Leonardo da Vinci (1)

Leonardo da Vinci
Leonardo da Vinci oli juba eluajal tuntud kui sädelev isiksus ja üks Itaalia andekamaid maalikunstnikke. Varasest noorusest saadik tõukas teda tagant raugematu energia. Ta pingutas selle nimel, et maalida ja joonistada täiuslikult. Samuti pani ta paberile üksikasjalikke joonistusi loodusest, inimkeha anatoomiast ja mehaanikast. Ta jõudis mitmete tähelepannuväärsete ideedeni. Tema märkmetest leitud visandid meenutavad tanke, lennukeid, helikoptereid ja paljusid teisi masinaid, mis leitati alles kuni 400 pärast kunstniku surma.
Leonardo da Vinci sündis põneval perioodil Itaalia ajaloos, mis sai hiljem tuntuks renessansi nime all. Huvi vana-kreeka ja - rooma kultuuri vastu tõi 14. sajandil kaasa teaduse ja kunstide taaselavnemise.
1452. aasta aprillis aünnitas talutüdruk Caterina väikese Vinci linna lähistel asuvas külas poisslapse, kellele pandi nimeks Leonardo. Poisi isa oli Ser Piero , kes oli Leonardo sündides 25-aastane. Ta polnud Cateriniga abielus. Ser Piero oli rikas notar ja maaomanik . Caterina abiellus hiljem ühe kohaliku mehega ning alates viiendast eluaastast kasvas Leonardo Ser Piero majapidamises .
Noor Leonardo sai oma aja kohta tavapärase hariduse, kuid juba lapsena ilmnes tema suur kunstianne. Räägitakse, et esmakordselt märganud Ser Piero oma poja ante siis, kui Leonardo ühele puuplaadile kaunistuseks draakoni maalis. Konnade ja sisalike joonistuste järgi maalitud pilt olnud nii tõepärane, et ajanud isale hirmu peale. Kui Leonardo oli umbes 15-aastane, saadeti ta kuulsa Firenze kunstniku Andrea del Verocchio (1435-1488) ateljeesse maalikunsti ja skulpruuri õppima. Koos teiste noorte õpipoistega omandas Leonardo oskusi joonistamises, maalimises ja kujude modelleerimises. Kui Leonardo õpingud Verocchio ateljees lõpule jõudsid, sai temast elukutseline kunstnik. Tööst tal puudust ei olnud. Siiski ilmnes juba üks tema nõrkusi, mis talle kogu elu raskusi põhjustas: olgugi andeks, kaotas Leonardo tihti huvi suurte ettevõtmiste vastu ja jättis need enne valmimist pooleli .
Leonardol tuli õppida joonistamist ning kõiki värvide segamise, maalimise, kiviraidumise ja pronksivalutehnikaid. 1472. aastal sai Leonardost Püha Luuka gildi liige. Tol ajal olid paljude kutsealade esindajad koondunud gildidesse. Need kaitsesid oma liikmete huve ning jälgisid, et säilitataks teatud tase. Peagi sai Leonardo Firenzes oma ateljee .
20. eluaastates oli ta oma pikkade lehvivate heledate juuste ja säravsiniste silmadega nägus noormees . Oma välimusele pööras ta suurt tähelepanu. Leonardo armastas loomi ning ratsutas hästi. Ta oli ka taimetoitlane , mis oli tol ajal ebatavaline . Leonardo oli populaarne , teda tunti naljahamba ja andeka muusikuna. Kui samas oli ta üpris üksildane inimene, kes pühendas kogu oma energia loominule. Ta ei abilellunud kunagi.
Leonardo andis väga osavalt edasi inimkeha plastilisust ja ruumilisust. Selleks kasutas ta näole, kätele-jalagdele ning rõivastele langevat valgust ja varju. Leonardo nägi, et selleks sobivad just õlivärvid, kuna need võimaldavad kunstnikul luua rikkalikes toonides värvikihte. Leonardo maalis hulga pilte, mis kujutavad Neitsi Maarjat Jeesusega.
