• Leidub fossiile(teod, karbid) • Teatud liikide rohkus võib viidata järvevee keemilise koostise eripärale või kunagisele veetemperatuurile. • Maavarana(suurim karjäär Lääne- Virumaal Pikevere külas Varangu mõisa Tähtsus • Tsemenditöösuses • Söödakriidi nime all loomasöödana • Lubjavärvide valmistamisel • Pahtlite tootmisel • Happelise mulla lupjamiseks Kus leidub Eestis? • Varangu • Äntu Sinijärv, Rohelise järv, Valgejärv ja Linaleojärv • Lubjarikkaid veekogusid on meil aga teisigi ITÄH KUULAMAST
Põldmarja viljadest valmistatakse ka alkohoolseid jooke. Ja lõpetuseks põldmarja viljade kõige suurem erinevus hariliku vaarika omadest: need on valminult musta värvi. Huvitav lugu on ka põldmuraka tekkimise kohta. Nimelt saadud muiste kord põlluvaras kätte ja tapetud ära. Sooled olla aga jäänud põllunurgale ning neist hakanudki see taim kasvama. Põldudel võib tõepoolest sageli põldmurakat kohata. Rohkem kasvab teda Eesti lääne- ja põhjaosas, kus on palju talle sobivaid lubjarikkaid muldi. Niiskematel paestel põldudel võib põldmurakast isegi tülikas umbrohi saada.
20. sajandi alguseni kasvatati läätse rohkesti ka Eesti alal, aga tõenäoliselt vähene saagikus ongi põhjus, miks Eestis enam ei ole läätse kasvatamine populaarne. Lääts on kasvutingimustes üsna leplik. Seemned hakkavad idanema 4-5 juures, tõusmed taluvad 5-6 öökülma, kasvuks optimaalne temperatuur on 17-20 . Läätse veevajadus on üldiselt väike. Rohkem vajab niiskust seemnete idanemise ja õitsemise ajal. Eelistab kergeid toitainete- ja lubjarikkaid muldi. Läätse kasvatamisel valitakse kasvukoht, haritakse mulda, väetatakse ja valmistatakse seemed ette nii nagu herne viljelemisel. Lääts külvatakse üheaegselt suviteraviljadega.. Külvatakse tavarealiselt. Külvisügavus on 3-6 cm. Oluline on külvijärgne rullimine. Keemilist umbrohutõrjet võib läätsepõllul teha enne või kohe pärast külvi. Lääts koristatakse enamasti kahefaasiliselt. Koristamist alustatakse kui seemed pole veel täielikult
või okaspuude seast, teised moodustavad mükoriisasid nii okas-kui ka lehtpuudega. • Seos mõne konkreetse puuliigiga avaldub ilmekalt juba mitme riisika eestikeelses nimetuses, näiteks kuuse(Lactarius deterrimus)-, männi(Lactarius rufus)-,lepa(Lactarius lilacinus)-,kaseriisikas(Lactarius torminosus). Levik • Enamik riisikaid kasvab kuivades või keskmiste niiskustingimustega kasvupaikades (Kalamees 1980a). • Osa liike vajab kasvamiseks lubjarikkaid muldi, olles seetõttu levinud Lääne- ja Põhja-Eestis ning meie saartel ja laidudel, eriti loo-ja sürjametsades, osalt ka salumetsades. • Eesti looduslike tingimuste mitmekesisus boreaalsete ja nemoraalsete kasvupaikade ristumise tõttu meie alal võimaldab siin kasvada nii põhjapoolsetel boreaalsetel kui ka lõunapoolsetel nemoraalsetel riisikaliikidel. Seetõttu võib tulevikus lisanduda veel üle paarikümne liigi. Looduskaitse
