Fürstenwaldi diakonissiasutuses. Vahepeal veetis ta mõned kuud oma õe juures Eestis kuni ta õde suri ja see järel läks ta elama Venemaale (1894-1899). Venemaal töötas ta koduõpetaja ja halastusõena. Välismaa-aegadel tundis luuletaja üksindust ning kirjutas mitmeid isamaa-ja koduteemalisi luuletusi. Luuletaja üksildustunnet suurendas veelgi lähedaste inimeste kaotus. Haava kaotas igaveseks ka selle, kellele ta senine armastusluule oli pühendatud, ning luuletajas tekkis tunne, nagu poleks enam mingit eesmärki edasivõitlemiseks. Armastus oli avanud tema luulelätte nüüd näis surm oma purustava jõuga kõik hävitavat. Masenduses otsustas Haava oma järgneva elu pühendada teiste eest hoolitsemisele halastajaõena. Ta oli enne Esimest maailmasõda mõnda aega ,,Postimehe" toimetuse liikmeks ning tegutses hiljem vabakutselise kirjanikuna ning tõlkijana. Alates aastast 1906 elas ja töötas Anna Haava ülikoolilinnas Tartus
kodumaal oma ainsa õe Liisa haiguse ja surma juures, siirdus ta 1894. aastal Venemaale, kus ta peatus Peterburis ja Novgorodis. Välismaa-aegadel tundis luuletaja üksindust ning kirjutas mitmeid isamaa-ja koduteemalisi luuletusi. Luuletaja üksildustunnet suurendas veelgi lähedaste inimeste kaotus, eriti isa ja õe manalasse varisemisele järgnenud ema surm 1898. aastal. Peale seda kaotas Haava igaveseks ka selle, kellele ta senine armastusluule oli pühendatud, ning luuletajas tekkis tunne, nagu poleks enam mingit eesmärki edasivõitlemiseks. Armastus oli avanud tema luulelätte nüüd näis surm oma purustava jõuga kõik hävitavat. Masenduses otsustas Haava oma järgneva elu pühendada teiste eest hoolitsemisele halastajaõena. Alates aastast 1906 Anna Haava elas ja töötas ülikoolilinnas Tartus, olles olnud enne Esimest maailmasõda mõnda aega ,,Postimehe" toimetuse liikmeks ning tegutsenud hiljem vabakutselise kirjanikuna ning tõlkijana.
külmaks ilmselt paljusid eestimaa kodanikke. Liiv suhtus looduse pisiasjadesse kui endasugustesse. Liivi luule on realistlik, lihtne, täpne ning mees on suutnud välja tuua jooni ja hetki, mida paljud ei suuda sõnadesse panna, kuid sisimas tunnevad sama. Kirjanik pööras palju tähelepanu loodusdetailidele, ta kirjeldas üksikut lilleõit, metsa puhkamist tormist, pikset väga detailselt. Loodus justkui elas luuletajas : mees kurvastas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui säras päike. Vaat, kuidas ilm, ta valgeks läeb, kui öödevari maha jääb! Ju tulnud, päike, üles ta, ja vaata põrm lööb elama! Veel vaevalt öö siit põgeneb ja tuhat elu jõgeneb:
Lydia Koidula 1843-1886 Lydia Emilie Florentine Jannsen sai oma kirjaniku nime Koidula Carl Robert Jakobsonilt, kes nägi noores luuletajas ja tema loomingus eesti rahva ärkamise algust koidu aega. Ta sündis Vändras. Õppis isaga kodus. 1854 hakkas õppima Pärnu saksa tütarlastekoolis. Sealt on pärit esimesed kirjanduslikud katsetused. Ta tõlkis ja mugandas saksa keelest jutte isa ajalehe ,,Perno Postimees" tarbeks. 1862. sooritas Tartu Ülikooli juures koduõpetaja eksami (pärast koolilõpetamist). Tema peamiseks tegevus alaks sai isa ajalehe ,, Eesti Postimees" väljaandmine ja kirjanikutöö. 1873
