kindlustati kivist hoonete ja kaitseehitistega. Taanlaste linnust on esimest korda mainitud 1252. Taanlased piirasid linnuse neljast küljest korrapäratu, umbes 7 meetri kõrguse ringmüüriga, seda kaitsti ulgtaladele toetuvast puidust kaitsekäigust. Müür on laotud segamüüritisena lubjamördil, kus on kasutatud lisaks maa- ja ümarate lubjakividele ka murtud paasi. 14.sajandi II poolel hakkas Liivimaa ordu ringmüürilinnust ümber ehitama konvendihoone tüüpi linnuseks. Viimased kaitserajatised lisati rootslaste poolt 16. sajandi lõpuaastail, kes ehitasid põhja- ja lõunakülgedele bastionid ning tugevdasid läänemüüri ja seal asuvat torni. Aastatel 1602-1605 kuulus linnus poolakatele, kes selle Poola-Rootsi sõjas taganemisel õhku lasid ja linnus hävis.Linnuse varemeid on korduvalt osaliselt konserveeritud. Rakvere ordulinnuses asub muuseum.
Lõhavere Linnamägi Lõhavere linnamägi on muinaseesti linnamägi Viljandimaal, Olustvere ja Suure-Jaani vahel. Eesti muinasvanema Lembitu linnuseks peetud Lõhavere on ühtlasi ka üks põhjalikumaid uuritud linnamägesid Eestis. Ka Läti Hendriku kroonikas mainitakse Sakala vanema Lembitu linnust "Castrum Leole" nime all. Lõhavere linnuse avastajaks oli 1880. aasta suvel kooliõpetaja, arheoloog Jaan Jung, kes teostas seal ka esimesed kaevamised. Tema oli ka esimene, kes pidas linnust Lembitule kuuluvaks, mida hilisemad uurimused ka kinnitasid. Põhjalikumalt on linnust arheoloogiliselt uuritud Harri Moora juhtimisel
Lõhavere linnus Lõhavere linnust peetakse üheks käige põhjalikumalt uuritud linnuseks Eestis. See asub Viljanimaal, Olustvere ja Suure-Jaani vahel, praegusest Lõhavere asulast 2km eemal. See avastati 1880. aasta suvel õpetaja ja arheoloogi Jaan Jungi poolt. Ta teostas ka esimesed kaevamised. Samuti pidas Jaan jung linnust Lembitule kuuluvaks, seda kinnitasid ka hilisemad uuringud. Arvatakse, et ta Lembitu oli ka Lõhavere, toonase Leole, vanem. Lõhavere oli linnusena kasutusel 12.-13- saj, siis kannatas see ka kahel korral tulekahju käes.
situatsioonist Kaitseehitise vorm sõltus ka majanduslikust ja sotsiaalsest arenguastmest Linnuse arhitektuur arenes koos vajaduste ja hädaohuga Müüride kaitse oli olulisim Eesti linnustes ei esine ülisuuri saalruume v.a Toomkirik Väiksemaid tornlinnuseid ja majalinnuseid ehitasid kõik maavaldajad Sageli muutus üks linnusetüüp ümberehituste käigus hoopis teiseks linnuseks Kõike eeltoodut arvestades on linnused liigitatud : Suurlinnused- nt Lihulas,Viljandis,Pärnus jt. (9) Suured linnu- nt Laiuse,Põltsamaal,rakveres jt. (16) Väikelinnused- nt Väänas,Keilas,Virtsu jt. (30) Palju nõrku ja väikesi linnuseid hävis Liivi sõja ajal. Linnuste asukoht valiti nii,et vanlase ligipääsu takistasid veekogud või sood. Võimalusel ehitati järsunõlvaliste küngaste
Linnused olid pigem praktiliseks otstarbeks, kunstiline vorm oli teisejärguline Linnuse tüüp sõltus geograafilisest situatsioonist Kaitseehitise vorm sõltus ka majanduslikust ja sotsiaalsest arenguastmest Linnuse arhitektuur arenes koos vajaduste ja hädaohuga Müüride kaitse oli olulisim Eesti linnustes ei esine ülisuuri saalruume v.a toomkirik Väiksemaid tornlinnuseid ja majalinnuseid ehitasid kõik maavaldajad Sageli muutus üks linnusetüüp ümberehituste käigus hoopis teiseks linnuseks Rakvere ordulinnus Klõpsake juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Ehitusaja järgi Muinaslinnused Keskaegsedlinnused Muldkindlustused 19 saj. kindlustused 20 saj. kindlustused Funktsiooni järgi Kindlustatud mõisamajad ehk vasallilinnused Piiskopilinnused
