Kultuuritivõrdlev psühholoogia (1)

KOLMAS OSA
PEATÜKK 10: Toimetulek erinevustega
Kui kaks inimest suhtlevad, siis määratlevad nendevahelise suhtlemise mitte ainult mõlema vestleja isiklikud omadused, vaid ka suuremate gruppide, kuhu vestlejad kuuluvad, iseloomulikud näitajad.
Keeleküsimus
Igas elulises situatsioonis, kus kohtuvad kaks inimest ja peavad omavahel suhtlema, tekib mitmesuguseid tegureid, millega arvestada: kuidas luua võimalikult hea esmamulje , milline on olukord ja põhjused, kus kohtutakse jne. Kui kohtuvad erinevast keele- ja kultuuriruumist pärit inimesed, tekib paratamatult ka keeleküsimus: kas suhtluspartnerid räägivad üht või mitut ühist keelt? Kui mitut, siis milline neist valida? Ja mis saab siis, kui ei ole ühtegi keelt, mida nad mõlemad oskaksid? Vaatleme neid võimalusi ükshaaval.
Ühekeelne keskkond
Kui vestlejatel on ainult üks ühine keel, siis suure tõenäosusega on see ühe osalise jaoks emakeel ja teisele (esimene) võõrkeel. See eeldab mõlemalt kohanemist ja kompromisslahendusi – emakeele kõneleja tuleb enamasti partnerile vastu selles osas, et ei kasuta oma kõnes keerulisi idiomaatilisi väljendeid, räägib aeglasemalt, selgemalt ja lühemate lausetega. Uuringutest on selgunud, et emakeele rääkijad teevad oma kõnes sageli selliseid korrektuure, kui räägivad inimestega, kelle jaoks on tegemist võõrkeelega – ent harvemini siis, kui neil on vestluspartneriga ühine emakeel.
Sageli täheldatakse ka olukordi , kus emakeele kõneleja kas pingutab kohanemisega üle (nagu olukorras, kus väga vanade inimestega kiputakse pudikeeles rääkima) või vastupidi, hoidub sihilikult vestluspartneriga kohandumast, kuna soovib näida temast pädevama või kõrgemana (üle- ja alakompenseerimine). Kuigi konkreetsetest keeltest ei ole juttu , siis on enamasti tegemist situatsioonidega, kus emakeele kõneleja on ingliskeelse (võimsama, arenenuma) kultuuriruumi esindaja ning tema võõrkeelne vestluspartner mitte nii võimsa majandusliku taustaga riigist – sellises taustsüsteemis võibki tekkida alakompenseerimise moment emakeele kõneleja poolt.
Nn teise keele rääkijatel esineb aga kohandumist vastava keele kultuuriruumiga – täites sama küsitlusankeeti oma emakeeles ja esimeses võõrkeeles, andsid nad erinevaid vastuseid, kohandades oma väärtushinnangud ümber võõrkeele kultuuriruumi konteksti.
Ükskõik kui ladusalt inimene oma esimest võõrkeelt kõneleb, teeb ta seda ikkagi emakeelsetest kõnelejatest erinevalt. Ta kasutab teistsugust lauseehitust, sõnavara, väljendeid ja hääldust (lisandub aktsent ). Seetõttu võidakse sageli võõrkeelse inimese õpitulemusi madalamalt hinnata, hoolimata sellest, et konkreetse ülesande tulemused on tal sama head kui neil, kelle jaoks on tegemist emakeelega.
Valik mitme keele vahel
Kui suuremas seltskonnas tuleb valida ühine vestluskeel, siis on selleks enamasti keel, mis on enamuse jaoks emakeel. See tekitab vähemuses soovi oma identiteeti säilitada ning nad hakkavad kasutama oma emakeelele iseloomulikke väljendeid, sõnade rõhutamist või nn täitesõnu.
Kui vestluspartneritel on rohkem kui üks ühine vestluskeel, siis võib täheldada nn koodivahetust (code-switching), kus ühes keeles vestlusesse pikitakse väljendeid või mõisteid teises keeles.
