Kuritöö ja karistus (2)

Kuritöö ja karistus kokkuvõte
Peatükk 1
Kuumal ja leitsakulisel juulipäeval,Rodion Romanovitš Raskolnikov , noor tudeng , määdub oma majaomanikust ( nais ), kellele ta on suures võlgades ja rändab sihitult vana ja häbiväärse pandimajapidaja juurde, Aljona Ivavnovna. Ta on ennast teistest võõrandanud. Tema väike kapituba, tema võlad ja rõhuv vaesus ajavad ta joonele, kus ta ei ole enam võimeline osalema tundides ja õpetama oma õpilasi.
Teel pandimajapidaja juurde ei suuda ta uskuda , et ta on valmis jälestusväärseteks toiminguteks.
Samuti taipab ta, et ta on segaduses osaliselt tänu sellele, et ta ei ole 2 päeva söönud. Vaatamata sellele, et ta oli nägus noormees ta riietus kaltsades ning keegi ei suutnud tema salajapärast käitumist. See ei olnud kaugel pandimajapidaja majast (täpselt 730 sammu). Saabumisel mõistab ta kui jälestusväärne tema tulevane käitumine on ning leiab oma plaanid olevat jälestusväärsed ja alandavad. Vana pandimajapidaja on ettevaatlik ukse avamisel ja kui ta nõnda käitub, siis näib too kuivanud ja väga vana, teravate pahatahtlike silmadega ja jõleda rasvaga juustes. Raskolnikov ütleb talle, et tal on midagi muud pantida ja siis kaupleb hinna üle, kuid peab siiski naise pakkumise vastu võtma, kuna tal ei olnud kellegi teise poole pöörduda. Lahkudes ütleb Raskolnikov naisele, et tal on midagi väärtuslikumat pantida ning ta toob selle hiljem. Ta lahkub suures erutusseisundis.
Peatükk 2
Eelmise peatüki lõpus Raskolnikov märkab näiliselt häiritud inimest kõrtsis joomas. Pärast oma külaskäiku Aljona Ivanovna juurde tunneb ta vajadust juua ja üksildane mees hakkab Raskolnikoviga rääkima. Tema nimi on Semjon Marmeladov , ametnik Tsiviilteenistuses. Ta ei ole ümber riietunud ega pesnud 5 päeva. Tema rasvased punased käed olid mustad, tema küüned olid mustad ning tema riided halva kuulsusega.
Marmeladov jutustab kogu oma varajase eluloo, rääkides, kuidas ta oli valitsuse ametnik, kuid kaotas oma positsiooni tänu alkoholile. Vaatamata sellele võeti teda hiljuti uuesti tööle ametnikuna valitsuse büroos, aga praeguseks hetkeks on ta pidevalt joonud ning kardab koju minna. Ta räägib oma abielust Katerina Ivavnovnaga, kõrgema klassi lese ja 3 lapse emaga, kes abiellus temaga viletsuses. Samuti pajatab ta, et tal on tütar Sonja , kes on sisenenud prostitutsiooni maailma, sest see oli ainus võimalus peret toita. Marmeladov varastas selle raha, mille tema tütar oli teeninud , et maksta oma 5-päevasele pummelungile. Ta küsib Raskolnikovi käest, et kas too suudab öelda veenvalt , et Marmeladov ei ole siga ning kas too teab, mis tähendab, kui sul ei ole kuhugi minna, olla täielikus meeleheites ja kannatada ilma, et oleks mingitki korvamist igale aktsioonile. Ta võttis Sonja viimased 39 kopikat , et osta alkoholi. Ta kardab koju minna, sest Katerina peksaks teda ja ta väärib seda
Raskolnikov, kes tahtis lahkuda, otsustab Marmeladovit koju aidata, kus ta näe seda armetut vaesust , milles nad elavad. Pärast tunnistanud kohutavat stseeni Marmeladovi ja Katerina vahel, sobrab ta oma taskutes ning jäteb neile veidike raha.
Peatükk 3
Järgmine päev ärkab Raskolnikov oma korteris , tundes jälestust oma lohaka ja allakäinud elukommete pärast. Natasja nimeline Raskolnikovi teener, ütleb mehele, et üüriperenaine Praskovja Pavlovna raporteerib teda politseile , sest mees ei ole maksnud oma renti. Teener toob talle ka kirja mehe emalt.