oksadel on astlad, juurte koor on mürgine, peatab verejooksu. (Kull, Maria Johanna) 4 Kasvukoht ja tingimused Kukerpuu kasvab looduses metsaservadel, võsastikes, loodudel, eelkõige looniidul. Sageli haljastuses. Külmakindel. Kukerpuu on valgusenõudlik, kuid kasvab ka väheste puude varjus. Mullastiku suhtes vähenõudlik, eelistab lubjarikkaid. Vastupidav heitgaasidele, tahmale ja kärpimisele. Kukerpuu areaal on Kesk- ja Lõuna-Euroopa. Eestis tavaline. (http://bio.edu.ee/taimed/...) 5 Kasutusotstarve Tähtis ilupõõsas haljastuses, eriti kevadel õitsemise ajal ja sügisel viljade valmimisel. Esineb mitmeid dekoratiivvorme, näiteks tumepurpurpunaste lehtedega vorm. Talub hästi kärpimist
Aasnurmikas Aasnurmikas ( Poa pratensis L. ) ,,ESTO" Aretaja Herbert Korjus. Sordilehte kantud 1980 aastal Sorditüüp: Võsundiline muru- ja söödasort, 65-85 cm kõrgune alushein. Tallamiskindla muru rajamiseks päikesepaistelisele Kasutus: kasvukohale, pikaajalise kultuurkarjamaa ja niidu seemnesegude komponent. Eelistab parasniiskeid, hästi õhustatud, huumus- ja Mullastik: lubjarikkaid mineraalmuldi, sobivad ka lühiajaliselt üleujutatavad lammimullad ja hästilagunenud turvas-mullad. Puhaskülvis 13, segukülvis 2-4 kg/ha, murule 6 grammi Külvisenorm: ruutmeetrile. Külviaeg: Juuli lõpuni. Punane, roosa ja valge ristik, lutsern, põldtimut, harilik Kaasliigid: aruhein, karjamaa-raihein, punane aruhein, aas-rebase-saba, kerahein, ohtetu luste, päideroog.
alvareid, luhaheinamaid, rannaniite, aga ka teisi karja ja heinamaid, kus inimmõju on piirdunud vaid niitmise ja karjatamisega. 3 3. NIIDUTÜÜBID 3.1 ALVARID 3.2 Iseloomustus Alvareid on kõige lihtsam iseloomustada kui õhukesemullalisi lubjarikkaid niite, milledel puud ja põõsad praktiliselt puuduvad. Alvaritel võib mullakihi tüsedus ulatuda kahekümne sentimeetrini kuid kohati võib see ka täielikult puududa ning taimkatet leidub sellistel juhtudel vaid kaljupragudes ja väiksemates lohkudes. Sademete vähesuse korral on alvaritele iseloomulik see, et nad kuivavad aluspõhjani läbi. Sellele aitavad kaasa õhuke mullakiht, hõre taimkate ja tuultele avatud maastik. Alvareid saab jaotada mitmesse rühma
hõlmaga, terveservalised või vähearvuliste tömpide hammastega, pealt paljad, tumerohelised, alt heledamad. Õied rohekad, püstistes sarikpööristes.Viljad kuni 3 cm pikad kaksiktiibviljad paiknevad horisontaalselt, veidi sirpjalt kõverdunud. Põldvaher on hinnatud pargipuu, kasvades nii täisvalguses kui ka mõõdukas varjus ja taludes linnatingimusi. Noorelt kuni 15 aastani kiirekasvuline, siis kasvukiirus aeglustub. Eelistab viljakaid lubjarikkaid muldi, olles lubjalembeseim vahtrate seas, taludes hästi mulla kuivust. Euroopas kasutatakse laialdaselt hekitaimena, kuna moodustab tiheda lehestiku ja talub hästi kärpimist. Juurestik pinnapealne, rohkete narmasjuurtega. Väikese tiheda võra tõttu tore ja armastatud alleepuu Euroopas, samuti tuulekaitseistanduste liik. Hea meetaim, samuti on tema mahl suhkrurikas. Puit pruunikasvalge, hästi poleeritav, kasutatakse tisleritöödel. Paljundatakse seemnetega, annab kännuvõsu ja juurte
