Külm Sõda (1950-1980) (0)

Lähte Ühisgümnaasium
Carl Dööring

Külm Sõda

(1950-1980)
Referaat
Juhendaja : Viivi Rohtla
Lähte 2012
Sissejuhatus:
oli Nõukogude Liidu ja Lääne poliitiline, majanduslik konflikt Teise maailmasõja järgsel rahuperioodil.
Laiemas tähenduses nimetatakse külmaks sõjaks otsest sõjalist vastasseisu vältivat konflikti, milles osapooled piirduvad majandusliku, poliitilise ja luuretegevuse üksteise vastu.
Mõiste ajalooline ja tähenduslik taust
Külmas sõjas järgiti reeglina Vana-Hiina sõjakunsti strateegias formuleeritud põhimõtet: parimaks mooduseks sõdida oma vastasega ilma võitluseta. Rahvusvaheliste mõõtmeteni on külm sõda tavaliselt paisunud niisugustes piirkondades, kus põrkub mitu tsivilisatsiooni ja rivaalitseb mitu vastandlikku, ülemvõimu taotlevat religiooni ja/või kultuuri, sõjajõudu omavaheliste vastuolude lahendamiseks aga ühelgi poolel ei piisa. Kõige tuntumad näited on olnud Ibeeria poolsaar hiliskeskajal Hispaania impeeriumi tekke eel ja Palestiina XX sajandil, enne Iisraeli riigi loomist.
Külm sõda läks terminina laiemalt käibele Walter Lippmanni kommentaaridest New York Herald Tribune'is 1946. aastal ja neid koondava raamatu " Cold War" ilmumisega järgmisel aastal.
Ametlikuks poliitikaks muutus see sama nime all USA-s aastast 1947 president Harry Trumani valitsemisajal ja kestis vahelduvate tõusude ja pingelõdvendustega president Ronald Reagani teise valitsemisajani. Ameerika Ühendriikide poolseks alusdokumendiks oli 18. augustil 1948 Ameerika Ühendriikide Rahvusliku Julgeoleku Nõukogu (NSC) poolt vastu võetud direktiiv № 20/1, mille põhiteesid olid:
viia Moskva mõju ja võimsus miinimumtasemeni, millal ta enam ei ohustaks maailma ja rahvusvaheliste suhete stabiilsust;
muuta teoorias ja praktikas rahvusvaheliste suhete põhimõtteid, mida järgib Venemaal võimul olev valitsus;
Ida poolkeral rakendati külma sõda sisuliselt, kuid mõistet ennast kasutamata, kõigepealt Lenini (Vladimir Uljanovi ) ehk nn Kominterni doktriini kujul, mis tähendas klassivõitluse kandmist üle töörahvariigi välissuhteisse. Kommunistlikud valitsejad maskeerisid oma külma sõja poliitikat rahuvõitluse sildiga. Külma sõja komponendid
- psühholoogiline sõda.
Psühholoogilise sõja mõjutusmeetodid jaotusid mitmesse ossa :
avalik diplomaatia vastandina traditsioonilisele saladiplomaatiale
meediaründed ( muuhulgas propaganda ja agitatsioon );
vastasriigi või riikide sisepoliitiline salaõõnestus (mõjuagentuur, toetus välisriigi opositsioonile)
LÕHESTATUD BERLIIN
1945. aastal võtsid USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia Lääne-Saksamaa oma kontrolli alla, Saksamaa idaosa hakkas haldama NSV Liit. Ka pealinn Berliin jagati tsoonideks, aga 1948. aastal sulgesid nõukogulased kõik juurdepääsuteed Lääne-Berliini. Lääneriigid hakkasid linna kõige vajalikuga varustama õhusilla abil ja tegid seda, kuni blokaad 1949. aasta mais lõpetati. Aastatel 1949-1958 põgenes idast Lääne-Berliini 3 miljonit inimest. 1961. aastal püstitas Ida-Saksamaa kogu linna läbiva nn. Berliini müüri. Müür katkestas isegi trammiliinid ja teed ning tekitas ala, mida mõlemal pool hakati nimetama eikellegimaaks.
 
