Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Laul Põhjamaast". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
põhjamaa, sünnimaa, jäta, tali, kange, iidsete, vaiksed, hellad, lumel, hinges, kannan, laintemeenutagu seda: Maa igavaid laule küll kuulis ta seal, piprast kui ka suhkrust Kuid tröösti ei leidnud neist eal. tehti aasta süda! Anna Haava “Me oleme Villu Tamme “Kuniks elul on antud Põhjamaa lapsed” veel olla” Meid saatnud vaikustehelin Kuniks on sinu sõnades tera Ja tähtesäravad ööd. Kuniks on sinu mõtetes tuum Kuukumased, lumitand metsad Seniks olla võid siin sinu päralt Ja vaiksed kaugeleteed: On päike ja maailmaruum Me oleme põhjamaa lapsed, Kuniks minevik varjata suudab Kaks – meie mõlemad. Mida tulevik endaga toob Jääb lumekargelt põue Seniks inimkond elab ja loodab Meil südame sügavam õnn - Ja ilusaid unelmaid loob Ja südame sügavam valu, Kuniks päike veel valgustab päeva Nad ainult aimata on… Kuniks öös kumab kollane kuu
Oma seitsmendal ja kaheksandal elukümnendil avaldas ta luuletuskogud ,,Siiski on elu ilus " (1930), ,,Laulan oma eesti laulu" (1935) ja koostas mahuka memuaaride käsikirja ,,Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest". Pühitsedes 1954. aastal oma 90ndat sünnipäeva, lisas poetess juubeliks ilmunud ,,Luuletustesse." Uue tsükli kahe viimase aastakümne värssidest, mis sisaldab ka nõukogudeaegset loomingut. Tema viimne trükitud luuletus kannab pealkirja ,,Veelgi hinges nagu laulu ". Juubilarile anti Eesti NSV rahvakirjaniku nimetus ja 1957. aastal orden ,,Austuse märk". Anna Haava suri 13 märtsil 1957 ja maeti kümnete tuhandete saatjate osavõtul Tartu Raadi kalmistule. Anna Haava värsiloomingus, mis läbib peaaegu seitse aastakümmet, võime eraldada põhiliselt kahte järku. Nende piir langeb ühte sajandi künnisega. Sinna poole jääb noore poetessi laulukevade ,,Luuletuste" kolme vihuga (1888-1897); uut ajajärku alustab pärast autori eludraamast
Jääme parem koju! Kodus kapis kanaroog, memmel magus munaroog. Karu-taat maiustamas Mäe taga avar aru, aru taga tume mets. Metsas elab vana karu, kõnnib vaikselt tätsa-täts. Talvel karu magab aga vaikses urkas lume all, suvel luusib mõminaga mesitaru lähedal. Mesi maitseb, mesi magus seda vana karu teab. Tonksti! vastu taru tagus täna maiustama peab. Sellessamas aias aga, sääl, kus väike pardihütt, luuras puhmastiku taga vana Toomas, kange kütt. Toomas nägi karu-saksa, tõstis püssi, andis tuld. Karu põgenes mis jaksas, nii et tuiskas aiamuld. Karu lamab kaugel salus suure laia kuuse all. Oi, kuis tagakäpal valus -- sääl ju haavlilaeng on tal. Sipelgapesa Kas sa käisid suvel vaikses männikus? Kas sääl nägid mitmekordset maja, milles keerulisi käike üle saja, tuhat tuba peidab sisemus? Nägid, kuis sääl elu kees ja kihas? Kuidas hommikuti uksed löödi lahti? Algas töö, ei keegi saanud mahti,
Isamaa, usk, rahvas Lydia Koidula So isamaa, so usk, so rahvas - kas tunned kuskil kallimat? Kas tead sõna, mis veel tungi' võib südamesse kangemalt? So isamaa, so usk, so rahvas! See sinu ülem varandus ei ööd sul, pääva meelest mingu, ei õnnes ega õnnetus! So isamaa, so usk, so rahvas! kui iial aeg on, tuleta neid sõnu meele - nüüd ta tulnud! Nüüd astu ette hoidmata! Nüüd ära väsi ülespoole sa ülenda' kätt, südant, meelt! Nüüd ära jäta trooni ette sa kanda kanget palve keelt! Üks laul kullamaalt Friedrich Reinhold Kreutzwald Oh Eestimaa, kus leiba ja vett. Kui lindusid näen lendavat, siis soovin tiibu ka, mis mind siit koju kannaksid, ja tõttaks minema; ja igapäev pean mõtlema: mind tühi vale pett'! Ja ikka uuest kaebama: Oh Eestimaa! Oh Eestimaa, kus leiba ja vett. Küll olen targaks saanud, mind häda õpetand; küll olen haletanud, ei nuttu lõpetand! Siin laialisel lagedal ei paku tuttav kätt,