lodjapuu ( Viburnum) 2-4m kõrgune kohalik liik Õitseb mais juunis. Õied on valged, äärmised õied steriilsed. Lehed 3-hõlmalised, alt enamasti tihedalt karvased. Viljad punased ja söödavad ning mõruhapu maitsega. Eelistab niiskeid muldi, teised kasvavad ka kuivematel kohtadel. Taluvad varju. Must leeder (Sambucus) Põõsas kõrgus kuni 5m. Kiirekasvuline liik. Kollakasvalged õisikud juunis-juulis. Viljad on mustad ning täisküpsetena söödavad. Must leeder eelistab lubjarikkaid muldi. Taluvad saastunud pinnast ja õhku. Punane leeder (Sambucus) 4m kõrgune Kevadel väga vara lehtiv puuke või põõsas. Liigile iseloomulik tunnus pungad hoiavad võrsest eemale. Õitseb mais, rohekaskollase õied. Vilja on punased. Talub linnatingimusi. Eelistavad niisket ja huumusrikast pinnast. H. lumimari (Symphoricarpos) Kuni 1,5m kõrge tihe valgete marjadega, vähenõudlik põõsas. Lehed paiknevad võrsel vastakuti. Õitseb juunist septembrini.
aastaseks, põõsas tervikuna elab aga paremal juhul üle 100 aasta. Tüvede läbimõõt võib ulatuda kuni 15 cm, harva kuni 25 cm. Sarapuu paljuneb seemnetega. Liik on meil küll üldiselt külmakindel, kuid karmimatel talvedel võivad kahjustuda viimase aasta võrsed ning isasõisikud. Kiiresti kõdunevate lehtede tõttu parandab ta mullaviljakust. Sarapuu armastab värskeid viljakaid sügavapõhjalisi parasniiskeid huumus- ja lubjarikkaid muldi. Kasvab ka kruusase aluspinnnasel, kuid soostuvatel ja liigniisketel kasvukohtadel sarapuud ei leia. Suhteliselt varjutaluv liik. Sarapuid leiab tihti nii tee- ja metsaservadel, metsahäiludes kui ka lagendikel-raiesmikel, kus ta kasvab jõudsalt ning viljub rikkalikult. Niisugustes kasvukohtades võib ta muutuda ka valitsevaks liigiks ja saada ebasobivaks konkurendiks metsa peapuuliikidele. Varjulistes kuuse- laialehiste puistute alusmetsas on sarapuu aga väikese viljakandvusega
Sugukond: karelehelised (Boraginaceae) Kaheaastane, ühekojaline, Sobib kuivade alade haljastuseks. enamasti puhmikutena kasvav 0,3 Kasutatakse rahvameditsiinis ja 1m kõrgune rohttaim. värvaineks. Hallikasrohelised tihedakarvalised lihtlehed. Õitseb juuniaugust. Helesinised, kellukjad õied asuvad tipmises lehistunud kobarates. Putuktolmleja. Nelja pähklikesega liitvili valmib augustis. Paljuneb seemnetega. Eelistab kuivemaid liivakaid lubjarikkaid muldi. Looduslikult niitudel, teeservadel. Kõik taime osad mürgised. Harilik varsakabi (Caltha palustris) Sugukond: tulikalised (Ranunculaceae) Mitmeaastane suvehaljas ühekojaline 1540cm kõrgune rohttaim. Läikivad tumerohelised sõrmjad lihtlehed. Õitseb 22,5 nädalat aprill/mai. Vahel teist korda august/september. Läikivad kollased kahesugulised Click to edit Master text styles õied. Second level
...........................9 Viited..................................................................................................................................................10 2 Harilik kuldvihm Laburnum anagyroides Harilik kuldvihm on tavaliselt meie oludes 5-6 m kõrguseks kasvav laiuv põõsas, pärit Lääne-Euroopa tammikute ja männikute alusmetsarindest, päikeselistelt nõlvadelt, armastades lubjarikkaid muldi. Lehed on kolmetised, ovaalsed kuni elliptilised, 3-7 cm pikad, altküljelt noorelt siidkarvased, võrsed tumerohelised, karvased. Õied on kuldkollased ja paiknevad rippuvates kuni 20 cm pikkustes kobarates, õitseb juunis. Viljad on kuni 8 cm pikad, veidi karvased. Linnatingimusi taluv dekoratiivne ja mürgine (sisaldab alkaloid cytisiini) dekoratiivne põõsas. Karmidel talvedel veidi külmub, kuid taastub hästi. Sobib nii üksikistutusteks kui grupiti