kuud kodumaal oma ainsa õe Liisa haiguse ja surma juures, siirdus ta 1894. aastal Venemaale, kus ta peatus Peterburis ja Novgorodis. Välismaa-aegadel tundis luuletaja üksindust ning kirjutas mitmeid isamaa-ja koduteemalisi luuletusi. Luuletaja üksildustunnet suurendas veelgi lähedaste inimeste kaotus, eriti isa ja õe manalasse varisemisele järgnenud ema surm 1898. aastal. Peale seda kaotas Haava igaveseks ka selle, kellele ta senine armastusluule oli pühendatud, ning luuletajas tekkis tunne, nagu poleks enam mingit eesmärki edasivõitlemiseks. Armastus oli avanud tema luulelätte nüüd näis surm oma purustava jõuga kõik hävitavat. Masenduses otsustas Haava oma järgneva elu pühendada teiste eest hoolitsemisele halastajaõena. Alates aastast 1906 Anna Haava elas ja töötas ülikoolilinnas Tartus, olles olnud enne Esimest maailmasõda mõnda aega ,,Postimehe" toimetuse liikmeks ning tegutsenud hiljem vabakutselise kirjanikuna ning tõlkijana
Pedak heleroheline, Kask kuldkollane! Nõmm on sügisele Langend kaenlasse. Liivi sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad valged vatid ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Kurbust on hästi tunda luuletuses ,,Pilved sõudvad, kase kohin", kus Liiv kirjeldab lepapuude sahistamist justkui leinaviisi. Tuulehoog lõi vetesse, Lehed lang'sid laintesse: Lained olid tuhakarva, Taevas üle tinakarva, Tuhakarva sügise.
Luuletused.............................................................................................................................. 4-6 Enim meeldinud luuletus...........................................................................................................7 Kasutatud kirjandus..................................................................................................................8 1 Üle vaade luuletajas tja loomingust Jaan Kaplinski (sündinud 22. jaanuaril 1941 Tartus) on eesti kirjanik ja tõlkija.Jaan Kaplinski on sündinud Tartus poola rahvusest õppejõu Jerzy Kaplinskii ja eestlannast tantsijatari Nore Raudsepp-Kaplinskii pojana.Jaan Kaplinski abikaasa on Tiia Toomet. Tema lapsed on Maarja Kaplinski, Lemmit Kaplinski, Lauri Kaplinski, Ott-Siim Toomet ja Elo-Mall Toomet. Mart- Matis Lill on tema vllapoeg. Jaan Kaplinski on tänapäeva Eesti tuntumaid ja tõlgitumaid kirjanikke
orjastamisele ja ahistamisele kirikudogmade, seisuslike normide või maiste võimude poolt. 3)Dante ,,Uus elu" on pihtimisraamat, sest 31 luuletust koos proosakommentaaridega on Dante pihtimus armastusest oma isa sõbra tütre, hiljem ühe aadlikuga abiellunud Beatrice'i vastu. Teos laseb jälgida armastuse süvenemist, aga ka sisekõhklusi ja piinu, mida see luuletajas tekitab Armastuse pihtimine. Sisepagulus, eksinud inimene. Uue maheda stiili kõige olulisemad tunnused: armastuse filosoofilise käsitluse rõhutamine, hakkab kujunema platoonilise armastuse ideaal(luuletaja), mõjutajaks taaselustunud Platoni filosoofia maine elu oli üksnes kõrgema vaimse elu põgus reegel. 4)Boccaccio ,,Dekameron" ( 13491353)räägib 7 tütarlapsest ja 3 noormehest kes 1348 aastal
Oma kooliteed alustas ta 9-aastaselt Pataste mõisa Saare-Vanamõisa saksakeelses erakoolis. 1892. aastal sõitis Haava terviseparanduseks Saksamaale.Välismaa-aegadel tundis luuletaja üksindust ning kirjutas mitmeid isamaa-ja koduteemalisi luuletusi. Luuletaja üksildustunnet suurendas veelgi lähedaste inimeste kaotus, eriti isa ja õe manalasse varisemisele järgnenud ema surm. Peale seda kaotas Haava igaveseks ka selle, kellele ta senine armastusluule oli pühendatud, ning luuletajas tekkis tunne, nagu poleks enam mingit eesmärki edasivõitlemiseks. Armastus oli avanud tema luulelätte nüüd näis surm oma purustava jõuga kõik hävitavat. Alates aastast 1906 Anna Haava elas ja töötas ülikoolilinnas Tartus, olles olnud enne Esimest maailmasõda mõnda aega ,,Postimehe" toimetuse liikmeks ning tegutsenud hiljem vabakutselise kirjanikuna ning tõlkijana.Anna Haava esimene luuletus ilmus aastal 1886.
