Kuidas õnnestus taastada Lääne — Euroopa? Kuidas õnnestus taastada Lääne — Euroopa? (0)

Tallinna Tehnika Ülikool
Olga Tamm
Kuidas õnnestus taastada Lääne — Euroopa?
Referaat
Tallinn 2009
Sõda muutis kõik pöörduda tagasi olukorda nagu see oli olnud 1939. aastal.
Parteid olid keelatud valimistulaemusi võetsiti või lälti valimised üldse ära. Tundus , et kohe peaks kusagilt ilmuma midagi uut ja paremalt.
Peamisteks takistusteks radikaalselt muutuste teel pärast Hitleri lüüasamist polnud mitte reatsionäärid või fashistid kes olid sidunud end diktaatoritega ja koos nendega kõrvale keidetud, vaid eksiilvalitsused kes olid tagasitulekult kavandades sõja Londonis ühe elanud.
Aastail 1944 — 19 45 mitmesuguste poliitiliselte rühmad omakorda suhtumised võimudesse samuti kahtlustavalt.
Prantsusmaal ja Norras ei tunnistatud 935. aastal valitud seaduseandjaid nende tegevuse eest 1940. aastal enam usaldusväärseks.
Mõnes riigis sõja ajal toitumine ja arstiabi isegi parenesid: nii meeste kui ka naiste mobiliseerimine totaalse sõja vankri ette tähendas, et nende võimetele leiti võimalikult hea rakendus ja tehti kõik mis vaja, et nende tööviljakus oleks võimalikult kõrge.
Pärast 1945. aastat olid Euroopa heaoluriikide kasutada olevad ressursid ja finantseerimisviisid väga erinevad.Aga siiski on võimalik teha teatud üldistusi.Ühiskondlike teenuste hulgas mainigem peamiselt haridust , elamuehitust ja arstiabi, aga ka linnade puhkealised, subsideeritud ühistransporti, ühiskonna rahastatud kunsti ja kultuuri ning muid riigi kaudseid toetusi.Sotsiaalkindlustus tähendas üldjuhul riiklikku indlustust haiguse , tööpuuduse, õnnetuse ja kõrge ea puhul.Pärast sõda pakkusid kõik Euroopa riigid niisuguseid teenuseid või finantseerisid neid, ühed rohkem , teised vähem.
Olulisi erinevusi oli selles , kuidas oli korraldatus uute üheskondlike teenuste eest tasumine. Mõned riigid kogusid vajalikke vahendeid maksude abil ja pakkusid tasuta või suurtele subsiidiumidele toetuvaid teenuseid : niisugune süsteem võeti kasutusele Suurbritannias, kus see peegeldas ka toonasr suurt toetust riiklikele monopolidele. Mitmes teises riigis maksti inimestele teatud kindlate kriteeriumide alusel rahalist toetust , millest abisaajad siis omaenese soovi kohaselt valitud teenuste eest maksid.Prantsusmaal ja mõnes väiksemas riigis tuli inimestele näiteks mõningate meditsiiniteenuste eest kõigepealt ise maksta, aga nad võisid seejärel taotleda, et rik suurema osa tehtud kulutustest hüvitaks.
Riigi toetusega vabatahtlik süsteem jäi Hollandis kehtima 1949. aastani, Prantsusmaal 1967.aastani, Sveitis 1970.aastate keskpaigani.Riikides, kus tööpuudus oli sõdavahelised ajal eriti ränk — Suurbritannia , Belgia -, olid abikulutused asaliselt ajendatud soovist saavutada täielik või sellele lähendane tööhõive.Kus tööpuudus polnud nii suur- näiteks Prantsusmaal või Itaalias -,kajastus see teistsuguses prioriteetide tasakaalus.