Ühise keele puudumine
Kui vestluspartneritel ei ole ühtegi (võõr)keelt, mida kõik osapooled oskaksid, on vaja kolmandat isikut, kes tõlgiks. Tõlgi vahendusel suhtlemises tekib aga mitmeid küsimusi, näiteks: kas ta peaks tõlkima ainult sõna-sõnalt teksti või kasutama ka isiklikke teadmisi vestluspartnerite kultuuriruumist ja tõlgendama lisaks ka tekstiga kaasnevat konteksti ning tausta ? Sageli on tõlk ühe vestluspartneri rahvuskaaslane, mis mõjutab märgatavalt vestluse võimutelge, luues situatsiooni, kus kaks inimest on ühe vastu ja saavad omavahel ridadevahelist teksti vahetada, mis võib võõrkeelsele partnerile mõistetamatuks osutuda.
Kultuuridevahelise suhtlemise mõistmine
Tõlkide elus ette tulevatest dilemmadest lähtudes räägime nüüd pikemalt teemadest, millel on laiem ja üldisem kandepind. Näiteks: kuidas tõlgendada teksti, mis ei ole teie emakeeles, tehes samas arusaadavaks ka teksti taga peituva kultuurilise konteksti. (Näide: Hiinlasest professor ütleb oma eurooplasest vestluskaaslasele, et tema abikaasa (kes viibib vestluse juures) ei ole ülikoolis käinud, sest ta on rumal. Hiinlane ei tee midagi valesti, nende kultuuriruum nõuab tagasihoidlikkust ja alandlikkust, ent hea kasvatusega eurooplane teab, et avalikus kohas kritiseerimine on ebaviisakas . Mida peab tõlk tegema ja mida tõlgitavale tekstile lisama?)
Ka intonatsiooni, hääletooni, silmsidet , pause ja muud mitteverbaalset suhtlemist tõlgendatakse erinevates kultuuriruumides erinevalt. On täheldatud, et kultuuridevahelistest erinevustest teadlikud vestluspartnerid teevad oma käitumises korrektuure, et partneriga paremini kohanduda – näiteks räägivad Jaapani ärimehed Kanadas läbirääkimistel konkreetsemalt ja kindlas kõneviisis, samas situatsioonis kodus Jaapanis aga sealse kultuuriruumi nõuetele vastavalt tingivas kõneviisis ja vähem konkreetselt. Väärib märkimist ka tõsiasi, et osades kultuuriruumides toimub enese kohandamist partneriga rohkem kui teistes.
Stereotüübid või raamistikud?
Kui kohtume võõra inimesega, kellel on meist erinev kultuuritaust, siis on meil kaks valikut – kas lähtume „kultuurilistest silmaklappidest“ ja võtame teda kui tema kultuuriruumile „tüüpilist“ esindajat ja käituda seega stereotüüpselt või teha natuke eeltööd (kas või käesoleva raamatuga) ning kujundada iseenda jaoks sobiva raamistiku, mille aluseks on pigem uuringute tulemused kui kontrollimata eelarvamused .
Kultuuridevahelised oskused
Alati on võimalik õppida teise kultuuri tavasid ja kombeid ning sellisel moel suhtlemist lihtsustada. Tekib aga küsimus, kas ühe kultuuri sügavam mõistmine tähendab automaatselt ka paremat arusaamist teistest kultuuridest, millega ei olda veel nii tuttav? Uuringud on seda tõestanud – inimestel, kes olid palju reisinud ja mitmesuguste kultuuridega kokku puutunud, oli suurem kultuuriempaatia, paindlikumad suhtlemisoskused, avatum maailmavaade ja muud omadused, mis vähendasid kultuurišokki. Samas on vaja veel kindlamaid tulemusi, enne kui väita, kas isiksuseomadused mängivad teise kultuuriruumiga kohanemisel sama suurt rolli kui nt reisides omandatud isiklikud kogemused.
Kultuuridevaheline õpe
Inimestele, kellel seisab ees pikem viibimine teises kultuuriruumis, korraldatakse koolitusi, mis metoodika alusel jagunevad kolme kategooriasse: üldinformeerivad, teise rahvuse mõistmisele orienteeritud ning teises kultuuriruumis tulemuslikuma suhtlemise oskuste omandamisele keskenduvad koolitused .