valendab üks söödike, kullalise päikse paistel ise kulla sarnane. ("Sööt") Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Pilved sõudvad, kase kohin, lepad leinaviisides; lehed puudelt pudenevad, sügise on metsa ees. Pilved kiirelt kihutavad, oksad keevad tuuledes. Tuule mühin, metsa kohin, lehed puru, sambla sees.
kodumaal oma ainsa õe Liisa haiguse ja surma juures, siirdus ta 1894. aastal Venemaale, kus ta peatus Peterburis ja Novgorodis. Välismaa-aegadel tundis luuletaja üksindust ning kirjutas mitmeid isamaa-ja koduteemalisi luuletusi. Luuletaja üksildustunnet suurendas veelgi lähedaste inimeste kaotus, eriti isa ja õe manalasse varisemisele järgnenud ema surm 1898. aastal. Peale seda kaotas Haava igaveseks ka selle, kellele ta senine armastusluule oli pühendatud, ning luuletajas tekkis tunne, nagu poleks enam mingit eesmärki edasivõitlemiseks. Armastus oli avanud tema luulelätte nüüd näis surm oma purustava jõuga kõik hävitavat. Masenduses otsustas Haava oma järgneva elu pühendada teiste eest hoolitsemisele halastajaõena. Alates aastast 1906 Anna Haava elas ja töötas ülikoolilinnas Tartus, olles olnud enne Esimest maailmasõda mõnda aega ,,Postimehe" toimetuse liikmeks ning tegutsenud hiljem vabakutselise kirjanikuna ning tõlkijana.
valendab üks söödike, kullalise päikse paistel ise kulla sarnane. ("Sööt") Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Pilved sõudvad, kase kohin, lepad leinaviisides; lehed puudelt pudenevad, sügise on metsa ees. Pilved kiirelt kihutavad, oksad keevad tuuledes. Tuule mühin, metsa kohin, lehed puru, sambla sees.
Oma iseloomult jagunevad Liivi sügisluuletused kahte rühma. Üks rühm näitab sügismaastikke veel rõõmsailmeliste ning päikesepaistelistena, kus kanarbik, kulu ja hilised sügislilled ehivad väljad ja nõmmed kauni, karge iluga. Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Esimene osa: Aga üle oru, sääl kus põllupind, sügissuve päiksest hiilgab mäerind ("Sügise päike") Eemal meie akna kohal valendab üks söödike,
Lellepi raske haigus. Saanud Teskovo eesti koguduse pastoriks, suri 1898. aastal ka Lellep. Välismaa-aegadel tundis luuletaja üksindust ning kirjutas mitmeid isamaa-ja koduteemalisi luuletusi. Luuletaja 5 üksildustunnet suurendas veelgi lähedaste inimeste kaotus, eriti isa ja õe manalasse varisemisele järgnenud ema surm 1898. aastal. Peale seda kaotas Haava igaveseks ka selle, kellele ta senine armastusluule oli pühendatud, ning luuletajas tekkis tunne, nagu poleks enam mingit eesmärki edasivõitlemiseks. Armastus oli avanud tema luulelätte nüüd näis surm oma purustava jõuga kõik hävitavat. Masenduses otsustas Haava katkestada kõik suhted ja kirjavahetused ja oma järgneva elu pühendada teiste eest hoolitsemisele halastajaõena Peterburi-lähedases diakonissiasutuses. Sellest ,,manala eeskojast" pöördus ta sajandi algul Haavakivile abistama seal veskirentnikuks hakanud venda. 1904
valendab üks söödike, Pedak heleroheline, kullalise päikse paistel kask kuldkollane! ise kulla sarnane. Nõmm on sügisele langend kaenlasse. Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Pilved sõudvad, kase kohin Sügisene rand Pilved sõudvad, kase kohin, Üle kahvatanud, lepad leinaviisides; väsind väljade, lehed puudelt pudenevad, üle halli kõrre sügise on metsa ees. tume sügise. Pilved kiirelt kihutavad, Kajakate kisa oksad keevad tuuledes. rannaäärsel veel
