Kuritöö ja karistus (30)

Uve Poom G2C
5. november 2001
Kirjand
Fjodor Dostojevski romaanist “Kuritöö ja karistus” inspireeritud mõtted
F. Dostojevski romaani “Kuritöö ja karistus” tegevustik toimub 19. sajandi Peterburis, ühes vaesemas linnaosas Heinaturu ümbruses. Peategelaseks on maalt pärit juuratudeng Raskolnikov , kes pidi majanduslikel põhjustel ülikoolis käimise pooleli jätma ning sooritab enda olukorra parandamiseks liigkasuvõtja mõrva. Ta on endasse tõmbunud ja erineva mõttemaailmaga noormees , kes tegevustiku käigus hullub ning haigestub , kuid keda toetavad pere ja sõbrad. Raamatu üks peamisi liine toimubki Raskolnikovi hulluse, paranoiade ja südametunnistuspiinade ümber, kusjuures lõpuks otsustab ta ennast üles anda ning ta saadetakse Siberisse sunnitööle. Sinna läheb temaga kaasa ka endine lõbutüdruk Sonja, kes teda armastab , kuid linna jäävad noormeest taga igatsema õde koos sõbraga.
Minu jaoks jäid raamatus peamiselt kõlama mõtted peategelase hullumisest ja paranoiadest. Kindlasti on raamatus olulisel kohal armastus nii pere ja sõprade ringis , kuid ka naise ning mehe vahelised tunded. Esile tuli vaese inimese võime olla heatahtlik ja samas sooritada vägivaldne mõrv majandusliku heaolu nimel. Vähemtähtis pole ka isiku enda halbade tegude kahetsemine ja võime nendega elada.
Nagu eelpool mainitud , oli Raskolnikov pärit maalt ning tema rahaline seisukord ei olnud sugugi hea. Tudeng elas võlglasena kitsas katusekambris, tööd tegi harva ja lõpuks oli ta sunnitud oma väärisesemeid pantima. Selline elu võib inimese paratamatult hulluks ajada ning viia kuriteo sooritamiseni. Olles kursis liigkasuvõtja hea majandusliku seisuga ja soovides saaki kasutada oma uue elutee alustamiseks, tappis Raskolnikov rikka naise. Peale mõrva algaski noormehe hulluse ja haiguse seisukord, mille käigus esinesid tal (õigustatud) paranoiad, ta pani muretsema oma sõbrad ja pere, ning lõpuks mõistis, et vastupidiselt varem arvatule, ei suuda ta mõrva oma hinges varjata. Nimelt oli Raskolnikovil teooria, et inimesed on jaotatud kaheks – “harilikeks” ja “haruldasteks”. Kui esimesed on lihtsalt inimkonna jätkamiseks vajalik mass, siis viimased olid edasiviiv jõud ja nad võisid enda südametunnistusele voli anda vajaduse korral kuritegusid sooritada. Varem oli noormees veendunud, et tema kuulub “haruldaste” hulka, kuid enda süü tunnistamine võimudele tõestas vastupidist. Tõsi küll, lõpuks Siberis olles ütles ta end tundvat südametunnistuspiinadest täiesti vabana. Samas paistis oluline ka see, et paratamatult jäävad kuriteod hinge koormama, kuni neid mingisuguse karistusega “maha pole pestud”. Omamoodi karistus on ka südametunnistuspiinade kannatamine, kuid see ei ole harilikult kaaskodanike silmis piisav. Nii raamatu põhjal kui ka muidu tundub mulle, et alles pärast karistuse kandmist suudab terve inimene oma lähedastele ausalt silma vaadata.
Armastus oli olulisel kohal terves raamatus. Kõige tähtsam tundus just ema Pulheeria Aleksandrovna ja õe Dunja suhtumine Raskolikovi. Nemad tahtsid teda aidata igas olukorras, loovutades noormehe õpingute jaoks suure osa oma sissetulekust ning tundes temast kodus olles suurt puudust. Jõudes Peterburi mõjus neile pereliikme haigusest teada saamine suure shokina. Asja tegi hullemaks ka poja mõneti negatiivne suhtumine lähedaste külaskäiku ning asjaolu, et ta oli Dunja kosilasega tülli läinud. Liiatigi ei soovinud Raskolnikov, et teda külastama hakataks. Ema ja õde armastasid noormeest kõigest sellest hoolimata ja tundsid tema pärast muret. Ka emakese hullus ja surm teose lõpus oli tingitud haiglasest armastusest poja vastu.
Kindlasti oli oluline see, et sõber Razumihhin hoolitses haige üliõpilase eest mingit vastutasu ootamata. Ta otsis abi teistelt ja ohverdas palju oma ajast, et Raskolnikovi järele valvata. Kui ema ja õde linna jõudsid, siis kinnitas ta neile väsimatult, et kõik saab korda.
Tähtsal kohal oli ka armastus naise ja mehe vahel. Seda oli kirjeldatud nii endise lõbutüdruku Sonja ja Raskolnikovi suhtes kui ka Dunja ja Razumihhini tutvuse arenemisel. Lisaks mängisid oma rolli ka kahe mehe ihad Dunja vastu. Jõukas advokaat Pjotr Petrovitš Lužin ja rikas elupõletaja Svidrigailov soovisid teda endale erinevatel põhjustel, kuid neiu otsustas siiski siira ja ausa noormehe armastuse kasuks. Dunjale sümpatiseeris Razumihhini juures arvatavasti just tema hoolivus sõbrast ja teistest inimestest. Noormees aitas ka haigestunud ema ja tal olid elus eesmärgid, mida elus täita. See kõik pani neiut vaest kuid ausat üliõpilast armastama .
Huvitav on ka Raskolnikovi ja Sonja suhe. Sonja hakkas Raskolnikovi armastama tema heasüdamilikkuse tõttu, mida ta oli välja näidanud tüdruku joodikust isa eest hoolitsemisel ning siis vaesele lesestunud perele oma viimast raha andes . Saades teada, et just Raskolnikov oli mõrvad sooritanud (kusjuures üks tapetutest oli neiu sõbranna), ei lakanud ta ta üliõpilast armastamast. Uskliku inimesene andestas ta armastatule , kuid soovis, et Raskolnikov oma teo üles tunnistaks. Sonja oli valmis talle kuhu iganes järgnema, ning seda ta ka tegi.
F. Dostojevski mahukas teoses kerkib esile palju erinevaid elus esinevaid nähtusi. Tähtsamaina tundub siiski see, mida üldjuhul iga inimene läbi elab – armastus. Armastust tuntakse harilikult igal tasandil – lapsena peres, hiljem sõprade seas ning partneriga. Raamatu pealkirjas esineva karistusena võib ära mainida igal isikul tekkivad südametunnistuspiinad oma erinevate tegude pärast, mis ei pruugi küll olla võrreldavad mõrvaga. Siiski on ka need osa igapäevaelust.