Ladina keele eksami tekstide tõlked (0)

1) Caesar Commentarii de bello Gallico, liber I, lk 146; kommentaarid lk 147
Kogu Gallia jaguneb kolmeks osaks, selle ühes osas elavad belglased , teises akvitaanlased ja kolmandas need keda nimetatakse nende oma keeles keltideks, aga meie keeles gallideks. Nad erinevad kõik oma vahel keele, kommete ja seaduste poolest. Galle eraldab akvitaanidest Garunna jõgi , belgidest Matrona ja Sequana jõed .
Nendest kõigist kõige tugevamad on belglased, sest nad elavad kõige kaugemal eemal Provintsi kultuurist ja tsivilisatsioonist. Väga harva kaupehed tulevad nende juurde ja toovad sisse seda/neid asju, mis muudavad iseloomu naiselikuks. Kõige lähedamad germaanlastele, kes elavad teisel pool Reini jõe, kelle vastu nad sõda peavad. Sel põhjusel helveedid ületavad ülejäänud galle vapruse poolest, sest nad peaaegu igapäevastes lahingutes germaanlastega võitlevad, kui nad kas takistavad neid oma piiridel või ise sõdivad nende piiridel.
2)Caesar, Liber V lk 273
12. Britannia siseosas elavad need, kes suulise pärimuse järgi väidavad, et on saarel sündinud, rannikualadel need, kes tulid Belgiast, et sõdida. Inimesi on lõputu hulk ja maju on palju(tihe hoonestus) ning see on sarnane gallialastega/on sarnased Gallia omadele, kariloomade kogus/hulk on suur. Rahana nad kasutavad kindla kaaluga määratud kuldmünte või raudplaate.
Sisemaa piirkondades/ sisemaal leidub inglistina, mereäärdsetes piirkodades rauda, aga selle kogused on väiksemad; kasutavad sissetoodud vaske. Ehitusmaterjal on igat liiki nagu Galliaski, välja arvatud pööki ja neelgu. Jäneseid, kanu, haneseid ei peeta sobilikuks (ei ole lubatud) süüa, aga nad siiski toidavad neid oma meele heaks. Maakohtades on kliima mõõdukam/pehmem kui Gallias, nõrgema pakase tõttu.
14. Nendest (kõigist) kõige tsiviliseeritumad on need, kes elavad Cantiumis, mis on mereäärne ala/piirkond ning nende kombed ja tavad ei erine palju Gallia omadest . Enamik sisemaa elanikest ei külva teravilja, vaid elavad piimast ja lihast ning kannavad nahast rõivu/riideesemeid. Kõik Britid värvivad ennast sinerõigasega, mis annab sinist värvi ning seda hirmsamad nad on lahingus oma välimusega; juuksed on pikkad /lahti ja kõik kehaosad raseeritud välja arvatud/peale pea ja ülemise huule.
3) Cicero Oratio in Catilinam I, lõigud 1-3 ja 8-9, lk 274-275; kommentaarid lk 300
Trükkitud välja lehed
1.Kui kaua ometi, Catilina , kavatsed sa kuritarvitada meie kannatust? Kui kaua veel mõnitavad meid su märatsevad meeled? Millise piirini hoopleb su ohjeldamatu jultmus? Kas sind põrmugi ei heiduta Palatiumi öine kaitse ega linna öised valvepostid, ei rahva hirm ega kõigi tublide kodanike kogunemine, ei kõige kindlamini kaitstud senatikoosoleku paik ega senaatorite näoilmed? Kas saei märka, et kõik su kurjad kavatsused on avalikuks tulnud? Kas sa ei näe, et nad kõik teavad sed ja see on kammitsaks su vandenõule? Mida sa tegid möödunud, mida ülemöödunud ööl, kus sa viibisid, keda kokku kutsusid, mida otsustasid – kes meist sinu arvate ei tea seda?
2. Oh ajad, oh kombed! Senat teab, konsul näeb, tema elab ikkagi! Elab? Vähe sellest, ta tuleb isegi senatisse, võtab osa avalikust nõupidamisest ja silmitsedes määrab igaühe meist tapaohvriks. Ent meile, vapradele meestele, näib, et teeme riigi heaks küllalt, kui püüame kõrvale hoida tema märatsemise ja relvade eest.
