KULUARVESTUS TOOTMISETTEVÕTETES (0)

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Ä16 KÕ
xxxx
KULUARVESTUS TOOTMISETTEVÕTETES
Referatiivne analüüs
Õppejõud: Kati Nõukas MA
Mõdriku
2018
SISUKORD
Tootmisettevõtte eesmärkide püstitamine ja kuluarvestuse süsteem 4
1.1Võimalikud eesmärgid 4
1.2Peamised huvigrupid ja peamised tegurid kuluarvestuseks 4
1.3Erinevused seoses kuluarvestuse metoodikate kasutamisega 5
SISSEJUHATUS
Kui veel mõni aasta tagasi piisas kulude õigesti ja õiglaselt arvestamisest, siis nüüd see enam nii ei ole. Suunates peatähelepanu kulude arvestusele, võib ununeda peamine: milleks üldse kulusid arvestatakse (Karu, 2012, lk 4).
Kulu on majandusliku kasu vähenemine aruandeperioodil vara vähenemise, ammendumise või amortisatsioonina või kohustiste tekkimisena, mille tulemusena omakapital väheneb, välja arvatud omakapitali arvel omanikele tehtud väljamaksed (RPS § 3 lg 5).
Kuluarvestus ühendab teatud määral finants - ja juhtimisarvestust. See jälgib kulude kajastamist nii ettevõtte finantsarvestuse protsessis (raamatupidamisregistrites, varude maksumuse kujunemisel ja kajastumisel bilansis, realiseeritud kaupade kulu kujunemisel kasumiaruandes) kui ka kulude analüüsi ja selle rakendusi ettevõtte siseses juhtimisarvestuse protsessis (toodete ja teenuste omahinna kalkuleerimisel, hinna kujundusel jne.).
Kululiikide arvestus peab selgitama, millised kulud, võttes arvesse nende kujunemise ja käitumise erinevaid aspekte , esinevad ettevõttes. Kuluarvestuse süsteemid peavad olema paindlikud ja kohandatavad. Kaasaegset infotöötlemise ja kommunikatsioonisüsteeme tuleb täielikult ära kasutada ja neid vajadusel kaasajastada, et nad vastaksid praegustele ja oodatavatele tingimustele ( Haldma , Karu, 1999, lk 11-13).

Tootmisettevõtte eesmärkide püstitamine ja kuluarvestuse süsteem

Ettevõtte – siseseid juhtimisarvestuse ja kuluarvestuse süsteeme ja praktikat mõjuvaid tegureid on mõttekas analüüsida sõltuvusteooria abil. Sõltuvusteooria peamise idee kohaselt sõltub ettevõttes rakendatava arvestussüsteemi tõhusus eelkõige selle võimest reageerida ja kohaneda nii ettevõtet ümbritsevas keskkonnas toimuvate kui ka ettevõttesiseselt aset leidvate muutustega (Haldma, 2005, lk1).

Võimalikud eesmärgid

Esimene samm kuluarvestuse süsteemi loomisel on täpsustada ettevõtte eesmärgid. Eesmärgi all mõistetakse tulemust, milleni soovitakse välja jõuda. Ajaliselt jaotatakse eesmärgid alljärgnevalt:

• strateegilised ehk pikaajalised eesmärgid,
  
• taktikalised ehk keskmise pikkusega,
  
• operatiivsed ehk lühiajalised eesmärgid.
  

Pikaajalised eesmärgid püstitatakse pikemaks perioodiks kui viis aastat. Taktikalisi eesmärke seostatakse eeskätt sellega, millised on eesmärgid ühes või teises äritegevuse valdkonnas. Lühiajalised eesmärgid, mis tulenevad strateegilistest ja taktikalistest eesmärkidest, püstitatakse kuni üheks aastaks ja need täpsustavad ja detailiseerivad erinevaid strateegilisi ja taktikalisi eesmärke (Haldma, Karu, 1999, lk 14-15).

Peamised huvigrupid ja peamised tegurid kuluarvestuseks

Põhilised huvigrupid, kes saavad kuluarvestuse süsteemist kasu on:

• omanikud ,
  
• juhid,
  
• töötajad,
  
• kliendid ja avalikkus ,
  
• hankijad,
  
• riigiasutused ,
  
• investorid,
  
• audiitorid,
  
• finantsinstitutsioonid ja kreeditorid ,
  
• konkurendid,
  
• analüütikud.
  

