Kultuurilooline tõlge Peruu (0)

Tõlge Peruust nr 8 ning lisamaterjal
Inkade monarhid
Inkade ajalugu, või pigem traditsioon, nagu me seda dokumentaalse tõendusmaterjali enneolematu puuduse pärast kutsuma peame, räägib üheteistkümnest monarhist Manco Ccapac’ist Huaina Ccapaci’ni, kes surid natuke enne Hispaania vallutust. Need monarhid valitsesid kokku umbes 350 aastat. Nende pealikute valitsemise kohta olid olemas parimad tõendid, sest nende mumifitseeritud kehad säilitati suures Päikesetemplis Cuzcos, mida on eelnevalt juba kirjeldatud. Seal said nad sama igapäevast hoolitsust kui siis, kui nad veel elasid. Nende laamade ja orjade karjad usuti veel neile monarhidele kuuluvat ning toit ja jook asetati nende ette kindlaksmääratud perioodidel. Nende jaoks tehti riideid, mida kanti ringi palankiinides, nagu need oleksid päevased harjutused. Iga monarhi järglased maiustasid kindlaksmääratud perioodidel oma esivanema eramaaomandi toodanguga ning selle monarhi muumia asetati einelaudade keskele ning seda koheldi kui peakülalist.
Esimesed inkad
Pärast Manco Ccapac’i ning tema otsest järeltulijat Sinchi Roca’t (Tark Pealik ) tuleb järjekorras kolmandana Lloque Yupanqui. Ta suri, kui tema poeg oli alles lapseeas . Vähe on teada Mayta Ccapac’ist, kes hakkas valitsema alaealisena. Talle järgnes Ccapac Yupanqui, kes võitis Contisuyu’t (kes hakkas tähelepanu pöörama Cuzco hiljuti saavutatud suurele võimule). Inkat ja tema mehi rünnati sel ajal, kui nad parajasti olid pakkumas ohvriandi. Teine katse rüüstada Cuzco’t ning jagada selle maa ning naised, kes olid seotud suure Päikesetempliga, lõppes kadedatele sissetungijatele täieliku lüüasaamisega. Järgmise inkaga, Inka Roca’ga, algab uus dünastia, kuid on peaaegu võimatu jälitada seost selle ning sellele eelneva dünastia vahel. Inka Roca päritolu pole selle dünastiaga seotud, välja arvatud see, et ta väitis end olevat Manco Ccapac’i järeltulija. Roca, selle asemel, et oodata, millal teda rünnatakse omaenda võimupiirkonnas, astus julgelt vastu Conti- suyu ’dele nende omal territooriumil, alistas nad otsustavalt Pumatampu’s ning sundis neid talle austusavaldust andma. Tema pärija Yahuarhuaccac alustas sarnast sõjaretke Collasuyu rahva vastu ning teda abistas alistatud Conti-suyu. Kuid pidusöögil, mille ta pidas Cuzco’s enne sõjaretkele minemist, ründasid teda tema liitlased ning ta põgenes Coricancha’sse (või Kuldsesse Päikesetemplisse) varjupaika koos oma naistega . Vastupanu oli edutu ning Inka ja paljud tema lemmikud tapeti . Liitunud hõimud, mis olid Kesk- Peruu vallutanud, ähvardasid nüüd Cuzco’t, ning kui nad oleksid õigeaegselt edasi liikunud, oleks Inkade dünastia hävinud ning linn muutunud varemeteks. Kuid esile tõusis üks tugev mees, kes oli suuteline tegelema selle äärmiselt ohtliku olukorraga, mis oli tekkinud. See mees oli Viracocha, pealik, kes valiti Cuzco’sse koondatud sõdalaste poolt. Ettenägelikult lepitades Conti-suyu Collasuyu’ga rajas ta konföderatsiooni, mis mitte ainult ei teinud lõpu sissetungi-ohule, vaid mis ohustas sissetungijaid nii, et nad rõõmsalt pöördusid tagasi oma territooriumile ning asetasid selle sobilikku kaitseolekusse.
Viracocha Suur
Viracocha Suurega, või „Jumalikuga“ algab tõeline Inkade ülemvõim. Ta oli laienenud inkade ülemvõimu tõeline rajaja. Ta valiti Inkaks oma isiklike väärtuste alusel ning energilise valitsusaja jooksul õnnestus tal Cuzco mõjusid piirnevates lõunaregioonides tugevdada. Vanas eas taandus ta oma maakohta Yucay’s ja Xaquixahuana’s ning jättis oma võimu all oleva ala on pojale ning pärijale Urco-Inkale, nõrgameelsele elunautlejale, kes jättis hooletusse oma kuninglikud kohustused ning kes tõrjuti välja oma noorema venna Pachacutic’u, Inkade ajaloos kuulsa tegelase, poolt.