Leonardo oli just Firenzes maalikunstnikuna kuulsaks saamas, kui ta 1482 . aastal otsustas asuda tööle Milanosse. Sinna jäi ta 17 aastaks. Seda suurt linna Põhja-Itaalias valitses uus, noor hertsog Ludovico Sforza, kes pakkus Leonardole võimaluse rakendada rohkem oma erinevaid andeid. Nimelt ei tulnud tal siin töötada mitte ainult maalikunstnikuna, vaid ka arhitekti ja insenerina. Leonardo ametinimetuseks sai „hertsogi maalikunstnik ja insener“. Tema tööülesannete ring oli lai: portreede maalimine, dekoratsioonide ja kostüümide kavandamine õukonna pidustuste ja etenduste jaoks, linna kaunistamine skulptuuridega, nõuannete jagamine sõjaliste ehitiste ja linna kindlustiste rajamisel ning masinaehituses. Oma eluajal viis ta lõpule kõigest ligikaudu 25 maali ning ainult umbes 10 neist on säilinud. 1483-85. aastal maalis ta Madonna kaljukoopas esimese varjundi.
Õukonnakunstnikuna oli Leonardo ülesandeks portreerida inimesi Ludovico Sforza õukonnas Milanos. Enamik tema portreesid kujutavad naisi, kes on jõukate ja kuulsate aadlite abikaasad. Nad näivad noored, ilusad ja muretud. Ositi on need portreed ehk ilustatud , kuid samas on Leonardol õnnestunud tabada erinevate modellide iseloomu.
Leonardo maale tõstab esile tema võime kujutada kõike nii, et see näib ruumilise, kolmemõõtmelisena. Seda suutis ta tänu täpsele varjude uurimisele ning hoolikale värvikasutusele. Leonardo lisab oma portreedele mõjukust, kasutades lihtsaid tumedaid taustu. Need muudavad modelli siledale nahale langevale valgusele mõju veelgi silmatorkavamaks.
Seitsmeteistkümne Milanos veedetud aasta jooksul valmis Leonardol lugematu hulk joonistusi arhitektuurist, taimedest , inimestest, anatoomiast, mehhaanikast, matemaatikast - õieti peaaegu kõigest, mis talle huvi pakkus. Mõned neist on üksnes kiired visandid, teised aga väga üksikasjalikud joonistused. Umbes 7000 lehekülge illustreeritud märkmeid on säilinud, kuid tuhanded leheküljed on ka kaotsi läinud.
Leonardot ei olnud koolitatud ülikoolis ja seetõttu oli tema lähenemine õppimisele omapärane, kuid põhjalik. Näiteks uuris ta anatoomiat hospidalis laipu lahates. See oli tavaline arstide, kuid mitte kunstnike hulgas.
Leonardo oli vasakukäeline. Sule ja tindiga kirjutamise päevil oli see tõsine puudus: vaskult paremale kirjutades oleks vasakukäeline inimene värske tindi laiali ajanud. Leonardole tuli parem mõte. Ta kirjutas tagant ettepoole , paremalt vasakule. Tema kirjaviisi võib nimetada „peeglikirjaks“, sest see on nagu tavaline kiri peeglist vaadatuna.
Milanos tuli Leonardole teatud osa oma ajast ja energiast pühendada avalikele ausammastele ja sõjatehnikale. Mõlema kohuse täitmisel rakendas ta oma ainulaadset mõtlemisviisi. Ta kavandas palju relvi : mitmeraudseid püsse, mehhanisimi käsikahurist tulistamiseks, voolujoonelise stabilisaatoriga mürske ning suurtükkide kasutamiseks sobivaid kindlusi. Ta töötas ka paljude rahuotstarbeliste masinate kallal, nagu kraand, lõikeriistad, mehhaanilised kangasteljed ja traadivalmistamise seadeldised.