Pärast Natasja lahkumist suudleb ta ema kirja ja värisevate kätega avab ta selle aeglaselt. Tema ema, Pulheeria Alexandrovna, kirjutab oma kustumatust armastusest poja vastu ning et tema õde, Dunja , on töötanud Svidrigailovide juures koduõpetajannana; guvernandina. Kahjuks Svidrigailov , tuntub sensualist, näitab oma külgetõmmet tüdruku poole viidates ka sellele, et nad võiksid kahekesi põgeneda. Tema naine, Marfa Petrovna , kuuleb pealt osa vestlust ning usub, et külgetõmme on kõik Dunja süü olles ise teadlik oma mehe sensuaalsetest kalduvustest. Järgnevalt, Marfa levitab valet terve maa. Hilje , Svidrigailov parandab teda näidates talle isegi kirja jäädes truuks oma naisele. Avastanud vea Marfa Petrovna läheb maale näidates kirja ja nõudes Dunja süütust ja jumalikkust.
Sellel ajal, Marfa Petrovnal oli „kinsman”, Pjotr Petrovitš Lužin, kes tahtis vaest, kindla reputatsiooniga naist, kes on kahtlemata kaasavara ja tänu sellele alatiseks truu. Ta palub naise kätt ja too nõustub.
Lõpuks Pulheeria Alexandrovna ütleb oma pojale, et nii tema kui ka Dunja on varsti St. Peterburis, et olla koos Lužiniga, kes leiab neile sobiva pinna elamiseks ning ema lubab pojale saata rohkem raha niipea, kui ta seda laenata saab.
Peatükk 4
Raskolnikov leiab, et Dunja ei abiellu eales enda ohverdamiseks venna nimel. Ta järeleandmatult keeldub sellisest ohrvist öeldes: „Kuni mina elan , seda abiellu ei toimu”.
Edasi näeb ta Lužini kurja ja nõelava inimesena , kes lubab oma kihlatul ja tolle emal sõita talupoja vankris 17 vertsa ja kolmanda klassi vagunis rongis. Siiski ei ole tal kuhugi pöörduda, et sellist häbiväärset kontakti hävitada.
Mõeldes Dunja lambivalguse peale näeb ta 15 aastast tüdrukut kõikumas mööda tänavat mõeldes, et too on kas purjus või narkouimas. Seda noort tüdrukut jälitab keigarlik ja paks mees; selle mehe plaanid tüdruku suhtes on ilmselged . Raskolnikov segab vahele. Politseinik saabub ja nad saavad tüdruku taksosse. Raskolnikov pakub neile 20 kopikat taksoraha, aga mingi tunne sunnib tema meelt muutma . Ta mõistab, et segab end millesegi, mis ei puutu temasse. Las paksu lõbutseb temaga. Ta lahkub pettunult, et on kaotanud 20 kopikat. „Kas nad olid minu, et ära anda?”
Külastada Razumihhinit, tema parimat sõpra, keda ta ei ole näinud umbes 4 kuud.
Peatükk 5
Raskolnikov mõtleb enne sõbra juurde jõudmist ümber, aga lubab, et läheb päev pärast „seda” ise mõeldes, kas „see” ka juhtub. See hirmutab teda nii palju, et ta läheb kõrtsi ja võtab klassi viina . Ta läheb tuikudes parki ja jääb magama. Unes näeb ta oma lapsepõlve, kui ta jalutab koos oma isaga, ta näeb purjus talupoega, kes proovib oma vana hobust sundida vedama rasket vagunit, mis on inimesi täis. Talupoeg hakkab oma vana, jõuetut hobust peksma pärast publiku naermist tema ja tobeda etteaste pärast. Ta lööb nii metsikult , et teised ühinevad „lõbuga”. Lõpuks hakkavad nad kasutama raudkange ja rauast teljega. Vana hobune alguses püüab vastu pidada, kuid kukub siis surnult maha. Poiss unenäos tunneb suurt kaastunnet surnud mära vastu, et ta kallistab ja suudleb teda. Terve unenäo jooksul talupojast omanik karjub, et mära on tema oma ning ta võib temaga teha, mis ta ise tahab.