Vere Tasandik
Pachacutic’u võimu algus oli tunnistajaks ühele kõige verisemale lahingule Peruu ajaloos. Hastu -huaraca, Antahuayllas’te pealik Chanca riigis, tungis Inkade territooriumile ning asus laagrisse Carmenca mägedes, mis vaatavad üle Cuzco. Pachacutic pidas temaga läbirääkimisi, kuid need ei andnud tulemust, sest võimsal sissetungijal oli kindel eesmärk: muuta Inkade dünastia põrmuks. Üsna ruttu mindi lahingusse. Esimese päeva võitlus oli mitteotsustav, kuid sellele järgnenud päeval sai Pachacutic suure võidu: suurem osa sissetungivast väest jäi lahinguväljale surnult lebama ning Hastu-huaraca taganes vaid 500 kaaslasega . Yahuar- pampa lahing (Vere Tasandik) oli Peruu ajaloos pöördepunktiks. Noort Inkat, keda enne tunti Yupanqui nime all, kutsuti nüüd Pachacutic’uks (Tema, kes muudab Maailma). Sõdalased lõunast kuuletusid talle ning tulid lausa karjadena, et pakkuda oma teeneid ning temaga liitlasteks ning sõpradeks saada, ning üsna pea leidis Pachacutic end olevat ülem territooriumidel, mille üle olid tema eelkäijad saavutanud vaid sümboolse kontrolli.
Kesk-Peruu vallutamine
Hastu-huarca, kes oli Chinchay-suyu ühinenud hõimuliikmetelt saanud ülesandeks Inkad alistada, ühines Inkadega ning vallutaja ja vallutatud liikusid edasi, et vabastada Chinchay-suyu Huanca liidu türanniast. Selle territooriumi lõunapoolse osa vähendamine õnnestus neil kiirelt. Xauxa orus sattusid vallutajad peale Huanca armeele, kelle nad lõplikult alistasid. Inkad säästsid ning vabastasid sõjavangid, keda oli palju. Veel üks kord, Tarma’s, said Huanca’d lüüa, pärast mida on arvatavasti igast vastupanust jagu saadud. Cusco linnriik oli nüüd domineeriv jõud terves Kesk- Peruus 300 miili pikkusel alal, ning samal ajal oli ta suveräänses suhtes alaga, mis ulatus sama palju kagusse ning mille ta aeglaselt muutis reaalseks võimupiirkonnaks.
Rasside kokkusulamine
See Kesk-Peruu vallutus sulatas ühte Quichua keelt rääkivad hõimud, kes elasid Apurimac’i jõe vasakul kaldal , Aymara keelt rääkivate inimestega, kes elasid paremal kaldal, ning tulemuseks oli see, et arvukam Quichua saavutas kiiresti keelelise ülekaalu oma vendade – Aymara’de - üle. Sellele järgnes Lõuna- ning Kesk-Peruu inimeste, keda juhtisid Inkade pealikud, suur migratsioonilaine üle Cerro do Pasco, kus nad kohtasid vähe või mitte mingit vastupanu, ning Pachacutic sai oma eluajal olla sellise võimupiirkonna isand , mis ulatus 1000 miili põhja poole, ning olla ka suursuguse Inkade koloonia, mis asus ekvaatorist lõunas ning oli oma üldjoontelt peaaegu identne Ecuadori vabariigiga, rajaja.
Inkade kaks haru
Need vallutused , või pigem rahvaliikumised, jagasid Inkade rahva kaheks, mille vastavad keskused olid teineteisest umbes 1000 miili kaugusel. Põhja piirkonna keskus asus erinevatel ajahetkedel Tumipampa’s, Riopampa’s ja Quito’s. Nende alade poliitiline eraldumine oli vaid aja küsimus. Geograafilised tingimused jagasid impeeriumi peaaegu täielikult kaheks, mille vahel asus hõredalt asustatud ala, mille suurus oli 400 miili.