KUUBA RAKETIKRIIS
Ehkki USA ja NSV Liit kunagi tegelikult omavahel ei sõdinud, polnud nad sõjast kaugel. Maailma hoidis oktoobris 1962. aastal terve nädala hinge kinni, kui USA president John Kennedyle esitati USA lennukite tehtud fotod, mis tõestasid, et NSV Liit ehitab Kuubal rakettide stardiplatvorme. Sealt oleks tuumaraketid ulatunud USA-sse ja võinud hävitada palju linnu. 22. oktoobril andis president käsu alustada Kuuba mereblokaadi. Ühendriikides koostati ka juba plaane, kuidas Kuubale tungida , ja maailm valmistus tuumasõjaks. 28. oktoobril andis Nõukogude liider Nikita Hruštšov siiski tagasikäigu ja nõustus raketid ära viima ning stardiplatvormid Kuubal lammutama . Kriis oli möödas.
Külm Sõda ja Eesti
Seotud sisu
Katse taastada Eesti iseseisvus 1944. aastal
Kas sovetiseerimine tõi kaasa moderniseerumise?
rohkem linke
Teine maailmasõda muutis kardinaalselt jõudude vahekordi maailmas. NSV Liidu kui ühe võitjariigi mõjukus maailma asjade otsustamisel kasvas tunduvalt. Moskva laiendas järk-järgult oma ülemvõimu Ida-Euroopas ja allutas sealsed režiimid peaaegu täielikult enda kontrollile . Lääneriigid – lootes esialgu naiivselt sõjaaegse koostöö jätkumisele – ei suutnud NSV Liidu ekspansiooni tõkestada. Senise koostöö asemel kujunes välja uus vastasseis suurriikide vahel – külm sõda, mis paljuski jäi maailma arenguid mõjutama kuni 1980. aastate teise pooleni välja. NSV Liit ja tema liitlased sulgusid „ raudse eesriide” taha. Sinna jäid ka Eesti, Läti ja Leedu.
Varemeis Narva 1948
Tohutute inimohvrite, purustuste ja majanduslike kahjude kõrval luhtusid Balti riikide katsed taastada 1944. aastal riiklik iseseisvus – Eesti, Läti ja Leedu taasokupeeriti NSV Liidu poolt. Hilisstalinismiks nimetatud perioodil (1944-1953) algas laialulatuslik ühiskonnaelu sovetiseerimine, vastupanu mahasurumine, vaimuelu tasalülitamine ja käsumajanduse juurutamine. Üldist hirmuõhkkonda põhjustasid stalinliku režiimi repressioonid , mis tipnesid 1949. aasta märtsiküüditamisega.
1949. a küüditamine
​Oodatud „valget laeva” ei tulnud ning tugevnes arusaam, et nõukogude võim jääb pikaks ajaks püsima. See omakorda tähendas eestlaskonna lõhestatuse püsimist: sõja ajal läände põgenenud eestlastel ei olnud võimalik naasta kodumaale ja nii kujunes teguvõimas Välis-Eesti kogukond kui sõjaeelse Eesti Vabariigi järjepidevuse kandja. Okupatsiooni jätkumisega Eestis kaasnes aga kohandumine režiimiga, mis algas 1950. aastate keskel NSV Liidu liidri Nikita Hruštšovi destaliniseermise poliitika tulemusel. „Hruštšovi sulaks” nimetatud perioodil (1950. aastate II pool kuni 1960. aastate I pool ) algas ühiskonnaelu stabiliseerumine. NSV Liidus lõppes laiaulatuslik riiklik vägivallapoliitika; majanduselu edenemine tõi kaasa elatustaseme tõusu ja inimeste elujärje paranemise . Samal ajal sai aina selgemaks, et NSV Liit ei ole valmis lõdvendama kontrolli oma mõjualade üle Ida-Euroopas, mida tõestasid Ungari ülestõusu (1956) ning Praha kevade (1968) lämmatamine.
Hruštšovi „sula” ajal alanud kohandumine režiimiga ei tähendanud selle kriitikata omaksvõtmist. Selle tõestuseks sai 1980. aastate teisel poolel vallandunud massiline vabadusliikumine , mis tipnes omariikluse taastamisega 1991. aastal. Pool sajandit NSV Liidu koossesisus tähendas Eestile majanduslikku, kultuurilist jm isoleeritust läänemaailmast, mis vastupidiselt kommunistikule retoorikale tõi kaasa ühiskonna mahajäämuse. Uue külma sõja puhkemise üle on palju spekuleeritud. Osapooltena nähakse selles enamasti ikka ühelt poolt tagasi autokraatiasse libisevat Venemaad ning teiselt poolt liberaalse demokraatia vundamendil seisvaid lääneriike. Venemaa agressioon Gruusia vastu, ähvardused teiste naaberriikide suunas, kaugpommitajate jõudemonstratsioonid Põhja-Atlandi kohal, tuumakoostöö Iraani, Venezuela ja Kuubaga ning paljud muud Moskva astutud sammud, mis lääneriike selgelt ärritavad, näivad nimetatud arvamust üksnes kinnitavat.