3. Juba ammugi, Catilina, oleks tulnud sind konsuli käsul surmata, suunata sinu peale see hukatus, mida sa meie vastu sepitsed.
8. Tuleta nüüd minuga koos meelde seda eelviimast ööd ! Sa mõistad sedamaid, et mina olen riigi heaolu eest palju terasemalt valvel kui sina ta hukatuse pärast. Ma ütlen, et sa läksid üleeile öösel Sirbimajja ja et sinnasamasse tulid ka väga paljud sellesamajullumeelse kuriteo kaasosalised. Julged sa seda eitada? Miks sa vaikid? Ma paljastan su, kui eitad, sest praegu näen siin senatis mõningaid , kes olid seal sinuga koos.
9. Oh surematud jumalad! Missuguste inimeste hulka me oleme sattunud? Missugune riik on meil? Millises linnas me elame? Siin, siin meie hulgas, senaatorid, maailma kõige pühamas ja aumeie kõigi hukatusest, selle linna ja koguni terve maailma hävingust! Ja neid pean mina, konsul, nägema, neilt nende arvamust küsima riigiasjus; ja neid, keda mõõgaga oleks tulnud läbi pista, ei haava ma isegi ainsa sõnaga. Niisiis , Catilina, sa olid sel ööl Laeca juures. Juba jagasid sa Itaalia osadeks , valisid välja, keda Rooma jätta, keda kaasa võtta, kuhu keegi peaks sõitma, määrasid kindlaks, misugused Rooma osad kuuluvad maahpõletamisele; sa kinnitasid, et kavatsed ise iga hetk minema hakata, kuid väikeseks takistuseks on sulle veel ainult asjaolu, et mina olen elus. Leiduks kaks rooma ratasnikku, kes oleksid sind sellest murest vabastanud ja kes lubasid mu tappa veel samal ööl veidi enna koitu mu oma voodis .
4) Genesis 1.1-5, 26-27, lk 221; kommentaarid lk 223
1. Alguses lõi jumal taeva ja maa. 2. Maa aga oli tühi ja paljas ning pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vee pinnal. 3. Jumal ütles: „Saagu valgus“ ja valgus sai. 4. Ja Jumal nägi, et valgus on hea ja Jumal lahutas valguse pimedast. 5. Ja Jumal nimetas valguse päevaks ja pimeduse ööks.
26. Ja Jumal ütles: „Tehkem inimene meie näo sarnaseks ja valitsegu nad kalade üle meres, tiivuliste üle taevas, metsloomade üle kogu maa peal, kõigi roomajate peale, kes liiguvad maa peal. 27. Ja Jumal lõi inimese enda näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, Ta lõi tema meheks ja naiseks.
5) Catullus Carmina : Vivamus, mea Lesbia lk 214 LUULETUS
Elagem ja armastagem mu Lesbia,
Kõiki vanade rangete meeste kuulujuttud pidagem tühiseks
Päike loojub ja tõuseb jälle
Kui ükskord kustub meie lühike valgus
Algab öö milles igavesti magame.
Anna mulle tuhat suudlust , seejärel sada,
Siis järgmised tuhat, siis järgmised sada,
Seejärel üha järgmine tuhat, siis sada.
Siis kui oleme suudlenud tuhat kordi
Ajame nad segi, nii et me ei teaks
Või selleks et keegi halb ei saaks kadestada meid
Kui teada saab kui palju suudlusi oli.
Odi et amo, lk 214 kommentaarid lk 215 LUULETUS
Vihkan ja armastan . Mispärast teen seda võib olla küsid sa.
Ei tea, aga tunnen , et see toimub ja piinlen.
6) Ovidius Metamorphoses: Pyramus et Thisbe, read 1-10, 45-58, 100-112, lk 288-291; LUULETUS
1, Pyramus ja Thisbe, üks ilusaim noormeeste seas, teine kiidetud tütarlastest, keda elus nähtud. Nad elasid kõrval majades , kus räägitakse, et kõrge põletatud tellistest müür piiras Semiramise linna.