Nii hing, oh hing, sa raskel a'al - kuis õhkad sa isamaa poole; kas kodu sa, kas võõral maal - kuis ihkad sa isamaa poole! kuis ihkad sa isamaa poole! REFERAADI KIRJUTAMISEKS Mu isamaa on minu arm .Laulu on tehtud ümber luuletusest. Algne luuletus: Mo isamaa on minu arm! Mo isamaa on minu arm, kel südant annud ma, sull' laulan ma, mo ülem õnn, mo õitsev Eestimaa! So valu südames mul keeb, so õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb, mo isamaa! Mo isamaa on minu arm, ei teda jäta ma, ja peaks sada surma ma seepärast surema! Kas laimab võera kadedus, sa siiski elad südames, mo isamaa! Mo isamaa on minu arm ja tahan puhkada, so rüppe heidan unele,mo püha Eestimaa! So linnud und mull' laulavad, mo põrmust lilled õitsetad, mo isamaa! 14 Mu isamaa on minu arm sõnad Mu isamaa on minu arm, kell' südant annud ma, :,: sull' laulan ma, mu ülem õnn, mu õitsev Eestimaa. :,: Su valu südames mul keeb,
Oh ei jõua iial öelda ma, kuis täidad südame! Sinu rüppe tahan heita ma kord viimse unele. Ema kombel kinni kata lapse tuksvat rinda sa. Eesti muld ja Eesti süda kes neid jõuaks lahuta. Elu armastan sind Georg Ots Elu armastan sind, sulle kuulub mu kiindumus ammu. Elu armastan sind, ikka uuesti sinusse armun! Tuhat tuld süütas linn töölt ma väsinult koju nüüd suundun. Elu armastan sind Ning ma soovin, et kaunimaks muutud. Palju mull antud head: õitsev sünnimaa, merede hingus... Ning ma ammugi tean, mis on väärt siira sõpruse kindlus. 3 Hea, et tunda ma saan, kuidas päevade keeris mind haarab! Elu armastan ma - süda lööb talle innukalt kaasa. Kuulad ööbiku häält, suudled lemmikut tähtede valgel. Annab arm sulle käe ning täis õnne sul uus elu algab. Oma lastega koos jälle vallatled nii nagu enne. Oled kaua veel noor, tunned lastegi lastest kord õnne. Aastad lendavad reas,
Luulekava Isamaateemalistest luuletustest Eestimuld ja eesti süda Lydia Koidula Süda, kuis sa ruttu tõused kuumalt rinnus tuksuma, kui su nime suhu võtan, püha Eesti isamaa! Head olen näind ja paha, mõnda jõudsin kaota´, mõnda elus jätta maha - sind ei iial unusta´! Sinu rinnul olen hingand, kui ma vaevalt astusin, sinu õhku olen joonud, kui ma rõõmust hõiskasin, minu pisaraid sa näinud, minu muret kuulnud sa, - Eestimaa, mu tööd, mu laulu, sull´ neid tulin rääkima! Oh ei jõua iial õelda ma, kuis täidad südame! Sinu põue tahan heita ma kord viimse unele. Ema kombel kinni kata lapse tuksvat rinda sa: e e s t
–usku ning tulevikulootust, looduslüürika kaudu on tunnetada inimese ja looduse ühtsust ning oluliste eluväärtuste püsimist. „Jäälilled“ (1988) süvendab eelmiste kogude eetilist tunnetust, isamaaluule omandab üha selgemaid ja ühemõttelisemaid metafoore, Traat ennustab kurjuse impeeriumi hävimist. „Ajalaulud“ (1990) on tervenisti isamaaluule, selgelt on tunda kriitikat valitseva korra ja vägivalla suhtes, ta nõuab oma poeemides vastust sünnimaa ja rahva saatusele. Katkend luuletusest „Kõik kokku on kuritegu“: „Inimene sureb rahva eest, rahvas hävitatakse mitte millegi eest, nägemata tõotatud maad. Kõik kokku on kuritegu. Ja teie ei suutnud ega suuda meid panna seda sõpruseks kiitma.“