Psühholoogiline ja sotsiaal-kultuuriline kohanemine
Teises kultuuriruumis viibimine kutsub esile märgatavaid muutusi, mille võib jagada kolme kategooriasse. Kõigepealt leiavad aset afektiivsed reaktsioonid alates rõõmust kuni segaduse, ängistuse ja depressioonini (psühholoogiline kohanemine). Seejärel järgneb õppeprotsess, mille käigus õpitakse tundma uue kultuurikeskkonna eripärasid ning omandatakse oskused selles keskkonnas toime tulekuks (sotsiaal-kultuuriline kohanemine). Ning lõpuks, kui uues kultuuriruumis viibimine pikeneb, tekivad enesemääratlemise mõtted – kas nähakse ennast selle kultuuriruumi osana või võõrana ( akulturatsioon ). Käesolevas peatükis vaatleme lähemalt lühema viibimisega kaasnevaid nähtusi.
Kontaktide liigid
Neid, kes elavad uues kultuuriruumis ajutiselt /lühiajaliselt ning planeerivad naasta oma kultuuriruumi, nimetatakse viibijateks (ingl k. sojourner ) – selleks, et eristada neid sisse- ja väljarändajatest, kellel koju pöördumise plaanid puuduvad. Käesolevas peatükis analüüsime põhjalikumalt kolme peamist ajutise viibija liiki: turiste, välisüliõpilasi ja võõrtööjõudu.
Turistid
Turistid liiguvad enamasti koos oma kultuuriruumist pärit kaaslaste grupiga ning mööda eelnevalt paika pandud marsruuti, mistõttu kokkupuuted kohalike elanikega on vähesed ja/või piiratud. Iga turist kogeb suuremal või väiksemal määral kultuurišokki. Kokkupuuted kohaliku elanikkonnaga ja kultuurišoki intensiivsus on ka otseses seoses turismiliigiga – suurema tõenäosusega ootavad need omal käel reisivat kultuuri- või pärandituristi, mitte niivõrd ranna- või linnapuhkusel viibijat. Olenemata reisi olemusest võib inimene reisil kokku puutuda tundmatute bakterite, kummaliste majutusasutuste, ehmatavate tavade või ebatavaliste reisikaaslastega. Oma rolli mängib ka sihtkoht kui geograafiline punkt ning sealne kohalike-külastajate arvu suhe.
Turismi mõju kultuurikeskkonnale tunnetavad teravamalt pigem kohalikud elanikud kui turistid. Mõnes kultuuriruumis on hakatud turismi survel õpetama kohalikele elanikele, kuidas paremini teatud etnilisse gruppi kuuluvaid külalisi teenindada.
Välisüliõpilased
Välisüliõpilaste või teise nimetusega rahvusvaheliste üliõpilaste elus on kõige tähtsamal kohal akadeemiline edasijõudmine ja kohaliku keele õppimine. Enamasti on nende parimaks sõbraks ikkagi rahvuskaaslane ning tuge pakuvad ka teistest kultuuriruumidest pärit välisüliõpilased.
Psühholoogilist ja sotsiaal-kultuurilist kohanemist mõjutavad võrdselt nii kodune kultuuriruum, isiksuseomadused kui ka vastuvõtva kultuuriruumi iseloomulikud jooned. Mida sarnasemad on mõlemad kultuuriruumid , seda lihtsam on ka kohanemisprotsess nii saabumisel kui lahkumisel. Lahkumisstressi võib seega tunda nii kodust lahkudes kui ka sihtkohast koju tagasi sõites. Kohanemist hõlbustab elu kohalikus perekonnas.
Võõrtööjõud
Traditsiooniliselt tähendas äriasjus reisimine pikemat viibimist väljaspool oma kultuuriruumi – näiteks palgati juhtivtöötaja või spetsialist viieks aastaks, tagati talle elamiseks vajalik ning töö kogu perioodi jooksul. Tänapäeval on paranenud nii rahvusvaheline transport kui kommunikatsioon, mistõttu meeskonnaliikmed võivad tegutseda eri riikides, suhelda omavahel telesilla või e-posti teel ja kohtuda reaalelus vaid harvadel kordadel. Meie käsitleme siinkohal pigem diplomaate ja konsulaartöötajaid, kes sobituvad rohkem traditsioonilise võõrsil töötaja mudeliga.