vastu. Eesti mandriala langes täielikult võõrvõimude kätte. Madisepäeva lahing (1217)oli üks verisematest ja pikema-ajalistest lahingutest, kus eestlased suutsid kokku koguda ~6000 sõjameest. III Periood (1222 - 1227)* 1222 saavad Sakslased TOTAALSE võimu Eesti üle, välja arvatud Tallinn, mis jäi Taanlaste võimu alla. 1227 Vallutati LÕPLIKULT Saaremaa, mis oli viimaseks vastupanukoldeks, tapeti nii mehed, kui ka lapsed. Viimaseks Linnuseks, mis vallutati, oli Muhu Linnus. 3- Eestlaste liitlased ja vastased Liitlased* Venemaa (Ajutiselt) Vastased* Saksamaa, Taani, Rootsi, algeliselt käis rüüsteretki tegemas ka Venemaa 4- Eestlaste allajäämise põhjused ja tagajärjed Põhjused* Halvem varustus, polnud ühtset Eestit, Eesti oli jaotatud maakondadeks, igal maakonnal oli erinev juht ning valitsus, KÕIK "maakonnad" olid omaette ega ei teinud erilist koostööd
Lembitu paistis kroonikas ennekõike silma sõjaretkedel eestlaste malevate juhina. Esimest korda mainitakse teda koos teise üliku Meemega juhtimas 1211. aastal toimunud ühe sakalaste väe rüüsteretke Ümerale. Lembitu võimupiirkond asus maakonna põhjaosas Navesti jõe ääres, kus asus arvatavasti eraldi kihelkond ja Viljandi järel maakonna tähtsuselt teine keskus. Kroonika nimetab seal paiknenud Leole linnust Lembitu linnuseks, samuti üht sealset küla Lembitu külaks. 1215. aastal alistus Leola linnus pärast piiramist sakslastele. Kõik linnuses olnud ristiti. Lembitu ja teised vanemad viidi pantvangidega Riiga. Vanemad said tagasi koju alles pärast seda, kui nende pojad sakslaste kätte anti. Nii on võimalik, et ka Lembitu poeg või pojad Riiga jäidki. Eestlaste vanemate võsukesi, said sakslased vajadusel survevahendina kasutada. Suure tõenäosusega sunniti poisse mungatõotust andma. Lembitu hukkus 21
keskaegse Väikese Rannavärava ees. Selliselt eksisteerinud muistse Tallinna vallutasid 1219. aastal taanlased, kes rajasid Toompeale eestlaste linnuse asemel oma linnuse. Lääne-Euroopast pärinevad võõrvallutajad tõid Eestisse ka lubjapõletamiskunsti, seoses sellega hakati järjest rohkem püstitama kiviehitisi. Aastail 1238-1346 kuulus Tallinn Taani riigi koosseisu ning sai linnaõigused Lüübeki koodeksi näol 1248. aastal. Asustus jagunes sel ajal lõplikult Toompea linnuseks, mis kuulus ordule, ning all-linnaks, kus kehtis mainitud linnaõigus ja valitses raad. 13. sajandil rajati linna ka kaks kloostrit: dominiiklaste Katariina klooster ning naistsisterlaste Mihkli klooster. Linna elu ning ehitustegevus intensiivistusid, linn laienes, järjest rohkem ehitati puidust hoonete kõrval kivist ehitisi, seda nii ühiskondlike hoonete, kui ka elamute osas. Sel ajal kujunes välja püsiv kvartalite ja kinnistute struktuur, mis on praktiliselt
ruumid koondati tiibadesse ümber sisehoovi. Ligikaudsete mõõtmetega 40x70 meetrit hõlmas see enamiku künkast. Varasem tornlinnus, mida sellega seoses kõrgendati, Vastseliina piiskopilinnus 4 jäi pealinnuse läänetiiva keskossa. 1379. aastal oli pealinnus tõenäoliselt juba valminud, sest siis on Vastseliinat nimetatud juba maa tugevaimaks linnuseks. Hilisematel sajanditel tugevdati ja täiustati linnust veelgi. 15.-16. sajandi vahetuse paiku lisati pealinnuse kirde- ja kagunurkadesse võimsad, ligi 25 meetri kõrgused hoburauakujulised suurtükitornid. Neil tornidel oli rikkalik dekoor kaksikteravkaarsete nisside ning nendes asuvate sõõrpetikute näol. Nimetatud nissid vahelduvad ristikujutistega, mis on ka loomulik, arvestades linnuse kuulumist Tartu piiskopkonnale.