5.Naabrus lõi tutvuse ja esimesed sammud. Ajaga armastus kasvas, nad oleksid abiellunud, aga nende vanemad takistasid. Aga nad ei saanud keelata, sest mõlemad põlesid/leegitsesid võrdselt vallutatud meeltes, Puudusid kõik kaasolijad; rääkisid päänikutamise ja märkidega; samuti mida rohkem varjati, seda enam leegitses peidetud tuli.( mida rohkem kuld kaetakse, seda rohkem see leegitseb)
45. Seda lõvi kuuvalguses Babylonlanna Thisbe näeb kaugelt, põgeneb värisevatel jalgadel ja põgenedes ta jätab maha seljast libisenud loori. Just siis kui metsik lõvi oli kustutanud oma janu rohkeveega, siis pöördus/läks tagasi metsa ja juhuslikult leidis õhukese ilma tüdrukuta loori/salli, rebis selle lõhki veriste lõugadega. Hiljem väljunud Pyramus näeb sügaval tolmus selgeid metslooma jälgi ja kahvatub kogu näost, kõigepealt kui leidis ka rõivu mis on verega määrdunud siis ta ütles: „Üks öö on süüdi, mina hukutasin sind kahetsusväärselt, kui ma käskisin sul tulla öösel kohta täis hirmu ja ei tulnud ise esimesena.
100. Siin siiski olge palutud mõlema sõnadega, oh paljud õnnetud minu ja tema (meie) vanemad, et ärge soovige mulle/meile halba, armastus, mida kõige uuem /viimane tund ühendas, ärge keelake meid matmast ühte hauda. Ja sina puu, kes puuokstega katad mind ühte õnnetut keha, saad varsti katma kahte, hoia mõrvamärki alati oma vilja tumedaid ja leinale sobivaid kahekordse surma mälestuseks.“ Nii rääkis ja asetas mõõga terava otsa rinna alla ja langes selle peale, mis veel tapmisest soe oli. Palved siiski puudutasid jumalaid, puudutasid vanemaid, sest värv puuseljas on must kui valmivad ja see, mis jäi üle on palvetelt ülim , puhkab ühes urnas.
7) Horatius Carmina: Ad Melpomenen, lk 283; LUULETUS
Püstitasin monumendi vasest jäädavam
Asendilt kõrgem kuninglikest püramiididest
Ning mida ei suuda purustada hävitav vihm
Ega jõuetult märatsev põhjatuul
Ega ka loendamatud aastad ega aja kiire kulg/ lendav aeg.
Ma ei sure lõplikult/täielikult , aga suurem osa minust
Väldib surmajumalannat, kuni mina
Üha kasvan värskena järelpõlvede kiituses
Kuni ülempreester ja vaikiv neitsi tõusevad Kapitooliumi mäkke.
Minust räägitakse, kus valju Aufidus vastu
Mürib ja, kus Daunus veevaeste põldude talurahvast valitseks
Madalast võimsaks saanud, esimesena kreeka laulu tõin Itaalia viisidele
Tunne uhkust , Melpomene, saavutatud teente eest, ümbritse mu juuksed Delfi loorberiga lahkelt.
8) Vergilius Aeneis, liber I, read 1-11, lk 279; kommentaarid lk 305 LUULETUS
Ma laulan relvadest ja mehest (Aenesest) ja tema vägitegudest, kes esimesena tuli Trooja rannikult saatuse tahtel põgenikuna Itaaliasse Laviniumi kallastele - ta palju vaevles nii maal kui ka merel taevalike/jumalate võimu tahtel, kättemaksuhimulise Juno leppimatu viha tõttu, kannatas palju sõjas, kuni rajas linna ja tõi jumala Latiumisse-kust pärineb latiinide sugu, Alba Longa vanemad ja Rooma kõrged müürid.
Muusa , mulle meenuta põhjuseid, millise jumala tahte solvamist, miks nõrdinud jumalate kuninganna sundis märgistatud/märkimisväärset meest taluma nii palju vaevasid ja kannatama nii palju raskusi. Kas saavad taevaste hinged nii vihata? Kas nii suur on viha taevaste hingedes?