"Mis on?" küsis Puhh. "Ei midagi" vastas Notsu ja võttis Puhhil käpast kinni! "Lihtsalt tahtsin teada, et kas sa tõesti olemas oled!"... Vahest ma mõtlen, et kuidas küll oskad olla nii tore, ilus ning hea, kaunistada päevi oskad, muuta tuju ning hetked kõik heaks. Öeldakse, et inimesed tulevad ja lähevad. On inimesi, kes tulevad ja kunagi ei lähe. Nad on sooja hommiku sarnased. Sina oled üks nendest! Suudeldes su kuumi huuli, kui mere tuuli, südames soojust ja hellust hinges kallistus on see mida vajab su hing midagi tõelist ilusat ja head ,sulle ma tuua vaid sooviks, sinuga koos olla ma ainult tahaks ja prooviks! kallis oled mulle sa ,kui sa seda veel ei tea, armastan sind meeletult ja salaja Soovitan sul olla keegi, sest kui sa midagi ei teegi, on hea siiski seegi, et ikka oled keegi. ...aga kui sa oled ei keegi ja sa midagi teedki, on see sama hea kui seegi, kui sa midagi ei teegi. Raske On Sõbral ,Keda Korra On Hüljatud,
Kunagi ära ole oma valuga üksi, sest kui kellegile räägid, on valutum. Vahel naeratad ka siis, kui süda tegelikult nutab. Kui sa pole kunagi kurb, siis sa pead end muutma, sest inimene, kes pole kunagi kurb, sel pole ka süda. See võltsnaeratus varjab pisaraid, mis mu südames jõgedena voolavad. Kurbuse varjamiseks on mul rõõmus suu ja silmad, mis säravad kas naerust, pisaratest või alkoholist. Nuta, kui on valus, ära häbene seda, las pisarad viivad kurbuse minema. Igas hinges on mõni haud, kuhu vargsi viiakse lilli ja kus nutetakse kõige kibedamaid pisaraid. Nutmiseta pisarad on kõige valusamad. Tihti üritan peita oma pisaraid naeratuse taha, kuid mu silmad reedavad mind. Ma nutan iga päev lootes, et kunagi saavad pisarad otsa. Iga inimene on mõnikord kurb . Sellistel päevadel läheb kõik viltu , isegi asjade alustamine ei tule välja . Iga hetk võid lootusetult nutma hakata, isegi teadmata, miks... Kui Sa oleksid pisar ei nutaks ma enam kunagi
kaob mõte nagu hilinenud regi. Kõik ilu, mis sa jõid, ei hävine, ta magusust jääb küllalt janussegi. Et sinu tee on meeletuse tee ja sinu laul ei kuulu kellelegi sa oled võlgu ainult sellele, kes rõõmu tõi ja kannatuse tegi. Su tundeid mingi tuul ei puhu ära, on piiritu su riik ja rajatu su piin kui mäestik, kus ükski jalg ei astu. Just siis, kui kõige heledamalt särad, tuhm kaduvik su saagiks valib siin ja surub näoga igilume vastu. 6. Kui lahkud, jäta küünal põlema. Võib-olla veel kord naased majja sesse, kui öö on pime, uinunud on maa ja vaikus väriseb su sammudesse, ja nõnda õudselt õõnsaks jäänud sa kui pühakoda, kus ei peeta messe, ning iga uue rajakäänuga uut vaeva immitseb su südamesse. Kui kaua kõrbes kõndind omaette näed karavane, palme, minarette, tead, et su meeli võrgutab miraazh. Kuid tõelusena haarad endapette ja ruttu neelad õnne mõrkja sette ja hetkeks sulle kuulubki oaas.
ma õrnast isast... Aga sinu plaan taas Wittenbergi minna õppima - see risti vastu käib me soovile. Me palume, me vannutame: jää me silmarõõmuks siia, ainus õis õukonnas, armas vennapoeg ja poeg. KUNINGANNA: Kurt ära ole ema palvetele, jää koju, Hamlet, jäta Wittenberg. HAMLET: Ma püüan olla teile kuulekas. KUNINGAS: Noh, see on alles armas kuulda! Tunne end Taanis nagu omas kodus! Nii, nüüd võime minna, naine. Südame teeb soojaks nõnda lahke nõustumine. Me seda tähistada tahame. Ja iga kord, kui joome terviseks, las kõlab kogupauk. Kuid lähme nüüd.