Ehkki Rootsi ja Norra ( aga mitte Taani ) olid abirahade jagimisel kõik võimalike ühiskondlike teenuste pakkumisel avangardis ning Lääne — Saksamaa säilitas eelmiselt reziimidelt päritud sotsiaalabi ( kaasa arvatud natside ajast pärinevat programmid eesmärgiga suureneda iivet) korralduse , oli just Suurbritannia riik, kus tehti kõige rohkem jõupongitusi, et rajada tühjale kohale tõeline heaoluriik . Osaliselt tulenes see Briti tööerakonna erilisest positsioonist, sest partei saavutas juulis 1945 toimunud valimistel — võis asuda koalitsioonipartneritest sõltumatu oma valimisprogrammi ellu viima.Aga samuti olid siin põhjuseks Briti reformimeeluse üsnagi iseloomulikud allikad.
Euroopa 1947. aasta kriisile panid aluse kaks põhiliselt probleemi.Üks oli Saksamaa sama hästi kui kadumine Euroopa majandusareenilt.Enne sõda kujutas Saksamaa enesest põhiliselt turgu suuremale osale Kesk — ja Ida -Euroopast, aga ka Hollandile , Belgiale ja Vahemere piirkonnale.Saksamaa süsi oli oluliselt tähtis Prantsuse terasetootjatele.Aga kuni maa poliitilise tuleviku otsustamiseni jäi Saksamaa majandus — kogu oma taastatud potentsialiga — külmatatud olekusse, takistades tugevasti ülejäänud Euroopa majanduse taastamist.
Teine probleem ie puudutanud Saksamaad, vaid USA- d, ehkki mõlemad oled omavahel tihedasti seotud.1938. Aastal tuli 44 protsenti Briti masinate impordist USA- st , 25 protsenti Saksamaalt. 1947 aastal olid need näitjad vastavalt 64 ja 3 protsenti.Samasugune oli olukord teisteski Euroopa riikides .Niisugune järsult tõusnud nõudmine Ameerika kaupade järele andis tunnistust Euroopa majandustegevuse elavnemisest, aga Ameerika toodete või materjalide ostuks oli vaja Ameerika dollareid .Eurooplastel polnud muule maailmale midagi müüa, aga ilma tugeva valuuta ei olnud võimalik osta toiduaineid, et päästa miljoneid inimesi näljast , ega importada toorainet ja masinaid , mida hädasti vajati omaenese toodangu suurendamiseks .
Lääne — Euroopa riikidel oli nähtavasti õnne, et nende kommunistlikud parteid järgsid 1947.aasta kevadel ikka veel mõõdukat ja demo ja demokraatlikku teed, mis oli valitud 1944.aastal. Prantsusmaal veenis Maurice Thorez ikka veel söekaevureid « tootma ». Briti suursaadik Itaalias kirjeldab Togliattit kui meest , kes manitseb oma «tulipäised» sotsialistidest liitlasi mõõdukesele.Oma põhjustel ei kutsunud ka Stalin veel oma arvukaid toetajaid Kesk — ja Lääne Euroopas üles rahva pahamelt ja pettumust ära kutsutama. Aga isegi selles olukorras polnud kodusõja ja revolutsiooni oht kuigi kaugel.
Aprellist 1948 hakkas elu viima Marshalli plaan, lühemaajalises prespektiivis olid Marshalli plaani peamiseks panuseks Euroopa taastamise dollarusüüstid.Midagi eelöeldust poleks olnud võimalik, kui Marshalli plaani oleks esitatud kui Euroopa amerikaniseerimise projekti.Vastupidi , sõjajärgse Euroopa elanikud olid sedavõrud teadlikud endi alandavast sõltuvusest Ameerika abist ja kaitsest, et igasugune tugevam surve selles suunas oleks kindlasti andnud poliitilises mõttes vastupidise tulemuse.
Euroopa taastamise programm ei sattunud õhutühja ruumi.Lääne — Euroopa suutis Ameerika abi ära kasutada , sest tegemist oli eraomandile, turumajandusele — ja kui viimased aastad välja arvata — stabiilsele poliitikale tugineva ammu väljakujunenud piirkonnaga. Just seepärast pidi Lääne — Euroopa ise langetama otsused ja lõppude lõpuks ka vastavalt toimima.