Kõige tugevamini on rüütlikirjandus esindatud Prantsusmaal. Varaseimaks kurtuaasse kirjanduse hälliks on Provance Kagu-Prantsusmaal, kus tekib oma liigis ületamatu provanssalikeelne rüütlilüürika. Naabrus antiiksete pärimustega Itaaliaga ja araabia kultuuriga Hispaaniaga soodustavad priviligeeritud seisuse haritust. Rüütlite elulaadi kirjanduslikuks väljendajaks on lüürika, mida viljelevad kutselised luuletajas trubaduurid. Trubaduuride luules on valdavaks lembeteema. Provance'ist levib see naabermaadesse. Põhja- Prantsusmaal areneb luule ja eepika. Selle loojaid ning ettekandjaid nim truväärideks. Nende luule on demokraatlikum, sest esineb ka teiste seisuste laule. Itaalias annab trubaduuride luule eekuju lembelüürikas nn uue, maheda stiili tekkimiseks. Trubaduuride lüürika hääbub 13. sajandi sõjakeerises. Trubaduuride lüürika on
sääl kus põllupind, sügissuve päiksest hiilgab mäerind ("Sügise päike") Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Pilved sõudvad, kase kohin, lepad leinaviisides; lehed puudelt pudenevad, sügise on metsa ees. Pilved kiirelt kihutavad, oksad keevad tuuledes. Tuule mühin, metsa kohin,
valendab üks söödike, kullalise päikse paistel ise kulla sarnane. (“Sööt”) Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Pilved sõudvad, kase kohin, lepad leinaviisides; lehed puudelt pudenevad, sügise on metsa ees. Pilved kiirelt kihutavad, oksad keevad tuuledes. Tuule mühin, metsa kohin, lehed puru, sambla sees. (“Pilved sõudvad, kase kohin”) --- Üle kahvatanud, väsind väljade, üle halli kõrre tume sügise. Kajakate kisa rannaäärsel veel – osa neist on lennus,
3) riigimees, tootja, peremees 4) hoolas kehaliste harjutuste tegija e. askeet või ravija 5) ettekuulutaja või see kes pühendatud saladustesse (prohvetid ja maagid) 6) poeet, näitleja jms. (P. leiab, et kunst on mõistuse seisukohast kõlbmatu, sest kunstiteos on vaid jäljenduste jäljendus- see ei vii ideede tundmiseni. Pealegi toetub kunst tunnetele, mitte mõistusele. Luulejumalanna hullutab luuletaja ja kasutab teda kõnetoruna, tekitades luuletajas ja publikus kurbust, rõõmu, ahastust vms. Luuletaja kõnes võib olla küll mõistust ja tarkust, kuid tema tööriistaks ei ole tema enda mõistus, vaid jumalik vaimustus. Luuletuse sünd eeldab mõistuse mõju lakkamist.) 7) käsitööline või põllumees 8) sofist või demagoog (demagoog ehk rahvajuht- algselt väärikas ja lugupeetud isik, kes juhtis kogukonna majanduselu ja poliitikat ning esines rahvakoosolekutel; hiljem see
