Kultuur ja rahvusriik (0)

Kultuur ja rahvusriik
Käibetõde kõlab, et kultuurikontaktid on kasulikud, kuna süvendavad rahvaste jt inimrühmade üksteisemõistmist. Nii arvati N Liidus, kui korraldati liiduvabariikide vastastikuseid kultuuridekaade, nii arvatakse Euroopa Liidus, kus kultuurile pannakse suuri lootusi.
Tõsi, viimast kaheti. Ühelt poolt ja seni ehk kõvahäälsemalt nähakse kultuuris vahendit, mis aitab rahvastel säilitada identiteeti, mille lahustumist kardavad iseäranis väiksemad riigid.
Seega oleks kultuur justkui nõrgeneva rahvusriigi asendaja. Teiselt poolt aga kõneldakse ka sellest, et kultuur peaks suurendama Euroopa kui terviku sidusust. Need kaks funktsiooni on omavahel seotud ja neil on niihästi laiem, rohkem tulevikku vaatav kui ka kitsam, olevikuline aspekt. Esimene seisneb selles, et Euroopa Liidus on aasta-aastalt rohkem inimesi, kes pärinevad teistsugusest keskkonnast, mida nad kavatsevad kohapeal taastekitada. Kultuur peaks aitama põliseurooplastel neid kui «teist» mõtestada ja omaks võtta. Aga ka vanade olijate vahel on probleeme. Euroopa kultuuri ei saa vaadeldada lahus Euroopa viimastest poliitilistest arengutest. Vahepeal kostis juba rõõmuhääli, et rahvusriik on tasapisi hääbumas ja ees sirab uus valgustusajastu , kaheksateistkümnes sajand kõrgemal astmel.
Nüüd näeme, et rahvusriigi kadumine oli kommunismi kokkuvarisemisele järgnenud eufooriast tekkinud illusioon . Suuremeelsuse vaim lehvis üle Euroopa. Kõige tähtsamad tundusid ühised juured ja neist võrsuda tõotav ühine tulevik. Nüüd on mesinädalad möödas, niihästi vanas kui uues Euroopas. Seistakse silmitsi pragmaatilise argipäevaga ning enam ei häbene ükski riik, et talle on esmatähtsad siiiski ta enda huvid.
Selles kontekstis tundub kultuur kahe teraga mõõgana. Ühelt poolt ta loob seda mitmekesisust, mis maailma kaedes pakub tunnetusrõõmu ja katalüüsib inimkonna arengut tervikuna . Teiselt poolt loob kultuur rahvusriigi vaimse taglastuse, genereerides muu hulgas isolatsionismi ja hybris’t.
Üldiselt on Euroopa kunstiinimesed ja intellektuaalid suhteliselt harva, enim kahe suure sõja vahel, olnud oma ülirahvuslike valitsuste suuvoodrid. Sagedamini on nad püüdnud säilitada kainet meelt ja kriitilist mõistust, asetades inimkonna üldhuvid ettepoole sektantlikest.
Ent keda või mida on need kultuuriinimesed esindanud? Kes on need, kes käisid ja käivad konverentsidel, assambleedel ja kõikvõimalikel teistel vaimuinimeste sabatitel? Need on reeglina tõsise või elitaarse kultuuriga seotud inimesed, kes on niigi üliväga humanistlikud, solidaarsed üksteise ja kõikide « teistega ».
Erandeid muidugi on, ja mõnel perioodil päris palju, ent üldjuhul ei teki ka näiteks Baltimaade ja vene kunstiharitlastel teineteisemõistmisega liiga suuri raskusi. Nende vaidlused jäävad teatavatesse piiridesse, milles eriarvamusi respekteeritakse. Üldine humanistlik imperatiiv käib kõige ees.
Kultuuriinimsed moodustavad omaette kongvegatsiooni, neile sidusust ja sallivust jutlustada tähendaks pöörata juba uskujaid.
