Luulekava isamaateemalistest luuletustest (0)

Luulekava
Isamaateemalistest luuletustest
Eestimuld ja eesti süda
Lydia Koidula
Süda, kuis sa ruttu tõused
kuumalt rinnus tuksuma,
kui su nime suhu võtan,
püha Eesti isamaa!
Head olen näind ja paha,
mõnda jõudsin kaota´,
mõnda elus jätta maha -
sind ei iial unusta´!
Sinu rinnul olen hingand,
kui ma vaevalt astusin,
sinu õhku olen joonud,
kui ma rõõmust hõiskasin,
minu pisaraid sa näinud,
minu muret kuulnud sa, -
Eestimaa, mu tööd, mu laulu,
sull´ neid tulin rääkima!
Oh ei jõua iial õelda
ma, kuis täidad südame!
Sinu põue tahan heita
ma kord viimse unele.
Ema kombel kinni kata
lapse tuksvat rinda sa:
e e s t i m u l d j a e e s t i s ü d a-
kes neid jõuaks lahuta !
Isamaast ikka!
Lydia Koidula
,,Isamaada ikka jälle?
Kas sa muud ei mõista siis?
Kas sa muud ei tea laulda ?
Vanaks ammu läind see viis?´´
Muud ei, jah, tea ma laulda:
isamaa – uus igavest!
Keeb s e e s õ n a minu rinnas:
hüüab puust ja õilmetest.
Kodu
Lydia Koidula
Meil aiaäärne tänavas,
Kui armas oli see!
Kus kasteheinas põlvini
me lapsed jooksime.
Kus ehani ma mängisin
küll lille , rohuga,
kust vanataat käe kõrvas mind
tõi tuppa magama.
Küll üle aia tahtsin siis
ta kombel vaadata.
,,Laps, oota,´´ kostis ta, ,,see aeg
on kiir küll tulema!´´
Aeg tuli. Maa ja mere peal
silm mõnda seletas -
ei pool nii armas polnud seal
kui külatänavas!
Kandke koju mu tervised !
Carl Robert Jakobson -Linnutaja
Oh mu ilus isamaja,
oh mu kallis kodumaa,
ohkan teie õhku taga,
vaene võõrsil hingata.
Tevatuuled,
armuhuuled,
kndke koju – mu tervised!
Kallis kodu
Karl Eduard Sööt
Kus su kaunil kingurinnal
kasvab kasemetsake,
seal on minu kiigekohta,
seal mu kodu kullane .
Ei seal vaevata küll kaldu
viljasaaki salvesse,
ei seal tundmata küll ole
leinahääled minule .
Aga siiski, oh kui kallis,
oh kui kallis mulle ta!
Ta on minu õnnerada,
mulle armas otsata.
Iga kodu on jääv
Ellen Niit
Iga kodu on jääv,
on unumatu,
kui ta üldse
on olnud kodu –
üks habruke võrk,
taaspunumatu,
ummissõlmede
lõputu rodu.
Mõtteretk
sind võib kanda
su olemisse:
majatunagi oled majas.
Iga hetk
saad sa studa kotta sisse,
mis on alles
su südameajas.
Mida võõrale ütleb...
Lehte Hainsalu
MIDA VÕÕRALE ÜTLEB
see põllukivi
mida võõrale ütleb
see pedakarivi
mida võõrale ütleb
see kaardikepiotsatäis maad
mida võõrale ütleb
see kaardikepiotsatäis maad
kus talupoeglik mõtlemislaad.
Kodumaa
Ellen Niit
Kõrge kuusk mu läve ees
on mu kodumaa.
Juuripidi minu sees
on mu koduma.
Kase vari rohu peal
on mu kodumaa.
Salamärgid tohu peal
on mu kodumaa.
Pihlamarjad pihlapuus
on mu kodumaa.
Mõrkjas maitse neist mu suus
on mu kodumaa.
Põhjarannik
Kersti Merilaas
Rannik kui hüppel
rünnakuhoos,
manner ja meri
siin sülitsi koos.
Kivine kallas,
rind tuultele valla,
rahne ja rähka
siit virutab alla.
Vood aga vastasel
haarates jalust,
purenevad, järavad
kaldaalust.
Seiske! Siit edasi
kumbki ei saa:
võimas on meri,
veel võimsam on maa.
Isamaale
Juhan Liiv
Ma tean, liig selgesti tean,
mis oled sa, mu isamaa!
Seda tunda sain uneta öödel
ja kõigil mu vaevastel töödel –
võin julgesti ütelda:
Sa oled seesama elu,
mis sinult pärinud ma;
sa oled seesama elu,
sa oled seesama valu,
mis minult saad tagasi sa.
See valu, mis sinul, on püha,
on minule püha ka:
ma pärinud seda su käest
mu nõrkusest ja mu väest,
mu valude isamaa!
Ja sinu häda minu häda
ja sinu õnn minu õnn ka,
ja sinu vaesus ja rikkus
ja sinu eluea pikkus
on minugi, isamaa!
6