Kuidas õnnestus Lääne- Euroopa taastada (0)

TALLINNA TEHNIKA ÜLIKOOL
Kuidas õnnestus Lääne- Euroopa taastada
Referaat
Koostaja : Kadri Rea
18.12.09 Tallinn.
Peale sõda
Sõda muutis kõik, pöörduti tagasi olukorda nagu see oli olnud 1939. aastal. Parteid olid keelatud, valimistulemusi võltsiti või jäeti valimised üldse ära. Tundus , et kohe peaks kusagilt ilmuma midagi uut ja paremat. Peamisteks takistusteks radikaalsete muutuste teel pärast Hitleri lüüasamist polnud mitte revolutsionäärid või fashistid, kes olid sidunud end diktaatoritega ja koos nendega kõrvale heidetud, vaid eksiilvalitsused, kes olid tagasitulekut kavandades sõja Londonis üle elanud. Aastail 1944 - 1945 mitmesugused poliitilised rühmad omakorda suhtusid võimudesse samuti kahtlustavalt.
Ühes olid kõik- nii vastupanuvõitlejad kui ka poliitikud ühel meelel : vaja on plaani. Valitses suur usk valitsuse võimetesse! Kõik sõdade vahele jäänud aastakümnetel juhtunud õnnetused- pärast 1918 aastat käest lastud võimalused , 1929 aasta börsikrahhile järgnenud ülemaailmne majanduskriis , kurnav tööpuudus, vabal konkurentsil rajaneva kapitalismi põhjustatud ebavõrdsus, ebaõiglus ja ebamajanduslikus, mis tekitasid nii mõnelegi kiusatuse haarata autoritaarne võim , sammuti valitseva ülbe eliidi täielik ükskõiksus ja saamatute poliitikute ebakompetentsus – näisid olevat seotud asjaoluga , et katsed korraldada ühiskonda paremini olid täielikult läbi kukkunud. Kui demokraatia taheti panna tööle ja parandada selle mainet, tuli seda planeerida .
Uus ja parem plaan?
Pärast 1945. aastat olid Euroopa heaoluriikide kasutada olevad ressursid ja finantseerimisviisid väga erinevad. Aga siiski on võimalik teha teatud üldistusi. Ühiskondlike teenuste hulgas oli peamiselt haridus .Nendeks võis lugeda ka elamuehitust ja arstiabi, aga ka linnade puhkealasid, subsideeritud ühistransporti, ühiskonna rahastatud kunsti ja kultuuri ning muid riigi kaudseid toetusi. Sotsiaalkindlustus tähendas üldjuhul riiklikku kindlustust haiguse , tööpuuduse, õnnetuse ja kõrge ea puhul. Pärast sõda pakkusid kõik Euroopa riigid niisuguseid teenuseid või finantseerisid neid, ühed rohkem , teised vähem.
Olulisi erinevusi oli selles , kuidas oli korraldatud uute üheskondlike teenuste eest tasumine. Mõned riigid kogusid vajalikke vahendeid maksude abil ja pakkusid tasuta või suurtele subsiidiumidele toetuvaid teenuseid : niisugune süsteem võeti kasutusele Suurbritannias, kus see peegeldas ka toona suurt toetust riiklikele monopolidele. Mitmes teises riigis maksti inimestele teatud kindlate kriteeriumide alusel rahalist toetust , millest abisaajad siis omaenese soovi kohaselt valitud teenuste eest maksid. Prantsusmaal ja mõnes väiksemas riigis tuli inimestele näiteks mõningate meditsiiniteenuste eest kõigepealt ise maksta, aga nad võisid seejärel taotleda, et riik suurema osa tehtud kulutustest hüvitaks.
Riigi toetusega vabatahtlik süsteem jäi Hollandis kehtima 1949. aastani, Prantsusmaal 1967.aastani, Sveitis 1970.aastate keskpaigani. Riikides, kus tööpuudus oli sõdade vahelised ajal eriti ränk - Suurbritannia , Belgia - olid abikulutused osaliselt ajendatud soovist saavutada täielik või sellele lähendane tööhõive. Kus tööpuudus polnud nii suur- näiteks Prantsusmaal või Itaalias - kajastus see teistsuguses prioriteetide tasakaalus.
Ehkki Rootsi ja Norra olid abirahade jagimisel kõik võimalike ühiskondlike teenuste pakkumisel avangardis ning Lääne -Saksamaa säilitas eelmiselt reziimidelt päritud sotsiaalabi korralduse , oli just Suurbritannia riik, kus tehti kõige rohkem jõupongitusi, et rajada tühjale kohale tõeline heaoluriik . Osaliselt tulenes see Briti tööerakonna erilisest positsioonist, sest partei võis asuda koalitsioonipartneritest sõltumatuna oma valimisprogrammi ellu viima. Aga samuti olid siin põhjuseks Briti reformimeeluse üsnagi iseloomulikud allikad.