Pikaajaliselt võõrsil töötavate inimeste kohanemine sihtkohamaa kultuuriruumiga sarnaneb osaliselt välisüliõpilaste situatsioonile, ent sellele lisanduvad keerukamad detailid. Näiteks reisitakse nii pikaks ajaks võõrsile koos perekonnaga, kaasas abikaasa ja lapsed. Lisaks võivad tekkida vastuolud kodumaa ja sihtkohamaa vahel, kus mõisted „lojaalsus“ ja „edu“ ei pruugi üks-ühele kattuda.
Mitmesuguste ajutiselt võõrsil viibijate kohta tehtud uuringud näitavad, et kultuuriruumide vahelise piiri ületamisega kaasneb paratamatult teatav rollide konflikt. Mõned tulevad selle probleemiga paremini toime kui teised, ent teemat vältida ei ole võimalik. Põhjuseks ei ole mitte pelgalt individuaalsed omadused, vaid ka sotsiaalsete gruppide mõjud, kellega inimene uues kultuuriruumis kokku puutub ja/või samastub. Neist räägime pikemalt järgnevates peatükkides.
Kokkuvõte
Ladus keelekasutus määrab võimusuhted ning mõjutab seda, mil määral inimesed üksteisele meeldivad. Keele abil on võimalik määratleda iseenda identiteeti teiste suhtes. Keelebarjäär ja ühise keele puudumine raskendavad märkimisväärselt kultuuridevahelist suhtlust – ent ühise keele olemasolu ei taga veel seda, et vestluspartnerid teineteise eesmärkidest või perspektiivist aru saaksid. Kultuuridevahelise suhtlemise oskuste üheks oluliseks aluseks on teadmine, et teise inimese arusaamad võivad olla erinevad ning valmisolek kohandada oma käitumist viisil, mis parandaks üksteisemõistmist.
Veel ei ole selge, kas kultuuridevaheline suhtlemisoskus kuulub automaatselt sotsiaalselt intelligentse inimese oskuste pagasisse või on see eraldi omandatav oskus. Kultuuridevaheliste kontaktide hulk suureneb tänu turismile, mis on kujunenud peamiseks kultuurivahetuse komponendiks.
Küsimused:

Kui olete kakskeelne, siis kui erinev on eneseväljendamine ühes ja teises keeles? Mis on need teemad, millest on mugavam rääkida kas ühes või teises keeles? Miks?

Kuidas kohandad ühe emakeelega inimesena oma käitumist, kui räägid nendega, kelle jaoks sinu emakeel on võõrkeel – ja kuidas mõjutab selline muudatus sinu suhteid nende inimestega?

Kas kultuuridevahelise kommunikatsiooni reegleid on võimalik laiemalt rakendada või on tähtsam hoopis teada, kuidas konkreetse kultuuriruumi kontekstis efektiivsem olla? Miks?
Uuringud on seda tõestanud – inimestel, kes olid palju reisinud ja mitmesuguste kultuuridega kokku puutunud, oli suurem kultuuriempaatia, paindlikumad suhtlemisoskused, avatum maailmavaade ja muud omadused, mis vähendasid kultuurišokki. Samas on vaja veel kindlamaid tulemusi, enne kui väita, kas isiksuseomadused mängivad teise kultuuriruumiga kohanemisel sama suurt rolli kui nt reisides omandatud isiklikud kogemused. Tegelikult on vajalikud mõlemad teadmised – nii üldteadmised ja oskused teises kultuuriruumis käituda ning täpsem informatsioon konkreetse kultuuriruumi kohta. Selle tingib mõiste „kultuuriruum“ mitmetahulisus: see ei ole pelgalt teine riik ega rahvus, vaid ka sotsiaalsed grupid ning nende eripärad riigi ja rahvuse sees.

Kui viibite ajutiselt teises kultuuriruumis, siis millised tegurid aitavad või takistavad teie kohanemisprotsessi?
Aitavad: sarnasus oma kultuuriruumiga, kultuuridevahelise suhtlemise oskused, teadmised kultuuridevahelistest erinevustest, iseenda avatus ja sallivus, toetavad ja nõu andvad inimesed.
Takistavad: stereotüüpne/ksenofoobiline suhtumine partneri poolt, teadmiste ja oskuste puudumine teise kultuuriruumi kohta, tugivõrgustiku puudumine, vastuolud kodumaa ja sihtkohamaa ootuste vahel.
7