Kuradi mitu nägu (5)

Kuradi mitu nägu
Kurat eksisteerib inimeste mõttemaailmas enamasti kõige kurja võrdkujuna. Tema süüd nähakse tihti paljudes inimkonna hädades. Ometi võib Johann Wolfgang Goethe teosest " Faust " ja Mihhail Bulgakovi romaanist "Meister ja Margarita" leida mõtteid, mis ei toeta täiesti negatiivset üldpilti saatanast. Kes on kurat, kui ta üldse eksisteerib? Millisena näevad Bulgakov ja Goethe tema olemust?
            Ateistid väidavad, et jumalaid ega kuradeid pole olemas. Teatud mõttes võib nende arvamust õigeks pidada, sest vaevalt eksisteerivad põrgu ja taevariik käegakatsutaval kujul. Inimkonna jaoks osutub tegelikult olevaks kõik, mille eksistents leiab uskujaid. Bulgakov avaldab mõtte, mille kohaselt igaühele mõistetakse tema usu järgi, sest ükski teooria polevat rohkem väärt kui mõne teine. Uskudes vaid antud reaalsuse olemasolusse, muudame surmajärgse elu enda jaoks kindlalt võimatuks. Seega eeldan meeleldi, et eksisteerib mingi kõrgem ühendus oma jumalate ja kuraditega. Missugune on kuradi osa antud koosluses?
            Nii Bulgakov kui Goethe kujutavad jumalat passiivse kõrvalseisjana ja kuradit aktiivse tegutsejana. Vene kirjanik annab jumala esindajatele (inglitele) negatiivseid joonigi - üks neist osutub kõrgetest ideaalidest hoolimata rumalamaks ja väiklasemaks kui Woland , kes esindab kuratlikke jõude. Kas võib oletada, et esineb vaid üks kõikehaarav jõuline kogum, mis pole kaugeltki ideaalne? Vaid kõike lihtsustada püüdva inimkonna eksitus jagab terviku negatiivseks ja positiivseks . Tegelikult koosneb kõiksus nii heast kui halvast , mis omavahel kombineerudes moodustavad ühtse kogumi. Nimetagem seda Bulgakovist ja Goethest lähtudes kuradiks.
            Wolandi (Bulgakovi "Meister ja Margarita") arvukas kaaskond tõestab, et kuradil on mitu nägu. Saatanat saatvasse seltskonda kuulub näiteks Peemot, kes kujutab põrgudeemoni laiska, kuid kavalat külge. Elu ja surma üle otsustab sünge ja endassesüvenenud Abodonna. Wolandile endale jääb keskne osa, mille tähtsust võiks võrrelda mõistuse olulisusega inimesele. Põrgugvürst on sama mitmekülgne kui iga üksikisik.
            Kumbki kirjanik ei pea kuraditki kõikvõimsaks - suutes valitseda aega ja ruumi, jääb ta siiski võimetuks mõne indiviidi mõistuse ees. Bulgakovi romaanis "Meister ja Margarita" püüab Woland maagiat rakendades manipuleerida lihtinimese psüühikaga. Kuradil õnnestub tekitada inimese mõttemaailmas vaid lühiajalist segadust ja mõistmist. Hiljem seletavad asjaosalised toimunut ikka enda reaalsusest lähtudes - püüd lihtsustada keerulist kui inimaju enesekaitsevahend. Kurat pole võimeline muutma inimkonna mõtlemise toimimise aluseid. Millisena näevad käsitletavad kirjanikud saatana toimet inimesele?
            Kurat pole üksnes negatiivne nähtus, temaski peitub midagi head. Kui Faust küsib Mefistofelese kui põrgudeemoni käest, kes too õieti on, vastab kurat:
            "Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead
              ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head."
Nendes värsiridades paljastab Goethe saatana tõelise olemuse - tema pealtnäha halbade tegude taga peitub kõikevõitev headus .
            Kurat päästab tõelisi väärtusi ja aitab inimest tõe leidmisel. Selleks peab indiviid kõigepealt läbima puhastustule, mis seisneb kannatamises. Bulgakovi teost "Meister ja Margarita" läbib idee, et tugevad inimesed karastuvad kannatustes. Margarita nendib, et temagi pole ideaalne, kuid leiab üleelatud murest hoolimata endas piisavalt halastust ja ennastsalgavust. Romaani naiskangelane tõestab Friedale armu paludes, et temas peitub jumaliku headuse alge. Saatan aitab meil näha maailma tõelist kujutist.