Euroopa 1947. aasta kriisile panid aluse kaks põhiliselt probleemi.Üks oli Saksamaa sama hästi kui kadumine Euroopa majandusareenilt. Enne sõda kujutas Saksamaa enesest põhiliselt turgu suuremale osale Kesk - ja Ida Euroopast, aga ka Hollandile , Belgiale ja Vahemere piirkonnale. Saksamaa süsi oli oluliselt tähtis Prantsuse terasetootjatele. Aga kuni maa poliitilise tuleviku otsustamiseni jäi Saksamaa majandus, kogu oma taastatud potentsialiga, külmatatud olekusse, takistades tugevasti ülejäänud Euroopa majanduse taastamist.
Teine probleem ei puudutanud Saksamaad, vaid USA- d, ehkki mõlemad olid omavahel tihedasti seotud.1938. Aastal tuli 44 protsenti Briti masinate impordist USA- st , 25 protsenti Saksamaalt. 1947 aastal olid need näitjad vastavalt 64 ja 3 protsenti. Samasugune oli olukord teisteski Euroopa riikides .Niisugune järsult tõusnud nõudmine Ameerika kaupade järele andis tunnistust Euroopa majandustegevuse elavnemisest, aga Ameerika toodete või materjalide ostuks oli vaja Ameerika dollareid .Eurooplastel polnud muule maailmale midagi müüa, aga ilma tugeva valuuta ei olnud võimalik osta toiduaineid, et päästa miljoneid inimesi näljast , ega importada toorainet ja masinaid , mida hädasti vajati omaenese toodangu suurendamiseks .
Lääne -Euroopa riikidel oli nähtavasti õnne, et nende kommunistlikud parteid järgsid 1947.aasta kevadel ikka veel mõõdukat ja demokraatlikku teed, mis oli valitud 1944.aastal. Prantsusmaal veenis Maurice Thorez ikka veel söekaevureid “ tootma ”. Briti suursaadik Itaalias kirjeldab Togliattit kui meest , kes manitseb oma sotsialistidest liitlasi mõõdukesele. Oma põhjustel ei kutsunud ka Stalin veel oma arvukaid toetajaid Kesk - ja Lääne Euroopas üles rahva pahamelt ja pettumust ära kustutama. Aga isegi selles olukorras polnud kodusõja ja revolutsiooni oht kuigi kaugel.
„Tuleb murda nõiaring ja taastada eurooplaste usk oma kodumaa ja kogu Euroopa kui terviku majanduse tulevikku.“ George C. Marshal .
Aprillist 1948 hakkati elu viima Marshalli plaani, lühemaajalises prespektiivis olid Marshalli plaani peamiseks panuseks Euroopa taastamise dollarisüstid. Sõjajärgse Euroopa elanikud olid sedavõrud teadlikud endi alandavast sõltuvusest Ameerika abist ja kaitsest, et igasugune tugevam surve selles suunas oleks kindlasti andnud poliitilises mõttes vastupidise tulemuse. Euroopa taastamise programm ei valmistanud pettumust. Lääne- Euroopa suutis Ameerika abi ära kasutada , sest tegemist oli eraomandile, turumajandusele- ja kui viimased aastad välja arvata - stabiilsele poliitikale tugineva ammu väljakujunenud piirkonnaga. Just seepärast pidi Lääne - Euroopa ise langetama otsused ja lõppude lõpuks ka vastavalt toimima.
Oli siiski üks probleem, Euroopa taastamise programmiga polnud võimalik ei lahendada ega vältida Saksamaa küsimust , kusjuures kõik muu sõltus just selle lahendamisest. Saksamaa taastamiseta võisid prantslaste plaanid luhta minna. Näiteks kavatses Prantusmaa rajada Marshalli plaani rahadega Lorraine` i uued suured terasetehased.
Kuidas saavutada ”võimatut”?
Ainsad võimalused selliste tulemuste saavutamiseks olid viia Ida - Euroopa riikide poliitiline süsteem vastavusse Nõukogude Liidus kehtiva süsteemiga ja just seda Stalin algusest peale taotles ja kavatses .Ühelt poolt võib tunduda , et eesmärk polnud kuigi raskesti saavutatav: niisugustes riikides nagu Rumeenia või Ungari oli vana eliit end diskrediteerinud ja tõenäoliselt polnud eriti raske seda võimult kõrvaldada ja alustada osast peale .Paljudes kohtades võeti nõukogulastest okupante esialgu vastu kui vabastajaid ja muutuste ning reformide ettekuulutajaid.