15. saj keskpaigaskaob miniatuurmaali kunst -enam käsitsi raamatuid ei illustreeritud, trükipress IV Gooti kunst Eestis Tuli 13.saj koos sakslaste vallutustega Lubimõrdi kasutuselevõtt, suured linnused 13.saj ehitati enamus suurtest linnustest Võrreldes L-E kindluseid vähe Enamasti suured kastell-linnused Kuressaare piiskoplinnus on kõige apremini säilinud - ehit. 14.saj II poolel kokku ~ 50 linnust, 40 ehitamist alust. 14.saj. Suurim Paide torulinnus, hiljem ehit. Ümber kastell-linnuseks Viljandi ordulinnus suurim kastell-linnus - erakordselt tugevasti kindlustatud - valmis enne üriöö ülestõusu - ordunõukogu esimehe residents linnus Toompea linnus - tugevasti kannatada saanud, ümber ehitatud - mäekünkal müür paremini sõilinud (originaal) -1917 põletati maha, hiljem vangla - poleväga suur, ehit. Taanlaste poolt. Rakvere ordulinnus, Narva linnus, Haapsalu piiskoplinnus on restaureeritud Konvendihoone tähtsamad ruumid: - kapiitlisaal- nõupidamised
ehitama kivilinnust.saarlased asusid vastvalminud kindlust koheselt piirama. Taanlaste linnus vallutati. 11. 1223.a jaanuaris löödi sakslased välja Viljandist ja veidi hiljem Otepäält ning Tartust. Suveks oli kogu Eesti, va Tallinn, eestlaste kontrolli all. 1224.a jooksul õnnestus sakslastel järk-järgult oma võim taastada. Mandri-Eesti viimaseks eestlaste kätte jäänud linnuseks oli Tartu. Tartu piiramine sakslaste poolt algas 15.08.1224 ja 8-päevase piiramise järel linnus vallutati. Sõjaretk Saaremaale võeti ette 1227.a jaanuaris 6 päeva piirasid sakslased Muhu linnust ja vallutasid selle lõpuks. Saarlaste tugevaim linnus Valjala alistus, sest vastupanu osutus mõttetuks. Sellega oli MVV lõppenud. Mis olid eestlaste allajäämise põhjused? Eestlasi oli vähe, neil oli kehvem relvastus, vähem ressursse, ei olnud oma riiki ning seetõttu eri
Kolmelöövilise basiilika kesklöövi kõrguseks sai 31 meetrit (Baltimaade kõrgeim), ning torni kiviosa kõrguseks 57 meetrit. kiriku interjöör Toompea linnus Toompeal asus eestlaste linnus juba enne 13. sajandit. Taanlased ehitasid oma linnuse kohe pärast Revala vallutamist 1219. aastal. 1227. aastal läks linnus Mõõgavendade ordu valdusesse, kes ehitasid välja nn Väikese linnuse, praeguse Riigikogu asukohal. Ülejäänud Toompead hakati nimetama Suureks linnuseks. Ümberehitustööd jätkusid ka Taani ajal (1237-1346), eriti ulatuslikult aga 14. sajandi teisel poolel, kui Põhja-Eesti läks Liivimaa ordu kätte. Siis rajati konvendihoone ja tugevdati Väikese linnuse müüre. Linnusel oli kolm väravat, peavärav paiknes idamüüris, mis hiljem lammutati. Toompea ordulinnus oli Tallinna komtuuri asukohaks. 1558. aastal langes see ajutiselt Taani-meelsete avantüristide kätte, kuid võeti ordu poolt tagasi. 1561
alustasid esimese kivilinnuse rajamist taanlased. Oletatavasti ehitasid nad juba 1220. aastatel ümmarguse paekivist vahitorni, mille vundament on osaliselt säilinud. Tõsiste rajatistega tegi algust Mõõgavendade Ordu, kelle valduses oli Toompea 12271237. Sel ajal valmis järsakupealsel kastell, mille kagunurgas kõrgus vahitorn. Kastelli kaitses ülejäänud Toompea poolt kaitsekraav. Linnust nimatati castrum minus'eks (väikeseks linnuseks) erinevalt Toompea ülejäänud kaitserajatistest, mis kandsid nime castrum magnus (suur linnus). Taanlased jagasid kastelli müüriga kaheks, jättes selle lõunapoolse osa eeshooviks ning rajades põhjapoolsesse hoovi asehalduri omakorda müüriga piiratud residentsi. Õuedevahelises müüris asuva värava kõrval kõrgus torn. 14. sajandi algul laiendati 7 linnust eeshoovide ja müüridega ida suunas
