labarum. Hantide lähim sugulaskeel on mansi keel. Umbes 13 sajandil hakkasid handi ja mansi keeled hargnema. Hantide keeled jagunevad arvukateks murreteks. Lääne- ja idamurded on peamised murderühmad. Esimese murderühma moodustavad Obdorski, Obi- äärne ja Irtõsi-äärne murre, idarühma aga Surguti ja Vahhi- Vasjugani murre. Handi keeles on kokku 13 murret. Kõik need murded erinevad tunduvalt üksteisest foneetiliselt, morfoloogiliselt ja leksikaalselt. Need kolm peamist murrete gruppi ei saa üksteisest aru. Omavaheline arusaamine on raskendatud ja murdevahed on märgatavad. Handi keel on võtnud palju sõnalaenu sürjakomi, tatari, neneetsi ning vene keelest. Kirjakeel Juba 19 sajandil üritati luua handi kirjakeelt. Esimeseks trükiseks oli Matteuse evangeelium, mis ilmus välja 1868 aastal Londonis P.Vologodski handindudes. Püsiva handi kirjakeele loomiseni jõuti alles 1930 aastal. Ladina tähestiku alusel koostati handi alfabeet,
Maailma keelte iseseisev töö. Sidamo keel Sidamo (Sidaama) keel on Afroaasia keelkonda kuuluv üks kušiidi keeltest. Seda kõneletakse Lõuna Kesk-Etioopias, Abaya järve kirdeosas, Oromia piirkonnas, Awassa järve kaguosas. Sidamo keelt kasutab 101 000 inimest. Sidamo keelel ei ole teada, et oleks mingeid konkreetseid murdeid. See keel on leksikaalselt sarnane 64% Alaba-Kabeenaga, 62% Kambaataga ja 53% Hadiyyaga. Sidamo keel kasutas Etioopia kirjasüsteemi kuni 1993. aastani. Ladina tähestiku on kasutanud alates 1993. aasast. (Ethnologue 2015. 28.10.15) Sidamo keel on aglutinatiivne keel, kus peaaegu kõik tuletusliite morfoloogia ja kõik fleksiooni (sõnavormi moodustamise) morfoloogia sisaldab afikseid. Enamik afiksid on sufiksid. Selles keeles puuduvad eesliited. Reduplikatsioon pole Sidamo keeles midagi
*Sõimusõnad rahulolematuse väljendamiseks kasutatavad jämedad sõnad ja väljendid. (lipakas, kurat, debiil, jobu) *Vulgaarsõnavara vulgarismid ja vulgaarkeelendid. (vitt, pask) Tänapäeva eesti keele sõnavara LEKSIKAALSED SUHTED. Sünonüümid kujult üksteisest erinevad, kuid tähenduse poolest sarnased või lähedased samast sõnaliigist sõnad. (julge-vapper- karmatu-vahva) Grammatilised sünonüümid leksikaalselt samasisulised, aga grammatiliselt vormistuselt erinevad keelendid. (kibedamaitselised, kibeda maitsega, maitselt poolest kibedad) Täissünonüümid kujult üksteisest erinevad, kuid tähenduse poolest samased sõnad, mida saab üksteisega asendada, mistahes kontekstis. (kolmapäeav-kesknädal, maikelluke-piibeleht) Osasünonüümid nende puhul hõlmab tähenduslik sarnasus või lähedus ainult osatähendusest. (kõva kange, kojamehed)
MURDED Kohamurded on samas maakohas elavate inimeste ühine keel, mis erineb rammatiliselt, fonoloogiliselt ja leksikaalselt teistest kohamurretest. Kohamurre oli kunagi ainus keel, mida eesti inimene valdas, varieerus sotsiaalselt ja situatiivselt. Murdevorm ehk murdesõna on selles murdes esinev vorm/sõna, mis erineb normikeele sõnast või vormist (nt. -nd on murdevõrm, -nud normikeelne). Keelegeograafia ehk dialektoloogia on meetodite võrk murrete erinevuste uurimiseks, tekkis 19.sajandil. Sündis, et