6."Anna Snegina" Tallin "Eesti raamat" 1987 7. XX sajandi vene kirjandus Luule lk:133-15 8. Väike maailmakirjanduse leksikon lk:101 Kes ma olen? Ainult unistaja. Öödes kulub silmist sinileek. Siin ma veetsin lühikese aja. Teiste hulgas käisin tüki teed. Suudlen sind, sest harjumuse ikke teisi suudeldes ma kaela sain. Armusõnu süttib nagu tikke. Kahju küll, et need on sõnad vaid. Minu "armas", "lemmik", "igavesti", aga tühjus võtab hinges maad. Kui sa heidad kirgedega mesti, vaevalt, et siis tõde kätte saad. Kirg ja kiivus hukutavad vere, põletavad hinge segaseks. Oled, minu inimkasekene, loodud, et maailm sind imetleks. Kui ma paljusid pean armastama, ilma, et mind keegi rahuldaks, siis ka sul on õigus teha sama, ja see mind ei muuda pahuraks. Kes ma olen? Ainult unistaja. Öödes kulub silmist sinileek. Hetkeks oli mul sind väga vaja, et siis teistega sa jätkaks teed. (1925) Sergei Jessenin
kui usk ja arm sust langevad siis emasüda ilmsiks läeb! Siis veel üks paik sul üle jääb, kus nutta julged igal aal: truu, kindla emarinna naal! Mõnd kallist südant kaotasin, mis järel nuttes leinasin, aeg andis teist mul tagasi: ei emasüdant iialgi! ,,Mu isamaa on minu arm" Mu isamaa on minu arm, kel südant annud ma sul laulan ma, mu ülem õnn, mu õitsev Eestimaa! Su valu südames mul keeb, su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb, mu isamaa! Mu isamaa on minu arm, ei teda jäta ma, ja peaks sada surma ma seepärast surema! Kas laimab võõra kadedus, sa siiski elad elad südames, mu isamaa! Mu isamaa on minu arm, ja tahan puhata, su rüppe heidan unele, mu püha Eestimaa! Su linnud und mul laulavad, mu põrmust lilled õitsetad, mu isamaa!
ja sina annad neile oma jäädavuse lootuseks; miljonid vaimud lendavad, uurides igavikkude ruumi, mõõtmatuse saladuste poole, ja sina, päike, jätad neile oma tõe valguseks. Sinu vaimus on maailmade vara, sinu valguses Jumala kodu, kuldne päike. 11 Püha öö, Vaikne öö Ernest Enno Tasa kellakõla sõuab Õhtu tiivul kaugele, Armas helin hinges paisub, Ärkab üles lennule: Püha öö, vaikne öö! Keset tuba iluehtes Sätendamas kuusepuu, Kõrval seisab lapsukene, Rõõmul laulab väike suu: üha öö, vaikne öö! Kiireke siin hilju sündis Süütu lapse südames Tasa üle taeva sõudsid Rahuinglis hõisates: Püha öö, vaikne öö! Rõõmus, mures elurada Sammub ilmas inime, Sammub, kuni inglid vastu Jõuavad tal' lauluga: Rahu öö, vaikne öö... Tasa kellahelin sõuab Õhtu tiivul kaugele,
teed? Selge. Laurale ka teed. ROLAND: Kodus näed. Väga ilusad. OSVALD: Teeme siis kõigile teed – on üks Väikese kiviga. löterdamine. (Hakkab toimetama.) Aga mul LAURA: Issand, ma ei suuda enam. on ainult kaks tassi. (Kallistab Rolandit.) ROLAND: Me joome Lauraga ühest. OSVALD: Äkki sa, Laura, kallad nüüd teed? OSVALD: Ahaa, on kolmas ka, see on küll LAURA: Jah, muidugi. Kellele kange, kole, võtan selle endale. Külalistele antakse kellele lahja? ikka paremad asjad. Tee peab väheke ROLAND: Kange. tõmbama. Istume siis laua taha. (Kõik OSVALD: Kange. istuvad laua taha. Paus.) Kuidas siis on? LAURA: Mhmh. Kuidas elu läheb? ROLAND: Noh, teeme väikese terava kah. ROLAND: Elul ei ole viga midagi. Kes (Võtab mantlitaskust lapiku konjakipudeli.)