Oli siiski üks Euroopa probleem taastamise programmiga polnud võimalik ei lahendada ega vältida , kusjuures kõik muu sõltus just selle lahendamisest. Jutt on Saksamaa küsimusest.Saksamaa taastamiseta võisid prantslaste plaanid tühja joosta : näiteks kavatses Prantusmaa rajada Marshalli plaani rahadega Lorraine` i uued suured terasetehased.
Külma sõja algus.
Ainus võimalus niisuguste tulemust saavutada oli viia Ida — Euroopa riikide poliitiline süsteem vastavusse Nõukogude Liidus kehtiva süsteemiga ja just seda Stalin algusest peale taotles ja kavatses .Ühelt poolt võib tunduda , et eesmärk polnud kuigu raskesti saavutatav: niisugustes riikides nagu Rumeenia või Ungari oli vana eliit end diskrediteerinud ja tõenäoliselt polnud eriti raske seda võimult kõrvaldada ja alustada osast peale .Paljudes kohtades võeti nõukogulastest okupante esialgu vastu kui vabastajaid ja mjuutuste ning reformide ettekuulutajaid.
Pidades silmas jätkuvat teaduslikku vaidlust teemal, kes vastutab Euroopa lõhenemise eest, tasub Võib — olla rõhutada , et ei Stalinil ega tema kohalikel esinedajatel polnud vähimaidki kahtlusi oma kaugema eesmärgi üle.Koalitsioonid olid tee, kuidas tuua kommunistlikud parteid võimule seal, kus nad olid ajalooliselt nõrgad ; koalitsioonid olid kõigest vahend eesmärgi saavutamise nimel.
Sõjaohu risk Euroopas oli tugevasti liialdatud , aga see ei puudunud ka täielikult. Stalin kaalus tõepoolest võimalikku kallaletungi — Jugoslaaviale, mitte Lääne — Saksamaale - , aga loobus lääneriigide taasrelvastumist silmas pidades sellest mõttest.Ja täpselt nii, nagu lääneriigid tõlgendasid valesti nõukogulaste eesmärki Koreas , nii eeldas Stalin — kelle luuretalitused kandsid nagu kord ja kohus ette USA kiirest relvastumisest — ekslikult, et ameeriklastel on oma agresiivsed plaanid , mis puudutavad tema mõjusfääri Ida — Euroopas.Et tegemist on väärhinnangutega , polnud toona paraku selge ja poliitikud ning kindralid tegutsesid noo hästi , kui piiratud informatsioonile ja minevikust teada pretsedentidele tuginedes oli võimalik.
Jaanuaris 1952 New Yorgis kõneldes võttis Anthony Eden inglaste otsuse kokku niimoodi : « See on midagi niisugust, millest me sügaval sisimas teame , et seda ei tohi teha»
Otsus polnud lõplik, aga langetatuna just sel hetkel , osutus saatuslikuks.Suurbritannia puududes langes peaosa ja kohus täpselt sedasama, mida inglasedki oleks teistes oludes teinud, ja hakkasid kujundama Euroopat omaenese näo järgi , rakendades selle institutsioonides ja poliitikas Prantsusmaal juba tuntud eeskujusid. Tol ajal olid mandriosa eurooplased, mitte inglased , need , kes väljendasid asjade niisuguse käigu pärast kahetsust Paljud tuntud liidrid soovisid väga, et Suurbritannia nendega liituks.
Tõsi, kümme aastat hiljem hakkasid inglased asja uuesti kaaluma . Paraku oli kümme aastat sõjäjärges Euroopas väga pikk aeg ja selleks ajaks oli
liisk juba langenud.
