Seedimine (1)

Seedeelundkond on läbi inimese keha kulgev kanal , mis algab suuõõnega ja lõpeb pärakuga. Seedeelundkonna moodustavad suuõõs koos hammaste ja keelega, neel , söögitoru, magu , peensool , jämesool ja pärak. Kui toitained jõuavad verre, siis need muutuvad energiaks. Suus peenestatakse toit hammastega (lapsel 20, täiskasvanul 32). Suus segatakse toit hammaste ja keele abil ning samal ajal niisutatakse süljega, sest seda on lihtsam neelata. Suust liigub toit neelu ( 12cm pikkune lihaseline elund ). Neelus ristuvad toidu ja õhu liikumisteed . Neelust liigub toit söögitorusse (25-30 cm toru). Sellele aitab kaasa erituv lima. Edasi läheb toit makku (mahuks 1,5-3,5 l, lihastega kotike ). See asetseb kehaõõne vasakpoolses ülakõhus. Sisepinna limaskesta katab üherakuliste näärmete kiht. Näärmed eritavad toidu seedimiseks vajalikku soolhapet sisaldavat maonõret ja lima. Toit seguneb ensüüme ja soolhapet sisaldava maonõrega, sest mao seina on pidevas liikumises. Magu on toidu seedimise üks olulisemaid organeid. Magu on mahuti, kus toit püsib nii et seda saaks väikeste portsjonite kaupa väljutada peensoolde . Toit püsib maos 3-4 tundi. Soolhappe toimel hävib enamik toidus olevaid mikroobe. Maost liigub toit edasi peensoolde, mille algusosa nimetatakse kaksteistsõrmiksooleks (pikkus kuni 25cm). Kaksteistsõrmiksooles toimub põhiline osa seedimisest, siia suubuvad mitmed olulised seedenõred. Peensoole seinte lainetusetaoline liikumine segab ja tõukab toidumassi edasi. Peensooles jõuab seedimine lõpule ja saadused imenduva läbi sooleseina kas verre või lümfi. Imnedumispinna suurendamiseks on soole siseseinad kurrulised. Peensoole sisepinda suurendavad soolehatud , mis annavad soolele sametise välimuse. Seedimata toidujäägid liiguvad jämesoolde, kus seedimist enam ei toimu. Peensoole jämesooleks ülemineku kohas paikneb kotikujuline pimesool. Jämesoole sisaldis on algul poolvedel, kuid vee tagasiimendumise tõttu muutub tahkemaks. Tahked toidujäägid eraldatakse päraku kaudu. Jämesooles on väga palju baktereid, kes toituvad seedimata jääkidest. Nad varustavad meie organismi osade vitamiinidega ja aitavad vältida halbade bakterite kinnitumist soolestiku seintele. Kõhulahtisus tekib kui vee tagasiimendumine on häiritud. Kui kõhulahtisust on liiga palju siis organism kaotab palju vett ja mineraalaineid. Kõhukinnisuse puhul on seedimata jäägid organismi liiga kaua ja võivad põhjustada haigusi. See tekib, kui toidus on liiga vähe taimesaadusi. Sülge tuleb süljenäärmetest ning see muudab toidu libedaks. Süljes on ensüüm amülaas. Seedimine toimub ensüümide toimel. Need on valgud , mis kiirendavad toimuvaid reaktsioone ja hävitavad ka suus olevaid baktereid. Ööpäevas eritub 0,8- 1,5 liitrit sülge. Süsivesikute seedimine algab suus. Tärklise seedimiseks on vaja amülaasi, mille abil lõhustub see suhkruks. Suus jõuab tärklis lõhustuda vaid osaliselt. Edasi toimub seedimine maos. Maonõre sisaldab soolhapet ja ensüüme. Nende koostoimel muutub toit körditaoliseks massiks. Soolhape (väga tugev) mõjutab toitaineid ja loob sobiva keskkonna ja maoensüümide tööks. Kui maonõre paiskub söögitorusse, tekib kõrvetustunne happe tõttu. Lima kaitseb maoseinu maonõre söövitava toime eest. Valgud lagunevad soolhappe ja ensüüm pepsiini mõjul. See on astmeline protsess: 1) valgud kalgenduvad happe mõjul. Kalgendunud valgud hakkavad pepsiini toimel lagunema . Pepsiin toimib ainult kindlal temp ja happelises keskkonnas. Juhul kui magu on vigastatud siis soolhape ja pepsiin võivad lagundada magu ennast. Valgud ei seedu maos täielikult. Maost peensoole algusossa kaksteistsõrmiksoolde