Konspekt (2)

SUUR RAHVASTERÄNDAMINE. LÄÄNE- ROOMA LANGUS JA IDA- ROOMA PÜSIMAJÄÄMINE
Rooma rahu lagunemisega algas kriisi ja muutuste ajastu Rooma aladel:
Senise elukorralduse säilitamiseks tuli keskvõimudel teha kompromisse ääremaadega, millega kaasnesid piiridelt lähtuvad välismõjutused, mis kujunesid senisele ühiskonnale saatuslikuks.
212 aasta Caracalla edikt kiirendas Rooma rahu lagunemist- kõikudele impeeriumi vabadele inimestele anti rooma kodanikuõigused. Riigi äärealade asukad jõudsid võimustruktuuridesse. Toimus nn. Kultuuride kokkupõrge ja elav vastastikune mõjutamine. Impeeriumi ja tugeva keisrivõimu säilitamiseks toimus ida ja lääne eraldumine (330.aasta). Impeeriumi lagunemisele aitas kaasa barbarite sisseränne ja sõjaline surve. 5.sajandi algul rajasid läänegoodid Rooma keisririigi aladele esimese barbarite kuningriigi ( 418.aasta). Põhja-aafrikas loodi vandaalide riik. 451.aastal purustasid roomlased Aetiuse juhtimisel hunnide hõimuliidu Katalaunia väljadel. Aastal 476 kukutas Odoaker Romulus Augustuse ja likvideeris seega Lääne-Rooma keisririigi.
Ida-Rooma põsimajäämise põhjused olid:

• Soodsamad geograafilised tingimused
  
• Rikkalikumad materiaalsed- ja inimressursid
  
• 6.sajandil läks Ida-Rooma riik kaitselt üle pealetungile. 527-565 valitses keiser Justinianus I, kelle ajal Ida-Rooma keisririigiga ühendati Itaalia, Põhja-Aafrika ja osa Hispaaniast
  
• Võimalus meresõjaks ja ülekaal merel
  
• Ida püsis ühtlasena sel ajal, kui läänes valitses killustatus
  
• Bütsantsis oli hästi toimiv riigiaparaat ja alaline regulaarsõjavägi.
  

Rooma rahu kujutas endast institutsioonide kogumit, mis tagas impeeriumi stabiilsuse aastatel 27.eKr- 14.pKr. Lisaks reguleeris keskuse ja ääremaade suhteid kandes hoolt, et ääremaade mõju keisririigi traditsioonilisele elukorraldusele ohtlikuks ei muutuks.
IDA-ROOMA RIIK EHK BÜTSANTS

Bütsantsi riik tekkis 395. aastal, kui Rooma impeerium lagunes lõplikult Lääne- ja Ida-Rooma riigiks. Ida-Rooma riigi territoorium hõlmas Balkani poolsaart (kuni Doonauni), Krimmi lõunaosa, Väike-Aasiat, osa Kaukaasiast , Süüriat, Palestiinat, egiptust, Kürenaikat Põhja-Aafrikas ning Vahemere idaosa saari.

Kogu võimutäius (kõrgem sõjaline, administratiivne , kohtuvõim) kuulus keisrile ehk basileusele. Mõnevõrra piirasid tema võimu riiginõukogu, senat (sünkliit) ja linnakodanike organisatsioonid nn tsirkuseparteid ehk deemosed.

Sisepoliitika: * Justianus arendas välja tugeva sõjalis-bürokraatliku monarhia ja kodifitseeris Rooma õigusel rajaneva „Tsiviilseaduste kogu.
*Iseloomulik tugev tsentraliseeritus. *Vabade kogukondlaste suur osa elanikkonnas.
*Orjatööjõu kasutamine.*7. saj moodustati uued piirkonnad ehk teemad, mille eesotsas seisid asehaldurid ehk strateegid , nende kasutuses oli 5000-liimeline talupoegade ehk stariootide maakaitsevägi. Talupojad said teenistuse eest jaosmaa. 11. saj kaotas maakaitsevägi aga oma sõjalsie tähtsuse. Seejärel tõusid esile suurfeodaalidest ratsaväelased.
Välispoliitika: * Justianuse ajal võeti eesmärgiks kunagise Rooma keisririigi taastamine endistes piirides. *Konstantinoopolist sai tähtis sild Õhtu- ja Hommikumaa vahel.* Bulgaaria riik sai Bütsantsi alaliseks vaenlaseks. (6. saj II pool) *7.-9. saj piirasid araablased mitmel korral Konstantinoopolit. *9.-10. saj korraldasid Konstantinoopoli vastu sõjakäike Skandinaavia sõdalased ja kaupmehed koos Kiievi-Vene slaavlastega. *11. saj kujunesid Bütsantsi peamisteks vaenlasteks türklased, kes saavutasid 1071. a Mantzikerti lahingus Bütsantsi üle esimese suure võidu. *Vastuolusid Lääne-Euroopaga süvendas 1054. a kirikulõhe. Bütsantsi õigeusu kirik eraldus Lääne-Euroopa katoliiklusest lõplikult, jagades kogu kristliku maailma kahte vaenulikku leeri. *1204. a vallutasid rüütlid Neljandas Ristisõjas Konstantinoopoli. *1261. a õnnestus Bütsantsil oma riik taastada. Süvenes majanduslik sõltuvus Lääne-Euroopast.*29.05.1453 langes Konstantinoopol türklaste kätte.

Sõjaväekorraldusele oli iseloomulik: 7. saj alates talupoegade stratiootide maakaitsevägi, sõjaväeteenistuse eest anti sõduritele pärandatav jaosmaa. Hiljem sai oluliseks suurfeodaalide ratsavägi.

Kirikulõhe toimus 1054. aastal. Põhjusteks võib lugeda dogmaatilisi erinevusi, Rooma paavsti ja Konstantinoopoli patriarhi vastasseisu slaavi maade, eriti Bulgaaria ristiusustamise pärast. Tulemuseks on Bütsantsi õigeusu kiriku erladumine Lääne-Euroopa katoliiklusest lõplikult – kogu kristlik maailm jagunes kahte vaenulikku leeri.

Bütsantsi keisririik langes 29. mail 1453 türklaste pealetungi ja sisevastuolude tõttu.

Bütsantsi kultuurile oli iseloomulik renessansskultuur.