Leonardo ainuke tähtsam skulptuur oli tohutu, 6,7 meetri kõrgune ratsamonument Ludovico isale Francesco Sforzale. Selle ettevõtmise kalla töötas ta vaheldumis 12 aastat ning 1493. aastal valmiski täissuuruses savimudel. Leonardo kavatses hiigesuure Francesco Sforza ratsamonumendi pronksi valada, kuid kuju tohutud mõõtmed tekitasid raskusi. Kuju tarvis tehtud visandid tõestavad kunstniku osavust loomade joonistamisel . Skulptuur pidi kujtama hobuse ohjeldamatud jõudu ning ratsaniku meisterlikkust. Esialgses variandis nägi Leonardo osavalt ette, et hobuse raskus toetub langenud sõdalasele. Kuid taolist kuju olnuks võimatu valada, seetõttu kõndis hobune teises variandis lihtsalt sammu. See ausammas sai eeskujuks paljude hilisemate skulptorite ratsamonumentidele. Kuju oli nii tohutu, et selle valmistamiseks läks vaja määratut hulka pronksi. Pronks kogutigi kokku ning see oli kasutamiseks valmis. Kuid Milano kohale kerkis pranslaste rünnaku oht ning pronks kasutati ära kahurite valmistamiseks. Hoolimata kõigist Leonardo pingutustest ja leidlikest ideedest, kuidas kuju pronksi valada, ei viidud seda iialgi lõpule.
1495. aastal alustas Leonardo tööd oma kõige suurejoonelisema ja auahnema maali kallal. „Püha õhtusöömaaja“ maalis Leonardo Milanos Santa Maria delle Grazie kloostri munkade refektooriumi seinale. Kahjuks ei suutnud Leonardo loobuda samal ajal katsetamast ning pilt läks õnnetult nurja.
Leonardo kulutas Püha õhtusöömaaja maalimisele pisut üle kahe aasta. Ta veetis pikki perioode istudes ja oma teose üle mõtiskledes, sest suurelt jaolt tellijate nördimuseks, kelle arvates oli tegu ajaraiskamisega. Kuna Leonardo tahtis, et tal oleks võimalik töötada aeglaselt ning maalil oleksid tugevad, küpsed värvid, siis otsustas ta kasutada mitte freskotehnikat, vaid katsetada temperate kuival krohvalusel. Kahjuks hakkas pilt juba vähem kui 20 aasta pärast pudenema ning oli 1560 . aastateks rikutud. Tänapäeval näeme vaid kahvatut ja ähmast varianti originaalist, mida on mitmeid kordi restaureeritud. Ometi piisab sellestki, et saada aimu teose ülevast mõjujõust ja meisterlikkusest. Püha õhtusöömaaeg oli Leonardo eluajal üks Itaalia kuulasmaid maale. Selle teema sobis ülihästi just munkade söögisaali: süües võisid nood aeg-ajalt pilgu tõsta ning mõtiskleda püha söömaja üle. Leonardo kavandas maali nii, et see moodustaks osa söögisaalist.
1500. aasal , peaaegu 50-aastasena, lahkus Leonardo Milanost. Ta suundus kõigepealt Mantovasse ning siis Veneetsiasse. Seejärel pöördus ta tagasi Firenzesse, kus teda võeti vastu kui üht oma kaasaja suurimat kunstnikku. Umbes 1503. aastal kutsus jõukas firentslane Francesco del Giocondo Leonardot maalima portereed oma 26-aastasest naisest Mona Lisast. Mona Lisa oli üks Leonardo lemmikmaale ning see jäi kunstnikuga kuni tema surmani. Pehmed ümarad näojooned meenutavad mõningaid teisi Leonardo maalitud naise portreesid ning tema pilte Neitisi Maarjast . Naise ilmes peegeldub ülev väärikus ja rahu. Tema huulte kohal väreleb naeratus, mis muudab ta mõistatuslikuks. See on maalikunsti ajaloo kuulsaim naeratus. Mona Lisa on tuntud ka kui La Gioconda . Leonardo sai tuntuks oma sfumaato-tehnikas maalitud taustmaastikega, mis kordavad juba tema varaseimates portreedes nähtud lähedust ja kaugust rõhutavat efekti. Mona Lisa puhul katab kujutuslik kaljune maastik tervet tagaplaani, hajudes sinakashägusesse kaugusesse.