Samas juhivad paljud temaatikaga sügavuti tegelevad analüütikud tähelepanu sellele, et kogu oma väljakutsuvale käitumisele vaatamata pole Venemaa tõeliseks võidujooksuks Läänega siiski võimeline – ei majanduslikult ega sõjaliselt. Seega, unustage termin külm sõda ja vaadake täheldatavat rivaliteeti pigem kui eelmise külma sõja järel tekkinud tasakaalude korrektsiooni ning globaalsete suhete ja jõuvahekordade paratamatut paikaloksumist.
Ometi pole mitte kõik vaatlejad sama meelt ning kahelt neist on käesoleval aastal eesti keeles trükivalgust näinud kaks peaaegu identset nime kandvat raamatut.
Jutt on Edward Lucase teosest „Uus külm sõda. Kremli vari Venemaa ja Lääne kohal” ning Mark McKinnoni raamatust „Uus külm sõda. Revolutsioonid, petuvalimised ja torujuhtmepoliitika endises Nõukogude Liidus”.
Sarnastele pealkirjadele vaatamata on tegemist siiski kahe äärmiselt erineva üllitisega.
Kui Lucas keskendub Vladimir Putini ja eriteenistuste poolt Venemaal toime pandud võimuhaaramisele ning selle tulemusel algul Venemaa sisepoliitikas, seejärel juba ka Venemaa välispoliitikas aset leidnud kurjakuulutavatele muutustele ning nende mõjule kõige laiemas plaanis, siis McKinnon analüüsib põhjusi, miks on Balkanil ja endistes Nõukogude liiduvabariikides käesoleva sajandi algul aset leidnud rida demokraatlikke revolutsioone sealsete pisidiktaatorite vastu ning missugust rolli on seejuures mänginud Lääne ja Vene poliitika ja väärtushinnangute aina selgemalt täheldatav konflikt.
Ent teostes on ka palju kattuvat. Mõlemad autorid on ühte meelt selles, et uues vastasseisus panustab Venemaa eelkõige toormešantaažile ja lääneriikide majanduslikule korrumpeerimisele (Lucase teose 4. peatükk „Miks on raha Venemaa suurim tugevus ja meie suurim nõrkus?”). Üksmeelselt osundavad mõlemad sellelegi, et kui värviliste revolutsioonide toimumise järel Gruusias ja Ukrainas jäi paljudele Läänes mulje, nagu oleks geopoliitiline jõutasakaal SRÜ ruumis taas kord Moskva kahjuks ümber kujunenud, siis juba paari aasta möödudes oli Venemaa suutnud uue olukorraga kohaneda ja üsnagi edukale vasturünnakule minna (McKinnoni „Kus roosid ei kasva” demokratiseerumiskatsete läbikukkumisest Valgevenes ja „Kreml annab vastulöögi”).
 
Lucase arusaamist endise idabloki ja endiste liiduvabariikide tähtsusest kujunevas vastasseisus peegeldab peatükk „Ida-Euroopa uue külma sõja rindejoonel”. Olgu toodud sellest vaid üksainus Baltimaid puudutav lõik: „Kremli pehme jõu näitamine Moldovas ja Krimmis on seni olnud kõigest etendus kõrvallaval. Tõeline vägikaikavedu käib Balti riikidega. Kitsamas tähenduses on võitlusväljaks ajalugu, laiemas tähenduses aga nende riikide õigus ise määrata oma kultuuri ja keele tulevikku”.
 
Lucasele kuulub ka põhimõtteline ja kõige olulisem küsimus: kuidas võita uus külm sõda? See on ühtlasi tema raamatu viimase peatüki pealkiri, millele antakse sealsamas ka vastus: Lääs peab uskuma iseendasse. Paremini ei saa sellele eksistentsiaalsele küsimusele vastata.