Lääts (Lentil) (0)

Lääts ( Lentil )
Lääts kuulub kaunviljade hulka, üheaastaste rohttaimede perekonda, liblikõieliste sugukonda. On olemas 10 läätse liiki. Ainus viljeldav liik on harilik lääts (Lens culinaris).
Lääts on 25-40 cm kõrguseks kasvav kaunvili . Õied on valkjad või õrnsinised. Ta on üks esimesi põllukultuure. Vili on lame, lühike kaun, sisaldades ainult 1-3 seemet ja seetõttu on lääts saagikuselt väga tagasihoidlik. Seemned on seibikujulised läbimõõduga 3-9mm. Idulehed oranžid või kollased , harva rohelised.
Läätse kasvatatakse peamiselt söögikultuurina nüüdisajal enim Kanadas ja Indias. Tema seemnetest valmistatakse suppi ja putru. Mitte vähem tähtsad pole ka kruubid ja jahu. Läätsekruubid on rohkem toitvamad kui terved terad. See on seotud sellega, et töötlemisel eemaldatakse seemnekestad . Jahu kasutatakse leivatööstuses, nisujahule lisatakse 15-20%, see tõstab leivas valgusisaldust 3-4%. Läätsejahu kasutatakse ka kondiitri- ja toiduainetetööstuses kohvi, kakao, kompvekkide, küpsiste, šokolaadi, vorsti tootmisel. Läätse kasutatakse loomasöödana harva. Loomadele söödetakse üksnes toiduks kõlbmatut vilja.  Söödaks kasutatakse seemneid, põhku ja aganaid. Läätsepõhk on söödaväärtuselt lähedane heinale. Läätse haljasmassi- ja seemnesaak on väiksem kui teistel kaunviljadel. Kuna läätse vars on lamenduv, siis on mehhaniseeritud koristamine raskendatud.
20. sajandi alguseni kasvatati läätse rohkesti ka Eesti alal, aga tõenäoliselt vähene saagikus ongi põhjus, miks Eestis enam ei ole läätse kasvatamine populaarne .
Lääts on kasvutingimustes üsna leplik . Seemned hakkavad idanema 4-5 ℃ juures, tõusmed taluvad 5-6 ℃ öökülma, kasvuks optimaalne temperatuur on 17-20 ℃. Läätse veevajadus on üldiselt väike. Rohkem vajab niiskust seemnete idanemise ja õitsemise ajal. Eelistab kergeid toitainete- ja lubjarikkaid muldi. Läätse kasvatamisel valitakse kasvukoht, haritakse mulda, väetatakse ja valmistatakse seemed ette nii nagu herne viljelemisel. Lääts külvatakse üheaegselt suviteraviljadega.. Külvatakse tavarealiselt. Külvisügavus on 3-6 cm. Oluline on külvijärgne rullimine. Keemilist umbrohutõrjet võib läätsepõllul teha enne või kohe pärast külvi. Lääts koristatakse enamasti kahefaasiliselt. Koristamist alustatakse kui seemed pole veel täielikult valminud, ehk on veel rohelist tooni.
Indias ja Lähis-Idas on läätsed tänapäevalgi üheks olulisemaks toiduaineks, väga populaarne on see kaunvili ka Vahemeremaades. Lääts täidab hästi kõhtu, valmib kiiresti, on hinnalt odav ning sisaldab ohtrasti kiudaineid. Lääts on ka hea B rühma vitamiinide allikas. Lääts sarnaneb koostiselt ja toiteväärtuselt herne või vikiga, aga on loomasöödana toitvam. Temas on ligikaudu 25% proteiini, 1,8% toorrasva, 54% lämmastikuvabu ekstraktiivaineid ja 2,7% toortuhka. Läätsed omavad ühte väga hinnalist omadust: nad ei talleta endas mingeid kahjulikke ega toksilisi elemente ( nitraadid , radionukleiidid jne.). Tänu sellele, saab läätsi, mis on kasvatatud ükskõik millises maakera punktis, pidada ökoloogiliselt puhtaks produktiks.
10 suurimat läätse kasvatajat
Country
2012(tonnides)
Canada
1,493,620
India
950,000
Australia
463,000
Turkey
438,000
USA
240,490
Nepal
208,201
China
145,000
Ethiopia
128,009
Syria
115,000
Iran
100,000
a – seeme kahes vaates, b – taime haru, c – viljad