2) Silbivälteteooria jagab pearõhulised silbid lühikesteks nõrgalt rõhutatud silpideks ja pikkadeks kerge rõhuga või raske rõhuga silpideks. Kas jagada välteid binaarsete või ternaarsete vastandustena. Probleem: vahet tehakse vaid lühikese ja pika kestusastme vahel, kuid mitte kolmese välte vahel. 3) Taktivälteteooria välde on takti tugevast ja nõrgast osast moodustuv fonoloogiliselt oluline prosoodiline nähtus. Välted on leksikaalselt distinktiivsed. Välteeristus toimub kõnetakti ulatuses: rõhulise silbi tuuma, lõpu ja järgmise rõhuta silbi tuuma jooksul. 48. Mis on intonatsioon ja miks see on vajalik ning kuidas on võimalik seda kirjeldada? Intonatsioon on lausemeloodia, mida mõjutavad grammatiline struktuur, infostruktuur, diskursuse struktuur jne. Intonatsioon näitab kõneleja lingvistilist kompetentsi. Intonatsioon ehk muusikaline rõhk helikõrguste liikumine sõnas ja lauses
silbivälteteooria jagab pearõhulised silbid lühikesteks nõrgalt rõhutatud silpideks ja pikkadeks kerge rõhuga või raske rõhuga silpideks. Põhiküsimus on see, kas jagada välteid binaarsete või ternaarsete vastandustena. Probleem: vahe tehakse vaid lühikese ja pika kestusastme vahel, kuid mitte kolmese välte vahel. 3) taktivälteteooria välde on takti tugevast ja nõrgast osast moodustuv fonoloogiliselt oluline prosoodiline nähtus. Välted on :leksikaalselt distinktiivsed. Välteeristus toimub kõnetakti ulatuses: rõhulise silbi tuuma, lõpu ja järgmise rõhuta silbi tuuma jooksul. 49. Mis on intonatsioon ja miks see on vajalik ning kuidas on võimalik seda kirjeldada? Intonatsioon on lausemeloodia, mida mõjutavad grammatiline struktuur, informatsioonistruktuur, diskursuse struktuur jne. Intonatsioon näitab kõneleja lingvistilist kompetentsi. Intonatsioon e. muusikaline rõhk helikõrguste liikumine
Kohamurded ja dialektoloogia. Kohamurded samas maakonnas elavate inimeste ühine keel. Erinev leksikaalselt, grammatiliselt, fonoloogiliselt teistest kohamurretest. Inimesed teadvustavad end rühmana ja murret rühmasisese keelena, mis neid teistest eristab. Selle põhjuseks on, et lähestikku elavad inimesed suhtlevad rohkem kui teised ning peredes elab mitme põlvkonna inimesi, mis loob ajalise püsivuse. Dialektoloogia ehk keelegeograafia meetodite võrk murrete erinevuste uurimiseks, mis tekkis 19. saj kui lingvistikas valitses võrdlev-ajalooline meetod, mis väitis, et keel muutub rangelt
loomulikku tagapõhja kui arhifoneemidel. Morfofoneemide ja arhifoneemide vahel ei ole seega radikaalset erinevust. Morfofoneemid võivad morfoloogiakirjelduses tunduda mõnikord abstraktsetena, kuid nende kasutamine on vahel möödapääsmatu. Allomorfivahelduste kolmas, eelmistest palju harvem liik puudutab neid juhtumeid, mille puhul teatud allomorf esineb vaid koos kindlate lekseemidega (child+ren, ox+en). Need allomorfid on klassikalised erandid, ühejuhureeglid. Leksikaalselt määratud allomorfi esinemistingimusi ei saa kirjeldada üldise fonoloogilise konteksti (fonoloogiline määratus) ega kogu morfeemiklassi või mingi naabruses esineva grammatilise kategooria (grammatiline määratus) alusel. Morfide liigituse erijuhtumeid on supletiivsus, mille puhul semantiliselt kokku kuuluvad ja täiendava jaotumise vahekorras olevad morfid on oma fonoloogiliselt ja ortograafiliselt koostiselt täiesti erinevad (nt mitmuse tunnused d ja i hüpped, hüppeil).