Pachacutic’u seadused
Pachacutic lisas oma sõdalase kuulsusele juurde targa ning liberaalse valitseja maine. Ta ehitas Cuzco’sse (arvatavasti mingi vanema hoone asukohale) suure Päikesetempli, asutas selle seinte vahele kloostri, kus elas 500 neitsit, et jumalat teenida. Ta, nagu öeldud, pani aluse ka Ccapac-cocha suurele riitusele, kus päikesejumala auks ohverdati maisi, laamasid ning lapsi. Ta leiutas nii-öelda rahvaloenduse, mille järgi pidid kubernerid talle perioodiliselt ette kandma oma valitsetava rahvahulga suuruse. See avaldus esitati quipos’e abil. Põllumajandus oli tema eriline huvi ning ta oli karm seaduste täideviimise, mis puudutas mullaharimist, viljaaitasid, ladusid ning töö reguleerimist üldiselt, suhtes. Olles arhitekt, võttis ta enda peale ülesande isiklikult kujundada Cuzco linna peahooned, mis ehitati tema juhiste kohaselt ümber ning mis olid vastavuses tema enda kätega voolitud savimudelitega. Tundub, et tal oli kirg korra vastu ning just temani võime jälitada karmi ja „vanaema“ moodi olnud süsteemi, kus peruulased elasid ajal, kui nende Hispaania vallutajad saabusid. Ka Pachacutic’ule oli ülesandeks antud tohutu suure Sacsahuamann’i kindluse, mida on eespool kirjeldatud, püstitamine. Ta rajas ka rüütlite ordu, mida tunti Auqui’na või „Sõdalasena“, millesse sissepääs võimaldati sobivatele kandidaatidele suurel Ccapac Raymi (Päikesefestival) pidusöögil. Ta andis nimed ka kuude järgnevustele ning püstitas Carmenca künkale, mille juures avastati pööripäeva aastaaeg , piilarid. Lühidalt, kõik seadused ja kord, mis kehtisid peruulaste ühiskondlikus majanduses, omistati tema mõjuks ning me võime teda nimetada kui tema rassi Alfredi.
Tupac-Yupanqui
Pachacutic’i poeg, Tupac-Yupanqui, tegutses mõnda aega enne oma isa surma tema leitnandina. Tema nimi tähendab „Ere“ või „Särav“. Tema tegevus ulatus Inkade võimupiirkonna igasse ossa ning hõlmas ka piiride laiendamist, mässude alla surumist, hõimude, keda ei oldud täielikult Inkade mõjualadesse toodud, orjastamist ning üldiselt oma isa võimekalt alustatud tegevuste lõpuleviimist.
Lisamaterjal
Peruu ajalugu
Peruu tsivilisatsiooni päritolu ulatub aega, mis oli 20 000 aastat enne Inkasid. See teeb Peruust ühe iidse tsivilisatsiooni hällidest (koos Mesopotaamia , Egiptuse, India ja Hiinaga). Tänapäevane Peruu on tekkinud lääneliku ja „andiliku“ maailma kokkupõrke, protsessi, mis algas hispaanlaste saabumisega aastal 1532, tulemusena. Peale iseseisvumist otsustas Peruu ise oma identiteedi sepistada, see keeruline protsess kestab veel tänapäevalgi. Arvatakse, et Peruu vanimad asunikud saabusid sinna Beringi väina kaudu, minnes Aasiast (tänapäeva Venemaa) Põhja-Ameerikasse viimasel jääajal 20 000 - 40 000 aastat tagasi. Teine teooria, mis põhineb Thor Heyerdahl’i parveekspeditsioonil eelmisel sajandil, pakub välja, et migratsioon võis olla võimalik ka Vaikselt ning Atlandi ookeanilt. Esimene tõend inimtsivilisatsioonist ulatub arvatavasti aastasse 20 000 eKr Pikimachay Koopasse Ayacucho lähistel, kus esimeste nomaadide jäänuseid ning ka inimeste ja loomade skelette ning kivist tööriistu on leitud. Kiviterasid, jahinuge, inimjäänuseid ning koopamaalinguid on leitud ka Paijan’ist, La Libertad’ist, Guitarrero’st, Ancash’ist, Lauricocha’st, Huanuco’st, Telarmachay’st ning Junin’ist. Need kultuurid hakkasid arvatavasti kodustama kaamellasi ( laamad , alpaka) ning cuys’e (merisiga) umbes aastal 7000 eKr ning hakkasid rajama väikeseid küttide-korilaste külasid umbes aastal 6000 eKr. Nomaadide hõimud käisid loomade migratsiooni jälgedes, vahetades mägised talved pehmema ranniku vastu välja. Aasta 2900 eKr paiku hakkasid nad istutama nt. maniokki, maisi, Tšiili hanemaltsa, liima aeduba ning puuvilla , seega pannes alguse Peruu pikaajalisele põllumajanduslikule traditsioonile. Teadlased usuvad, et kartulit , Peruu peamist toiduainet, kasvatati esmakordselt umbes 8000 aastat tagasi farmerite poolt, kes elasid Titicaca järve lähedal. Kalastamine, põlluharimine ning kaubandus moodustas majandusliku aluse keraamikaeelsel perioodil ( 2700 -1800 eKr). Puuvilla kasutati kalavõrkude punumiseks ning rituaalsete esemete tegemiseks. Väikeseid koguseid obsidiaani (klaasjas vulkaaniline kivim , mida kasutati kivitööriistade tegemisel ning mis tekib looduslikult üle 4000 m (13 000 jalga) kõrgustel aladel) on leitud rannikult, mis viitab kauba aktiivsele vahetamisele ranniku ja mägismaa kogukondade vahel. Need inimesed töötasid kollektiivselt ning neil oli arusaam ühisomanditest. See ning kontroll kriitiliste ressursside üle andis tulemuseks esimeste linnade arenemise rannikul ning mägismaal.
