Sealjuures on tööta-tööliste ülalpidamine linnades ühiskonnale tunduvalt kulukam, kui osalise tööhõivega väikefarmerite toetamine . Teiseks soodustavad arenenud riikides toimuvad majanduslikud protsessid — nagu näiteks uute tehnoloogiate rakendamine maaelanikkonna edasist ja liigset vähenemist niigi. Väiketootjate laostumist ning ümberasumist linnadesse, kus nad ei saa kasutada oma endisi oskusi, ei vaadelda aga ainult majandusliku protsessina. Maaelanikkonna pidev vähenemine avaldab kõrvalmõjusid kõigisse riigielu sfääridesse: infrastruktuurist ja riigikaitsest kultuurielu ja looduskaitseni.
Minu arvates on Eesti riigis põllumajandus olnud alati tähtsal kohal. Kuid viimasel ajal on selle osakaal ühiskonnas langenud. Põllumajandus on majandusharu mis annab tööd paljudele maakohtades elavatele inimestele. Minu arust tuleks majanduskriisi ajal toetada eelkõige põllumajandust. Kui Eesti põllumajandus aasta aastalt väheneb, kaotavad paljud inimesed töö ja tuleb rohkem kaupa sisse importida. Riik peaks aitama põllumajanduse jalule, kuna põllumajanudus on siiani riigile väga tähtis majandusharu.