Õite värvus võib olla valge, kreem, kollane, sinine, violetne, violetjassinine, violetjas(hele)punane, purpurjas, helepurpurpunane, purpurvioletne, kuni tumevioletjassinine. Õied võivad olla lõhnatud või lõhnavad. Neil on iseloomulik lõhn. Õitseb mais juunis olenevalt sordist. VILJAD Sireli vili on piklik, nahkja kestaga kahepesaline kupar, kummaski pesas kaks kileja tiivaga seemet. Seemned on lapikud, piklikud, ümardunud, siledad või kurrulised. Värvus kuldkollane või pruun kuni kirsipruun. Seemned valmivad septembri lõpu poole. ESINEVAD SORDID Kõige rohkem kasvatatakse hariliku sireli sorte. Umbes 90% kõigist sirelisortidest on aretatud harilikust sirelist. Sortide peamiseks tunnuseks on õite värvus, suurus ja täidetus, õisiku suurus ja kuju ning õitsemise aeg. HARILIKU SIRELI SORDID `Andenken an ludwig Späth` Sort aretati aastal 1883
hundimari, villimari, hullukoera-mari ja teised. Harilik ussilakk on siis taimeliik lemmelilleliste või liilialiste sugukonnast. Taim võib kasvada kuni poole meetri kõrguseks. Vars on püstine. Ussilakal on neljast, haruharva kuni seitsmest lehest koosnev lehestik. Lehed asetsevad korrapärases nelinurgas varre tipul. Kevadel on vaid üks tipmine õis, sügisel mari, mis on sinakasmust ja kirsisuurune. Seemned poolkerajad, kurrulised, pruunid või hallikaspruunid. Kuna ussilaka mari on halva maitsega, siis raskeid mürgistusi juhtub haruharva. Kõik taime osad on mürgised, eriti mari ja risoom. Mürk sisaldab GLÜKOSIIDI PARIDIINI. Mürgituse võib saada juba paari marjaga. Põhjustab siis kõhuvalu, oksendamist, iiveldust, kõhulahtisust, peapööritust, uimasust ja peavalu, samuti põie ja soolte kramplike kokkutõmbeid ning silmapupillide ahenemist. Taimes sisalduvad mürgid
lihaseline elund, kus toit liigub edasi kokkutõmbumiste ja lõtvumiste abil Söögitorus hõlbustab toidu liikumist ohtralt erituv lima Maos algab valkude ning jätkub süsivesikute seedimine soolhappe ja pepsiini toimel Pepsiini toodetakse kõhunäärmes Maos hävineb enamus mikroobidest 3 osa: kaksteistsõrmik, tühi -ja niudesool Kuni 5m pikkune Kõigepealt liigub toit kaksteistsõrmik soolde Seal toimub seedimise põhiline osa Soolse seinad on kurrulised, see kiirendab toitainete ja imendumist Peensooles lõppeb süsivesikute, rasvade ja valkude seedimine Sinna liiguvad ained, mida organism enam ei vaja. Jämesooles enam seedimist ei toimu Seal toimub vee tagasi imamine organismi Kui vee tagasiimendumine häiritud siis tekib kõhulahtisus Sinna liiguvad ained, mida organism enam ei vaja. Need ained eraldatakse organismist väljaheidetena Väljaheide koosneb põhiliselt
Kõigepealt valgud happe mõjul kalgenduvad. Kalgendunud valgud hakkavad pepsiini toimel lagunema. Valgud seeduvad lõplikult peensooles. PEENSOOL *peensoole algusosa nimetatakse kaksteistsõrmiksooleks, selles toimub põhiline osa seedimisest, sinna suubuvad mitmed olulised seedenõred(soole enda nõre ning maksa ja kõhunäärme nõre) *Peensooles jõuab seedimine lõpule ja lõhustumissaadused imenduvad läbi sooleseina kas verre või lümfi. Imendumise soodustamiseks on soole siseseinad kurrulised(ka hatud süsivesinike, valkude koostisosad, vitamiinid ja mineraalained imenduvad verre; rasvade koostisosad lümfi). *Rasvade lõhustumine algab. MAKS *Seedimisel on oluline, et maks toodaks sappi. Seda tarvitab organism rasvarikka toidu söömisel. *maks puhastab verd mittevajalikest ainetest. *maks on ka toitainete varupaik, ta muudab sooltest verre imendunud glükoosi varuaineks. *maks osaleb vananenud erütrotsüütide lagundamises. KÕHUNÄÄRE
Tugev ebameeldiv gaasilõhn Soomused lamedad, laiad, liibuvad. (tunneb, kui viljakeha purustada) Meeldiva lõhnaga. SUUR TÕENÄOSUS TOIDUMÜRGITUSEKS. MAITSEV SÖÖGISEEN Kevadkogrits ja kurrel Kevadkogrits ja kurrel Kevadseened, kübarad tumepruunid kurrulised. Kübara värvus punakas kuni tumepruun. Kübar ebakorrapäraselt ajutaoliselt käärulis-voldiline. Jalg lühike,1,5 – 5 cm kõrgune, valge, Kübara värvus ookerkollane kuni kollakaspruun. punaka varjundiga, veidi pikivoldiline. Kübar sügavalt ebakorrapäraselt pikivoldiline.