Caral : Emalinn
Kujunemisperioodi (2700-1000 eKr) monumentaalse arhitektuuri suurim ja impressiivseim näide on Caral, mida nimetatakse Uue Maailma vanimaks linnaks. 5000-aastase Caral’i avastamine annab ümberlükkamatuid tõendeid, et keeruline linnakeskus kujunes Kesk-Andides samal ajal välja Egiptuse, Mesopotaamia, India ning Hiina vana maailmaga – 1500 aastat varem, kui algselt usuti. Radioaktiivsüsinik taimekiududelt näitab, et Caral, mis on vaid üks 18-st kohast, mida omistatakse Caral-Supe kultuurile , ehitati aastal 2627 eKr, 1000 aastat enne seda, kui olmeegid rajasid asundused Vahe-Ameerikas. Caral avastati aastal 1905. See koht jäi inimeste silme eest varjule, kuna tal ei õnnestunud toota mitte mingit kulda ega keraamikat. Kuid kangekaelne uuring peruu arheoloogi Ruth Shady poolt alates 1994-st aastast on paljastanud 20 kivist ehitist, mille hulgas on 6 püramiidi ning palju esemeid, nagu näiteks punutud religioossed ohvriannid, mida tuntakse ojos de Dios’ena (Jumala silmad). Caral’is olevad suured ehitised ehitati lühikese aja jooksul, mis viitab keerulisele planeerimisele , kesksele otsustetegemisele ning suure tööjõu mobiliseerimisele. Ühiskond oli hierarhiline ; religiooni kasutati sotsiaalse järjekindluse ning kontrolli kindlustamise vahendina. Arvatakse, et selle kõrghetkel elas linnas umbes 3000 inimest ning kodude erinevad suurused viitavad selgele klassideks kihistumisele ühiskonnas. See püha linn oli teistele religioonist inspireeritud linnadele eeskujuks. On tõsi, et teised külad Peruus, millest mõnedel olid väikesed platvormid või tseremoniaalsed ehitised, olid hõivatud enne 2600 eKr ning nad on kängunud võrreldes Caral’i ning tema monumentidega. Caral tundub olevat maha jäetud pärast 500 aastat püsivat asustamist. Teadlased spekuleerivad, et põud võis olla inimeste lahkumise põhjuseks. Linnalike asunduste suurele hulgale orus sellise monumentaalse arhitektuuriga ei olnud tol ajal kusagil maailmas võrdset.