Kulueesmärkide saavutamiseks saavutamisele aitavad kaasa järgmised tegurid:

• põhjalik tootmise kontrolli süsteem,
  
• kvaliteetne tehnoloogiline algdokumentatsioon,
  
• ajaarvestussüsteem,
  
• standardiseeritud protseduurid ja protsessid,
  
• kulutuste tehniline mõõdetavus.
  

Tulenevalt sellest, millistel eesmärkidel ja missugust infot juhtkond vajab, valitakse kuluarvestuse põhimõtted (Haldma, Karu, 1999, lk 89).

Erinevused seoses kuluarvestuse metoodikate kasutamisega

Tehnoloogiline protsess määratleb ettevõtte kulude arvestamise ja kalkuleerimise võimalikud metoodikad. Üksiktoodete ja tellimustega seotud ettevõtete arvestussüsteemid on erinevad masstootmisega tegeleva ettevõtte vastavatest süsteemidest, mida iseloomustavad eelkõige kõrged püsivad ühistootmise kulud. Seega üleminek kõrgtehnoloogilisele tootmisele tingib vajaduse kasutusele võtta kaasaegsed kalkuleerimismeetodid (Haldma, 2005, lk 1).
Oluline erinevus tekib tootmise üldkulude juures. Kui täiskuluarvestus vaatleb tootmise üldkulusid tervikuna ja jaotab need jaotuspõhimõtete alusel tooteühikutele, siis osakuluarvestus eristab tootmise üldkuludes 2 komponenti: muutuvad tootmise üldkulud ja püsivad tootmise üldkulud. Muutuvad tootmise üldkulud jaotatakse tooteühikutele, kuid püsivaid tootmise üldkulusid ei jaotata tooteühikutele ja neid vaadeldakse perioodi kuludena. Praktikas kasutatakse mõlemaid põhimõtteid lähtudes kuluarvestuse eesmärkidest konkreetses ettevõttes. Kulukäitumise ja osakulude tähenduse mõistmine on nii raamatupidajate kui ka juhtide jaoks eluliselt oluline (Haldma, Karu, 1999, lk 91-92).
Täiskuluarvestuse protsessi, milles kuluobjektide arvestamise eesmärgil paigutatakse, jaotatakse ja kogutakse kulud, võib jaotada üheksaks sammuks nagu näidatud järgneval joonisel.
Joonis 1. Täiskuluarvestuse protsess (Karu, 2012, lk 6)

• valitakse kuluobjektid (tooted, projektid, teenused) pt 4,
  
• liigitatakse kulud otse- ja kaudkuludeks pt 8,
  
• paigutatakse otsekulud otse kuluobjektidele,
  
• liigitatakse kaudkulud tootmise üldkuludeks ja organisatsiooni üldkuludeks ning moodustatakse põhitegevuse (tootmise) kulukohad , tugiteenuste kulukohad ja organisatsiooni üldkulude kulukohad pt 7,
  
• valitakse kulukäiturid, paigutatakse ja jaotatakse kaudkulud põhitegevuse kulukohtadele ja tugiteenuste kulukohtadele pt 9,
  
• jaotatakse tugiteenuste kulukohtade kulud põhitegevuse kulukohtadele,
  
• leitakse üldkulude määrad igale põhitegevuse kulukohale ja jaotatakse põhitegevuse kulukohtade kulud kuluobjektidele,
  
• paigutatakse ja jaotatakse organisatsiooni üldkulud üldjuhtimise kulukohtadele,
  
• leitakse üldkulude määrad igale üldjuhtimise kulukohale ja jaotatakse organisatsiooni üldkulud kuluobjektidele.
  