Viljad- kuiv, nahkjas pähklike Suur mullakurnaja, kuna puudel on agressiivne juurestik SIREL Syringa Mullastik- lubjarikast Niiskus- Valgus- Päikesepaisteline Haljastusväärtus- perekonnal suur dekoratiivne tähtsus Puu võra- Lehed- heitlehised, teravaservalisete lihtlehtedega Õied- kahesugulised, pöörises, neljatised, tupp kellukjas Viljad- kahepesaline pikllik kupar LIGUSTER Ligustrum Mullastik- lubjarikkaid Niiskus- Valgus- Haljastusväärtus- kasutatakse tihti hekitaimena Puu võra- Lehed- teravaservalised, vastakud, lihtlehed Õied- kahesugulised, neljatised, valged või kreemjad, kobaras või pööristes Viljad- marjataoline luuvili 1-4 seemnega FORSÜÜTIA Forsythia Mullastik- keskmise nõudlusega Niiskus- Valgus- Päikeseline Haljastusväärtus- Kasutatakse palju, kuna neil on ilusad kollased õied Puu võra- Lehed- heitlehised, vastakud, nii liht kui liitlehed, saagjaservalised
Põldmarja viljadest valmistatakse ka alkohoolseid jooke. Ja lõpetuseks põldmarja viljade kõige suurem erinevus hariliku vaarika omadest: need on valminult musta värvi. Huvitav lugu on ka põldmuraka tekkimise kohta. Nimelt saadud muiste kord põlluvaras kätte ja tapetud ära. Sooled olla aga jäänud põllunurgale ning neist hakanudki see taim kasvama. Põldudel võib tõepoolest sageli põldmurakat kohata. Rohkem kasvab teda Eesti lääne- ja põhjaosas, kus on palju talle sobivaid lubjarikkaid muldi. Niiskematel paestel põldudel võib põldmurakast isegi tülikas umbrohi saada. (http://bio.edu.ee/taimed/general/indexnimek.html) 2.5.2 Rabamurakas (Rubus chamaemorus) 10 Rabamurakas on üks eestlaste lemmiktaimi. Seda tõestavad arvukad rahvapärased nimed. Head rabamuraka tundmist näitab aga suhteliselt
valgeservaliste lehtedega; · 'Variegatus' ('Foliis Variegatis') lehed kuldkollaste servadega ja roodudega. [9] 2.3.4. Villane lodjapuu Villane lodjapuu (Viburnum lantana) on suvehaljas, kuni 4 m kõrguseks kasvav püstine tugevasti hargnev tumehallide okstega tihe laiuv põõsas. Levinud on Kesk- ja Lõuna-Euroopast, Põhja- Aafrikast kuni Väike-Aasiani, kasvades valgusküllastel metsaservadel, võsastikes, kivistel nõlvadel, eelistades lubjarikkaid muldi. [9] Noored võrsed hallikad kuni pruunikad, kaetud valkjashallide viltjate hargnevate tähtkarvadega, vanemate okste koor hallikas, rõmeline. Õiepungad moodustuvad juba eelmise aasta sügisel võrsete tipus, on suured ja ümarad. Lehepungad soomusteta, koosnevad kahest mittearenenud lehekesest, varrelised, lantsetajad, võrsega rööbiti või veidi eemale hoiduvad, 0,5- 1,5