Tagasi Firenzes, jätkas Leonardo palavikulise tempoga oma märkmike täitmist. Ta uuris Santa Maria Nuova hospidalis anatoomiat ning joonistas kanalite plaane . Ta uuris vee ja õhu liikumist ning lindude lendu. Pärast 1503. aastat kulutas Leonardo palju aega mitmesuguste lennumasinate kavandamisele.
Aja jooksul jõudis Leonardo veendumusele, et maailmas saab kõike seletada mehhaanika- ja matemaatikaseaduste abil. Tal oli märkimisväärne tähelepanuvõime: ta suutis lendava linnu liigutusi jälgida ja neid seejärel täpselt joonistda. Leonardo uskus, et hoolikas uurimine ja vaatlemine võivad inimkonnale kasu tuua. Näiteks, kui ta suudaks mõista, kuidas lendavad linnud , siis peaks olema võimalik välja töötada viis, kuidas ka inimesed samu põhimõtteid rakendades masinate abil lennata saaksid. Leonardo oli veendunud, et inimesed suudavad lennata. Mõistnud, et inimeste lihased pole tiibade lehvitamiseks siiski piisavalt tugevad, pööras ta tähelepanu muudele võimalustele ning leiutas „lennukruvi“, mis meenutab helikopterit. Nagu hiljem välja tuli, osutus jõu abil lendamine võimalikuks alles tõhusate kergekaaluliste mootorite leiutamise järel, peaaegu neli sajandit pärast Leonardo surma.
Juba oma varastel maalidel oli Leonardo üles näidanud innukat huvi looduse täpse jäljendamise vastu. Ta joonistas taimi kogu elu ning uuris põhjalikult nende proportsioone. Ta jõudis järeldusele, et erinevad vormid looduses ei ole sugugi nii juhuslikud, kui näivad. Leonardo kasutas oma suurepärast joonistusoskust taimevormide keerukate detailide jäädvustamiseks. Tema hoolikas varjutamisetehnika muudab taime kuju vaatajale täiesti arusaadavaks. See pole lihtsalt taimejoonistus, vaid kunstiteos .
1503. aastal kutsuti Leonardo maalima suurt seinamaali Palazzo Vecchiosse, vanasse Firenze paleesse. Nüüd olid tema kavatsused aga veelgi auahnemad kui „Püha õhtusöömaaja“ puhul. Teine suur renessansiaja kunstnik Michelangelo kutsuti maalima samasse ruumi samalaadset seinamaali. Kahjuks ei viinud kumbki kunstnik oma tööd lõpule.
Aastatel 1502 -1503 viibis Leonardo kümne kuud Firezest eemal, töötades paavsti armee julma ja võimuka kindrali Cesare Borgia teenistuses. Leonardo määrati paavsti maade mõõtjaks ning kaarte joonistades reisis ta ringi Kesk-Itaalias. Ta joonistas suur- ja väikelinnadest täpseid ülevaateid, mis olid detailsemad kui ükski teine tolle aja kaart. Kui Leonarde Firenzesse tagasi pöördus, alustas ta tööd hiiglesuure seinamaalinuga Palazzo Vecchios. Maal kujutas firentslaste kuulsusrikast võitu Milano üle Anghiari lahingus 1440 . aastal. Michelangelo (1475-1564) maalis pilti Cascina lahingust, kus Firenze võitis Pisat. Leonardo Anghiari lahing oli tohutu suur ettevõtmine. Maal pidi täitma pinna mõõtmetega 16,7 × 6 meetrit. Kunstnik joonistas visandeid ning viis lõpule kartooni ja maali keskosa. Neid imetleti ning nad olid eeskujuks paljudele hilisematele lahingustseenidele, kuid säilinud on neist ainult visandid. Leonardo joonistatud Anghiari lahingu visandid väljendavad metsikut raevu. Joonised kujutavad lahingumöllus pöörlevate hobuste sasipuntras üksteiele hoope jagavaid sõdalasi paljud detailid maalil tuginevad ajaloolistele lahingukirjeldustele. Nagu ikka, ei rahuldunud Leonardo sellegi hiigesuure seinamaali tegemisel vanade järeleproovitud võtetega. Ta otsustas kasutada õlivärve lihvitud krohvil. See tõi aga peagi kaasa palju tehnilisi probleeme. Värv ei kuivanud ära ja hakkas laiali jooksma , arvatavasti seetõttu, et ei jäänud korralikult krohvile püsima. Lõpuks jättis Leonardo maali lihtsalt pooleli.