Sõjajärgse Lääne- Euroopa majanduse ajalugu on kõige tabavamalt käsitlenud kui sellele ajale vahetult eelnenud kümnendite lugu ümberpööratud kujul .1930.aastate maltusiaanlikust rõhuasetusest protektsionismile ja kulude piiramisele loobuti kaubavahetuse vabaduse kasuks.Selle asemel , et kulutusi ja eelarvet vähendada, asusid valitsused neid hoopiski suurendama .Peaaegu igal poolt tehti pikaajalisi riiklikul ja erakapitali rajanevaid investeeringuid infastruktuuri ja seadmestesse, vanemad vabrikud ning nende sisseseade kas kaasajastati või asendati uuega, millega kaasnes oluline võit tööviljakuses .Märgatav oli rahvusvahelise kaubandase areng ning töötav elanikkond, kelle hulgas oli palju noori, nõudis ja ka võis endale lubada suuremat kaupade valikut.
Kõikides Euroopa riikides sisemajanduse kogutoodangu ja rahvamajanduse kogutoodangu kasvu ühe elaniku kohta , mis olid riigi tugevuse ja heaolu äsja kasutusele võetud mõõtühikud . 1950.aastate jooksul kasvas rahvuslik kogutoodang ühe elaniku kohta aastas Saksamaal 6.5 protsenti , Itaalias 5, 3 protsenti , Prantsusmaal 3, 5 protsenti .Nii kõrge ja püsiva kasvumäära tähtsust on kõige kergem hinnata , kui võrrelda seda samade riikide tulemustega varasemalt kümnenditel: aastail 1913 – 1950 oli Saksamaa sama aastane kasvumäär kõigest 0, 4 protsenti , Itaalias 0, 6 protsenti ja Prantusmaal 0, 7 protsenti.
Tähtis toetav tegur eelöeldu juures on väliskaubanduse märkmisväärne kasv, mis oli enamukus Euroopa riikides tunduvalt kiirem kui üldine rahvusliku kogutoodangu kasv. Üksnes sellega , et kõrvaldati rahvusvahelist kaubandust takistavad asjaolid, astusid sõjajärgsete lääneriikide valitsused suure sammu eelmiste aastakümnete stagnatsioonist ülesaamise teel. Kõige edukam oli Lääne – Saksamaa , kelle osa maailma tööstusskaupade ekspordis tõusis 1950. aasta Saksamaa majandus hõivas uuesti koha , kus see oli rahvusvahelises kaubavahetuses olnud enne 1929. aasta majanduskriisi.
Lääne – Euroopa majandusbuumi iseärasus oli aga seda võimaldanud Euroopa de facto integratsiooni ulatus. Juba enne Rooma lepingu sõlmimist kauplesid tulevased Euroopa Majandusühenduse liikmesriigid eeskätt omavahel : 1958. aastal läks 29 protsenti Saksamaa ekspordist Prantsusmaale , Italliasse ja Beneluxi riikidesse ning 30 protsenti teistesse Euroopa riikidesse . Vahetult enne Rooma lepingule läks 44 protsenti Belgia ekspordist niigi tema tulevatesse EMÜ partneriikidesse.Isegi niisugused riigid, nagu Austria, Taani või Hispaania , mis liitusid ametlikult Euroopa Ühendusega alles palju aastaid hiljem, olid juba varem integreeritud selle kaubandussüsteemi: 1971.aastal, seega kakskiümend aastat enne astumist Euroopa Liitu, tuli üle 50 protsendi Austria impordist EMÜ esimesest kuuest liikmesriigist, Euroopa Ühendus ei olnud aluseks majanduslikult integreeritud Euroopale , pigem oli see üksnes juba käimasoleva protsessi institutsionaalne väljendus.
Töövoljakuse pideva kasvu taustal ei tohi unustada aga sügavamat põhjust, nimeslt püsivat muutust töö olemuses. 1945 .aastal polnud tööstus veel suuremas osas Euroopast majanduse alus. Vahemere riigid, Skandinaavia , Iirimaa ja Ida – Euroopa riigid olid ikka veel eeskätt põllumajanduslikud ja igal juhul mahajäänud maad. 1950.aastal töötas Jugoslaavias ja Rumeenias kolm igast neljast tööl kaivast inimesest maal.
