Eesti ajalugu V (0)

RAHVASTIK JA RÄNNE
Üleminek modernsele rahvastiku taastetüübile
19. sajand ja 20. sajandi algus oli Eesti de­mograafilises arengus kardinaalsete muu­tuste aeg. Rahvastikuline areng oli koos­kõlas sel ajal majanduses ja sotsiaalsetes suhetes toimuva teisenemisega, hariduse ja teaduse edusammudega, uue elukorralduse kujunemisega. Pärisorjuse kaotamine, talu­poegade liikumisvabadus, talude päriseks- ostmine ja sellest tulenenud nihked küla- elanikkonna sotsiaalses koostises mõjus­tasid oluliselt ka demograafilisi protsesse. Viimaste jälgimisel tuleb aga silmas pidada, et neid kujundanud tegurid on väga mit- melaadilised ja keerukad . Rahvastiku taas­tootmine on oma loomult ikkagi kõige­pealt bioloogiline protsess, mille konkreet­set ajaloolist ilmet võivad kujundada veel väga mitmesugused sotsiaalmajanduslikud, etnilised, kultuurilised, poliitilised, loodusli­kud, tervishoidlikud, arstiteaduslikud, usuli­sed, psühholoogilised jm. nähtused ja nende arvurikkad kombinatsioonid.
Eestile olid sellal üldiselt omased samad demograafilised üldtendentsid, mis Euroo­pa teiste rahvaste juures, täpsemalt öeldes Lääne-, Kesk- ja Põhja-Euroopas. Seejuures erines Eesti arenguspetsiifika selgesti Vene­maa ja enamiku Ida-Euroopa maade omast.
19. sajandi keskpaiku algas Eestis sar­naselt enamiku Lääne-Euroopa maadega demograafiline üleminekuperiood tradit­siooniliselt rahvastiku taastetüübilt, mida iseloomustas esmajoones kõrge sündimus ja suur suremus , uusaegsele modernsele taastetüübile. Rahvaarv kasvas 19. sajandil jõudsalt, kasvutempo sajandi lõpupoolel mõnevõrra aeglustus, täiesti uued nähtu­
sed ja suundumused ilmnesid rahvastiku rändes. Eesti elanike arv, mis sajandeid oli liikunud 200 000 kuni 400 000 piires, langedes suurte sõdade, näljaaegade ja epideemiate aegu allapoolegi, tõusis pide ­valt. Niisuguseid ränki tagasilööke, nagu olid maad tabanud 16/17. ja 17/18. sajandi vahetusel, vaadeldaval ajal ei olnud. Selle tu­lemusena ulatus Eesti rahvaarv 20. sajandi alguses juba üle ühe miljoni, kusjuures siit välja rännanud eestlasi ja nende järglasi oli üle saja tuhande. 1917. aastaks elas viiendik eesti rahvast väljaspool kodumaad, peami­selt Venemaal, kus loodi ridamisi elujõulisi eesti kolooniaid.
Põhimõttelised muutused toimusid ka rahvastiku arvestuses. Andmed rahvaarvu ja rahvastiku koostise kohta Eestis on eelnevate aegadega võrreldes hoopis täielikumad. Seda kõigepealt tänu maksualuse elanikkonna ar­vestamiseks alates 1782 . aastast korraldatud hingeloendustele. Omakorda tõid uue kva­liteedi päris rahvaloendused. Pärast mõnin­gaid proovi- ja osalisi loendusi üksikutes linnades, kihelkondades ning mõisates sai 1881. aastal teoks Baltimaade rahvaloendus , 1897 . aastal toimus aga esimene ülevene­maaline rahvaloendus.
Rahvastiku loomuliku liikumise - abiel­lumuse, sündimuse ja suremuse - algandmed pärinevad peamiselt luteri kiriku meetrika- raamatutest, mille pidamist senisest täpse­ malt ja (alates 1834. aastast) ühtlustatud vormi kohaselt jätkati Venemaa luteri usu kogudustele 1832. aastal antud uue kiriku - seaduse alusel. (Eesti elanikest oli 1881. aastal luterlasi 86,9%.)
Karula
Rõuge
r^nnnrK^\/7/
19. sajandi keskpaiku astuti rida olulisi samme ka riikliku statistilise arvestuse korralduses. Venemaa Siseministeeriumi statistikaosakond (komitee) reorganisee­riti 1857. aastal Statistika Keskkomiteeks. Kubermangudes loodi statistikakomiteed (Eesti- ja Liivimaal 1863. aastal), mis koon­dasid enda kätte ka rahvastikustatistika.
Rahvaarv ja rahvastiku koostis
19. sajandi alguseks oli Eesti rahvaarv ületa­nud poole miljoni piiri. Viimase, kümnenda hingeloenduse ajaks (1858) oli see jõudnud 750 000-ni. Tunduvalt täpsemad on rah­valoenduste andmed, kuid rahva üldarvu kindlaksmääramist raskendab asjaolu, et tolleaegne Eesti ei olnud halduslikult tervik. Põhja-Eesti kuulus Eestimaa, Narva linn aga Peterburi kubermangu, ja 1881. aasta loen­ duse alla ei kuulunud. Liivimaa kuberman­gus on keerukas eraldada andmeid Eesti ja Läti piirialade (kõigepealt Valga linna) kohta. Nii on ka kirjanduses esinevad arvud tihti li­gikaudsed ja lähevad omavahel lahku.
Baltimaade rahvaloendus (1881) andis Eesti ala elanike arvuks (ilma Narva ja Valga linna ning Petseri maakonnata) 881 455. Ülevenemaalise rahvaloenduse ajal (1897) elas Eestis (samades piirides) 958 351 ini­mest. 1911. aastal on Eesti alal arvestatud 1 086 000 elanikku, 1913. aastal 1 101 000.