Bahtin, Bloom, Barthes)? R. Barthes “Autori surm” (1968) “Tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri kultuuridest ja on üksteisega dialoogis, väitluses või parodeerivas seoses; kuid on üks paik, kus see paljusus kokku saab, ning selleks paigaks pole mitte autor, ... vaid lugeja. H. Bloom, mõjuäng Luuletaja ambivalentne suhe (kuulsatesse) eelkäijatesse, Luuletaja loob suhtes teise luuletajaga, Eelkäijate tajumine põhjustab luuletajas mõjuängi Paroodia Eesmärk - naeruvääristada teise autori teost, mingit kirjandustraditsiooni, voolu või žanrit, Teisendatakse alusteksti süžeed, tegelasi, stiili, võib olla liialdatud absurdini, ka sõbralik, lugupidav. Pastišš Eesmärk - mänguline jäljendamine. Jäljendatakse avalikult ühe või mitme kirjaniku, ajastu või koolkonna stiili, sõnavara, lausestust. F. Jameson, pastišš kui ‘tühi paroodia’ (blank parody), iseloom. postmodernismile
välja teise struktuuri suhtes"; H. Bloom The Anxiety of Influence: A Theory of Poetry (1973), Luuletaja loomeprotsessi takistab ambivalentne suhe (kuulsatesse) eelkäijatesse . Luuletaja loob suhtes teise luuletajaga > see teeb loomeprotsessi vähem mõjuvõimsaks, loob eksiteeriva luule derivatsiooni. Loomise eesmärk> originaalne poeetiline nägemus (tagab loomingu kestvuse põlvest põlve) > eeskäijate tajumine põhjustab luuletajas mõjuängi Vaid vähesed luuletajad on võimelised looma algupärast luulet vaatamata mõjuängile, kasutavad kuut erinevat strateegiat Clinamen poeetiline väärlugemine ehk väärtõlgendus selle täpses ja otseses mõttes Tessera poeet "täiustab" oma eelkäijat, lugedes vanemat luuletust nii, et selle tingimused (ehk koostisosad) jäävad alles, kuid tähendused muutuvad, justkui poleks eelkäija suutnud oma mõttes piisavalt kaugele minna
välja teise struktuuri suhtes”; H. Bloom The Anxiety of Influence: A Theory of Poetry (1973), Luuletaja loomeprotsessi takistab ambivalentne suhe (kuulsatesse) eelkäijatesse . Luuletaja loob suhtes teise luuletajaga > see teeb loomeprotsessi vähem mõjuvõimsaks, loob eksiteeriva luule derivatsiooni. Loomise eesmärk> originaalne poeetiline nägemus (tagab loomingu kestvuse põlvest põlve) > eeskäijate tajumine põhjustab luuletajas mõjuängi Vaid vähesed luuletajad on võimelised looma algupärast luulet vaatamata mõjuängile, kasutavad kuut erinevat strateegiat Clinamen – poeetiline väärlugemine ehk väärtõlgendus selle täpses ja otseses mõttes Tessera –poeet “täiustab” oma eelkäijat, lugedes vanemat luuletust nii, et selle tingimused (ehk koostisosad) jäävad alles, kuid tähendused muutuvad, justkui poleks eelkäija suutnud oma mõttes piisavalt kaugele minna
hääli, stiile, viiteid ja väiteid, mille allikas ei ole kõneleja. R.Barthes test koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri kultuuridest ja on üksteisega dialoogis, väitluses või parodiseerivas seoses; kuid on üks paik, kus see paljusus kokku saab, ning selleks paigaks pole mitte autor, ... vaid lugeja. H.Bloom Luuletaja ambivalentne (kaksikpidine) suhe (kuulsatesse) eelkäijatesse. Luuletaja loob suhte teiste luuletajatega. Eelkäijate tajumine põhjustab luuletajas mõjuängi. 39.Parodia ja pastiss Paroodia eesmärk naeruvääristada teise autori teost, mingit kirjandussituatsiooni, vooli või zanrit. Teisendatakse alusteksti süzeed, tegelasi, stiili, võib olla liialdatud absurdini, ka sõbralik, lugupidav. Pastiss postmodernistlik või ka tühikomöödia. Eesmärk on mänguline jäljendamine. Jäljendatakse avalikult ühe või mitme kirjaniku, ajastu või koolkonna stiili, sõnavara, lausestust. F.Jameson pastiss ,,tühi kui paroodia".