N tedremaran, roomav maran jt.) D Maasikas Mitmeaastased rohttaimed. Õied valged, lehed kolmetised. Viljaks õiepõhjast moodustunud ebavili pinnal olevate pähklikestega (maasikas, muulukas). Süstemaatika alused Roos Kurdlehine roos L I Tihe, 1- 1,5 m kõrgune põõsas. Õis korrapärane viietine, tume- lillakas- I punane, suur. Lehed tumerohelised, kurrulised. Kasvab peamiselt K mererannikul liivaluidetel aga ka kultuuristatult koduaedades ilu- põõsana. Viljad suured, oranz- kuni tumepunased õiepõhjast moo- dustunud ebaviljad. Söödavad, sisaldavad rohkesti C vitamiini. Süstemaatika alused Küsimusi kordamiseks 1. Mida uurib süstemaatika ? 2. Millised on looduses esinevad riigid ? 3. Millisteks alarühmadeks jaguneb hõimkond ? 4
· Kõhunääre: neutraliseerib maost peensoolde tulnud happelise toidumassi; ensüümid lõhustavad süsivesikud, valke ja rasvu · Sapp lõhub rasvaosakesed väiksemaks, lipaas lõhustab · maks: puhastab verd mittevajalikest ainetest, toitainete varupaik, sünteesitakse vajalikke ühendeid, osaleb vananenud erütrotsüütide lagundamises · seedimine lõpeb, lõhustumissaadused imenduvad läbi sooleseina verre või lümfi · Soole seinad kurrulised, väljasopistised ehk soolehatud, millesse siseneb veresoon, mis hargneb võrdustikuks ja seal on ka lümfisooned Jämesool: · kiudained ei seedu, muudavad toitkördi tahkemaks ja soodustavad selle edasiliikumist · seedimist ei toimu · vesi imendub pidevalt vereringesse, soolesisaldis muutub tahkemaks · tahked jäägid eemaldatakse päraku kaudu · bakterid toituvad mittevajalikest seedumata jääkidest, varustavad organismi
viirushaigusi. Roosakas välisküljel karmiinpunase triibuga «Magnificent» ja oranzide õitega «Love Song» on väga varased õitsejad. Suurte punaste õitega ja laiade, kergelt laineliste lehtedega Fosteri tulp (T. fosteriana) õitseb mai alguses. Fosteri tulbi sorte on saadud ka liigi ristamisel teiste, kõrgemakasvuliste sordirühmade tulpidega (kõrgus jääb 20 ja 50 cm vahele). Väga kaunis on «Sweetheart», tema kollaste õite valkjad servad on kergelt kurrulised. Fosteri sordirühma kõrgemate vartega tulbid sobivad hästi ka lõikeõiteks. Suurte tassikujuliste õitega, 2030 cm kõrguste Greigi tulpide õiekattelehed on enamasti tömbitipulised, kergelt koolduvad. Nende lehtedel on enamasti õrnem või tugevam iseloomulik pruunikaspunane triibumuster. Näiteks sordi «Donna Bella» õrnkreemikad õied tulevad eriti kaunilt esile intensiivselt tumepunase triibustiku taustal. Paljude sortide õied on mitmevärvilised: sagedamini punastes toonides
Õied on tugevasti lõhnavad, neid tolmeldavad putukad. Munajas tupesisene kupar, õhukeseseinaline, kuid tugev, nahkjas. Kupra pikkus on kuni 1 cm ja läbimõõt kuni 6 mm, avanenult on tal Vili 10 teravat hammast. Seemned on ebakorrapäraselt mitmetahulised, kolmekandilised, kühmulised, mustjaspruunid. Piklikmunajad kuni süstjad tiivuliseks rootsuks ahenevad kurrulised lihtlehed. Leheserv täkiline, tipp harilikult ümardunud. Lehtede Leht alumine pind on valkjas, tihedalt karvane kuni viltjas. Kõik lehed on juurmise kodarikuna. Lehe pikkus on taime õitsemise ajal 6...18 (22) cm, laius 1,8...5 cm. Pärast õitsemist lehed suurenevad Vars Maapinnal on taimel üks kuni mitu püstist lehtedeta õisikuvarba.