metallitöötlemise koht. Kivilinnuste tüübid: · Mägilinnus 10. sajandist mitmel pool Kesk-Euroopas; · Tornlinnus: 11. sajandil rajati ja oli toona arvukaim tüüp, põhiplaan ruut või muu hulknurk. Ohu korral oli aadlikel neli valikut: 1. Jätta eluhooned maha ning pageda lähedalasuvasse linnusesse; 2. Kindlustada mingi osa olemasolevast elukompleksist (palissaad, ringmüür jne); 3. Ehitada senine elupaik linnuseks ümber; 4. Asuda elama paremini kaitstavasse kohta, s.t rajada uus linnus (või võtta kasutusele mõni varem püsiasustusete linnus). Linnused 11. ja 12. sajandil sajandil rajatakse kõige erinevama kujuga ning erinevat tüüpi linnuseid. 12. sajandil tulevad mägialadel arvukamalt kasutusele kaljudele ehitatud või kaljusse raiutud linnused. 12. sajandi lõpul jõuab ka Euroopasse vaimulike ordude arhitektuur, ehk kastell-linnuste erinevad variandid. Ehitatud
Vallutussõda jätkub. Võitlusesse sekkus ka Taani riik. 1219. aastal tulid nad Tallinnasse. Revala maakonna mehed kaitsesid end edukalt nad tungisid vaenlaste laagrisse. Kuid lõpuks võitsid ikkagi taanlased. Kuid Revala maakonna vallutamiseks läks veel veel kaua aega. Ka rootslased tahtsid oma alasid laiendada. Rootslased saabusid läänemaalt, kuid õnneks suutsid saarlased nad tagasi tõrjuda. Sõja lõpp. Sakslased vallutasid ka teised Eesti maakonnad. Viimaseks linnuseks jäi Tartu. 1224 aastal alustati Tartu piiramist ja lõpuks suudeti linnusesse sisse tungida. Kõik mehed linnuses tapeti ja sellega vallutasid sakslased eesti mandriosa. 1227.aastal vallutasid sakslased ka Saaremaa. Saaremaad kaitses veel viimane linnus, mis asus Muhul. Muhu linnuse vallutamine 1227.a 5 Jüriöö ülestõus (1343-1344.a) Eesti pärast vallutussõda.
Taani, siis Saksa Ordu, seejärel Rootsi ja lõpuks vene ametikandjate asupaigaks Elanikkond koosnes valdavlt aadlikest, vaimulikest ja väiksearvulisest käsitööliskonnast Toompea ja all-linn olid nii halduslikult kui õiguslikult kuni 1877. aastani autonoomsed Toompea loss ja Pikk Hermann 1227.- 1238.a oli Toompeal võim Mõõgavendade Ordu käes- lasi ehitada kivist linnuse, nn. Castrum Minuse- väikese linnuse Suureks linnuseks- Castrum Maiuseks nimetatakse ülejäänud Toompead peale ordulinnuse, mille tõhuslikku looduslikku kaitset suurendasid kindlusseinad. Pärast Jüriöö ülestõusu müüsid nad oma valdused Saksa Ordule, see omakorda Liivi Ordule. Liivi Ordu ehitas väikese neljakandilise kastelli ümber uueks siseõuega konvendihooneks. (Orduvendade latriinis ehk välikäimlas asub preagu riigikogu kohviku suitsetajatesaal) 16. saj
maalinnus- Nt Varbola.Linnuse jaoks rajati künkad, kuna puudsid looduslikud kõrgemad kohad, Lääne-Eestis. Varbolat võib pidada suurimaks linnuseks Eestis sellel ajal. 4) Kalevipoja säng- Neid rajati eelkõige vooremaale voorte peale. Küla ja linnus olid alati seotud. Kas ehitati küla juurde linnus või