ROLAND: Millest te seda järeldate? OSVALD: Sõrmuseid pole sõrmes. ROLAND: Ütleme nii, et sõrmused on juba ostetud. LAURA: On see võimalik! ROLAND: Ostsin ära jah. LAURA: Mis sa räägid! Millised sa ostsid? ROLAND: Küll sa kodus näed. LAURA: Appikene! Räägi millised nad on? ROLAND: Kodus näed. Väga ilusad. Väikese kiviga. LAURA: Issand, ma ei suuda enam. (Kallistab Rolandit.) OSVALD: Äkki sa, Laura, kallad nüüd teed. LAURA: Jah, muidugi. Kellele kange, kellele lahja? ROLAND: Kange. OSVALD: Kange. 13 14 LAURA: Mhmh. ROLAND: Noh, teeme väikese terava kah. (Võtab mantli taskust lapiku konjakipudeli.) OSVALD: (Laurale.) Vaata, seal on mõned pitsid. ROLAND: Te olete kenasti sina peal juba. (Ulatab Osvaldile käe.) Roland. OSVALD: Osvald. Pool pudelit on juba läinud! LAURA: Võitlesime vähe külmaga. Milline see kole tass on, kõik on ilusad. Ma
.. 4. Karl August Hermann · ,,Isamaa mälestus" meeskoor, Isamaa ilu hoieldes... · ,,Oh laula ja hõiska" rõõmus, Oh laula ja hõiska... · Lauleldus ,,Kungla rahvas" ooperilaadne, suursugune 5. Johannes Kappel · ,,Ööbik" Koidula tekst, väga selge mitmehäälsus, kordamine: Ööbik, ööbik... 6. Miina Härma · Laulumäng ,,Murueide tütar" · ,,Veel kaitse kange Kalev oma lapsi" aeglane, veniv, Veel kaitse kange... · ,,Meeste laul" - meestekoor, Nii tugevad kui kaljud... · ,,Kui sa tuled, too mull' lilli" soololaul, kõrge, klaverisaade · ,,Tuljak" orkester, rütmiline, Terve vald oli kokku aetud... 7. Konstantin Türnpu · ,,Talvine õhtu" segakoor, kurvameelne, Üle hämara... · ,,Meil aiaäärne tänaval meestekoor (fugato), samad sõnad alguses 8. Aleksander Läte
õigus. KIOKO Õigus? Mida sa räägid? IKE Luba mul sisse tulla. Palun. 6 Kioko. Mul ei ole midagi muud järel. Mul ei ole midagi muud. Kioko laseb Ike sisse. Ike mälestus ruumist kohtub olevikuga. IKE Siin lõhnab hästi. KIOKO Jäta, Ike. Mida sa teed? IKE Ma tahtsin sind näha. KIOKO Sa oled mind näinud. IKE Igatsus. KIOKO Mida sa tahad? IKE Kas ma võin siia jääda vähekeseks? Puhata. Kioko puhkeb naerma. KIOKO Sa oled kõige hullem. IKE Naera
Samal ajal kardinad. V vaatus Kardinad avanevad. Tagaplaanil park pingiga, millel istub Adeele ja loeb raamatut, ükskõikne ilme peas. Ta ei pane tähelegi, kui Esme selja tagant ta juurde lonkab. Esme: See ei aita, kas tead! Adeele ignoreerib ta sõnavõttu. Esme: Armastus valib kummalisi radu...nende eest pole mõtet raamatutesse pageda varem või hiljem ta alistab su! Adeele ei pööra peadki, mille peale vihastab. Esme: Lõpeta! Kuuled?! Jäta varjud! Ta haarab Adeele käest ja rebib raamatu ära. Adeele laseb sel kõigel külma rahuga sündida. Ära jäta asja nii! Ära jookse enam! Ära riku oma õnne, nagu mina seda tegin mingi räpase rahahunniku nimel! Adeele vaatab Esmele silma Esma: Jah...ka mina olen noor olnud...ja rikas, uhke mõisapreili! Nagu sinagi...Tee ruumi! Adeele liigub pingil, jättes Esmele ruumi. Esme: Sa võid ju arvata, et ma olen mingi torisev vana nõid, kuid tegelikult sain alles eelmine aasta 53..
hingetõmbe , et sulle öelda : Ma Armastan Sind ! Do you know how hard it is to say , Oh , no we're just friends , when I really just want to scream , I Love You . (L) Raske on elada inimesega keda Sa ei armasta , veel raskem on aga selleta keda armastad . ma armastan sind nagu pasta hambaharja, nagu soojust tekk ja nagu rong rööpaid. Üks päev päike ütles mulle, kui su armastus on iga päev nii kaugel ja sul on nii palju probleeme, mis sind nutma ajavad, miks sa teda maha ei jäta? Ma vaatasin päikesele otsa ja küsisin, kas sa jätaksid oma taeva? Väiksena mängisin tikkudega, sain vastu sõrmi, kuna see pidi valus olema, nüüd aga mängisin armastusega, isegi kui keegi ei keelanud oli see siiski valus. Armastus võidab kõik. Ainult see, et keegi ei armasta sind nii, nagu sa tahaksid, ei tähenda, et ta ei armasta sind kogu hingest. Tervele maalimale võid sa olla mitte keegi, aga kellelegi võid sa olla terve maailm. I love you like a fat kid loves cake.