2. Üks toidu seedimise olulisemaid organeid 3. Mahuti, kus toit püsib et seda saaks väljutada peensoolde Soolestik Peensoole algusosa nim kaksteistsõrmiksooleks- sinna suubuvad mitmed olulised seedenõred, seal algab rasvade lõhustumine Peensoole seinte lainetustaoline kokkutõmbamine segab ja tõukab toidumassi edasi. Peensooles jõuab seedimine lõpule ja lõhustumissaadused imenduvad läbi sooleseina kas verre või lümfi. Imendumispinna suurendamiseks on soole seinad kurrulised. Peensoole sisepinda suurendavad ka soolehatud. Need annavad soolele sametise välimuse. Peensooles jõuab seedimine lõpule. Jämesool *Sisaldis on poolvedel, kuid kuna vesi imendub pidevalt tagasi, muutub toidumass üha tahkemaks. Lõpuks jäävad jämesoolde vaid tahked toidujäägid mida organism ei kasuta, need eemaldatakse mõne aja pärast päraku kaudu. Maks *Asetseb mao kõrval paremal pool ülakõhus.
Eluvorm: Mitmeaastane suvehaljas ühekojaline rohttaim. Kõrgus 18...45 cm. Õis: Vaid üks tipmine õis. Õiekate lihtne, lahklehine, koosneb (6) 8...10 (12) lehest. Välimised õiekattelehed rohelised, sisemised kollakasrohelised, kujult lineaalsed. Õitseb mais ja juunis. Vili: Paljuseemneline peaaegu kerajas kirsisuurune mari. Värvuselt mustjassinine, sageli vahakirmega kaetud. Seemned poolkerajad, kurrulised, pruunid kuni hallikaspruunid. Vili on ebameeldiva maitsega, väga mürgine. Leht: Varre tipus männasena 4 (5...8) äraspidimunajat terava tipuga terveservalist lihtlehte. Pealt rohiroheline, alt veidi heledam. Pikkus 6...13 cm, laius 3...8,5 cm. Leheroots väga lühike. Paljunemine: Paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt risoomi abil. Kasvukoht: Salu-, laane-, lodumetsas, puisniitudel. Metsades rohurindes, valgemates kohtades põõsaste varjus
Soolhappe toimel hävib enamik toidus olevaid mikroobe. Maost liigub toit edasi peensoolde, mille algusosa nimetatakse kaksteistsõrmiksooleks (pikkus kuni 25cm). Kaksteistsõrmiksooles toimub põhiline osa seedimisest, siia suubuvad mitmed olulised seedenõred. Peensoole seinte lainetusetaoline liikumine segab ja tõukab toidumassi edasi. Peensooles jõuab seedimine lõpule ja saadused imenduva läbi sooleseina kas verre või lümfi. Imnedumispinna suurendamiseks on soole siseseinad kurrulised. Peensoole sisepinda suurendavad soolehatud, mis annavad soolele sametise välimuse. Seedimata toidujäägid liiguvad jämesoolde, kus seedimist enam ei toimu. Peensoole jämesooleks ülemineku kohas paikneb kotikujuline pimesool. Jämesoole sisaldis on algul poolvedel, kuid vee tagasiimendumise tõttu muutub tahkemaks. Tahked toidujäägid eraldatakse päraku kaudu. Jämesooles on väga palju baktereid, kes toituvad seedimata jääkidest. Nad varustavad meie organismi