Küsimus on selles, mida suudab kultuurimisjon miljonite ja miljardite tavakodanike puhul.
On muidugi kõige erinevamaid näiteid. Võiks arvata, et Bob Marley kaudu maailmas populaarseks saanud reggae mõjus soodsalt Kariibide põlisasukate ning üldse mustanahaliste mainele. See tõi ju rassi hingeelu teistele lähemale. Võib-olla. Aga samas on ju näiteks
USAs mustanahalistelt üle võetud suur osa eelmise sajandi levimuusika stiilidest, aga see pole käinud sugugi käsikäes afroameeriklaste rassilise diskrimineerimise vähenemisega. Kultuuri heakskiitev omaksvõtt ei ole alati mõjutanud suhtumist inimrühma, kellelt see kultuur pärit.
Kui tulla kodule lähemale, siis on Eestis saanud peaaegu klišeeks kiruda venelasi, lisades kohe, et vene kultuuri, iseäranis kirjandust armastatakse küll. Kuidas on säärane vahetegemine võimalik, kas siis kultuuri nimbus ei laiene pisutki rahvale, kelle hulgast armatatud kultuuriisiksused ja nende teosed tõusnud?
Kas meie suhtumine hiinlastesse on sellepärast kuidagi muutunud, et me vaatame Bruce Lee filme? Kas me mõtleme, et nemad leiutasid paberi, millele me isegi kompuutriajastul välja prindime? Kas pehmendab meie suhtumist islamiäärmuslastesse see, et araablased leiutasid nulli?
Muidugi, olgem ausad, inimene tänavalt ei armasta ka vene kultuuri, ta ei tea sellest suuremat. Ega ilmaasjata ei luitunud suurepärase kirjaniku Leonid Andrejevi teosed putkade vitriinides – seda veel Nõukogude ajal
On olemas helide, kirjasõna ja muud vabariigid. Nende liikmeid leidub kõikjal.
Mina võin heldida, saabudes x riiki, mida pidasin võõrapäraseks või «vähearenenuks», ja avastades, et nad on tõlkinud näiteks Hesset ja Thomas Manni .
Ma mõistan kohe, et mul on siingi maal hingesugulasi. Aga mis on sellel pistmist kõnealuse maa ülejäänud asukatega?
Me räägime globaalkultuuri.
Praegu võib TV maailmakanaleist näha reklaami, mille loosung on: «Me kõik räägime üht ja sama keelt − jalgpalli.» Paljasjalgsed poisikesed ja lipsuga ärimehed − kõik togivad rõõmsalt segasummas koos. Lõpuks tuleb muidugi välja, et klipiga promoti mingit rahaettevõtet, milles justkui kõik inimesed osaleksid.
Aga minu jaoks on klipi iva just eelnevas − tõepoolest, väga suur hulk inimesi kõikjal maailmas elab jalgpallile kaasa, nad «räägivad jalgpalli». Aga kas jalgpall toob inimesi üksteisele lähemale? Ta võib seda teha. Esimese ilmasõja esimesel talvel kargasid ühel rindelõigul vastastikku maasse kaevunud Inglise ja Saksa sõdurid jõulupäeval kaevikutest ja mängisid improviseeritud keraga pool tundi eikellegimaal sõbralikult jalgpalli. Selles avaldus väga humanistlik moraal - nad olid eelkõige inimesed, liiati ühesuguse kultuurilise taustaga. Ometi − pärast seda venis sõda veel kolm ja pool aastat, tuues miljoneid ohvreid.