Kulukohtade arvestuse eesmärk on leida vastus küsimusele: millises organisatsiooni struktuuris või protsessi osas tekivad kulud? Lihtsustatult võib kulukohad liigitada põhitegevuse, tugiteenuste, abitegevuste (näiteks söökla, puhkebaas) ja üldjuhtimise kulukohtadeks. Kui erinevatel kulukohtadel puuduvad omavahelised kuluvood, on arvestus lihtsam. Praktikas on seda harva. Tugiteenuste kulukohtade üldkulude jaotamisel põhitegevuse kulukohtadele kasutakse kolme meetodit. Otsemeetod on üldkulude jaotamise meetod, mille puhul eiratakse tugiteenuste vahelisi kuluvooge. Otsemeetod on kolmest meetodist kõige lihtsustatum. Tugiteenuste kulukohtade kulud arvestatakse ainult põhitegevuse kulukohtadele, leides iga põhitegevuse kulukoha kulude osakaalu vastava tugiteenuse kuludest . Astmeline meetod on üldkulude jaotamise meetod, mille puhul tugiteenuste kulud jaotatakse sammhaaval nii erinevatele tugiteenustele kui ka põhitegevuse kulukohtadele. Võrreldes otsemeetodiga on astmeline meetod täpsem, sest tugiteenuste kulukohtade kulude jaotamisel arvestatakse osaliselt olulisemate tugiteenuse kulukohtade omavahelisi kuluvoogusid. Vastastikuse mõju meetod on üldkulude jaotamise meetod, mille puhul tugiteenuseid osutavate kulukohtade kulud jaotatakse põhitegevuse kulukohtadele võrrandi abil. Meetodi eeliseks on matemaatiline täpsus, sest arvesse võetakse kõik tugiteenuste vahelised vastastikused kuluvood, mis tehakse kindlaks võrrandisüsteemi abil. Meetodi peamine puudus on selle keerukus (Karu, 2012, lk 6-8).
Otsides erinevaid võimalusi ja infot kuluarvestuse kohta, on kõige olulisem silmas pidada iga ettevõtte isikupära ning toodet/teenust, mida pakutakse. Võimalusi kulude arvestamiseks on väga mitmeid. Näiteks on Vista Akadeemia välja toonud lausa üheksa erinevat võimalust, kuidas ning millest lähtuvalt kulusi vaadelda. Kõige olulisem on aga küsimus-mille jaoks on kulude kohta infot vaja ning sellest tulenevalt saab teha ka analüüsimiseks õige otsuse, kuna kuluarvestuse peamine eesmärk on anda juhtkonnale ülevaade toodete ja teenuste kulukohtadest, et vajadusel teha finantsotsuseid ettevõtte tootlikuse tõstmiseks või säilitamiseks. (Vista Academ, 2018 )
KOKKUVÕTE
Kuluarvestus tootmisettevõtetes annab huvigruppidele ülevaate ettevõtte kuludest. Ettevõtluse eemärgiks on teenida kasumit ning kuluarvestuse tulemusena tuleb vajadusel teha kasumlikkuse suurendamiseks või püsimiseks finantsotsuseid. Samas on väga oluline valida vastavalt ettevõttele õige kuluarvestusmeetod . Kululiikide arvestus peab selgitama, millised on kulud, võttes arvesse nende kujunemise ja käitumise erinevaid aspekte. Tänapäeva infotehnoloogia ajastul on võimalik kohandada erinevaid kuluarvestuse metoodikaid, et saada võimalikult täpne ülevaade ettevõtte kuludest ning ka võimalikest põhjustest kui kulud on suurenenud või vähenenud.
Raamatupidamise seadus. (20.11.2002). Viimati muudetud 01.01. 2016 . Kasutamise kuupäev: 06.10.2018, Allikas: https://www.riigiteataja.ee/akt/125052012016?leiaKehtiv
Haldma. T., Karu. S. (1999). Kuluarvestuse süsteemi loomine ettevõttes. Tartu: Rafiko & AT Audiko.
Haldma. T. (2005). Eesti tootmisettevõtete kuluarvestuse arengusuunad ja mõjurid. Pärnu: Pärnu Trükk. Kasutamise kuupäev: 06.10.2018. Allikas: https://www.etis.ee/Portal/Publications/Display/84854aaa-7e41-4204-9555-2f20456a9b1a
Karu, S. (2012). Omahinna arvestamine ja üldkulude jaotamine. Raamatupidamise praktik. Oktoober, 68.
What are different methods of Cost Accounting Kasutamise kuupäev: 09.10.2018, Allikas: http://thevistaacademy.com/what-are-different-methods-of-cost-accounting/