Suvel toitub see hirvlane rohttaimedest, talvel aga puude-põõsaste koortest ja võrsetest. Välimus Punahirvedel pole sarved aastaringselt, vaid osa aastast saavad isasloomad uhkeid sarvi kanda. Sarvede pikkus võib ulatuda 91 cm-ni, keskmiselt on aga sarved kuni 71 cm pikad. Sarvede kaal võib ulatuda 3 kg-ni, kuid haruldaselt 1 kg. Sarved ise on väga harulised, kuid pulkjad. Tihti rohkem kui 10 haruga sarved ei ole kurrulised. Punahirv on suuruselt põdrast väiksem ning metskitsest suurem. Ta värvus oleneb aastaajast (suvi/talv). Suvel on punahirve karvkate punakaspruun (roostepruun) ning talvel hallikaspruun (tumepruun). Hirve karvastik on lühike, kuid tihe. Punahirve poegadel on seljal armsad väikesed täpid, mis teevad poja teistest erinevaks. Harva võib juhtuda, et vanad loomad on ka täpilised. "Sabapeegel" kreemikasvalge, ulatub lühikesest sabast kõrgemale ning pole kindlalt
Valgusleht - on hästi arenenud sammaskoega, nende epidermirakud on paksema kestaga ning õhulõhesid on neil pinnaühiku kohta rohkem kui võra sees. Varjulehtedel võib sammaskude olla ühekihiline või üldse puududa, tugikude on vähearenenud, epiderm õhem ning sisaldab kloroplaste. Kserofüütne leht (kuivustaimede) ehituslikud ja talitluslikud kohastumused võimaldavad neil aktiivsel elujärgul pikka aega taluda õhu ja mulla kuivust. Kserofüütide lehed on sageli pealt kurrulised, kaetud epidermi ja paksu kutiikulaga, viimast võib katta vahakiht. Lehe siseehitus
piirides kõikuda (tsütoplasma talub 50-80 % veekaotust), vee kerge kättesaadavuse korral tarbitakse seda ohtrasti; * turdtaimed ehk sukulendid, näiteks liigid sugukondadest kaktuselised ,piimalillelised , agaavilised jt. Nende lihakad, paksu kutiikula või vahakihiga kaetud varred on kohastunud vee säilitamiseks. Mesofüll on enamasti homogeenne, varre keskosa täidavad õhukesekestalised rakud, mis moodustavad veesäilituskoe. *Kserofüütide lehed on sageli pealt kurrulised, kaetud epidermi ja paksu kutiikulaga, viimast võib katta vahakiht. Mesofüütidega võrreldes on kserofüütidel reeglina rohkem õhulõhesid, kuid need on väiksemad. Karvadega kaitstud õhulõhed asuvad süvendites või lehe kurdude sisekülgedel. Veepuudusel rullub leht ülespoole kokku. Niimoodi on võimalik vähendada transpiratsiooni õhulõhesid päriselt sulgemata. *Kserofüütide mesofüll koosneb harilikult ühesuguse ehitusega võrdlemisi tihedalt asetunud rakkudest.