ANN Ühel vastuvõtul. FELIX Ja kellega? ANN Kareeniga. FELIX Jälle. ANN Kutse oli ju kahele. FELIX Ja edasi... ANN Nautisime kõike, mis pakuti. Felix tuleb köögist tagasi. Näeb pesus naist diivanil. FELIX Või et nautisite? Feliks paneb tassi käest, hüppab diivanile ja hakkab naist kirglikult suudlema, endal samal ajal riideid seljast ära kiskudes. ANN Felix, mida sa teed? Jäta järele... Mul tõesti ei ole tuju... Kuuled või? Felix, mul on kuum kohvi käes. Palun jäta järele. Felix, ma ei taha praegu sinuga seksida. Jäta... Palun jäta... Felix, ma ei taha. Lõpeta! 4 Kohvitass langeb Felixile kaela. FELIX Aiii.... Kurat, mida sa teed? ANN Anna andeks. FELIX Kurat, valus on. Ann tormab kapi juurde
Sind! Niisugust juttu ära mulle aja! Ell tahab sind kaabakat, kes käib kõrtsides kaklemas ja on vanglas kuude kaupa soola-leiba söönud! K: Jah tahab! P: Saan naerukrambid! K: Ei nutad vend! P: Saan naerukrambid! P: Ei, vajud südamevalust ninali! P: Saan naerukrambid! K: Noh siis tea, Ell on juba pool aastat minu naine. Nüüd ma võtan ta avalikult sinult üle. P: Häbematu lurjus! Valetad, noakangelane! Ütled, et kaks on selle libujahi poolt... Aga kaks on ka vastu! K: Jäta tühi lora! P: Kasi siit välja! Kaarli läheb löntalönta uksest välja ja peagi saabub Ell. Tal on käes suitsupakk ja ajaleht, mille ta Pärtlile ulatab. E: Need on sulle, kallis. Ell võtab mehel kaela ümber kinni ja suudleb. P: Ell, mul on sulle midagi öelda. Asi ei ole just kõige parem, ära kohku! E: Mis? P: Minu kõige lähedasem inimene on surnud! E: Kes siis? P: Sina surid täna kell üheksa!... Pärtel suudels Elli, Ell rabas end ta käte vahelt lahti. Pärtel lausus:
Kas nii tasud sa mulle nüüd?" Kohkunud vaikuses jätkab Achilleus. ,,Pea meeles, Agamemnon, kui sa võtad minu käest Briseise, ei hakka ma enam võitlema. Lähen oma laevade ja sõduritega tagasi Kreekasse!" ,,Mine kui kardad! Võitleme ka ilma sinuta!" Hetkeks näib, et Achilleus ja Agamemnon on teineteisele turja kargamas, aga neid vaigistab kõige vanem ja targem Kreeka vanematest, Nestor. ,,Rahunege!" hüüab ta. ,,Kas te ei taipa, et teie tülist on kasu ainult troojalastele? Agamemnon, jäta Briseis. Achilleus, austa oma juhti!" Nördinult lahkub Achilleus koosolekult ja läheb oma laagrisse. Mõne aja pärast ilmub sinna kaks Agamemnoni saadikut Briseist ära viima. Achilleus ei hakka vastupanu osutama. ,,Patroklos," käsib ta oma kõige kallimat ja truumat sõpra, ,,vii tüdruk välja." Ta on otsustanud kuuletuda. Kaamel ilmel vaatab ta nuttes eemalduvale Briseisele järele. Mõne päeva pärast ilmub Chrysa sadamasse kreeklaste laev. Sellelt astub maha Ithaka
,,Sest ta pole näljane," ütles sõdur. ,,Sest ta on ema," ütles seersant." Victor Hugo · ,,Ta harjab mu juukseid, et need poleks sassis." Teri Cothran, 8-aastane · ,,Ema on inimene, kes nutab, kui Sa teed midagi paha, ja nutab veel rohkem, kui Sa teed midagi head." Robin Dibiase, 14-aastane · ,,Kui Sa oled haige, kes on siis alati Su juures ja silitab vaikselt Su juukseid! KES ootab alati, millal Sa koju tuled? KES ei jäta Sind kunagi hätta ? KES äratab Sind hommikul kauni naeratusega?" Vivienne Gilbert · ,,Ema on naisterahvas, kelle sahtlid on üleajamiseni täis joonistusi, kirju, katkiseid jänkusid ja medaleid. Ja keda on võimatu veenda kas või mõnest neist loobuma." Pam Brown · ,,Ema on see, kui sügavalt sisimas on armastus." Aldo A. Gomez, 7-aastane · ,,Emad on inimesed, kes poole ööni üleval istuvad, et vannilinast tehtud
