Bütsants ehk Ida-Rooma riik (0)

Ida- Rooma riik ehk Bütsants (395-1453)
Bütsantsi riik tekkis 395. aastal, kui Rooma impeerium jagunes lõplikult Lääne- ja Ida-Rooma riigiks. Bütsantsi nime päris Ida-Rooma iidselt kreeka linnalt Bütsantsilt, mille Constantinus Suur oli 330. aastal muutnud Rooma keisririigi pealinnaks ja nimetanud selle Konstantinoopoliks. Riik hõlmas Balkani poolsaart, Krimmi lõunosa, Väike-Aasiat, osa Kaukaasiast , Süüriat, Palestiinat, Egiptust, Kürenaikat Põhja-Aafrikas ning Vahemere idaosa saari . Riigikeeleks sai 7. sajandist kreeka keel. Kogu maal levis monofüsiitide õpetus, mis väidab, et Kristusel on vaid üks - jumalik loomus. Kogu võim kuulus Bütsantsis keisrile ehk basileusele. Mõnevõrra piirasid varakeskajal keisri reaalset võimu siiski riiginõukogu, senat ja linnakodanike organisatsioonidena tsirkuseparteid ehk deemosed.
Riigijuhtimise hõlbustamiseks võeti Bütsantsis suurel määral eeskujuks Rooma-aegne kulukas bürokraatiaaparaat. 9. sajandi lõpust pärinev nn. teeinistusastmete tabel loetles kokku 18 tiitlit ning 60 tsiviil- ja sõjaväelist ametit.
Oma arengu esimesse arengujärku jõudis riik keiser Justinianus I valitsemisajal, kes valitses 527-565. Ta arendas väöja tugeva sõjalis-bürokraatliku monarhia ja kodifitseeris Rooma õigusel rajaneva 3osalise "Tsiviilseaduste kogu". Välispoliitikas võeti tema eesmärgiks kunagise Rooma keisririigi taastamine endistes piirides. Võidukates sõdades läänes vallutati Itaalai, Aafrika põhjarannik, Hispaania lõunaosaja Vahemere saared.
Kogu riigis moodustati provintside asmele uued piirkonnad - teemad, mille eesotsas olid kõrgema sõjalise- ja tsiviilvõimuga asehaldurid ehk strateegid . Nad käsutasid umbes 4000-5000-mehelist talupoegade - stratiootide maakaitseväge.
1054 . aastal toimus kirikulõhe Lääne-Euroopas. Bütsantsi õigeusu kirik eraldus Lääne-Euroopa katoliiklusest jagades kogu kristliku maailma kahte vaenulikku leeri.
1204. toimus Neljas Ristisõda ning Bütsantsi kultuuriväärtuste häving. 1261. aastal õnnestus riigil liidus Genovaga end taastada. Ligi kaks sajandit valitses riigis Palaiologoste dünastia. Kirjandus ja kunst küll õitsesid, kuid tervikuna oli see kunagise hiilguse hale vari.
Bütsantsi kultuuripärandis on antiikkirjanduse kõrval väga oluline Rooma õiguse süstematiseerumine ja edasiarendamine. Kultuur toetus suurel määral antiikautoriteetidele. Suur oli vaimuliku kirjanduse osa. Suure populaarsuse võitsid pühakute elulood ehk hagiograafiad. Ajalooteadust esindasid varakeskahal maailmakroonikad ehk kronograafiad. Geograafiateadust iseloomustas Idamaade- suundumus . Riigile andis esimese ettekujutus Põhjamaadest bütstantsi rännumees Laskaris Kananos, kelle ühes teoses on kirjeldatud ka Eestit. 9. sajandil võeti riigis kasutusele Kyrillose ja Methodiose poolt slaavi tähestik.
Bütsantsi riigi lõpp oli 29. mail 1453, kui Konstantinoopol langes türklaste kätte meeleheitliku vastupanu tulemusena.