1506. aastal kutsus Milano prantsusest kuberner Charles d` Amboise Leonardo jälle Milanosse tööle. Leonardo võttis kutse rõõmuga vastu ning veetis järgmised kuus aastat Milanos, viibides vaid 1507 -1508. a lühikest aega Firezes . Ta viis lõpule ainult üksikud maalid. Suurem osa tema ajast kulus teadusuuringutele, sealhulgas anatoomia tundmaõppimisele hospidalis.
Milanos sa Leonardo Prantsuse kuninaglt Louis XII-lt heldekäeliselt palka ja võis teha enamvähem seda, mida soovis. Ta andis nõu arhitektuuri ja kanalite ehitamise alal. Samuti jätkas ta oma anatoomiauuringuid, keskendudes inimsüdame tööle ja loote arengule. Leonardo sooritatud anatoomiauuringud ja nende tulemuste põhjal tehtud üksikasjalised joonistused olid tõenäoliselt oma aja arenenumad. Leonardo tahtis teada saada, kuidas täpselt töötab inimkeha - mitte ainult jäsemed ja siseorganid , vaid ka tunded ja emotsioonid . Ta uuris ka optikat, kivimeid ja taimi.
Oma teisel Milano-perioodil maalis Leonardo vähe. Ta võttis endaga kaasa visandid ja kartoonid maalile Püha Anna ja Madonna lapsega, mille lõpetas 1510 . aastal. Umbes sel ajal viis ta arvatavasti lõpule ka Madonna kaljukoopas teise variandi. Nagu kõigil suurtel kunstnikel, olid ka Leonardol ateljees oma õpilased ja abilised. Üks neist oli Francesco Melzi, ustav õpilane, kes jäi Leonardoga kuni kunstniku surmani. Leonardost oli saanud tõeline inimnäo modelleerimise meister.
1513. aastal sunniti prantsalsed Milanost lahkuma ning taas kord muutis sõda Leonardo elu. Kõigepealt suundus ta Rooma , kus viibis kolm pettumustvalmistavat aastat uue paavsti Leo X venna Giuliano di Medici külalisena. 1516 . aastal kutsus Prantsuse kuningas François I ta elama Prantsusmaale, oma suvepalee lähedale. Kunstnik võttis kutse heameelega vastu.
Leonardo sõitis Rooma koos abilistega. Nüüd, juba üle kuuekümne oli ta väsinud ning talle tundus, et Roomas teda ei hinnata. Vatikanis olid kunstnikul oma eluruumid ning ta uuris jätkuvalt optikat, peegleid, mehhaanikat ja geomeetriat. 1516. aastal võttis ta vastu Prantsusmaa kuninga François I kutse. Prantsusmaal saatis Leonardo suure osa ajast mööda oma pabereid korrastades. Ta suri Amboise`is 1519. aastal 67-aastaselt. Prantsusmaal kavandas Leonardo kuningas François I-le aia ja palee ning kujundas mõned õukonnapidustused. Ta joonistas ka paar dramaatilist pilti üleujutustest, mis kujutasid looduse ürgset jõudu. Ainus maal, mille ta sel perioodil lõpule viis, oli Ristija Johannes, mida oli alustanud juba Milanos. Leonardo Ristija Johannes on kummaline ja meeldejääv pilt. Nägu on üsna naiselik ja meenutab pisut Mona Lisat . Pilt on maalitud tumedale taustale ühe värvi erinevate varjundites. Ristija Johannese joonistamine sai alguse 1509. aastal ja maal valmis 1515. aasta paiku.
Leonardo autoportree on ülimalt mõjuv joonistus . Jooned on sujuvad ja varjutamine talitsetud. Ometi on portrees mõtisklevat pinget. Pilt vihjab sisemisele jõule ning ehk ka teatavale pettumusele.