            Kuradit võiks määratleda indikaatorina, mis avab inimkonna kui omaette nähtuse olemasolu mõtte ja üldise pale. Igal inimesel tuleb leida elus oma eesmärk, mille täideviimisest sõltub konkreetse isiku väärtus. Goethe kujutab kuradit teenäitajana ja isegi abimehena. Mefistofeles avaldab Faustile teose alguses elu mõtte, milleks on maa muutmine viljakaks. Kuid teose nimitegelase areng seisab alles ees, ta ei ole veel võimeline maailma saladusi mõistma. Seega sõltub kõik inimesest endast - tema valmisolekust olla avatud ja oskusest võtta vastu uusi ideid.
            Kuradi tegevust võiks pidada isegi austuseks inimkonna vastu. Me oleme väärt suunamist tõe ja eneseteostuse poole ning samaaegselt teelt eksitamist. Viimane näitab, et keegi usub meie võimesse leida ise õige rada. Nii nendib Goethe, et kuigi inimene võib algul liikuda vales suunas, sunnib miski teda ikka valguse poole püüdlema. Saatan ei saa takistada tugevat indiviidi, kes otsib kindlameelselt elu väärtusi.
            Bulgakov ja Goethe kujutavad saatanat nautijana, kes õpetab inimest tundma rõõmu elu lihtsatest pisiasjadest. Samas on kurat ülimalt silmakirjalik, sest ta teab, et õnnelikuks nii ei saa. Nii Wolandit kui Mefistofelest võib võrrelda inimesega, kes sisimas samuti enda eksitust aimab. Miks ei sunni saatan inimkonda omaks võtma, et õndsaks saab vaid luues ?
            Ei saa unustada, et kuradi põhiomaduseks osutub omakasupüüdlikkus. Mefistofeles soovib tõestada jumalale enda üleolekut ja eksitada Fausti, et allutada endale kogu inimese surmajärgselt hingeks koonduv olemus. Samas jääb selgusetuks, milleks vajab saatan inimese hinge. Siinkohal kerkib esile põrguvürsti iseloomu sarnasus inimlike omadustega - inimeste taotlused kujunevad samuti tihti mõttetu saamahimu tõttu.
            Inimkond koondab enamasti kuradisse kõik halva, et õigustada oma kurjust ja ebaõiglust. Bulgakov ja Goethe õpetavad inimest nägema kuradit iseeneses: nii enda vigu ja nõrkusi kui ka headust ja võimet armastada . Tuleb osata märgata selle kuradi nägude erinevust, et hakata eraldama tõdesid väljendavaid näoilmeid eesmärgist kõrvalekiskuvatest grimassidest. Otsingud ja eksimine on lubatud, kui neid pärjab edu.
///////////
KURADI  MITU NÄGU (GOETHE , BULGAKOVI JA TAMMSAARE TEOSTE PÕHJAL)
 
            Juba aastasadu on inimesed uskunud Kuradi olemasolu ja teda kartnud. Teda peetakse tavaliselt kurjuse ja pimeduse esindajaks ning põrgu valitsejaks. Nimesidki on talle aegade jooksul antud mitmeid: Saatan, Vanapagan , Põrguvürst, Vanakuri. Kõigest, mis inimesi niimoodi köidab, on alati kirjutanud ka kirjanikud. Nii on sattunud Kurat paljude raamatute lehekülgedele, ainult et igaüks on teda kujutanud just vastavalt oma nägemusele ja andnud talle sellega uue näo.
            Üks sellistest teostest on Bulgakovi “Meister ja Margarita”. Siin on saanud Kuradist igavene rändaja mööda inimeste maailma. Ta ei ole sugugi mitte kurjuse, pimeduse ja kõige halva kehastus ning inimeste pahategude meelitaja. Pigem meenutab ta kohtumõistjat, kes karistab patuseid, tehes neid narrideks, ja paneb inimesi mõtlema oma senise tühisuse üle. Tema ja ta kaaskonna ohvriteks satuvad pugejalikud, valelikud, ahned ja edevad