Uuemal ajal on jalgpalli lahutamatu kaaslane huligaansus, seda niihästi riigisiseste kui rahvusvaheliste mängude ajal. Mis eriti oluline: pea kõikides klubides lööb kaasa nn «võõrleegionäre». Kas see tähendab, et oma klubile kaasa lõugav kari on ületanud rahvusliku piiratuse? Kas nemad on juba tuleviku- eurooplased ? Kahtlen selles. Inimteadvus on suuteline igasugusteks ratsionaliseeringuteks. Teadvus hoiab vastuolulised faktid kenasti eri lahtrites, kus nad ei puutu kokku, ja enamiku inimeste teadvus ei moodusta loogilist koherentset süsteemi. (Näiteks Vene ajal oli igal eestlasel ka mõni «hea» kommunist või venelane, kellele üldine negatiivne suhtumine ei laienenud .) Tundub, et jalgpallurid-võõrleegionärid on oma klubi fännide teadvuses mingil veidral kombel inkorporeeritud «kohaliku» tasandile . Seega jalgpall ei pruugi soodustada sidusust, vaid vastupidi.
Tõin jalgpalli-näite, kuna sellel on vaste kultuuris. See on nn globaalkultuur. Ma ei hakka viimast siinkohal defineerima . Selge, et kõrge ja madala kunsti piir on mõneti ähmane (ehkki see pole kultuuriajaloos midagi põhimõtteliselt uut ega tulene sellest ka kuidagi mõlema äärmuse, kõrge ja madala tühistumine). Globaalkultuuris on ka väärtuslikku. Aga suuremalt jaolt on see ikka seesama, mida olema harjunud massikultuuriks nimetama.
Selle kultuuri võimesse inimesi üksteisele lähemale tuua tuleb suhtuda skepsisega. Näiteks kui linna saabub välismaa bänd ja esitab staadionil lugusid, mis kõlavad ka kohalikes pubides ja baarides, mida mängitakse hitiparaadides jne, siis tundub esmapilgul, justkui osaleksid kõik globaalses kultuurisündmuses ja «saaksid kokku». Aga kas see äratundmisel rajanev ennastkordav akt avardab publiku teadvust ja hinge ning soodustab «teise» mõistmist ja lugupidamist tema vastu?
Kui ma jälgin Paraguay või Paapua Uus- Guinea artisti esitamas mõnda hitti, siis ma ei hakka temasse kuidagi teisiti suhtuma . Mind ei taba sama rõõmus äratundmine kui avastades, et Asuncioni või Port Moresby raamatupoodides on saadaval Bulgakov või Kafka.
Sellest, et nad loevad Nora Robertsit ja Sandra Browni või isegi « Harry Potterit», pole mul sooja ega külma. Säärased kunstilise kommunikatsiooni aktid ei puuduta inimest sügavamalt. Eurovisioonid ei muuda inimeste hinges midagi. Selline kultuur ei edasta ega soodusta midagi peale iseenda, põlistades publikul juba olemas olevaid hoiakuid.
Aga just globaalkultuuri tasandil toimub lõviosa kultuuri levitamise ja tutvustamise üritustest.
Nii on ühel pool kunst , mis jääb pealispinnale, luues üksnes ühistunde illusiooni . Kuna see on illusioon, siis võib see puruneda ootamatult ja julmade tagajärgedega. Poliitkorrektse keep smiling’i tagant avaneb koopainimese lõust.
Teisel pool on kunst , mis võiks inimese teadvust avardada, teenida tõepoolest üllast eesmärki, aga see kultuur «kuulub» vanale või uuele eliidile. Viimane tegeleb uute meediate ja kõikvõimalike para- ja kvaasikunstiliste aktidega, mis vaatamata oma näilisele suunatusele kunstivälisesse olmesse jäävad ometi ponnistavate härraste ja daamide harrastuseks. Massidest jääb säärane kunst eemale. Välja arvatud mõnel üksikul kunstivälisel juhul. Üheks niisuguseks võimaluseks olekski kannustada rahvusriigi konsolideerumist ja tõusta vastavate meeleolude laineharjale. Selleks oleks pind praegu soodne.
Ometi tundub, et kultuuriinimeste enamik ei lähe seda teed, kas siis loomuldasa voi konformismist. Seega on nende kunst mõistetud jääma üha suletumasse ringi.