Vitamiinidest K,C ja B-rühma ja karotiini Aedsalat on fooliumhappe ja veerohke, kuid kalorivaene taim. Rohelehelised sisaldavad punastest lehtedest rohkem vitamiine ja min.aineid. Lehtsalat moodustab pikkade ja laiade lehtedega hõreda kodariku, olenevalt sordist lehed lamedad või kurrrulised, rohelised või punased või ainult tipust punased. Mõni sort pähklimaitseline Peasalat moodustab tiheda kodariku, nn. pea. Lehed lamedad või kurrulised, värvuselt rohelised või punased, kodarikus sees lehed heledamad. Meeldiva maheda maitsega jääsalat mahlaste roheliste lehtedega, tihedaid kodarikke moodustav peasalat. sisemised lehed helekollased kuni valged, nime saanud transportimisest( kaeti jääga). maitsev ja kiudaineterikas, värvilt ja toiteväärtuselt alla teistele Rooma salat- aedsalati teisend. lehed pikad, tumerohelised ja moodustavad pikliku kodariku. Lehe keskrood
Hiljem laieneb kogu lehele. Pruuni värvi pulber on lehtedel ja kogu leht muutub pruuniks. 9 Tõrje: Kasutada resistentseid sorte või haiguse ilmumisel pritsida põldu (Dithane M-45 0,3%-line) 10-päevaste intervallidega 2-3 korda. 4.4 Sojaoa-mosaiik Põhjustab Soybean Mosaic virus. SMV võib edasi kanduda taimemahlaga, lehetäidega ja seemnetega. Tunnused: Nakatunud taimed on tavaliselt kängunud ja moondunud (kiprunud, kortsunud, kurrulised, kängunud, kitsenenud) lehtedega. Kaunad on kängunud (lamedaks litsutud või kaardus) ja neis on vähem ning väiksemad seemned. Kahjustatud seemned ei idane või neist arenevad nakatunud tõusmed. Välitingimustes viirus on elavatel taimedel ja levib nakatunud seemnetega. Tõrje: Külvata viirusvaba seemet viirusvabalt põllult. Tõrjuda umbrohud ja lehetäid. Korjata välja haigestunud taimed ja põletada. 4.5 Kollane mosaiik Seda haigust põhjustab mungoa kollane mosaiikviirus (MBYMV)
tõhustada termotöötlust. 27. Propioonhappedebakterite juuretised ja nende omadused Kuuluvus:Propionbacteriaceae suguk, ja propionbacterium perek. Tähtsus: Kõvade juustude valmistamisel. Fermenteerivad piimhapet ja karbohüdraate ning moodustavad juustudesse porpioonhapet, äädikhapet ja süsihappegaasi. 28. Keefiri seened ja keefiri juuretis keefiri juuretist valmistatakse keefiri seente valmimisel lõssis, piimas. Seened on ebakorrapärase kujuga, kurrulised, valge, nõrk kollased.elastsed.sisaldavad 90 %vett, kuivaines-karbohüdraadid, proteiinid, rasv, mineraalained. Tekib suures koguses polüsahhariide, kefiraani, mis sisaldab glükoosi ja galaktoosi. Laktobatsille 66%, kokikujulisi piimhappebaktereid 16%,pärmseeni 18%. Mikrooranismid on sümbioosetes suhetes.Uusi seeni saab vanade paljundamisel-kasvatatakse pastöriseeritud piimas , peab erladama-saadakse filtraat-kefir.
koguses tarbimisel lõõgastava ja rahustava ning valuvaigistava toimega. HOIATUSED Ülemäärasel tarbimisel võib piparmündi terav lõhn kutsuda esile bronhiide spasme või põhjustada valusid südame piirkonnas Vastunäidustatud migreeni korral Piparmünditeed ei tohiks igapäevateena, vaid ravikuurides tuleks pidada vaheaegu NURMENUKK Taim kuni 30 cm kõrge. Lehed piklikud, voldilised või kurrulised, kuni 20 cm pikad. Tavaliselt kerkib lehtede keskelt üks või mitu vart, mille otsas longus sarikõisik kollaste piklike õitega. Vili on kupar. Nurmenuku õitel on tugev lõhn ning see meelitab kohale arvukalt tolmeldavaid putukaid, seetõttu on ta ühtlasi meetaim. Toiduks kõlbavad ka nurmenuku noored lehed. Neid võib tarvitada värskelt salatina. Kuivatatult on nurmenuku lehed ja õied maitse- ning värviaineks mitmesugustele alkohoolsetele jookidele