määravad fonoloogilised tegurid s.o häälikuümbrus – automaatne varieerumine Grammatiliselt tingitud variatsioon – allomorfide ja nende morfofonoloogiliste variatsioonide teise liigi määravad ümbritsevate lõppude ja/või tüvede grammatilised omadused. Morfofoneem – esindab omavahel variatsioonisuhtes olevaid foneeme Morfofonoloogilised realisatsioonireeglid – kirjeldavad missugustel tingimustel ja mis kujul morfofoneemid realiseeruvad Leksikaalselt määratud allomorfid – allomorf esineb vaid koos kindla lekseemiga. Supletiivsus – semantiliselt kokku kuuluvad ja täiendava jaotumise vahekorras olevad morfid on oma fonoloogiliselt ja ortograafiliselt koostiselt täiesti erinevad. Supletiivsussuhted: nt verbi MINEMA tüved Morfoloogiline tunnus – kategooria nimetuse kasutamine Protsessimorfoloogia – (IP) – morfoloogia meetod, milles teatud allomorfid tuletatakse abstraktsemaist representatsioonidest või teistest allomorfidest.
rohkem kasutusel. Samuti on eituspartikkel tavaliselt verbi ees (nt mandariini partikkel). Eitusvahendid võivad olla sümmeetrilised, st ei muuda vastava jaatava lause struktuuri, kuid võivad olla ebasümmeetrilised (põhjustavad siis ka muid muutusi lauseid). Loogiline eitus on sümmeetriline, keeleline eitus pole. · kognitiivselt pikem tootmine, mõistmine · pragmaatiliselt omab alati taustal jaatavat vastet · Semantilis-leksikaalselt nõuab erinevaid leksikaalseid vahendeid Eitusega võivad kaasneda sekundaarsed modifikatsioonid: · sõnajärje muutused · aspekti ja aja neutraliseerumine eitavad lauses (nt komi keeles) · objektikäände muutus (nt vene ja eesti keeles: mul on raamat_ vs mul ei ole raamatut). Nt maungi k on eitus võimalik ainult irreaalsete verbivormidega. 32. Valents ehk verbi ühildumine kui palju verb enda külge liita saab.
- lähen mina eile üle Raekoja platsi - mis teie nimi oli? - tahtsin küsida, kas saaksid mulle selle raamatu tuua? Kahelised süsteemid: minevik-olevik koos, sest neid juba teame, mis juhtus, aga tulevikku ei tea. Meetrilised ajasüsteemid – ajavahe rääkimise hetkest on mõõdetud Grammatiliselt pole meil olemas seda vahet, et kas tulevik on aasta pärast või homme/tunni aja pärast, aga leksikaalselt on („aasta aja pärast“). Meetriline süsteem meil kindlasti pole, sest me ei saa öelda, et enneminevik on enne minevikku („paak oli hommikul lõhkenud“ ei ole varem kui „1234. aastal“) 28. Aspekt. Perfektiivne-imperfektiivne Perfektiivne – mingi piiri kujutamine (sündmuse piiritlus) – lõpetatud Imperfektiivne - lõpetamata Teeline – piiritletud, ateeline – piiritlemata
· jätkata üldist keelehoolet: tasuta avalikku keelenõuannet mitmes kanalis (telefonitsi, meili või kirja teel, veebis), keelehooldekursusi, avalikke esinemisi ja kirjutisi; tõhustada keeleabi saamise võimaluste tutvustamist · tagada keelekorraldusalane välja- ja täiendusõpe kõrgkoolides 19.Murrete uurimine: põhimõisted ja uurimissuunad. Dialekt - Keelevariant, mis erineb grammatiliselt, fonoloogiliselt ja leksikaalselt teistest variantidest, olles seotud geograafilise koha ja/või teatud sotsiaalse rühmaga. Dialektid jagunevad sotsiolektideks (sotsiaalmurded) ja regionaalseteks dialektideks (kohamurded) · Mingi keele allkeele sünonüüm. · Kohamurde sünonüüm. · Kirjakeeleta pisikeeled. · Keelenormist kõrvale kalduvad keelevormid. · Sama keelkonna keelte ajaloolised variandid