Olümpia lõpp Olümpia mängud lõpetas Rooma keiser Theodosius I, kes otsustas aastal 394 paganjumalate kummardamised lõpetada. Ta lasi Olümpiast Konstantinoopolisse viia ka suure osa väärtesemeid, muuhulgas Zeusi kuju, mis hävis tulekahjus aastal 476. Aastal 395 rüüstasid Olümpiat goodid ja aastal 426 andis tollane Rooma keiser Thedosius II käsu hävitada kõik paganlikud templid. Umbes samal ajal muudeti ka osa Olümpiast kindlustatud linnuseks ning seda kindluslinna hakatigi esimesena Olümpia linnaks nimetama, sest antiik-Olümpia oli ju vaid pühamu. Selle kindluse müürid pole säilinud. Kindluses ehitati ka mõned uued väikesed majakesed ning kuulsa kujuri Pheidiase rajatud töökoda muudeti kloostriks, sest selle asula elanikeks olid juba kristlased. Nende asukate tegevus hävitas antiikset Olümpiat isegi rohkem, kui seda olid suutnud goodid. Siiski säilis veel suur osa muistsest mälestisest tervena, kuni taevas
bergh). Eesti rahvaluule tunneb Toompead Kalevi kalmuna, mille on kokku kandnud tema lesk Linda. Toompea Väikese linnuse rajas Mõõgavendade Ordu 1229. aastal Toompea paelava edelajärsakule ning alates 1238. aastast ehitasid taanlased linnuse kaitseehitisi edasi. Jüriöö sündmuste tagajärjel XIV sajandi keskel läks see Saksa ordule. Ordu rekonstrueeris selle 1350-1360. aastatel trapetsikujulise põhiplaaniga keskse kovendihoonega linnuseks. XIII sajandi II poolel lõppes Toompea ordulinnuse kui kindlusehitise areng, lammutati Väikese linnuse idapoolne müür, tasandati kaitsekraav ja ehitati XVIII sajandi lõpul ehitusmeister Johann Schulzi juhtimisel hilisbarokne Eestimaa kubermanguvalitsuse hoone. Linnuse idakülje kindluslik ilme oli sellega kadunud. Konvendihoones tegutsenud vangla puuosa põles 1917. aastal. Hiljem lammutati ka säilinud kiviosa ja 1920-1922. aastatel rajati nende kohale ekspressionistlik riigikoguhoone
Vormiliselt oli Tartu piiskopkond piiskopile läänistatud Saksa-Rooma riigi keisri poolt, kiriklikult allus Riia peapiiskopile. 3. Saare-Lääne piiskopkond (samuti vormiliselt Saksa-Rooma keisri riigi lään, kiriklikult allus Riia peapiiskopile). Piiskopi asupaigaks Lihula linnus, hiljem Vana-Pärnu, siis Haapsalu ja lõpuks pikemat aega Kuressaare. Üheks tähtsamaks linnuseks Koluvere. 4. Taani valdused Harju-Viru e. Eestimaa hertsogkond. Maahärraks (Eestimaa hertsogiks) oli Taani kuningas. Tallinna linnuses asus tema asehaldur. Tallinnas asus ka piiskop kellel oli vaimulik võim. Taani vägedes palju sakslasi, kellele teenistuse eest läänistati maid. Vormiliselt olid nad Taani kuninga vasallid, kes kuningavõimust eriti ei hoolinud ja kuningal oli raskusi maa valitsemisega
kagunurgas kõige kõrgemal mäel. See oli arvatavasti puit-, muld- ja kuivmüüritisega kivilinnus. Siia alustasid oma esimese kivilinnuse rajamist ka taanlased pärast 1219. aastat. Tõsise ehitamisega tegi algust Mõõgavendade Ordu, kelle valduses oli Toompea 1227 1237. Sel ajal valmis Toompea järsaku edelaosas kastell, mille kagunurgas kõrgus vahitorn. Kastelli kaitses ülejäänud Toompea poolt kaitsekraav. Linnust nimatati castrum minus'eks (väikeseks linnuseks) erinevalt ülejäänud Toompeast, mis kandis nime castrum magnus (suur linnus). Pärast 1238. aastat hakkasid linnust edasi ehitama taanlased, nüüd aga mitte enda vanas, vaid Mõõgavendade Ordu poolt alustatud kohas. Nad jagasid kastelli müüriga kaheks, jättes selle lõunapoolse osa eeshooviks ning rajades põhjapoolsesse hoovi asehalduri omakorda müüriga piiratud residentsi. Õuedevahelises müüris asuva värava kõrval kõrgus torn. 14.