Järgmise kolmekümne aasta jooksul lahkus väga suur hulk eurooplasi maalt ja asus tööle linnades , kusjuures suurimad muutused leidsid aset 1960. aastatel. 1977. aastaks teenis maal leiba ainult 16 protsenti töötavatest itaallastest .Riigi kirdeosas Emilia – Romagnas vähenes põllumajanduses hõivatud aktiivse elanikonna osatähtsus eriti järsult , 1951 .aasta 52 protsendilt kõigest 20 protsendile 1971. aastal .Austrias oli sama näitaja langenud 12 protsendile , Prantsusmaal 9, 7 protsendile ja Lääne – Saksamaal 6,8 protsendile. Isegi Hispaanias töötas põllumajanduses 1971. aastal ainult 20 protsenti töölkäitest.Belgias 3, 3 protsenti ja Suurbritannias 2, 7 protsenti olid talunikud muutumas statiliselt tähtsusteks rühmaks. Põllundus ja eriti piimakarjandus muutusid produktiivsemaks ning vähem töömahukaks , mis kehtib eriti Taani ja Hollandi kohta, kus või, juust ja sealihatooted olid nüüd tulutoovad ekspordiartiklid ning kodumaise majanduse tugitala.
Sõjajärgse Lääne – Euroopa ajaloo üks silmatorkavamaid iseärasus oli Lääne – Saksamaa ja Suurbritannia majandusnäitajate erinevus. Teist korda ühe inimpõlvkonna jooksul oli Saksamaa sõja kaotanud riigi rollis: sele linnad olid purustatud , rahasüsteem hävitatud, meessoost tööjõud surnud või vangilaatrites , transpordi – ja teenindussüsteemi pihuks ja põrmuks.Suurbritannia oli ainus Euroopa riik , mis väljus Teisest maailmasõjast ühemõttelisest võitjana. Kui pommitamistega tekitatud kahjud ja inimkaotused kõrvale jätta, olid riigi põhilised struktuurid – maanted, raudteed, laevatehased, tööstusettevõtted ja kaevandused- sõja üle elanud tervena. Ometi oli Saksamaa Liitvabariik 1960. aastate alguses kiiresti arenev ja edukas Euroopa musklimees, Suurbritannia aga jättis mulje saamatust venivillemist, kelle majandusarengu näitajad jäid ülejäänud lääne – Euroopast kaugele maha. Juba 1958.aastal andis Lääne – Saksamaa majandus Briti majandusele silmad ette. Paljude vaatlejate meelest oli Suurbritanniast saamas Euroopa haige mees.
Iga ülevaadet Lääne – Euroopa heaoluriikide ajastust varjutab paramatult teadmine probleemidest, millega tuleb seista silmitsi järgmistel kümnenditel .Nii on tänäpäeval juba kerge näha, et niisugused algatused , nagu Lääne – Saksamaa sotsiaalkindlustusseadus 1957. aastast , mis tagas tööliste errumineku aja palga suurest sõltuva ja elukalliduse indeksiga seotud pensioni , osutuvad muutunud demograafilises ja majanduslikus olukorras eelarvele talumatuks koormaks.Tagasi vaadates on ka selge, et radikaalne sissetulekute võrdsustamise püüd sotsiaaldemokraatlikus Rootsis vähendas erasäästusid ja pidurdas seega ka tulevasi investeeringuid. Isegi juba nende meetmete rakendamise ajal oli ilmne, et riiklikud toetused ja ühtlustatud määraga sotsiaalmaksed soosivad neid, kes oskavad seaduse võimalusi ära kasutada, seega eriti haritud keskkihti, kes hakkab ka oma uute privileegide eest kindlasti võitlema.