Sellest lähtudes saame jagada keelevariandid kahte rühma: kasutajakesksed ehk murded / dialektid (dialect) ja kasutusekesksed ehk situatiivsed variandid (register / style). Me kasutame siinjuures üldmõistena sõna allkeel, mis on samane inglsikeelse terminoloogia sõnaga variant (variety). Mõistet allkeel (sublanguage) inglise keeles eriti ei kasutata (Trudgill 1992: 48, 77). Ingliskeelses terminoloogias on dialekt keele variant, mis erineb grammatiliselt, fonoloogiliselt ja leksikaalselt teistest variantidest ning on seotud geograafilise koha ja/või kindla sotsiaalse klassi või staatusgrupiga (Trudgill 1992: 2324). Dialekti kandja on rühm, mis tegutseb ühiskonnas regulaarselt kui funktsionaalne tervik (füüsilise paiknemise, abielusuhete, töösuhete vms alusel). Selline rühm kaldub välja arendama oma keelesüsteemi ja keelekasutuse markerite süsteemi, mis teda teistest gruppidest eristab (Ferguson 1994: 19)
võimalikkusele eesti keeles. See väide pole tajukatsetes ega ka akustiliselt kinnitust leidnud. Probleem: ainuüksi esimese silbi kohta infot omades tehakse vahe vaid lühikese ja pika kestusastme vahel, kuid mitte kolmese välte vahel. Taktivälteteooria - Peamisteks esindajateks: Arvo Eek ja Einar Meister ning Ilse Lehiste. Välde on takti tugevast ja nõrgast osast moodustuv fonoloogiliselt oluline prosoodiline nähtus. Välted on leksikaalselt distinktiivsed. Välteeristus toimub kõnetakti ulatuses: rõhulise silbi tuuma, lõpu ja järgmise rõhuta silbi tuuma jooksul hüpotees kuulaja võrdleb väldete identifitseerimisel järjestikuste häälikute kestusi takti kahe silbi jooksul; sõnaalguline konsonant ei kanna vältevastandust, küll võib aga selle kestuse järgi otsustada kõnetempo üle; kestuse mõõtmised on näidanud, et välteid iseloomustab rõhulise ja rõhuta silbi teat. kestussuhe.
Alus · Suhtlus toimib · Keel on suhtlusvahend Nt · Kõnekeel · Släng · Teadliku korralduse eelne aeg +/- · Tulemuse saab kohe · Mõistmisraskused? · Ühiskonna killustumine? · Korra häving 11 19. Murrete uurimine: põhimõisted ja uurimissuunad. Dialekt keelevariant, mis erineb grammatiliselt, fonoloogiliselt ja leksikaalselt teistest variantidest, olles seotud geograafilise koha ja /või teatud sotsiaalse rühmaga. Kohamurde sünonüüm. Kirjakeeleta pisikeeled. Keel ei ole lingvistiline mõiste, mingit keelt peetakse keeleks poliitiliste, geograafiliste, ajalooliste, sotisoloogiliste ja kultuuriliste põhjuste tõttu. Geograafiline murdeala ahel, kus üleminekud toimuvad järk-järgult, mitte järsult. Küladevahelised erinevused. Mingi
nimekorralduse spetsialist on Peeter Päll. ,,Nimekorralduse analüüs" 2002. Keeleõppekorraldus-see hõlmab nii emakeele kui võõrkeele õpet. Selle probleeme uuritakse seoses keelekontaktidega ja mitte-eestlastele eesti keele õpetamisega. Martin Ehala. Silvi Vare ,,Eesti keel vene koolis" 2004. 19. Keelekorralduse probleemid, strateegiad, meetodid. 20. Murrete uurimine: põhimõisted ja uurimissuunad. Dialekt- keelevariant, mis erineb grammatiliselt, fonoloogiliselt ja leksikaalselt teistest variantidest, olles seotud geograafilise koha ja/või sotsiaalse rühmaga. Mida suurem geograafiline kaugus, seda suuremad on erinevused. Dialektid jagunevad sotsiodialekt ja regionaalne dialekt e kohamurre. Murrete uurimisel on põhimeetodiks fonoloogiline ja morfoloogiline analüüs. Materjali kogumisel kasutatakse murdepäevikuid, salvestisi, lindistusi, küsimustikke. Materjali säilitatakse murdesõnastikes, murdekorpustes.