1) Kala nakatumise teed, septitseemia mõiste Infektsioon ehk nakkushaigusteks kitsamas tähenduses loetakse haigusi, mille tekitajaiks on viirused, bakterid ja seened. Esineb aga ka viirushaigusi, kus sekundaarsete haigustekitajatena osalevad bakterid, muutes haiguse komplitseeritumaks. 2)Angerjate stomatopapillomatoos Angerjate lõugadel ,harvem teistes kehapiirkondades,võivad areneda omapärased näsataolised kurrulised moodustised, mida nende väliskuju tõttu on võrreldud lillkapsaga(foto8). Algul on nad valged, hiljem muutuvad pruunikaks.Eriti tumedaks muutuvad nad kala selgmisel poolel . Tegemist on epiteelkoe kasvajaliste vohanditega,mida toetab sidekoeline strooma. Haiguse edasi arenedes kasvajaid nekrotiseeruvad, nekroosikolletesse
Aesculus x carnea 'Briotii' AREAAL Paawi hobukastani ja hariliku hobukastani hübriid, sort on pärit 1858.a SUURUS 10-15m VÕRA Ümar kuni lai püramiidne, tihe võra KOOR, VÕRSED Koor hallikas-roheline, heledate vertikaalsete soontega, mitte kleepuvad pungad. Noored võrsed tugevad, punakaspruunid, rohkete lõvedega. LEHED Lehed pealt läikivtumerohelised, alt hõbehallid üsna kurrulised lehed värvuvad sügisel enne pudenemist kuldseks. ÕIED, VILJAD Punased, seest kollakad õied kuni 20cm pikkustes püstistes õisikutes. Õitseb mais. Vili on paksuseinaline kupar, kerajas, kuni 6 cm läbimõõdus, ogaline, tavaliselt 1 keraja seemnega. Seeme pruun. KASVU- Parasniisked neutraalsed mullad. Talub halvasti põuda. Eelistab valget kuni poolvarjulist TINGIMUSED kasvukohta. Noorelt varjutaluv
(tsütoplasma talub 50-80 % veekaotust), vee kerge kättesaadavuse korral tarbitakse seda ohtrasti; 3) turdtaimed ehk sukulendid, näiteks liigid sugukondadest kaktuselised (Cactaceae), piimalillelised (Euphorbiaceae), agaavilised (Agavaceae) jt. Nende lihakad, paksu kutiikula või vahakihiga kaetud varred on kohastunud vee säilitamiseks. Mesofüll on enamasti homogeenne, varre keskosa täidavad õhukesekestalised rakud, mis moodustavad veesäilituskoe. Kserofüütide lehed on sageli pealt kurrulised, kaetud epidermi ja paksu kutiikulaga, viimast võib katta vahakiht. Mesofüütidega võrreldes on kserofüütidel reeglina rohkem õhulõhesid, kuid need on väiksemad. Karvadega kaitstud õhulõhed asuvad süvendites või lehe kurdude sisekülgedel. Veepuudusel rullub leht ülespoole kokku. Niimoodi on võimalik vähendada transpiratsiooni õhulõhesid päriselt sulgemata. Leht võib rulluda ka allapoole, näiteks sugukonnas kanarbikulised (Ericaceae), mürdilised (Myrtaceae)
sagedamini kui isastel. Makroskoopiliselt meenutavad need kasvajad vikerforelli maksakasvajaid, nende hulgas on leitud ka kartsinoome. Maksakasvajate esinemist lestal seostatakse veekogude reostusega ja polütsükliliste aromaatsete süsivesinike kantserogeense toimega. · Angerjate stomatopapillomatoos Angerjate lõugadel ,harvem teistes kehapiirkondades,võivad areneda omapärased näsataolised kurrulised moodustised, mida nende väliskuju tõttu on võrreldud lillkapsaga(foto8). Algul on nad valged, hiljem muutuvad pruunikaks.Eriti tumedaks muutuvad nad kala selgmisel poolel . Tegemist on epiteelkoe kasvajaliste vohanditega,mida toetab sidekoeline strooma. Haiguse edasi arenedes kasvajaid nekrotiseeruvad, nekroosikolletesse ilmuvad saprofüütsed seened ja bakterid, mis tüsistavad haiguse kulgu