5-8 m kõrgune põõsas, hargnev, tüveharude läbimõõt kuni 25 cm. Lehed südaja alusega, tipuosas nõrgalt hõlmised, alt rood karvased, külgroodusid 8-10 paari. Õitseb märtsis-aprillis. Viljad ümbritsetud kellukesetaolise narmasja karvase kuupulaga. Pähklid ümmargused-piklikud (hinnatavamad piklikud), valmivad septembris. Küllalt varjutaluv. Kasvab hästi ja kannab rikkalikult vilja raiestikel ja harvikutes. Armastab värsket viljakat huumusrikast sügavapõhjalist mulda, eriti lubjarikkaid. Juurestik hästi arenenud. Paljundatakse peam seemnetest. Paljune ka kännu- või juurevõsust, võrsikutest. Puit punakasvalge, painduv, vastupidav. Näsiniin Daphne mezereum Kuni 1-1,5 m kõrgune püstine põõsas. Lehed koondunud tihedamalt võrse tippu, lehed talbjad . Õitseb enne lehtede puhkemist (aprill), õied lillakas roosad. Viljad marjataolised (luuviljad) punased, valmivad septembris. Kasvab viljakates kasvukohtades. Külmakindel. Varjutaluv. On võrdlemisi mürgine (viljad,
Meie kliimas on ploomipuud palju ebastabiilsemad kui õunapuud. Samuti on ploomipuud väga talveõrnad (Ploomipuud, 2011). 79 HARILIK KULDVIHM Kirjeldus Harilik kuldvihm (Laburnum anagyroides) (Joonis 12) on tavaliselt meie oludes 5-6 m kõrguseks kasvav laiuv põõsas. Pärineb Lääne-Euroopa tammikute ja männikute alusmetsarindest, päikeselistelt nõlvadelt , armastades lubjarikkaid muldi. Kuldvihmad kuuluvad liblikõieliste sugukonda, olles sugulased näiteks herneste ja ubadega! Nad on heitlehised väikesed puud või kõrged põõsad. Kollased õied paiknevad ülipikkades rippivates kobarates, meenutades õitsemise ajal kuldse vihma sadamist. Lehed on kolmetised, ovaalsed kuni elliptilised, 3-7 cm pikad, altküljelt noorelt siidkarvased. Joonis 12. Harilik kuldvihm (Laburnum anagyroides) (www.tihemetsa.ee) 80
Suurus: 6-10 m, meil kuni 1 m. Võra: kõrge põõsas või madal puu. Koor, võrsed: hallikas, peenerõmeline. Võrsed neljatahulised, rohelised. Lehed: igihaljas, lehed vastakud, terveservalised, nahkjad, ovaalsed või elliptilised, 1-3 cm pikad. Pealt tumerohelised, alt heledamad. Õied ja viljad: õitseb mais. Emasõied suurtes peades võrsete tipus, isasõied väikestes peades emasõisiku alusel. Õied kollakasrohelised. Kasvutingimused: soojalembene. Väga varjutaluv, eelistab viljakaid lubjarikkaid muldi. Aeglase kasvuga, elab kuni 700 aastat. Kasutamine: puitu kasutatakse nikerdustöödel. Väga levinud haljastuses, talub hästi kärpimist. Kasvatamine Eestis: vajab talvekatet, kasutatakse küllaltki palju haljastuses. Hooldus ja paljundamine Hariliku pukspuu kasvatamiseks oleks tarvilik kuiv, hästi dreneeritud muld. Seega kui on tegemist kuiva mullaga tuleks tihedasti kasta. Mulla toitainerikkusel ja tihedusel ei ole olulist tähendust, kuid viljakas liivsavimuld on eelistatum