SV puhul kehtib õige ja vale, NSV puhul seda kehtestada ei saa. · Mõlemad omavad sõnavara ja grammatikat, mis võib osalt kattuda · SV erineb muudest variantidest selle poolest, et ta on normitud, st välja on valitud teatud keelendid, mis on kuulutatud normingulisteks. Teised variandid/dialektid norminguid ei oma. Teine: Dialektid ehk murded kohamurded ja sotsiolektid (nt släng). · Dialekt on keele variant, mis erineb grammatiliselt, fonoloogiliselt ja leksikaalselt teistest sama keele variantidest · Dialekt on seotud geograafilise koha ja/või kindla sotsiaalse klassi või staatusgrupiga (Trudgill 1992). · Kohamurre = regional (local, territorial, geographical) dialect, regiolect, topolect · Sotsiaalmurre = sociolect, social (class) dialect Kohamurre on samas maakohas elavate inimeste ühine allkeel. Selle kujunemise mõjurid on: · lähestikku elavad inimesed suhtlevad üksteisega enam kui kaugemal elavad
Kategoorial on kolm liiget: 1. positiiv e algvõrre – suur 2. komparatiiv e keskvõrre – suurem 3. superlatiiv e ülivõrre – kõige suurem e suurim. Positiiv ei anna informatsiooni kirjeldatava objekti või tegevuse omaduse kvantitatiivse suhte kohta võrreldes teiste objektide või tegevuste sama omadusega. Mõnes keeles on grammatiliselt olemas ka ekvatiiv e võrdsusaste, eesti keeles väljendatakse seda leksikaalselt, nt Ta on niisama pikk kui ema. Ta on emapikkune. Tema ja ema on ühepikkused. Algvõrre e positiiv on tunnuseta, nt valge, hele, küps. Keskvõrre väljendab seda, et kirjeldatavat objekti või tegevust iseloomustab vastav omadus suuremal määral kui üht või mitut teist võrreldavat objekti või tegevust. Tunnuseks on -m/ -ma, mis liitub genitiivi tüvele. Komparatiivne konstruktsioon moodustub komparatiivi vormis
sõnavara edendamine, kujundirikas stiil ning tolleaegse elu reaalne kujutamine. Kirjanik ei kavatsenudki kasutada ainult ühe kihelkonna (Keila) murrakut. Romaani rikkaliku sõnavara on ta ammutanud oma vanemate värvikast keelest ja Wiedemanni sõnaraamatust, mille ta laskis endale Kopenhaagenisse saata. Ta on võtnud tarvitusele ka hulga murdesõnu (näiteks hollender, kahk, vahk ja paljud teised), mis muudavad teose leksikaalselt väga varjundirikkaks. Eriti rohkesti leidub romaanis haruldsi omadussõnu ( näiteks hunnitu, mootsik, krannim jpt). Ka leidub romaanis rohkesti murdelisi pöördsõnu (nt hälbima, kelmama, lailama jt). Tegelaste keelt ilmestavad ka rahvapärased laen- ja võõrsõnad, nagu atsissina, korudnik, tengelpung jpt. Eespool toodud haruldasi sõnu, mis pärinevad Wiedemanni sõnaraamatust või on autor enda loodud rahvakeele alusel, on romaanis
kolmnurgamudel (Muysken) – 3 terminit: sisestamine, vaheldumine ja ühildumine. 1) Sisestamine = üksikute sõnade sisestamine vestluse põhikeelde (tingimus on põhikeele struktuuri järgimine, protsess sarnaneb laenamisega). 2) Vaheldumine = A ja B keele vaheldumine vestluses, st üks keel asendub teisega. 3) Ühildumine = A ja B keele sõnade sisestamine lausesse, kui kontaktis olevatel keeltel on sarnane grammatiline struktuur, mida võib leksikaalselt täita mõlema keele elementidega. transferents (Clyne) kontiinummudel (Lauttamus) 51. KAKSKEELSE KÕNE ISELOOMULIKKE JOONI koodivahetus ja vaheldumine 15 Mitmekeelses ühiskonnas pole keelevalik juhuslik. Mitmekeelsetes rühmades või keelekogukondades valitseb suhtlussituatsioonide ja keelevalikute vahel stabiilne suhe. Keele valik ja tegevus on teineteisega seotud. teiste kontaktkeelte mõjud, nt toorlaenud, internatsionalismid, tsitaatsõnad, aktsent