mis ehk sugulane sul, sügav põhiheli põues määrab vahet sul ja mul. Oma tee on oma tegu, tegu, nii ehk teisti siht meel ja mõte alas, haamer, himu ääsi tulekiht. Mis nii elu pajast tuleb? Ikka puhastatud kuld! Oh sa süda, vaene süda, nii saab ilmas kullaks muld. Nõnda ilmas nii ja teisti kujunev saab inime, hing ja igaühe sisse oma imeline tee. Kojuigatsus Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad, tuul mängib lillelõhnaga mu ümber sala laulvad vaiksed leinad. Ja sääl, kus tee nii pikk ja tolmune viib sinimetsa poole kaugele, sääl kasekõne loob kui pilvi teele, et kanda kojukutset minu meele. Ja sala laulvad minu vaiksed leinad, et õitsvad kodus valged ristikheinad. Kevade õhtul Nagu magus unenägu tine hõise igal pool; üle aasa ujub tasa valge udu jahe vool. Metsa põues nagu kõne, punga puhkemise jutt; üle välja, üle põllu rõõm kui värin, õnne nutt. Eha kumab, päike magab, siiski kõik on ärkvel veel,
Kui ei tule, pole see kunagi sinu olnudki Halvim viis igatseda inimest, on olla temaga koos ja mõista, et ta ei saa kunagi sinu omaks, kuigi oled teinud kõik. A best friend is the one who can look at you with the biggest smile on your face and still know something is wrong. Tahaks olla su pisar sündida su silmas, elada su põsel ja surra su huultel On kaks asja, mida ei saa tagasi võtta - öeldud sõnu ja käestlastud võimalust Õige sõber ei jäta sind ka siis, kui sa teda väga palud Tõeline sõber on see, kes tuleb sinu juurde siis, kui kogu maailm on su maha jätnud Kui sa tahad näha vikerkaart, pead leppima vihmaga Igaüks näeb su välimust, aga ainult mõni üksik mõistab su olemust Vaikimisega võib end mõnikord rohkem päästa kui sõnadega Egoistiga on meeldiv vestelda: ta ei räägi teisi taga Kui ma Sind sallin, ei tähenda see, et Sa oled midagi erilist minu jaoks
* · Kui mind ükskord enam ei ole. Kui mind ükskord enam ei tule, ei näe sa mu nime ekraanil, ei kuule mu häält sulle vastamas, kui valid mu numbri ... Kui vaatad mu pilti ja see on tuhmunud ja silmad, mis seal vastu vaatavad, on kauged ja võõrad. Kui hüüad mu nime ja sellele ei reageeri keegi... Kui püüad meenutada möödunud tutvust, inimest kellele sa olid Nii tähtis, nii vajalik, niii kallis. Kui tunned hinges igatsust ja tühjust ise nüüd, siis tea, et mind siin enam pole. Olen läinud siit kaugele ära, kuhugi, kus pole enam seda valu, pole igatsust, sest sina ei tule sinna niipea järele, kuhugi, kus on palju minusuguseid, kes taga nutavad sinusuguseid... Olen läinud, olen läinud lihtsalt ära! · Ära enam kunagi ütle mulle seda, mida sa tegelikult päriselt ei mõtle! · You will never know how much I miss you. You wont see it in my face. You will never know
ei karda! TIINA. Ja-jaa, võib olla, et sa ogarast peast noort käru küll palju ei karda, kui - ta hästi noor on. Aga muidu, muu asja peale... MARGUS. No ütle siis sina, missuguse muu asja peale mul julgus puudub? Nüüd sa pead ütlema! {Tahab Tiinat tabada.) TIINA {ei lase ennast tabada). Sooh, või õige pean? Pea meeles, Margus, nii hea poiss kui sa ka oled, et mina mitte midagi ei "pea", kui ma ei taha! MARGUS. Ei, ei, nüüd sa pead! Mina ei jäta! TIINA. Margus, Margus, vaata ette! Hädasse jääd, kui sa mulle "pea" peale paned. MARGUS. Argpüksi nime mina enese peale ei jäta. TIINA. Argpüksiks ma ei ütelnud. MARGUS. Ükstakõik. Sina pead nüüd ütlema, milleks mul julgust ei ole. TIINA (tõsisemalt). Küllap ma siis ikka pean. MARGUS. Pead jah! Tee suu lahti! Ruttu! TIINA. Tõesti ikka? Ilma naljata või? MARGUS. Muidugi! Nüüd nalja enam ei ole! TIINA (tõsiselt). Siis muidugi! (Otsib nagu jutu hakatust.) Margus! MARGUS. Jah