..15 päeva. Lehed karvased. Juurmiseid lehti 2...6, pikarootsulised, laba sõrmjalt 3...5-jagune, lehelaba osad rombjad, lõhised kuni jagused, teravahambuliste tipmetega. Varrelehti 3, rootsulised, kolmejagused, sarnased juurmistega, kinnituvad õierao keskkohast veidi kõrgemal. Lehestik kolletub alles juulis. Vars tihedalt karvane. • Kasvab kuivadel pärisniitudel, looniitudel, loometsades vallseljakutel, võsastikes, puisniitudel ja paekaldal. Eelistab huumus- ja lubjarikkaid muldi. Kasvab nii täis- kui ARTEMISIA ABROTANUM - SIDRUNPUJU • pooligihaljas põõsas. Eelistab viljakat, vett läbilaskvat pinnast. Kõrgus 90 cm kuni 2 meetrit. Sidrunpujul on mitu ühesuurust vart, millest vaid mõned lõppevad õisikutega. Vartel sageli tugevad külgharud. Hallikasrohelised lehed õrnade niitjate hõlmadega. Sidrunpuju lehed on tugeva sidrunilõhnaga, mida on juba kaugelt tunda. Õied kollakashallid. Õisikud 2,5–3 mm läbimõõduga
või veidi tipuosas väljapoole kaardunud. Areaal väga lai, ulatudes Kesk- ja Lääne-Euroopast kuni Põhja-Ameerikani. Eestis kasvab loodusliku liigina Põhja- ja Lääne-Eestis, olles meil oma areaali põhjapiiril. Põllumeeste hulgas põlatud liik, etendades teraviljade roosteseene vahe-peremeestaime rolli. Kasvab meil metsaservades päikeseküllastel kasvukohtadel, üksikute põõsastena jäätmaadel, põllupeenardel jne. eelistades lubjarikkaid muldi. Mõisaaedades kasvatati harilikku kukerpuud tavaliselt heki- ja viljapõõsana, ning keedeti selle marjadest kõrge C vitamiini sisaldusega keedist ning mahla. Kaukaasias valmistatakse kukerpuu marjadest koos punase pipra kauntega head kastet saslõki juurde. Kukerpuu marjadest aurutatud mahla kasutati varem äädika aseainena. Kukerpuu noortest, hapudest lehtedest valmistati suppe ja salateid. Põõsaste võrsete ja eriti juurte koort kasutati kollase värvi saamiseks (NB
ühekaupa. Lehtedest on tekkinud on ka astlad. Õied või õisikud: Õied kolmetised, 15...25-kaupa 4...6 cm pikkustes rippuvates kobarõisikutes. Värvuselt kollased, sisaldavad rohkesti nektarit. Õiekate kaheli. Õitseb mais ja juunis Liigi eritunnused: Maarajoonides ei soovitata kasvatada, sest on kõrrerooste vaheperemees Kasvukoha nõuded: Külmakindel. Valgusenõudlik, kuid kasvab ka väheste puude varjus. Mullastiku suhtes vähenõudlik, eelistab lubjarikkaid. Vastupidav heitgaasidele ja tahmale. Kasutamine haljastuses: Tähtis ilupõõsas haljastuses, eriti kevadel õitsemise ajal ja sügisel viljade valmimisel. Esineb mitmeid dekoratiivvorme, näiteks tumepurpurpunaste lehtedega vorm. Talub hästi kärpimist. Kasutatud kirjandus: http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/kukerpuu2.htm http://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/339 3.2 Tuhkpuu (Cotoneaster) Konkreetne liik: läikiv tuhkpuu (Cotoneaster lucidus)
Suvisel ajal põuase ilma korral tuleb kasta rohkesti. Pinnas tuleb vooderdada lehekomposti või puukoorega ning enne külmade tulekut tuleb taimede ümbrus samuti vooderdada komposti või langenud lehtedega (Unelmate aed). 16. Cotoneaster scandinavicus - harilik tuhkpuu 16.1 Lühikirjeldus Liik on levinud Lõuna- ja Kesk-Euroopast Inglismaa, Lõuna-Rootsi ja Lõuna-Soomeni ning samuti Krimmis ja Kaukaasias. Harilik tuhkpuu eelistab lubjarikkaid muldi (Laas 1987). Eestis on levinud Põhja- ja Loode-Eesti loodudel ja paekaldal, kus see esineb kuni 1,5 m kõrguse põõsana (Sarapuu 2000). Punakaspruunid võrsed on noorelt viltjaskarvased ning hiljem paljad (Laas 1987). Lehed on 1-4 cm pikad ja 0,5-2,5 cm laiad, pealt hallikasrohelised, alt tihedalt hallviltjad. Kujult on lehed munajad, tömpja või lühikese terava tipuga (harvem ka pügaldunud tipuga). Harilik tuhkpuu õitseb juunis