Teine tendetns: Loodusseadusi ei saa läbi elada; vaimne objekt on läbielamises tuttav. Mõistmine võib olla ka „liikumine füüsiliselt psüühilisele“. See jagunes psüühiliseks protsessiks ja vaimseks tähenduseks. Vaimne tähendus on teadusliku uurimise objektiks. Teaduslik objekt konstitueerib. Järgmine punkt kavas. Vaimne seos (vaimne tähendus). Illustreerib kahe näite varal- õigusteadused ja kirjandusteadused. Sisemised protsessid pole luuletajas, vaid luuletajad loodud kuid temalt lahutatav seos. Teaduslik objekt ei saa olla intersubjektiivne, sest seda ei saa uurida. Luuletuse tähendus on intersubjektiivselt ligipääsmatu, mida ei saa uurida. Kui saaksime mingil viisil minna luuletaja psüühikasse, siis see läbielamine ei moodusta luuletuse tähendust – luuletuse tähendus on midagi muud. Kus see muu tuleb? Seega peab edasi täpsustama seda objekti. Luuletuse tähendus ei samastu psüühilise läbielamisega. Kolmas
ühendatud ka proosa kommentaariga, kus D selgitab luuletuste tausta ja ajendit. 1924. a Semper tõlkis eesti keelde. Rein Raud on hiljem katkendeid tõlkinud. (TLÜ rektor). Kirjeldatud kõige pealt armastuse eeldust, mis tekkis, kui nad oli 9 aastased ja kohtusid esimest korda. Järgmine kohtumine 18aastaselt. Kas siin on mingi korrapära (D üldiselt iseloomulik on arvude sümboolika ja korrapärasus). Edasi juba puhkeb armastus õide. Tunde areng luuletajas, kõhklused ja piinad. 1290 B varajane surm. Toob sisse traagilisi toone. Lubab raamatu lõpus tuleb veel kord selle teema juurde ja kavatseb ülistada B-d nii nagu ükski luuletaja veel kunagi ühtki naist pole ülistanud. Selleski raamatus mingi uus individuaalsus. Et seda armastust väljendada, tuleb püüelda ka väljenduse puhtusele. Keeleotsingud, et tunnet väljendada. See aitab ka keelt täiustada. Armastus kui loovuse allikas. Kogu luulelooming D-l on itaaliakeelne
humoristlikuks ja lapsega suhtlevaks luuleks, mis on klassikaline, aga ometi kaasaegne, südamlik ja soojendav (Krusten 2004: 120). Luulekogu ,,Minu laul" nimetab Ilona Martson üheks 2003. aastal ilmunud mainimisväärseks luulekoguks Jaanus Vaiksoo, Ott Arderi ja Lehte Hainsalu kõrval (Martson 2004: 453). 4.3. Luulekogud ,,Tahaksin olla" ja ,,Katus sõidab" Luulekogud ,,Tahaksin olla" (2005) ja ,,Katus sõidab" (2007) tähistavad luuletajas toimunud kvalitatiivset arengut. Autor püüab, võrreldes eelmiste kogudega, lugejat mitte ainult lõbustada või tema meelt lahutada, vaid näitab ka oma lüürilisemat, sügavamat ja siiramat palet. Autor ei pea enam tingimata olema naljakas ja lõbus, et olla huvitav (Palm 2007). Samuti avardub ainevald: näiteks on lisandunud vihjed poliitikale ja majandusele. Üsna mitmed luuletused on pühendatud kodumaale (,,Eestimaa", ,,Isamaa") ja emale (,,Ema", ,,Valu")
arenguastmele. Kes poeediks oli sündinud, sellest sai tookord arhitekt. Rahva sekka laiali küütud anded, mis feodalismiajal igast küljest olid surutud otsekui pronkskilpidest kaane alla ja mis väljapääsu leidsid ainult arhitektuuris, valgusid nüüd sellesse kunsti ja nende liiased võtsid endale katedraalide kuju. Kõik teised kunstid kuulasid arhitektuuri sõna ja heitsid tema meelevalla alla. Nad olid töömeesteks suure teose loomisel. Arhitekti isikus, selles , luuletajas ja meistris, olid ühinenud skulptuur, mis tema poolt loodud fassaade nikerdustega kattis, ja maalikunst, mis ta aknad värviliseks maalis, ja muusika, mis kellad helisema ja oreliviled elama pani. Isegi poeesia kitsamas mõttes, mis käsikirjades visalt hingitses, pidi, kui ta tahtis midagi olla, end laskma ehitusse raamida hümni või koorilaulu vormis -- sama osa mängisid ju Aishülose * tragöödiad Kreeka pühalikel pidudel või Moosese esimene raamat Saalomoni templis.
annaabi.ee 