liikunud toidukörti hakkavad seal mõjutama soole enda nõre ja maksa ning kõhunäärme nõre. Peensooles seedub lõplikult enamik toitaineid. Maks asetseb mao kõrval paremal pool ülakõhus (1,5kg). Maks toodab sappi . Maksa küljes on põietaoline kotike-sapipõis. Seal on sapp , mis on kibeda maitsega rohekaskollane vedelik. Seda tekib pidevalt ja kuna seda pole nii palju vaja, siis talletub ülejääk sapipõies ja seda kasutatakse, kui süüakse rasvarikast toitu. Sapp muudab rasvad kergemini seeditavaks. Muutuvad tilgakesteks, mida hiljem lõhustatakse. Sapipõies võivad tekkida sapikivid , mis põhjustavad valusid ja takistavad sapi liikumist. Maks puhastab meid mittevajalikest ainetest. Soolestikust tagasipöörduv veri läbib maksa ja maksaensüümid muudavad mürgised ühendid kahjutuks. Maks muudab sooltest verre imendunud üleliigse glükoos glükogeeniks ( varuaine ). Maks osaleb ka vananenud erütrotsüütide lagundamises. Kõhunääre (10- 15cm ) paikneb kõhuõõnes mao alumise osa taga. Kõhunääre eritab nõret (ööpäevas kuni 2l), mis suubub kaksteistsõrmiksoolde. Nõre neutraliseerib maost peensoolde tulnud happelise toidumassi. Nõre sisaldab mitmesuguseid ensüüme, mis lõhustavad süsivesikuid, valke ja rasvu. Rasvad hakkavad põhiliselt lõhustuma alles seal. Lipaas on ensüüm, mis lagundab seedekulglas rasvu väiksemateks imenduvateks molekulideks. Nõrel on ka ensüümid. Toitainete imendumine on nende lühustumisel tekkinud lihtsamate molekulide tungimine läbi peensoole seina vereringesse. Igasse soolehattu siseneb veresoon , mis hargeb võrgustikuks. Hattudes on ka väikesed lümfisooned (imenduvad rasvade koostisosad). Lümf on läbipaistev kehavedelik, mis voolab lümfisoontes. Lümf moodustub verest ja seguneb hiljem verega. Pärast imendumist on sel piimjas värvus, sest selles on palju rasvade lõhustumissaadusi. Erituselundid on neerud , kopsud , soolestik ja nahk. Neerud osalevad vedelate jääkide eemaldamises organismist. Neerud reguleerivad ka vee, mineraalsoolade ja mitmete teiste ainete sisaldust veres. Neerud paiknevad kõhuõõne tagaosas mõlemal pool selgroogu. Rasvakiht kaitseb neerusid tugevate löökide eest ja hoiab neid paigal. Neerude eritis on uriin, mille teke algab neerukehakestes (mõemas neerus u miljon). Seal eraldatakse verest esmane uriin, mis liigub neerutorukestesse. Veri siseneb neerudesse (10-15cm)veresoonte kaudu küllaltki suure rõhu all ning see soodustab vee ja selles lahustunud ainete filtreerumist vereplasmast neerukehakestesse. Uriini liikumisel mööda neerutorukesi imenduvad organismile vajalikud ained ja suurem osa veest verre tagasi. Ülisuur imendumispind kindlustab jääkainete lõpliku eraldumise ja vajalike ainete tagasiimendumise. Neerutorukeste lõppu jõudes sisaldab vedelik aineid, millest on vaja vabaneda . Üleliigne vesi koos mittevajalike ainetega moodustab uriini. Uriin liigub mööda kusejuha kusepõide ( mahutab kuni 1l), mille seinad on venivatest lihastest.uriin väljub põiest kusiti kaudu. Urineerimisel sulgurlihased lõõgastuvad ja vedelik pääseb välja. Uriini peamised koostisosad on vesi ja kusiaine (valkude ja aminohapete lõhustumisel moodustunud). Uriini hulka reguleerivad hormoonid. Kui veri on liiga tihe, eritub hormoon , mis vähendab uurini hulka ja organismi jääb rohkem vett. Nahas on higinäärmed, mis moodustub veest, mineraalsooladest ja jääkidest koosnev higi. See valgub nahal laiali. Ööpäevas eritub u 05, l higi. Kopsud eemaldavad väljahingatava õhuga veeauru. Kopsud eritavad ööpäevas umbes 0,3-0,4 l vett. Seedimata toiduosised kogunevad jämesoolde. Taimne toit suurendab oluliselt väljaheidete hulka ja väldib kõhukinnisust.