Lubi ja tsement (0)

LUBI JA TSEMENT
Referaat
Pärnu 2009
LUBI
Lubi on ühtaegu nii side-, täite- kui värvaine.
Lupja on Eestimaal tuntud suurepärase sideainena varsti juba tuhatkond aastat. Omadustelt sobib lubi meie kliimasse hästi ning on asendamatu vanade hoonete puhul. Paraku on traditsiooniline lubjaga töötamise oskus viimase sajakonna aasta jooksul hääbunud. Selleks andis tõuke 19. saj. lõpul laia kasutuse leidnud tsement ja 20. saj. teisel poolel toimunud ehituse industrialiseerimine . Nii olemegi praegu õpipoisi rollis, kellel kõik tööd alati ei õnnestu, sest lubjal põhinevate mörtide ja värvide kasutamine nõuab tänapäeva tavapärasest ehituspraktikast erinevaid
oskusi ja vilumust.
Lubi on savi ja kipsi kõrval üks vanimaid ehituses kasutatavaid sideaineid, mille põletamine algas juba 5. saj. e.Kr. Eestisse jõudis lubja tarvitamise ja põletamise oskus 13. saj. saksa ja skandinaavia ehitusmeistrite kaudu.
Lubja, aga ka savi kasutamine sideainena oli Eestis valdav 19. saj. lõpuni, mil turule jõudis tsement. Lubja kasutamise oskus kadus sellest ajast alates hämmastavalt kiiresti. Taas hakati lubja kui traditsioonilise sideaine vastu huvi tundma 1990. aastate alguses, mil käivitus traditsiooniline lubjapõletus Saaremaal Lümandas, kus põletatakse lupja ka täna. Seal toodetakse kõrge kaltsiumisisaldusega märgkustutatud lubjapastat, mis sobib hästi konserveerimis- ja restaureerimistöödel lubimördi ja -värvi valmistamiseks.
LUBJA PÕLETAMINE JA KUSTUTAMINE
Lupja põletatakse käsitsi murtud ning sorteeritud lubjakivist (paekivi)
silindrikujulistes, pealt lahtistes , puudega köetavates ahjudes, mis põletamisel pealtkinni laotakse. Põletamine toimub kõrgetel temperatuuridel (1000-1300ºC) ning keskmiselt nädala jooksul saadakse põletatud lubi.
Põletatud lupja kustutatakse rohke veega dreneeritavates basseinides, kus keemilise reaktsiooni käigus eraldub soojus . Saaduseks on kustutatud lubi ehk kaltsiumhüdroksiid. Basseinides peaks lubi pastana laagerduma vähemalt 2-3 kuud, kuid pigem aasta. Lupja võib sellisel moel säilitada aastaid ning aja jooksul selle omadused vaid paranevad.
Traditsiooniliselt on lupja kustutatud ka liivaga segatult. Sellise kustutusviisi eesmärgiks oli lubjapasta ja liiva omavahelise kontakti suurendamine , mis toimub kõige paremini kõrge temperatuuriga märjas keskkonnas. Samal eesmärgil klopiti ja tambiti segu tugevalt.
Mördis ühineb kaltsiumhüdroksiid aja jooksul õhus leiduva süsihappegaasiga ning aegamööda kivinedes muutub taas lubjakiviks.
LUBIMÖRT
Vastupidiselt jäigale ja ehitise loomulikku hingamist tõkestavale tsemendile, on lubi elastne ja niiskust läbilaskev materjal. See talub müüritise nõrka liikumist ning lubab müüri ja krohvi sattunud niiskusel paremate ilmastikutingimuste korral välja kuivada, hoides ära suuremad müüri ja krohvi kahjustused.
Lubimördi koostis on läbi ajaloo suuresti varieerunud, ulatudes 1:1 mahuosa lubja ja täiteaine segust tänapäeval levinud 1:3 mahuosa seguni. Vanemad mördid on üldiselt sideainerikkamad. Taoline suur erinevus võib olla põhjustatud lubja kvaliteedist. Mida kvaliteetsem on lubi, seda suurem võib olla täiteaine kogus.
Mördi peamine täiteaine on liiv, mis kasutamisel peab olema puhas ehk
huumusevaba. Jämedama fraktsiooniga setteliiva kõrval on tarvitatud ka peent ja ümarateralist mereliiva. Lisaks liivale kasutatakse mördi täiteainena ka teisi komponente (nt purustatud või jahvatatud lubjakivi ). Täiteaine fraktsioon oleneb mördi kasutamise eesmärgist — müürimördi ja krohvi sisseviskekihi täiteaine on jämedam ja krohvi viimistluskihil peenem . Mörti tuleb segumasinas segada keskmiselt 20 minutit.
Üldjuhul kuulusid lubimördi koostisse vaid side- ja täiteaine. On aga ka teateid mördi omaduste parandamiseks kasutatud erinevatest hüdraulilistest ja orgaanilistest lisanditest. Vanim hüdrauliline lisand on tellisepuru, mis muudab mördi omadusi nii, et kivistumine saab toimuda ka märjas keskkonnas. Ajalooliste orgaaniliste lisandite nimekiri on pikk. Siinkohal olgu toodud mõned neist: munad, piim (ka lõss), veri , loomakarvad, linaõli, suhkur, õlu, uriin. Kui loomakarvu kasutati armeeriva materjalina, siis teiste ainete lisamisega loodeti tõsta mördi vee- ja külmakindlust ning plastsust .
TRADITSIOONILISE LUBIMÖRDI 1:1 KOOSTIS
12 kaaluprotsenti sideainelupja
38 kaaluprotsenti täiteainelupja
50kaaluprotsenti liiva
LUBIVÄRV
Lubivärv on valmistatud käsitsi põletatud kõrgekvaliteedilisest Saaremaa lubjakivist ning veest.
Lubivärv jätab esteetilise, elava välimusega pinna ning filtreerib ruumiõhku. Lubivärv koosneb kustutatud lubjast, veest ja värvipigmendist. Kaseiini lisamine lubivärvile muudab selle tugevamaks ning paremini seonduvaks niiske krohviga. Lubi on ühtaegu nii side-, täite- kui värvaine. Lubivärvi kasutatakse peamiselt lubikrohvi katmiseks, millega ta väga hästi nakkub ja mille pinda töödeldakse ühtlase imavuse saavutamiseks eelnevalt lubjaveega. Pinna ettevalmistamine väga õhukese lubjavee kihiga aitab lubivärvil ka paremini pinnaga haakuda. Kõige lõpus, viimase kihina, kinnitatakse värv lubjaveega. Välisviimistluse juures kaetakse pind 6 korda (esimene ja viimane kord lubjaveega). Värvipinna uuesti värvimine on väga lihtne. Erinevaid värvitoone saab looduslike pigmentide lisamisega. Lubivärviga ei tohi töötada otsese päikesekiirguse käes: vesi aurustub sooja pinna tõttu väga kiiresti ja pinnale jääb kergesti pudenev lubjakiht.
Vältimaks värvi ebaühtlast koostist ja tooni, peab töö käigus seda sagedasti segama. Samuti ei tohi unustada aknaklaaside katmist, sest lubi söövitab klaasi. Kui ei soovita värvida sokleid, ornamente jms, siis võib need katta õhukese savikihiga, mis pärast värvimist maha harjatakse. Kui on teada, et vana krohv või värvikiht sisaldas raudvitrioli, siis oleks hea ka uuele värvikihile lisada raudvitriolilahust. See ei ole pigment , kuid annab pinnale kollakaspunase varjundi, reageerides keemiliselt lubjaga.
Lubivärvi retsept :
1 mahuosa lubjapastat
2-3 mahuosa lubjavett
LUBJAVÄRVI NÄITED:
KAITSEVAHENDID
Lubi on sööbiv. Tööd tehes kaitske silmi ja käsi. Kui lupja juhtub siiski silma sattuma, tuleb see kohe välja loputada vee või 0,9% keedusoolalahusega.
Töötamise ajaks katke ümbritsevad hooneosad ja taimed värvipritsmete eest.
TSEMENT
Tsement on hüdrauliline sideaine, mis veega segatult moodustab keemiliste reaktsioonide ja protsesside tagajärjel tarduva ja kivineva massi, mis säilitab oma tugevuse nii õhus kui vees.
Tsement on settekivimite koostisosi ühtseks kivimiks liitev peeneteraline mineraalne mass. Tsement esineb näiteks liivakivis liivaterade vahelistes tühemikes. Tsementi moodustavad peamiselt ränidioksiid (kvarts, kaltsedon, opaal), karbonaadid (kaltsiit, dolomiit , sideriit), raua oksiidid jne. Vahel on tsementi moodustavaiks mineraalideks ka savimineraalid, vilgud, kips, barüüt ja püriit. Tsement tekib kivimite pooriruumi enamasti vesilahustest sadenemise teel.
Tsement on hüdrauliliste sideainete hulka kuuluv laialtkasutatav ehitusmaterjal.
Kasutatakse: maapealsetes, maa- ja veealustes betoon - ja raudbetoonkonstruktsioonides, ehitusmörtides koos lubja, savi või teiste plastifitseerivate täitematerjalidega.
Tsementide tugevusklassid määratakse tsemendimördist 1:3 (tsement:liiv) valmistatud proovikehade (40x40x160) katsetamise teel survetugevusele (MPa) 2 ja 28 päeva vanuselt.
Tsemendi põhilisteks näitajateks on:

• tugevusklass
  
• eeltugevus
  
• normtugevus
  
• tardumise algus
  

Tsement sein:
TSEMENDI TOOTMINE
Tsemendi valmistamine toimub märjal meetodil. Tooraineteks on lubjakivi ja savi ning kütusena kasutatakse põlevkivi ja naftakoksi (kivisöe) segu.
Tsementi valmistatakse kahte tüüpi: portlandtsementi (koostis klinker, kips, lubjakivi) ja portland-komposiittsementi (klinker, kips, põletatud põlevkivi, lubjakivi).
OHUTUSNÕUDED TÖÖTADES TSEMENDIGA
Tsement on laialt kasutatav ehitusmaterjal. Kõik töötajad, kes kasutavad tsementi või seda sisaldavaid materjale, nagu mört, krohv, betoon, on kohustatud järgima ohutusnõudeid, et tagada enda ja teiste ohutus.
Toime tervisele:
Tsement võib avaldada tervistkahjustavat toimet, kui:
· ta satub nahale,
· hingatakse sisse tsemenditolmu,
· tõstetakse käsitsi tsemendikotte.
Tsement võib silma, nahale või hingamisteedesse sattumisel põhjustada ärritust.
Kokkupuude nahaga:
Tsemendi segamisel veega (näiteks värske betoon ja müürisegude valmistamisel) tekib väga leeliseline keskkond (pH 12-13). Kokkupuutel nahaga võib segu põhjustada dermatiiti ja põletusi.
Tsemenditolmu sattumisel silma tekivad pisaratevool ja kõrvetav kuumus; nahale sattumisel - punetus , kõrvetav kuumusetunne ja naha kuivus .