b)antonüümid hea ja halb. Sünonüümid on kujult üksteisest erinevad, kuid tähenduse poolest sarnased või lähedased samast sõnaliigist sõnad. Nt ämber ja pang; paralleelne ja rööpne; julge, kartmatu, südi, söakas, vapper ja vahva. See määratlus ja need näited käivad leksikaalsete sünonüümide kohta. Peale selle on veel grammatilised sünonüümid, s.o leksikaalselt samasisulised, aga grammatiliselt vormistuselt erinevad keelendid. Nt kibedamaitselised, kibeda maitsega ja maitselt ~ maitse poolest kibedad; nahataoline ja nahkjas. Antonüümid ehk vastandsõnad on ühe semantilise tunnusjoone poolest vastandlikud sõnad, kusjuures nende muu tähendussisu langeb kokku. Nt mees ja naine väljendavad mõiste `inimene, homo sapiens' soo tunnuse poolest vastandlikke alammõisteid. Veel näiteid: abielus
Nimepaneku kinnistajaks on järgnev keelekasutus. Teooria põhimoraal on, et osutus on määratus inimese sotsiaalse vastasmõju poolt. Püütud on nimeteooria teemasid jätkata. R. Coates tegeleb nimeteooriaga, temal on pärisnimelisuse pragmaatiline teooria. Räägib osutamisest mitte tähistamisest. Eristab nimede mõtet ja tähendust. Nimesid tõlgitakse, see õõnestab tähenduse teooriat. Nimede tõlkimine on erand, olgugi, et nimi võib olla leksikaalselt läbipaistev. Tõlgime sisu järgi. Langendocki idee, et eristada sõnastikuüksusi ja nimesid kui grammatilist funktsiooni. Lauses nimi talitab nimena, teises tekstis on tegu üldnimega. Ükski ei anna vastust, mille poolest nimi erineb muudest sõnadest. Nimede olemuse mõistmises oleme sama kaugel kui vanadkreeklased. Parimal juhul võimalik rääkida kahest poolusest, mille vahel toimub pidev liikumine (R. Sramek) Nime tunnus võrreldes mittenimega. Nimed ja numbrid
täiskasvanueas muutuda. Stabiilsuse põhjuseks on keskkond, geenid, inimese ja keskkonna vastasmõju. Muutuste põhjusteks on käitumise sarrustamine, enesejälgimine, vaatlusõppimine, verbaalne kommunikatsioon. Leksikaalsuse kohta küsimus. Vastus peaks olema midagi sellist: Iga olulise isikuomaduse kohta on olemas sõna/sõnad (Olulisemate omaduste jaoks on keeltes rohkem sünonüüme) Millist isiksuseomadust suurest viisikust on kõige raskem olnud leksikaalselt... ma ei tea kas seletada vms.. ? Meelekindlus Väärtuste küsimus - def. Milton Rokeachilt - väärtused on inimeste arusaam sellest, mille poole püüeldakse ja mida tahetakse oma elus. Inimeste väärtussüsteem jaguneb terminaaliks ja instrumentaaliks. Intrumentaalsed väärtused on abistavad, nad võimaldavad valida sobiva viisi jõudmaks lõppväärtusteni ehk terminaali ehk soovitavasse seisundisse.
põhjaeesti keelt loetakse eesti keele murreteks. Probleemiks on see, mille poolest keel ja murre erinevad. Keele saatuseks on tihti ainult normikeel, mida peetakse tõeliseks keeleks. Keele ja kohamurde erinevus ei ole seega üldjuhul seotud mitte keeleliste erinevustega, vaid ajalooliste, sotsiaalsete, kultuuriliste ja poliitiliste piiridega. Dialekt- tähistab keele varianti, mis erineb grammatiliselt, fonoloogiliselt ja leksikaalselt teistest variantidest ning on seotud geograafilise koha ja/või kindla sotsiaalse grupiga. Enamasti on nii, et peame üht dialekti ,,õigeks". Keeled maailmas- kõige rohkem erinevaid keeli esineb Aafrika keskosas ja Kaukaasia piirkonnas ka väga palju erinevaid keeli. Aasias on lingua frankaks vene keel. Lingua franca- rahvastevaheline keel, mida kasutavad omavahel rahvad, kes ei räägi tavalises elus üht ja sama keelt
annaabi.ee 