ESIMENE OSA Zarathustra eeskõne 1 Kui Zarathustra oli kolmkümmend aastat vana, jättis ta oma kodumaa ja oma kodumaa järve ning läks mägedesse. Siin nautis ca oma vaimu ja üksindust ega väsinud sellest kümnel aastal. Viimaks aga muutus teiseks ta süda, - ja ühel hommikul ta tõusis koidukumal, astus päikese ette ja kõneles talle nõnda: ,,Sina suur taevakeha! Mis oleks su õnn, kui sul poleks neid, kellele paista! Kümme aastat sa oled tõusnud üles mu koopani: sul oleks küllalt saanud oma valgusest ja sest teest ilma minuta, mu kotkata ja mu maota. Kuid me ootasime sind igal hommikul, võtsime sinult su külluse j;i õnnistasime sind selle eest. Vaata! Ma olen küllastunud oma tarkusest, nagu mesilane, kes korjanud liiga palju mett, ma tarvitsen sirutuvaid käsi. Ma tahaksin annetada ja välja jagada, kuni kord jälle rõõmsaks MI; ivad targad ini
Õnneks laskis ta mööda ja kuul tabas väravat, sellelt kaarega tagasi põigates. ,,Isa..." Jarome oli jahmunud, et isa laskis hoolimata võimalikkusest, et hoopis poeg saab viga. Mõned teenijad püüdsid püssi ära võtta, kuid raevunud peremees viskas nad laiali ja rebis lahti suure põleva oksa, nii et ka ta enda käed veel kuumade sütega üle puistusid. ,,Ta on hullunud," hüüti igalt poolt ja veeretati kogu süü põrgulise kaela. ,,Käi siit, deemon! Jäta meid rahule võta endale see sigitis, võta kuld, kuid jäta meie hinged patust puhtaks." See oli Jerome kannatusse viimane piisk; ta käratas vastuseisjatele: ,,Kas teil tõesti enam aru peas pole? Nii vähe ma teile siis tähendangi? Ka oma lihasele isale olen vaid kalts, kellega võib teha kõike, mis vähegi pähe tuleb..." Ta oli sügavalt haavunud. ,,Et te kõik põleksite!" Elisa haare nõrgenes, kuid poiss surus end tugevalt tema vastu. ,,Hävita nad. Palun."
KES KOJU JÕUDIS, SELLEL VEDAS KES SAI SURMA – SELLEL MEDAL. PISARAD KAKS MU ÕLALE NEID LANGEB KAKS VEEL PÕSELE JA NAGU SILMIST PÕGENEVAID VANGE PIISAD KATMAS SINU NÄGU ISE IMESTADES : MILLEKS? ALGAB PISARATEVOOG. VASTAB SÜDA: ELUS SELLES VIIMAST KORDA OLEME ME KOOS…. MA EI NUTA, SEISAN KANGELT KANGELT HOIDMAS SIND MU KÄED EI SILMIST PISARAID MUL LANGE VEEREMAS SA NEID EI NÄE. VIIN SU KOJU, KRAE ON NIISKE PÄIKSEKIIRED TAEVAST ALLA SU PÕSEL KUIVATAVAD PIISKE KUID MU HINGES AINA KALLAB - KALLAB, VIHMA IGAVEST. TULI TULIGI VÕIB KARTA KÜLMA LEEGID KANGESTUDA JÄÄS SÄDEMED MIS PAISKUND ILMA 8 9 SÄDELUSEST ILMA JÄÄND TULI ANNAB KÕIK END SÜÜES SOOJUST, VALGUST KAASA TOOB VARJE PÕGENEMA LÜÜES ENDALE TA LÕPPU LOOB SEDA TEADES JÄTKAB SIISKI KUNI ÜKSKORD RAUGEB JAKS HÄÄBUB, JÄTTES ALLES MISKIT MIS MEID MUUDAB PAREMAKS. SINA SA OLED NÕNDA ISEMOODI
neist kadunud lehtedest, mis kõledad sügistormid on kiskunud südamest." ,,Ütle, kus sa siis nii kaua käinud oma kuldse kodupinnalta? Mis su süda otsima sealt läinud võõralt maalt ja võõralt linnalta? Kas ehk mõni läikivam sul leidus langes rüppe rändamise teest, mis sa sala oma põue peidus paigal hoiad meie silma eest? Nõnda isamaised hellad tuuled, päike, linnud, helde emapind, / ... / võtvad imestledes vastu mind." Isamaaline luule saab suure osakaalu Koidula luules pärast naise lahkumist Kroonlinna(1873). ,,Isamaa mul seisab põue peidus, / isamaa mu ülem varandus" on Koidula sõnad luulest ,,Jälle isamaal". Koidula kodumaaline luule on sügavamalt pühendunud Eestimaa ,,hoidmisele südame lähedal", samuti ka looduse veetluse esiletoomisele
annaabi.ee 