Samal ajal riiig kontrolli suurenemisega oma kodanike tööhõive ja heaolu üle vähenes järjekindlalt selle mõju nende moraalile ja seisekohtadele . Tookord ei olnud selles midagi paradoksaalset. Euroopa heaoluriigi liberaalidest ja sotsiaaldemokraatidest eestkõnelejad ei näinud põhimõtteliselt vähematki põhjust , miks valitsus ei peaks pöörama oma rahva majanduslikule ja tervishoiualasele heaolule suurt tähelepanu ning religioon ja seksuaalelu või kunstimaitse ja arvamused . Saksamaa või Itaalia kristlikud demokraadid , kelle meelest riigil oli ikka veel seaduslik õigus huvituda oma alamate käitumisest ja arvamusest, ei suutnud selle seisukohaga veel kaasa minna. Aga neilgi tuli seista silmitsi üha tugevneva survega, mis sundis neid olukorraga kohanema.
Tsensuuri, nagu ka aksustamist, mõjutas tugevasti sõda . Suurbritannias ja Prantsusmaal kehtestati mitmed kõige rangemad piirangud käitumisele ja arvamusavaldustele just Esimese ja Teise maailmasõja ajal, kusjuures hiljem neid nõudeid ei tühistatudki. Mujal – Itaalias , Lääne- Saksamaal ja mõnes nende poolt okupeeritud riigis – olid sõjäjärgse piirangud tegelikult fashistlike seaduste pärand, mille demokraatlikud seadusandjad eelistasid kehtima jätta. Suhteliselt vähesed veel 1960. aastatelgi kehtinud kõige represiivsematest “moraalse” mõjutamise vahenditest ulatusid tagasi 19.sajandisse(kõige ilmsemalt anakrolistik oli neist arvatavasti nn lord Chamberlaini ametkond Suurbritannias, kes vastutas teatri eetsentsuuri eest ja kelle näidendite revidenti ja tema asetäitja ametikohad olid moodustatud juba 1738.aasta alguses).Tähelepanuväärtuset erandit sellest reeglist kujutas muidugi katoliku kirik .
Avalikult poliiyilise reaktsiooni poolele asunud Vatikan , alates tihedatest sidemetest Mussoliniga ja kehetisest suhtumisest natsismi ning Lõpetades sõbraliku vahekorraga katoliiklike diktaatoritega Hispaanias ja Portugalis, võttis Pacelli paavstiksoleku ajal lompromissitu hoiaku demokraatlike jõudude suhtes ka kodumaal. Eriti Itaalias ei tohtinud katoliiklastel jääda kahtluse varjugi, et hääletada kristlike demokraatide vastu on ebasünnis ja veel hullemgi , aga ka suhteliselt liberaalsetes Belgias ja hollandis said sealsed katoliiklaste juhid kindla korralduse hoolitseda, et katoliiklased hääletaks katoliiklike parteide ja ainult nende poolt.Alles 1967. aastal, üheksa aastat pärast Pius 12 surma, söandas Hollandi piiskop avaldada avalikult arvamust, et Hollandi katoliiklased võiksid hääletada ka mittekatoliikliku partei poolt, riiskimata sealsuures kogudest väljaheitmisega.
Niisiguses olukorras on vaevalt üllatav, et katoliiklik hierarhia asus pärast sõda samuti kompromissitutele seisukohale perekonda, kõlbelist käitumist ja ebasobivaid raamatuid ning filme puudutavates küsimustes. Nooremad katoliiklastest mittevaimulikud ja vaimulikule uus põlvkond aga ei sulgenud silmi ka selle ebameeldiva tõe est, et 1950.aastate Vatikani võimumeeste jäigad seisukohad nii avalikkust kui ka üksikisikuid puudutavates asjades olid iganenud ja mõtlematud. Kui minna tagasi aastasse 1900, siis kestis enamik abielusid Itaalias umbkaudu 20 aastat, enne lõpes ühe abikaasa surma tõttu.Sajandi kolmanda veerandi lõpul kestid abielu üle kolmekümne viie aasta ja nõudmine õigusele abielu lahutada kasvas kogu aeg.
Samal ajal oli sõjajärgsi beebibumm löönud jalad alt võiylustel rasetumisvastaste vahendite vastu ja jätnud kompromissitut vastuseisu ilmutavad kiriku ametimehed täielikku isolatsiooni.