Üles ärgates teatab Raskolnikov „oma neetud unenäost” ja mõtleb õudusega „On see võimalik, et ma tõesti võtan kirve ja löön talle pähe, löön ta kolba lõhki....Jumal küll on see tõsi.” Teatades siis „oma neetud fantaasiat”, sest ta ei suuda iial kõike kokku võtta.
Siiski, kui ta kõnnib läbi Hay Marketi , kuuleb ta pealt kaupmeeste ja Lizaveta Ivanovna, pandimajapidaja poolõde, vestlust, et homme õhtul kell 19 on naine üksi kodus.
Peatükk 6
Raskolnikovile meenub, et Lizavetal on kokkusaamine kaupmeestega, sest ta käitub justnagu läbikäiguna vaesunud perekondadele, keda on sunnitud müüma oma kaupu. Talle siis meenub, et tal on Aljona Ivanovna aadress kaastudengi käest saadud ja isegi enne, kui ta teda külastas tundis ta vastupandamatut ebameeldivust tema vastu.
Mõeldes, kui vastik pandimajapidaja on kuuleb ta pealt vestlust 2 ohvitseride vahel, kes on temaga hiljuti kokku puutunud. Nad loetlesid üles tema kohutavaid vigu: tujukas, õel, vastik, mõõdutundetult liigkasuvõtja, huvi 5-7 %, sadistlik ja peksab oma poolõde Lizaveta Ivanovnat. Ta ahnelt katkestab lepingu, kui keegi kasvõi 1 päeva hilineb, mistõttu inimesed kaotavad oma väärtusliku vara.
Raskolnikov kuuleb, et naine on ühiskonnale kahjulik tehes süütutele inimestele halba oma liigkasuvõtmisega. Teisest küljest võiks keegi ta tappa ning tema rahaga inimestele head teha. Kas üks kuritegu oleks võrdne tuhande heateoga? Väitlus lõpeb, kui üks küsib teiselt : „Kas sina tapaksid ta oma kätega?” Mõlemad nõustuvad, et nad seda ei teeks .
Vestluse meenutamine viib Raskolnikovi silmuse õmblemiseni oma mantlile ja pakkides oma panti. Ta läheb varastama kirvest, aga Natasja istub uksel . Need ettevalmistused viivitavad ta kella 19:30-ni. Saabudes märkab ta, et pandimajapidaja all on tühi korter ja töölised värvivad seda. Ta ronib Aljona Ivanovna korteri ette ja helistab mitu korda kella enne, kui naine vastab.
Peatükk 7
Kohe, kui uks avanes tormas Raskolnikov korterisse. Naine on hirmunud, mees annab talle pandi öeldes talle, et see on hõbedane suitsukarp. Akna juurde seda lahtipakkima minnes hiilib Raskolnikov naisele ligi ja lööb talle kirvepeaga pähe. Siis lööb ta uuesti ja uuesti tömbi otsaga. Väga ettevaatlikult asetab ta kirve surnukeha juurde ja hakkab ta taskust võtmeid otsima .
Otsides võtmeid märkab ta, et Aljona Ivanovna kannab kahte risti, ühte küpressipuust ja teine vasest . Leiab võtmed ja väikse pungil nahast koti ; ta võtab need. Toas otsides leiab ta mitmeid hübedast ja kullast asju, kuid ta kuuleb järsku samme ja väikest karjumise moodi häält. Ta avastab, et Lizaveta seisab mõrvatud poolõe surnukeha kohal. Raskolnikov võtab kiiresti kirve ja tormab Lizaveta poole, tüdruk jõllitab teda ja mees lööb kirve terava poolega kahestades pea. See etteaimamatu mõrv viib ta soovile hüljata kogu projekt. Pärast teist mõrva mõtleb ta üles tunnistada ja hakkab kiiresti verd koristama : käsi, kirves , riided.
Valmis lahkuma heliseb uksekell . Pestrjakov alguses ja hiljem Koch ootavad ukse taga kokkusaamist. Lõpuks mõistavad, et uks on seespoolt riivis. Üks läheb kojameest otsima ja teine lõpuks järgneb talle. Raskolnikov lipsab välja ja peidab end värvitud toas. Ta lahkub, jõuab koju ja asetab kirve tagasi kojamehe tuppa , läheb oma tuppa ja langeb transsi.