Chavin ’i tõus ja langus
Chavin’i kultuur, mis on varajastest Peruu kultuuridest tuntuim, arvatakse olevat Lõuna-Ameerika analoog Hiina Shang’i või Mesopotaamia Sumeri tsivilisatsioonidele. Chavin õitses umbes aastal 900 eKr, mida tuntakse esimese või varajase horisondi perioodina (1000 eKr – 200 pKr), tõustes esile peale seda, kui ühiskonnad, mis olid monumentaalsed kompleksid ehitanud, hakkasid rannikul kokku varisema. Chavin’i kultuur suutis ühendada ranniku, mägismaa ning ida- madalmaa ühiskonnad oma võimsa religioosse ideoloogiaga. Nad ehitasid kaunistatud kivitempli Chavin de Huantar’ isse Peruu Põhja-mägismaal, täites selle kaunilt lõigatud kiviskulptuuride ning suursuguste ikonograafiaga. Raimondi Kivi ja Lanzon’i monoliidi ikonograafia kirjeldab, kuidas nad kummardasid ülevat kassilikku jumalust, mida kujutati stiliseeritud jaaguari pea kujulisena, ning teisi looduslikke vaime. Mõned arheoloogid arvavad , et Chavin de Huantar oli Andi oraakel , keda kontrollis võimas ülempreestrite eliit , mis toetus San Pedro kaktusele ning teistele hallutsinogeenidele, et suhelda üleloomulike jõududega. Teised rivaalitsevad pühamud, nagu näiteks Kunturwasi Cajamarca’s või Sechin Casma orus, meelitasid arvatavasti ligi rändajaid ning palverändureid põhjast Ecuadorist ning ka lõunapoolsetest Andidest. Koonusekujuliste spiraalsete kodade „kõnetorude“ ning käävkehade kodade, mida leidub ainult Ecuadori ranniku lähedal troopilises meres, leidmine annab sellele hüpoteesile kaalu. Chavin’id olid ka innovatiivsed metallurgistid, pottsepad ning kangrud . Umbes aastal 300 eKr hakkas Chavin’i mõju kahanema , kuid tema osavus kogukondade ühendamisel läbi usu leiab vastukaja isegi veel tänapäeval.
Regionaalne areng
Chavin’i langusega hakkasid mitmed piirkondlikud kultuurid esile tõusma, tekitades ajajärgu, mida tuntakse kui Piirkondliku Arenemise Periood või Klassikaline periood (200 eKr – 900 pKr). Selle aja jooksul rajasid kultuurid, mille hulka kuulusid Moche’d (põhjarannik), Recuay’d ja Cajamarca’d (põhja mägismaa), Lima (keskrannik), Nazca (lõunarannik), Wari ja Tiahuanaco (lõuna mägismaa), tugevad piirkondlikud riigid, millest igal ühel olid unikaalsed eripärad. Moche (220 eKr – 600 pKr) oli militaarne ühiskond, mis laienes mööda Peruu põhjarannikut. Nad olid osavad insenerid ning ehitasid suuremõõtmelised plonnist püramiidid, nagu näiteks Huaca de la Luna ning Huaca del Sol, ning ka muljetavaldava kõrbekastmise kanalite võrgustiku. Nad on kuulsad ka oma kaunilt meisterdatud metallurgia ning keraamika , mille parimad näited on Sipan’i Isanda hauakamber ning tätoveeritud naissoost muumia hauakamber El Brujo’s asuvas Huaca Cao Viejo’s, pärast. Mõlemad andsid arheoloogidele ümberlükkamatuid tõendeid selle kohta, et Moche oli üks kõige peenelt arenenud tsivilisatsioonidest Kolumbia-eelses Peruus. Usutakse, et põud oli nende allakäigu üheks põhjuseks. Umbes samal ajal näitas Nazca (100 eKr – 700 pKr) märkimisväärset leidlikkust oma tekstiilides ja keraamikas . Arvatakse, et Nazcad on kõrbejooniste, mida tuntakse ka kui Nazca joonised, toimepanijad ning et nad ehitasid ka Cahuachi, templi ja matmiskompleksi, mis muutus selle piirkonna peamiseks palverändurite keskuseks umbes aastal 100 pKr. Kaugemal sisemaal , Titicaca järve lähedal ehitas Tiahuanaco kultuur (200 pKr – 1000 pKr) Tiahuanaco, linliku ning tseremoniaalse keskuse, mis õitses umbes ühe aastatuhande ning oli koduks umbes 40 000 inimesele. Tiahuanaco’d arendasid välja spetsialiseerunud põlluharimise süsteemi, mis tähendas, et nad said vilja kasvatada Altiplano jäistele temperatuuridele vaatamata. Wari’d (600 pKr – 1100 pKr) ehitasid linna Ayacucho lähedale, mis oli edukas umbes 300 aastat ning mille elanikkond koosnes arvatavasti 70 000 inimesest. Aastaks 650 pKr olid nii Wari kui ka Tiahuanaco Impeeriumid laienenud piisavalt, nii et neil olid ühised piirid. Arheoloogiline tõendusmaterjal viitab sellele, et kahe kultuuri vahel toimus vahetus - mõlemal olid huvitavad sarnasused kiviskulptuuridel olevas ikonograafias ning motiividel keraamikas ja tekstiilis. Sel, kui Wari-Tiahuanaco Impeerium kasvas, kuni ta hõlmas peaaegu terve Peruu, põhjustas tema allakäigu tema suutmatus ohjeldada tekkivaid hõimudevahelisi sõdu rannikul.