TURBAALA on selline maastik, kus alalise veerohkuse ja hapnikuvaeguse tõttu mullas jääb osa orgaanilist ainet lagundamata ning see on ajapikku ladestunud soomulla ehk turbana Vastavat arengusuunda maastikus nimetatakse soostumiseks, vastavat mullatekkesuunda turvastumiseks. Sood moodustavad Eesti pindalast 22%. Madalsoo, soo arengu alam (enamasti esimene) aste, on rohketoiteline (eutroofne), sest põhja-,pinna- ja üleujutusvesi toovad sisse mineraalaineid; vee kareduse järgi eristatakse lubjarikkaid ja - vaeseid madalsoid. Läbivooluline metsastunud madalsoo on lodu. Siirdesoo, turbalasundi tüsenedes kujuneb järgmine aste - siirdesoo, see on kesktoiteline (mesotroofne) soo ja selle toitumises on põhjavee osatähtsus väiksem; lubjavaese lähtekivimi korral moodustub juba esimese astmena siirdesoo. Raba e kõrgsoo on viimane soo arengu etapp, vähetoiteline (oligotroofne) soo arengu aste, mida iseloomustavad vett varuv pidevalt kasvav turbasamblaist kate ja sellest kujunev sõltumatu
Väike-Aasiani. Põhjas tungib kuni polaarjooneni Norras. Harilik sarapuu kasvab Eestis parasniisketel huumus- ja lubjarikastel muldadel leht- ja segametsade alusmetsas, puisniitudel ja loodudel, pms. Saaremaal ja Lõuna-Eestis ka põõsastikena ehk sarapikena. Harilik sarapuu kasvab meil kodumaise püstise ja tugevakasvulise 3....5 (8) meetrise 10.....15 tüvelise põõsana alusmetsarindes ja metsaservades üle kogu Eesti, eelistades siiski lubjarikkaid muldi. · Lehed ümarmunajad kuni äraspidilaimunajad, lühidalt terava tipu ja südaja alusega, kahelisaagjad, rood karvased, 6...12 cm pikad, 4...10 cm laiad. Leheroots 1...2 cm pikk, näärmekarvane · Haljastuses kasutatakse kõrgemate, vabakujuliste tarade rajamiseks, kuid ka grupiti ja üksikistutusena, eriti sorte. Haljastuses on hariliku s. kasutamine olnud aktiivne ja
kõrguse haruneva põõsana, oksad püstised või veidi tipuosas väljapoole kaardunud. Areaal väga lai, ulatudes Kesk- ja Lääne-Euroopast kuni Põhja-Ameerikani. Eestis kasvab loodusliku liigina Põhja- ja Lääne-Eestis, olles meil oma areaali põhjapiiril. Põllumeeste hulgas põlatud liik, etendades teraviljade roosteseene vahe-peremeestaime rolli. Kasvab meil metsaservades päikeseküllastel kasvukohtadel, üksikute põõsastena jäätmaadel, põllupeenardel jne. eelistades lubjarikkaid muldi. Tsoon III. Kultuuristamise aeg teadmata. Tunnused: Võrsed: noorelt kollakad kuni pruunikad, veidi kandilised ja rõmelised, vanemad võrsed hallikad. Lühivõrsete alusel asuvad 1-2 cm pikkused veidi lapikud astlad, millised on noortel võrsetel üheharulised, vanematel kolmeharulised. Lehed: kinnituvad kimbuna lühivõrseile, laielliptilised, 2...6 x 1,5...3 cm, peenogajalt saagja servaga, pealküljelt tumerohelised, matid, alt heledamad, puhkedes veidi punakad, leheroots 1..
