Louis XIV referaat (0)

Päikesekuningas Louis XIV
Referaat
2010
Sissejuhatus
Louis XIV on ilmselt tänapäeval üks tuntumaid monarhe. Ta lõi tugeva tsentraliseeritud riigi ning ta on üks paremaid näited valgustatud absolutistlikust monarhist. Päikesekuningas tegeles kõige riigis toimuvaga ja suutis oma hiilgeaegadel ka majanduslikest probleemidest vabaneda . Samuti soosis ta kunstide ja teadustega tegelemist. Tema valitsusajal muutus õukond selliseks , nagu me seda tänapäeval ette kujutame. Ometi ei suutnud temagi heaolu oma valitsuse lõpuni hoida. Valitsusaja hilisematel aastatel leidsid aset arvukad tülid ning Louis XIV valitsuskulud kasvasid liialt suureks.
Laps-kuningas
Louis XIV sai kuningaks aastal 1643 , mil poiss oli alles viie aastane. Louis XIII oli määranud regendendiks kuninga emale Austria Annale, kuid oli piiranud tema võimu Nõukoguga. Sellega rahulolematuna laskis kuninganna kokku kutsuda parlamendiistungi ning Louis XIII testament tühistati.
Noor kuningas ei olnud usin õpilane, ta valdas algelist prantsuse keelt, tundis pisuta ajalugu, geograafiat ja kosmagraadiat. Kõige paremini rääkis ta itaalia keelt. Poiss oli aga silmapaistev ratsutamises ja vehklemises. Kuninga eest ei hoolitsetud just väga hästi. „Saint- Simon jutustab, et ühel päeval kukkunud noor kuningas Palais Royalis basseini ja pidanud siplema hulk aega, enne kui ta sealt välja tõmmati. Michelet meenutab Louis XIV-t kui „räpast ja kammimata juustega“ noorukit.“ (Richardt, 2000)
Riigi rahaasjadega tegeles kuninganna armuke ja kardinal Mazarin . Ta oli rahva seas vihatud, sest Mazarin, püüdes riigile raha koguda, oli kehtestanud kõrged maksud ning oli vastutav rahva kehva olukorra eest. Mazarini surmaga 1661. a algas prantsuse absolutismi kõrgaeg.
Valitsemise kõrgaeg
Neid kahtekümment aastat võidukat valitsemist tähistasid tulutoovad vallutused , rahalise olukorra suhteline parenemine, mitmete vajalike institutsioonide, tugeva laevastiku, õitsva kaubanduse ja eduka rahvusliku tööstuse loomine, rikkalik kunstide, teaduste ja kirjanduse toetamine . Selle kohta on härra de Roquelaure öelnud: „Me elame lolluste ajastul, ei maksa millegi üle hämmastust tunda!“
Kuningavõim muutus tugevamaks, kui kunagi varem. On teada Louis XIV kuulus lause: „Riik-see olen mina.“ Tõepoolest tegeles kuningas kõigega ning talle ei jäänud märkamatuks ükski pisiasi. Ta pidas ennast Jumala poolt ametisse seatuks ning andis välja seadusi ainuisikuliselt. Ükski minister ei tohtinud teha ühtki otsust ilma kuningaga aru pidamata. Kuna riigi rahakassa oli suurtes võlgades, arvas rahanduse peakontrolör Fouquet, et kuningas väsib kiirelt „ise“ valitsemist. Vastupidiselt aga Louis nautis kuningameti kohutsutsi. Ka võttis ta otsustavalt kontrolli alla riigi rahandusasjad.
Rahanduspoliitika
„Louis teadis, et madalat päritolu, sünge, tusane, ebameeldiv, alati kurvameelne ametnik on tema võimu ideaalne töövahend. Oma raudsest kestast hoolimata kohaneb paindlik Colbert uue isandaga silmapilkselt. Louis XIV teenistuses lõikas ta kasu äraostmatuse, sirgjoone -lisuse, armastusega riigiasjade vastu ja eriti keeldumisega võtta vastu ükskõik kui väikest armuandi, mis ei tulnud kuningalt.“ on öelnud Philippe Erlanger, 20. saj. prantsuse ajalookirjanik. Selleks aga, et saavutada täielikku kontrolli, pidi kuningas enne kukutama peakontrolör Fouqueti, selle ülesande andis ta Colbertile. Pankroti vältimiseks pidi raha iga hinna eest laekuma hakkama. Loodi Kohtukoda, mille eesmärk oli sundida tagastama riigikassast kõrvaldatud rahasummad.
