"Inimene on saladus" (3)

Inimene on saladus
Põhineb Fjodor Dostojevski „Kuritöö ja karistusel“
Ütlust "Inimene on saladus" võib mõista mitut moodi, näiteks nii, et inimene on salapärane ning teda "lahti harutada" on keeruline. Samas saab mõelda ka nii, et kuna inimesel on saladusi, siis on ka tema saladus. Maailmas on üle 7 miljardi inimese ja sama palju on ka erinevaid iseloome. Kuid Lev Tolstoi on kunagi maininud, et inimese iseloomuomadused on ja jäävad kõik samadeks, kuid erinevad üksteisest oma sügavuse ja suutlikkuse poolest. Ühtegi inimolendit pole võimalik täielikult mõista, see eest luuakse endil arvamused teistest kaaslastest ja tuginetakse neile, püüdes aru saada inimeste käitumise põhjustest. Inimene on terve oma olemusega suur müsteerium ja raske on mõista, miks me mõnikord käitume oma tavadele ja uskumustele sootuks vastupidi. Fjodor Dostojevski romaan „Kuritöö ja karistus “ on suurepärane näide saladuslikest inimestest, kelle tegemisi me ei suuda loogiliselt seletada.
Peategelane Raskolnikov on endine üliõpilane, nägus ja noor, kelle suurimaks põhimõtteks kujunes inimeste kahte tulpa jaotamine-harilikud ja haruldased . Tema soov oli olla haruldane. Eeskujuks oli ta seadnud Napoleoni, kes tappis oma elu jooksul rohkem kui 2 miljonit inimest, aga tema eesmärk sellisel veretööl oli teine-ta tahtis muuta tervet maailma, mitte enda elu. Sellest aga Raskolnikov ilmselt aru ei saanud, sest tema arvas ikkagi, et ühe halva inimese kõrvaldamine saab andeks kui sellest tulenevalt saab teha tuhat heategu. Raskolnikov sisestas endale, et tal on õigus panna toime kuritegu ja selles polnud tema jaoks mitte midagi imelikku . Seda kõike ta teostas vaesuse survel , aga samas ei mõista mina, miks peitis Raskolnikov vanaeide varanduse kivi alla ja ei võtnud seda kaasa. Lõpuks, ei olnud kahe inimese tapmisest ikkagi midagi kasu, täiesti nonsenss.
Mõnede tegelaste käitumisele saab leida loogilise järelduse, üheks neist on Svidrigailov . Nimelt, tema elu lõppes enesetapuga, võib oletada, et pärast oma armastatu kaotamist pööras ta segi. Enesetapjad elavad enne oma elu lõpetamist sissepoole, nad eralduvad ülejäänud ühiskonnast ja ei räägi oma muredest ja käituvad väga kummaliselt. Ta oli armunud Raskolnikovi õesse Dunjasse, kes oli Svidrigailovite mõisas koduõpetajana tööl. Sügavalt armunud, meelitas ta Dunja enda korterisse ja üritas teda vägistada, kuid Dunja sihtis teda relvaga ja pääses sealt minema. Svidrigailov ei pääsenud puhtalt, tal tekkisid luupainajad ja lõpuks muutusid need väljakannatamatuks, et ta pidi endalt elu võtma. Ilma Dunjata polnud ta elul enam mõtet, nii arvan mina.
Sonja , isa kaotanud, vaesuses elav noor neiu , ütleb lahti oma põhimõtetest ja usust, et tänaval prostituudina raha teenida oma perekonnale . Ta oli väga puhta hingega, lahke ja õilis. Sellepärast tunnistab Raskolnikov oma teo üles just „madalamale“ ja kõlvatumale Sonjale, kes aga kingib talle oma südame. Selgub , et tema pihtimust kuuldi pealt, ja tema süü tehti kindlaks. Kohtu-uurija annab Raskolnikovile aega, et oma kuritegu üles tunnistada ning lõpuks see juhtubki. Raskolnikov saadetakse Siberisse ja armunud Sonja järgneb talle.
Inimene on saladus. Teda võib hästi tunda, aga teda mõista on võimatu. Kõige paremini näeb ennast inimene ise, oma mõtteid, tundeid ja otsuseid. Sageli tegutsetakse isegi endale arusaamatult. Teda saab väga hästi mõjutada erinevate faktoritega-lähedaste arvamused, ootused ning ühiskond. Kui anda inimesele võimalus olla julm, siis ta ka kasutab seda võimalust. Mõningaid otsuseid tehakse alateadvuslikult ning vahel on need ka selle inimese põhimõtetega vastuolus. Arvan, et inimene on ja jääb saladuseks, kuid igalt inimeselt on võimalik õppida midagi uut. „Igal inimesel on - nagu Kuulgi - oma varjatud pool, mida ta kunagi kellegile ei näita“ - Mark Twain.
Kristjan Nõmmik
GAG, 11d