Eestlased moodustasid rahvaarvust 1881. aastal 89,8%, 1897. aastal 90,6%, saks­lased vastavalt 5,3% ja 3,5%, venelased 3,3% ja 4,0%, rootslased kummagi loenduse ajal 0,6% ning juudid 0,4%. Muid rahvusi ( lätlased , soomlased , poolakad, leedulased ,
inglased , prantslased, norralased, taanlased, hollandlased , itaallased, kreeklased , tšehhid, ungarlased, tatarlased, armeenlased, mustla ­sed) oli 1881. aastal kokku 0,6%, 1897. aastal 0,9%. Venelaste arvu ja osakaalu kasv tulenes osalt vene ametnike juurdevoolust venesta­mispoliitika olukorras, põhiliselt aga rohke­mate vene tööliste värbamisest siinsete lin­nade tööstusettevõtetesse. Sakslasi seevastu siirdus rohkeni tööle ja õppima Saksamaale.
Seisuslikult domineerisid rahvastikus talupojad. Eesti- ja Liivimaa statistikakomi­teede andmetel oli Eesti elanikest 1863. aastal talurahvaseisusest 90,4% (aadlikke samal ajal 1,0%). Osa talupoegi elas siiski juba linnas, maal elavad talupojad moodustasid sellal Eesti elanikkonnast 84,6%. Nii või teisiti määrasid rahvastiku dünaamika just talupo­jad, valdavalt (peale Peipsi -äärsete venelaste ja rannarootslaste) eestlased.
Keskajast alates olid linnaelanikud moo­dustanud u. 5-6% rahva üldarvust. Sama suhe püsis 19. sajandi algul, seejärel hakkas linlaste arv nii absoluutselt kui suhteliselt pidevalt tõusma. Sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algul tõus linnades üldiselt kii­renes, aastail 1863-1913 kasvas linlaste arv 4 korda: 1863. aasta 64 000-lt (8,7% kogu- rahvastikust) 253 300-le (23%) 1913. aastal. Tallinna elanike arv kasvas samal ajal üle 5,5 korra, ulatudes 1913. aastal 116 132-le (10,5% kogurahvastikust).
Linnaelanikkonna rahvuslik koostis muutus eestlaste kasuks. Nii linnaelanike arv kui ka eestlaste osakaal hakkasid hoog­salt kasvama pärast seda, kui talupojad võisid (alates 1863) vabalt linnadesse elama asuda . Eestlased hakkasid ka linnas arvuliselt do-
Eesti rahvastiku etniline koostis 1881-1922 (%-des)* *
Aasta Eestlasi Sakslasi Venelasi Rootslasi Juute Teisi
1881 89,8 5,3 3,3 0,6 0,4 0,6
1897 90,6 3,5 4,0 0,6 0,4 0,9
1922 87,7 1,7 8,2 0,7 0,4 1,3
* Rahvaarv (Eesti ala 9 maakonnas 1881. a. piires) oli 1881. aastal 889 000 ja 1897. aastal 958 000; 1922. aastal (Eesti Vabariigi piires) oli see 1 107 000.
mineerima, sakslaste osatähtsus kahanes tunduvalt ja venelased jõudsid neist koguni ette. 18. sajandi lõpul oli eestlasi linnades veel alla poole elanikest, 1881. aasta loenduse järgi 56,1% (sakslasi 29,3%, venelasi 11,1%), 1897. aastal 67,8% (sakslasi 16,3%, venelasi 10,9%), 1913. aastal 69,2% (venelasi 11,9%, sakslasi 11,2%).
Olulised muutused toimusid ka rah­vastiku soolises koosseisus . Kui 18. sajandi lõpuni oli mehi ja naisi olnud enam-vähem võrdselt, siis 1858. aastal oli Eestimaa kubermangu talurahvast mehi 47,2% ja naisi 52,8% ehk 89 meest 100 naise kohta. Liivimaa kubermangu Eesti osas oli suhe peaaegu samasugune. Meeste suhtarvu vähenemise tingis põhiliselt 1797. aastal alanud nekrutivõtmine . Ülipika teenistusaja (algul 25 aastat, alates 1834. aastast 20 aastat) elasid üle vähesed. Kodumaale tagasi jõudis pärast teenistusaja lõppemist vaid 10-15% värvatutest. Kuni aastani 1874, mil kehtestati
üldine sõjaväekohustus , oli Eestist nekrutiks võetud üle 100 000 mehe. Selle tõttu vähe­nenud abiellumist ja sündimata jäänud lap­si arvestades tähendas see rahvastiku kadu vähemalt 200 000 inimese võrra. 19. sajandi viimastel kümnenditel naiste arvuline üle­kaal vähenes, kuid jäi siiski märgatavaks, eriti maarahvastikus. Nii 1881. kui ka 1897. aastal oli rahvaloenduste andmetel mehi 48,3% ja naisi 51,7% (93 meest 100 naise kohta), see­juures maal 1881. aastal mehi 48,1% ja naisi 51,9%, linnades mehi 49,5% ja naisi 50,5%, 1897. aastal maal vastavalt 48,2% ja 51,8%, linnades 49,2% ja 50,8%. Erandlik oli selles suhtes vaid Tallinn, kus mehi oh naistest rohkem (1881. a. vastavalt 52,5% ja 47,5 % ja 1897. a. vastavalt 51,8 % ja 48,2%).
Laste (alla 15- aastaste ) osakaal Eesti külarahvastikus oli 1782. aastal olnud 40,4%. 1881. aastal oli lapsi 33,3%, töö­ealisi (15-59-aastasi) 58,6% ja vanureid (60-aastasi ja vanemaid) 8,1%, 1897. aastal