Samuti hakati Colberti algatusel looma riiklike manufaktuure, mis pidid tootma kaupu, mida seni oldi välismaalt sisse veetud. Õpetajateks kutsuti mujalt meistreid. Tekkis merkantilistlik majanduspoliitika : seati kõrged tollimaksud , mis sundis tarbmima rohkem kodumaist. Colbert laskis ka rajada maanteid ja kanaleid , et hõlbustada kaubavedu . Hõivati ka laialdaselt asumaid Põhja-Ameerikas, Kesk- ja Ladina-Ameerikas ning Aafrikas.
Õukonna elu
Louis XIV oli elanud 1647- 1650 aastatel majanduslikel põhjustel Palais-Royalis. Seejärel koliti õukonnaga valmimata Louvre . 1664 . aastal sai Colbert peaintendandiks ning asus esimese asjana korda seadma Louvre. Colbert soovis, et kuningas seoks ennast pealinnaga, aga Louis ei sallinud Pariisi, sest ta oli kogenud seal fronde -aegseid rahvarahutusi. Kuningas laskis ehitada 18 km kaugusele Pariisist Versailles ’i uue lossi. Sinna koliti 1681. aastal kogu õukonnaga. Residents oli väga ülerahvastatud: seal oli küll 2000 ruumi, kuid sinna pidi mahtuma üle 20 000 õukondlase, lisaks veel teenindav personaal . Õukondlased kandsid uhkeid tiitleid, kuid täitsid enamasti tühiseid ülesandeid. Sellel ajal oli Versaille Prantsusmaa keskpunkt: Kui sind polnud õukonnas, ei olnud sind olemaski.
Louis XIV soosis kunstide arengut, tema õukonnas oli mitmeid muusikuid ning kirjanike. Seepärast saigi Louis XIV sajandist Grand Siècle (Suur Sajand). Et silmapaistvad kunstnikud saaksid säilitada oma positsiooni, oli Louis valmis maksma neile pensioni. Nende nimekiri 1663. aasta kohta on säilinud, mil ülevalpeetavaid oli kolmkümmend kolm. Kuningas puutus kokku ajastu kolme väljapaistvama kirjanikuga: Molière, La Fontaine ja proua de Sévigné. (Dunlop, 1999)
Prantsuse õukond oli eeskujuks kogule Euroopale . Prantsuse keelest sai seltskondliku ja diplomaatilise suhtlemise keel. Samuti dikteeris õukond Euroopa moodi ning kokakunsti. Versaille’s aga ka levinud kombelõtvus, kuningas ise oli üks eesrindlikumaid.
Kuningas Louis XIV oli lugematul hulgal armukesi. Kaheteistkümne aastaselt armus ta marssal Shombergi naisesse, kes oli omal ajal olnud kadunud kuninga Louis XIII soosik. Naisest küll tema armukest ei saanud, küll aga püüdsid kõik teised õuedaamid noormehe tähelepanu võita. Kuningannal Annal ei tulnud poissi kaitsta mitte ainult naiste eest, vaid kahtlustas ka Mazarini. Selleks, et vältida „itaalia pattu“ lasti kuningal vabalt daamidega suhelda. Viieteistkümne aastane Louis sai armastuse esimese õppetunni neljakümne kahe aastase kuninganna peakammerpreiliga. ( Breton , 1972) Naised ei ihanud kuningat mitte ainult tema seisuse tõttu, vaid seetõttu, et ta oskas nende südamed ära võluda. Kuniga kuulsamaid armukesi oli noor preili de La Vallière.
Hiilguse allakäik
Usuküsimus
Henri IV oli vastu võtnud Nantes ’i edikti, mille alusel võisid hugenottid pidada oma jumala-teenistusi ja enese kaitseks väesalku ja kindlustusi pidada. Hugenottid, kes olid ka rikkamad, olid aga kuningavõimule ohtlikud. Kui Louis XIII oli andnud täieliku usuvabaduse ning ka Mazarin ei üritanud protestante rünnata, siis Louis XIV ei sallinud teiseusulisi. Tal oli kindel siht: üks kuningas, üks rahvad ja ühel päeval ka üks usk.
Valitsusaja algul ta ei näidanud oma sallimatust reformeeritute suhtes, sest Louis XIV vajas germaani poliitika ajamiseks Saksamaa protestantlike valitsejate toetust. Ka majandus vajas nii prantsuse kui ka hollandi protestantlike pankurite toetust. Seepärast võitles Louis ühe usu eest vaikselt : paljudesse riigiametitesse pääsemiseks pidi olema katoliiklane, samuti anti ülikoolides diplomeid vaid katoliiklastele. Arstidele avaldati survet , et nad jätaksid ravita haiged, kes ei soovinud pihiisa.