Tallinn, eestlaste kontrolli all. Püüdes oma positsioone kindlustada ja mõistes, et oma jõududest ei piisa, peeti läbirääkimisi vene vürstidega Pihkvas ning Novgorodis. Abi lubati ja nii piiras 1223.a sügisel u 20 000 meheline vene vägi Tallinnat kuid vallutada seda ei suutnud. Novgorod aga saatis ugalastele appi vürst Vjatsko koos 200 mehega. 1224.a jooksul õnnestus sakslastel järk-järgult oma võim taastada. Mandri-Eesti viimaseks eestlaste kätte jäänud linnuseks oli Tartu. Tartu piiramine sakslaste poolt algas 15.08.1224 ja 8-päevase piiramise järel linnus vallutati. Teiste seas langes Tartu kaitsmisel ka Vjatsko. Mandri-Eesti oli seega lõplikult vallutatud, vaba oli veel Saaremaa. Valitsejad ja maade jagajad olid Taani kuningas (Eestimaa hertsog). 1227.a- Peale muistse vabadussõja lõppemist püüdsid mõõgavennad vallutada Taani alasid Põhja-Eestis, mis neil ka õnnestus. Kuid paavst, kelle kaasabil Taani kuningas oli siia tulnud
Mäepealsed asulad – paiknevad tavaliselt küllaltki järsunõlvalistel küngastel ning nendes on leide ääretult vähe. Kaitserajatiste jäänuseid pole samuti võimalik eristada. Enamik mäepealseid asulaid paiknevad enamasti hilisematel linnustel ning hilisemate ehitustöödega on varasem kultuurkiht suures osas segamini keeratud. Sinna hulka kuuluvad Alatskivi Kalevipoja säng, Pada II asula, Peedu linnus, sinna on loetud ka Tartu linnus jne. Tõlgenduste järgi neid tegelikkuses linnuseks nimetada ei saanudki, kuna kaitserajatisi neil tõenäoliselt ei olnud. Oli pigem prestiiži küsimus – kui olid rikkam, siis elasid nö alamatest elukoha poolest kõrgemal. Varased ringvall-linnused – hästi madala ringvalliga linnused, aluseks on mingi küngas. Läbimõõt on tavaliselt kuskil 50-60 m, pindalalt ei ole eriti suured. Vall on üpriski korrapärane. Ringvall-linnuseid on rohkem saartel, kuid neid on ka mujal Eestis, ka Lääne-Eestis (Ehmja „Kuradimägi“)
kesklööv on külglöövidest tunduvalt laiem ja niipalju kõrgem, et saab valgust külglöövide katustest kõrgemal asuvaist aknaist, mis moodustavad akenderea. Ainuke kirik Eestis, mis kohe ehitati basiilikana on Urvaste kirik. Majanduslik tõusuperiood 14 ja 15 sajandil tõi kaasa linnakirikute ümberehitamise basiilikateks (näiteks Tallinnas Oleviste, Tartus Toomkirik). Padise klooster - Kui Dünamünde tsistertslaste klooster 1305 ordu omandina linnuseks muudeti, kolisid mungad Eestisse ja püstitasid 1317 aastal kloostri Padisele, kus Dünamündel juba enne oli olnud maavaldusi. Klooster hävitati Jüriöö ülestõusu ajal, kuid ehitati uuesti 1370ndail. Karja kirik Vanimad maakirikud pärinevad 13 sajandist, suurem osa on siiski püstitatud 14 ja 15 sajandil. Vanimate hulka kuulub Saaremaal Karja varagooti stiilis kirik (1345-1350): väliselt väga lihtne, ilma tornita, seinamaalingute ja rikkalike raidkaunistustega.