Piparmündi veega loputatakse suud põletike, hambavalu ja ebameeldiva suulõhna puhul. Piparmünditee aitab ülihappesuse, koliidi, ülirohke ja vähese menstruatsiooni korral. Piparmündiõli kasutatakse valuliku hemorröa raviks. Seenhaigustest kahjustatud nahale pannakse värsketest lehtedest putru. Eestis kasvab aedades metsistunult ka kähar münt, millel on erinevalt piparmündist heleroheline värvus, kurrulised lehed ja tunduvalt erinev lõhn. Kähara mündi lehtedest tehtud teega ravitakse külmetushaigusi, see aitab ka kõhugaaside korral. Teisi Eestis kasvavaid mündiliike ravimtaimena ei kasutata. Ettevaatust, piparmündi ülemäärasel tarvitamisel võivad tekkida valud südame piirkonnas. Harilik pärn ehk lõhmus ehk niinepuu Tuia cordata Harilik pärn kasvab sega- ja lehtmetsades, puisniitudel ning ilupuuna elamute ümbruses ja parkides. Pärn on suurepärane meetaim
või jätketaolised. Lõpustega hingavad vähid, enamik veetigusid, karbid, peajalgsed ja osa rõngusse. Lõpused on küll efektiivsed, kuid maismaal hingamiseks need ei kõlba, sest seal nende hingamispind kuivab. Reljeefselt kohandatud (vt joonislehtede komplekti): Joonis: Vähi hingamiselundid. Selgitus: Vähkide sulgjad lõpused on kaitstult pearindmiku kilbi all. Reljeefselt kohandatud (vt joonislehtede komplekti): Joonis: Karbi hingamiselundid. Selgitus: Karpide suured kurrulised lõpused paiknevad kojapoolmete vahel ja nad filtreerivad nendega ka toitu. Millistel selgrootutel on kopsud? Vees püsib hingamispind niiske, õhu käes kuivab see aga kiiresti. Seepärast on õhuhapniku hingamiseks sobivad elundid (kopsud ja trahheed) sügaval keha sees ja ühendatud välisõhuga vaid kitsaste avauste kaudu. Kuna kopsud pole otseses kontaktis kõigi kehaosadega, transpordib gaasi kopsude ja kudede vahel veri. Kopsud on avatud vereringega selgrootutel.
avaraid lehetuppesid. Lõikheinaline. Mitmeaastane. Kasvukoht: varjulised- ja poolvarjulised niisked kuuse-, sega- ja lodumetsad ning puisniidud, võsastikud ja metsasihid. Ilmselt kultuuripelglik liik. Tupptarn on rohiroheline, 20-50 cm kõrge, lühikese risoomiga ja sellest väljuvate arvukate tõusvate ning lehekimpe moodustavate võsunditega taim. Varred püstised või pisut kaardunud, nüri-kolmekandilised. Lehed 2-5 mm laiad, lamedad, kahe- kurrulised, varrest lühemad ning varre alusel paiknevad. Õisik üksteisest eemal asetsevate pähikute tõttu võrdlemisi pikk (5-15 cm), koosneb ühest pruunist 1-1,5 cm pikast isaspähikust ning kahest või kolmest emaspähikust. Emaspähikud 1-2 cm pikad, asetsevad hõredalt. Alumise emaspähiku kandeleht 2-3 cm pika , vart avaralt ümbritseva tupega ning tavaliselt oma pähikust lühema labaga. Põisikud munajad, rohekaskollased, lühikese viltuse nokaga
üllatava välimusega Uuslinna läänepoolse otsa. Niisiis paremat ja vasakut kätt losside blokki, mida kroonisid ühelt poolt Louvre ja teiselt poolt Tour-nelle'i loss, oli elumajade päratu suur ühtesulanud mass, insula1 nagu seda 7 1 roomlased nimetasid, ja mida põhja Poolt piiras pikk kloostrite vöönd. Nende tuhandete hoonete keskelt, mille tellisest ja kiltkivist katused üksteise kõrval veidrate ahelalülidena tundusid, kerkisid paremal kaldal neljakümne nelja kiriku tätoveeritud, kurrulised, mustrilised kellatornid; risti-rästi läbi kogu linnajao 'ookles musttuhat tänavat; ühelt poolt oli talle piiriks Saar (lad. k.). 125 kõrge kindlusemüür neljakandiliste tornidega (Ülikoolilinna müüritornid olid ümmargused), teiselt poolt Seine'i jõgi, mida katkestasid sillad ja mis oli täis lotje. Selline oli Uuslinn viieteistkümnendal sajandil. Teisel pool müüre surusid end väravate lähedusse agulid. Neid oli aga siin vähem ja laialipillatumalt kui ülikoolilinna läheduses
annaabi.ee 