Pidades silmas jätkuvat vaidlust teemal, et kes vastutab Euroopa lõhenemise eest, tasub võib olla rõhutada , et ei Stalinil ega tema kohalikel esindajatel polnud vähimaidki kahtlusi oma kaugema eesmärgi üle. Koalitsioonid olid tee, kuidas tuua kommunistlikud parteid võimule seal, kus nad olid ajalooliselt nõrgad ; koalitsioonid olid kõigest vahend eesmärgi saavutamise nimel.
Sõjaohu risk Euroopas oli tugevasti liialdatud , aga see ei puudunud ka täielikult. Stalin kaalus tõepoolest võimalikku kallaletungi Jugoslaaviale, mitte Lääne - Saksamaale, aga loobus lääneriikide taasrelvastumist silmas pidades sellest mõttest. Ja täpselt nii, nagu lääneriigid tõlgendasid valesti nõukogulaste eesmärki Koreas , nii eeldas Stalin- kelle luuretalitused kandsid nagu kord ja kohus ette USA kiirest relvastumisest- ekslikult, et ameeriklastel on oma agresiivsed plaanid , mis puudutavad tema mõjusfääri Ida- Euroopas. Et tegemist on väärhinnangutega , polnud toona paraku selge ja poliitikud ning kindralid tegutsesid nii hästi , kui piiratud informatsioonile ja minevikust teada pretsedentidele tuginedes oli võimalik.
Jaanuaris 1952 New Yorgis kõneldes võttis Anthony Eden inglaste otsuse kokku niimoodi :” See on midagi niisugust, millest me sügaval sisimas teame , et seda ei tohi teha.”
Otsus polnud lõplik, aga langetatuna just sel hetkel , osutus saatuslikuks. Suurbritannia puududes langes peaosa ja kohus täpselt sedasama , mida inglasedki oleks teistes oludes teinud, ja hakkasid kujundama Euroopat omaenese näo järgi , rakendades selle institutsioonides ja poliitikas Prantsusmaal juba tuntud eeskujusid. Tol ajal olid mandriosa eurooplased, mitte inglased , need , kes väljendasid asjade niisuguse käigu pärast kahetsust. Paljud tuntud liidrid soovisid väga, et Suurbritannia nendega liituks.
Tõsi, kümme aastat hiljem hakkasid inglased asja uuesti kaaluma . Paraku oli kümme aastat sõjäjärges Euroopas väga pikk aeg ja selleks ajaks olid kõige tähtsamad otsused nendes küsimustes juba tehtud.
Euroopa muutub jõukaks
Pärast sõda suurenes sisemajanduse kogutoodangu ja rahvamajanduse toodangu kasv. Hakkas tekkima üleüldine majandusõitseng ehk pärastsõjaaegne majandusbuum .
Peaaaegu igalpool tehti pikaajalisi riiklikul ja erakapitalil rajanevaid investeeringuid infrastsruktuuri ja seadmetess, vanemad vabrikud ning nende sisseseade , kas kaasajastati või asendati uuega, millega kaasnes oluline võit tööviljakuses. Ajalooliselt vaesemate riikide majanduse näitajad paranesid muljetavaldavalt: aastail 1950-1973 suurenes Austia sisemajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta 3731 dallarilt 11308 dollarini, Hispaanias olid samad näitajad 2397 ja 8739 dollarit, Hollandi majanduskasv oli 1950. kuni 1970 aastani igal aastal 3.5 protsenti, mis ületas seitsmekordselt eelmise neljakümne aasta keskmise kasvumäära. 1950. aastale järgnenud 45 aasta jooksul kasvas ülemaailmse ekspori maht kuueteistkümnekordseks. Isegi niisugune riik nagu Prantsusmaa, kelle osa maailma kaubanduses jäi kõikidele nende aastate jooksul 10 protsendi piirimaile , sai rahvusvahelise kaubanduse nii võismsast arengust kasu. Kõige edukam oli aga Lääne –Saksamaa.
Saksamaa majandus hõivas uuesti koha, kus see oli rahvusvahelises kaubandus-vahetuses olnud enne 1929. aasta majanduskriisi. Kõigis riikides oli teinud valitsus kasvõi mingil määral õigeid valikuid , mis sisendas ka inimestesse usku, et tõepoolest ootavad ees paremad ajad. Seega oli tegemist valitsuse poliitika ja rahva kollektiivse soovi ühise tulemusega. Esialgu oli majandusbuum kõigi jaoks vabastav ja kasu toov. Aga 1957 aastal andis Lääne-Saksamaa majandus Briti majandusele silmad ette. Paljude vaatlejate meelest oli Suurbritanniast saamas Euroopa haige mees.