liitlasteks Leedu. Ajendiks vägivallale üsna tühine asjaolu. Nimelt Riia linn hakkas ehitama silda üle jõe, et rajada Väina äärde kaldakindlustusi. See tähendas, et Riia hakkab kontrollima laevaliiklust – võttis võimaluse ordul vabalt laevatada. Ordu lõhkus silla, mispeale vallutati ordulinnus (asus vist Riias). Pärast seda tehakse teineteise aladele rüüsteretki ja üldse tüli majas. 1305 sai ordu Dünamünde kloostri enda kätte. Klooster muutus linnuseks. Pooled protsessivad kuurias. 1312 tuli paavsti inkvisiitor Franciscus Moliano Liivimaale. Kuulas üle tunnistusi (peamiselt vaimulikud – orduvastased). Otsus oli ordu vastu. Ordu üritas oma õigust taga ajada ja tehti uus otsus, need muutusid kogu aeg. Nii jäigi olukord lahendamata. Tol ajal õigus ostetav. Ordu ressursid suuremad, kuid juriidiliselt oli osavam jälle piiskopi leer. 1316 ordu saavutas kokkuleppe Siguldas. Sõlmis osade toomhärrade ja vasallidega piiskopi vastu. Piiskop
kindluskirikut ja Edise linnus peaaegu vastupanuta alistus. Vene kroonikates nimetatakse 1558. aastal vene vägede poolt vallutatud Edise linnust . Võib oletada, et linnus tollal nimetamisväärselt kannatada ei saanud, sest alistumine toimus vabatahtlikult. Küll aga võisid venelased 1581. aastal siinsete alade loovutamisel linnuse purustada, sest 1600. aasta Rootsi katastris Edist ei mainita ja Franz Nyenstädt nimetab oma kroonikas Edist Taubedele kuuluvaks lagunenud linnuseks - Das Schloss Etz im Narvischen ist verfallen und gehört denen Taubeb zu. Arvatavasti hukkus Liivi sõja ajal ka Edise arhiiv, sest 1586. aastal mainib Rootsi revisjon, et mõisa kirjad on põletatud. Revisjoni päevil kuulus Wilhelm Taubele, kuid oli mõnda aega olnud Schwante Erichsoni omanduses. Samas mainib revision, et Taube vend Moritz Taube olevat koos Rootsi vägede ülemjuhataja Pontus de la Gardie´ga Narva jõel uppunud ning kolmas vend viibib Saksamaal. 1654
õigem on linna asutamiseks lugeda siiski 10. sajandit. Alates 13. sajandi algusest kuuluski Tallinn (Reval) Saksa asuala linnade hulka ning saksa keel ja saksa kultuuri mõjud prevaleerisid siin alates 13. sajandist kuni 20. sajandi algukümnenditeni. Aastail 1238-1346 kuulus Tallinn Taani riigi koosseisu ning sai linnaõigused Lüübeki koodeksi näol 1248. Asustus jagunes sel ajal lõplikult Toompea linnuseks, mis kuulus ordule, ning all-linnaks, kus kehtis mainitud linnaõigus ja valitses raad. 13. sajandil rajati linna ka kaks kloostrit: dominiiklaste Katariina klooster ning naistsisterlaste Mihkli klooster. Linna elu ning ehitustegevus intensiivistusid, linn laienes, järjest rohkem ehitati puidust hoonete kõrval kivist ehitisi, seda nii ühiskondlike hoonete, kui ka elamute osas. Sel ajal kujunes välja püsiv kvartalite ja kinnistute struktuur, mis on praktiliselt
vene vürstidega Pihkvas ning Novgorodis. Abi lubati ja nii piiras 1223.a sügisel u 20 000 meheline vene vägi Tallinnat kuid vallutada seda ei suutnud. Novgorod aga saatis ugalastele appi vürst Vjatsko koos 200 mehega. 8 1224.a jooksul õnnestus sakslastel järk-järgult oma võim taastada. Mandri-Eesti viimaseks eestlaste kätte jäänud linnuseks oli Tartu. Tartu piiramine sakslaste poolt algas 15.08.1224 ja 8-päevase piiramise järel linnus vallutati. Teiste seas langes Tartu kaitsmisel ka Vjatsko. Mandri-Eesti oli seega lõplikult vallutatud, vaba oli veel Saaremaa. Sõjaretk Saaremaale võeti ette 1227.a jaanuaris (eelnevate aastate pehmed talved ei lubanud suurel sõjaväel üle jää minna). 6 päeva piirasid sakslased Muhu linnust ja vallutasid selle lõpuks. Saarlaste
annaabi.ee 