Päikesekuninga arusaamad Jumala olemuse kohta olid tihedalt põimunud arusaamadega kuninglusest. Ta pidas iseennast „tõeliselt jumalike ülesannete“ täideviijaks. Louis oli oma võidmise ja kroonimisega omandanud jumaliku aura ja sakramentaalse jõi ravida skrofuloosi, asetades oma kuningliku käe haigle ja lausudes „Kuningas puudutab teid, Jumal parandab teid“. Louis kindlustas ka, et kirik tema võimu ei piiraks. 1682. aastal võeti vastu „Neli artiklit “, millega määrati, et kuningate poliitiline võim ei allu kiriku kontrollile. Samuti, et kuigi paavst on kiriku pea, peab ta valitsema kiriku seaduste jäegi ning paavst oli küll õpetuste küsimustes ainuotsustaja, aga isikuna ei olnud ta eksimatu.
1685. aastal tühistatakse Nantes’i ediket. Enamik Prantsusmaa katoliiklasi tervitas seda sõnumit vaimustusega. Hugenottid ei tohitnud enam jumalateenistusi pidada, nende kirikud purustati ning neile seati kõrgemad maksud. Osa hugenotte astus katoliikliku usku, kuid üle 200 000 teiseusulise lahkus maalt Inglismaale, Saksamaale, Madalmaadesse ja ka koloniaal aladele .
Augsburgi Liiga moodustamine
Augsburgide Liiga loodi 9. juulil 1686. aastal, „et kaitsta neid, keda rünnatakse ebaõiglaste püüdluste ja ebaseaduslike nõudmiste ettekäändel“. Liigasse kuulusid Hispaania ja Rootsi kuningad, Baieri kuurvürst, Saksi valitsejakoja printsid, Baieri, Frankimaa ja Ülem-Reinimaa piirkonnad. Augsburgide Liiga pühendus sellele, et kõik liitlased Louis XIV hülgaksid. Üheks selle põhjuseks võis olla Nantes’i ediketi tühistamine.
Louis XIV on tülijala ka paavstiga, ta süüdistab paavsti, et too tekitab katoliiklaste seas lahkhelisid, nii et protestandid saavad sellest suuremat kasu. Sellele järgneb sihete katkestamise deklaratsioon, mille tulemusel kuulutatakse välja sõda Innocentius XI ja Louis XIV vahel.
Ka järgnevatel aastatel ei läinud Louis XIV kuigi hästi. Kuigi kuningas elas oma lapsedki üle ning võimule tuli peale teda tema lapselaps, oli Louis suhteliselt kehva tervisega . Ajaloolane Le Roi on kirjutanud: „Meedikute Louis XIV pole enam särav kangelane, nagu ajalug meile teda on kirjeldanud, vaid väga põdura tervisega noor mees, kes põeb järgemis väga tõsiseid haigusi. Täiskasvanud haiglane mess, kes peab pidevalt pidama ranget dieeti ja on sunnitud taluma raskeid operatsioone, ning viimaks podgrahaige vanake , keda vaevavad neerukivid ning kelle elupäevad lõpetab viimaks gangreen . Päikesekuningas Louis XIV sureb aastal 1715 .
Kokkuvõte
Louis XIV oli Suure Sajandi täht. Rääkides Päikesekuningast peetakse enamasti silmas just tema hiilgeaega. Sel ajal suutis ta koostöös Colbertiga korda ajada Prantsusmaa rahaasjad ning sellest ajast pärineb ta õukond. Louis XIV iseloomustavad intriigid ja kombelõtvus, mis annavad tooni tema valitsusajale. Samas oma hiilguse kõrval oli ta mõneti usufanaatiline ning tema võetud nimi Päikesekuningas viitab sellele, et ta pidas end kui mitte maailma, siis vähemalt Prantsusmaa keskpunktiks. Surres polnud ta küll rahva poolt armastatud , kuid on seda tänapäeval.
Kasutatud kirjandus
Guy Breton „Louis XIV – Päikesekuningas“ 1972
Ian Dunlop „Louis XIV“ 1999
Aimé Richardt „Louis XIV. Suure Sajandi päike“ 2000
http://www.miksike.ee/docs/lisa/8klass/1teema/ajalugu/louisxiv.ht m 01.05.2010