elliptilised, 1-3 cm pikad. Pealt tumerohelised ja läikivad, alt heledamad. Õied ja viljad: õitseb aprillis-mais. Emasõied suurtes peades võrsete tipus, isasõied väikestes peades emasõisiku alusel. Õied kollakasrohelised, silmapaistmatud. Viljad munajas-kerajad, valmivad sügisel hilja Kasvutingimused: soojalembene. Väga varjutaluv, eelistab viljakaid lubjarikkaid muldi. Väga aeglase kasvuga, elab kuni 700 aastat. Kasutamine: puitu kasutatakse nikerdustöödel. Väga levinud haljastuses, kasutatakse pügatud ja vabakujulise hekina, harvem üksikpõõsana. Kasvatamine vajab talvekatet ja poolvarjulist kasvukohta, siis pole kevadpäike Eestis: nii ohtlik (Aiasõber). 4.2.2. Tagasilõikamine
Õitseb märtsis-aprillis. Viljad ümbritsetud kellukesetaolise narmasja karvase kuupulaga. Pähklid ümmargused-piklikud (hinnatavamad piklikud), valmivad septembris. Levinud paraskliimaga aladel Kesk- ja Lõuna-Euroopas. Küllalt varjutaluv. Kasvab hästi ja kannab rikkalikult vilja raiestikel ja harvikutes. Armastab värsket viljakat huumusrikast sügavapõhjalist mulda, eriti lubjarikkaid. Juurestik hästi arenenud. Kasvab rohkesti looaladel Saaremaal ja Lõuna-Eestis. Külmakindel tavalistel talvedel. Suurem külm kahjustab viimaste aastate võrseid. Paljundatakse peamiselt seemnetest. Seemneaastad korduvad 3-5 a. tagant. Külvatakse kas kohe peale valmimist või kevadel stratifitseeritult. Paljuneb ka kännu- või juurevõsust, võrsikutest. Pinnast parandav liik, lehed kõdunevad kiiresti
metsapõlemisi. Rohurinne: verev kurereha (K), kassikäpp (K), nõmm-liivatee (K), varretu ohakas (K), varvastarn, värv-varjulill, angerpist, hobumadar. VEREV KUREREHA - nime Geranium sanguineum tõlkimisel saame geranos - kurg (kuna viljad meenutavad kure nokka) ja sanguineum - veripunane. Sugukond kurerehalised. Verev kurereha on valgus- ja soojuslembene mitmeaastane taim, ta eelistab liivaseid, kiviseid ja lubjarikkaid kasvukohti. Taim on rohkesti haruneva risoomiga püsik, risoomis on palju parkaineid. Verev kurereha on kuni 45 cm kõrgune ja meenutab väikest põõsast kuna varred on harunenud; kogu taim on pikkade harali karvadega. Lehed on sõrmjagused, sügisel veripunased. Huvitav on asjaolu, et taimel on võime oma lehelaba kaldenurka reguleerida valguse suhtes, selleks on leherootsu alusel vastav liiges
annaabi.ee 