Heaoluga kaasnes ülemaailmselt ka beebibuum ja suremus , kas võrdsustus või ületas sündimus üle pika aja suremuse. Näitajad paranesid ja sellele aitasid kaasa suures osas ka riikide valitsused – enamasti taandusid need optimismi tõusu ja tasuta piima koosmõjule. Nüüd- isegi enne, kui sõjajärgne tõus oli taganud kindla tööhõive ja toonud tarbimis-majanduse- oli rahu, turvatunne ja mõningane riigi toetus saanud hakkama sellega, mida ei suutnud enne 1940. aastat saavutada mingi sünnituspropaganda.
Esmakordselt oli tekkinud sistuatsioon Lääne – Euroopas , kus jäi riikidel puudu töökätest. Täitmatu nõudmine tööjõu järele Euroopa edukas loodeosas tõi 1950 aastatel ja 1960 aastate alguses kaasa märkimisväärse massilise migratsiooni. Maakohtadest linnadesse, vaesematest linnadest rikkamatesse demokraatlikumatesse ja ümberasumine ühest Euroopa riigist teise. Ning sedamööda , kuidas Saksamaa majanduse areng hakkas kiirenema , oli Bonni valitsus sunnitud alustama odava tööjõuotsinguid ka välismaalt.
Järgmise kümne aasta jooksul sõlmisid Bonni võimud terve hulga kokkuleppeid, mis hõlmasid nii Itaaliat kui ka Kreekat ja Hispaaniat, Türgit, Marokot, Portugali, Tuneesiat, Jugoslaaviat . Võõrtöölisi julgustati igati Saksamaale tööle tulema , aga eeldusel , et nad viibivad seal ainult ajutiselt. Niisugusel rahvastikurändel oli märkimisväärne mõju.
Võõrtööjõu sisseränne hakkas aga hiljem kättemaksma kuna kõik , kes sisse olid rännanud , ei olnud seda teinud samas naiivses usus nagu seda lootsid enamus valitsused, et need inimesed tööjõu suurenedes oma kodumaadele tagasi lähevad. Inglismaal olid esimesed kõkkupõrked võõrtööjõu osas ka rassisimiga.
Kõige selle heaoluga riikides kaasnes kindlasti ka tarbimine, mis soodustas omakorda heaolukasvu veelgi. Ennekõige hakkasid majapidamistes tähtsale kohale tõusma köögimasinad, eesotsas külmkapiga, millele järgnes populaarsuselt pesumasin, mis siiski igas majapidamises samasuguse kulutulena ei levinud nagu külmkapid. Kuna seaduse poolt oli ka kindlaks määratud, et töötajatel on õigus puhkusele nüüd juba kaheks nädalaks aastas , siis hakkasid inimesed ka rohkem mõtlema meelelahutuse ja puhkuse veetmise võimaluste peale. Revulutsioon autotööstuses andis ka puhkuse veetmiseks hoopis mugavamad tingimused ning inimesed Euroopas puutusid esimest korda ka televisiooni ja raadio vahendusel kokku Ameerikaliku pealetungiga tarbimises- seda eriti noorte seas.
Kokkuvõte
Kokkuvõtvalt olid kõikide inimeste töökad käed pidevalt tegevuses, et saavutada, seda mida kõik olid nii kaua oodanud- majandustõusu ja üleüldist heaolu. Suuremas mastaabis oli Marshalli plaan üks- aga ka efektiivseim- nendest tähtsatest liigutustest, mis liimis maailma valust räsitud Lääne –Euroopa uuesti kokku. Kõigel, millel on hea külg on varem või hiljem ka halb külg, ma loodan, et praegune ülemaailmane majanduskriis , mis muidugi ei ole võrreldav Teise Maailmasõja järgse Euroopaga annab peagi tagasilöögi sama jõudsalt nagu seda oli majandusbuum 1950-1970 aastatel Lääne-Euroopas. Mida põhjalikumalt ma tolleaegset ajalugu uurisin seda kindlamalt ma ka tean, et kõikidele probleemidele poliitikas, majanduses, kultuurielus ja ka isiklikus elus on alati olemas lahendused, kas siis positiivsed või negatiivsed aga igasugune lahendus mistahes probleemile on muutumine tulevikus suunas- parema tuleviku suunas.
Kasutatud kirjandus:
Tony Judt- Pärast sõda
„Euroopa taastamine“ -Euroopa ajalugu III-V ptk (lk 77-180 )
„ Euroopa muutub jõukaks“ X ptk ( lk 344-395)