Konkurents (0)

MIKROÖKONOOMIKA
4. KONKURENTS 1
4.1. Turutasakaal täieliku konkurentsiga (ideaalsel) turul
Majapidamisteooria ja firmateooria kirjeldavad tarbivate ning tootvate majandussubjektide otsustusi oma eesmärkide saavutamiseks. Kogu majanduselu seisukohalt huvitab meid situatsioon, kus nii tarbijad kui ka tootjad saavutavad eesmärgi samal ajal. Sellist olukorda nimetatakse tasakaaluseisundiks. ( Majandusteoorias kasutatakse mõistet tasakaal erinevates tähendustes.) Nõudlus ja pakkumine võivad tasakaalustuda turu vahendusel. (Kuid on ka teisi reguleerimisvõimalusi, kuid neil siinkohal ei peatuta.)
Mikroökonoomikas defineeritaksegi turgu tihti hüviste nõudluse ja pakkumise kohtumisena. See definitsioon ei ole vale, kuid on siiski liiga üldine. Täpsemalt on turg mehhanism ( institutsioon ), mis viib kindlal ajal ning kindlas kohas kokku tootja ja tarbija, et need saaksid kindla hinnaga müüa ja osta fikseeritud omaduste ning kvaliteediga kaupa. Seda institutsiooni ehk turgu iseloomustavad järgmised omadused:

• ostjad ja müüjad teavad, kus nad saavad midagi nõuda ning pakkuda (koht);
  

• ostjad ja müüjad teavad, millal nad saavad midagi nõuda ning pakkuda (aeg);
  

• ostjad ja müüjad teavad, millist hinda nad peavad maksma ning küsima (hind);
  

• hinna kaudu avalikustab ostja, et ta hindab ostetud kaupa kõrgemalt kui muid, mida ta sama raha eest võinuks osta, müüja aga, et ta hindab teisi kaupu kõrgemalt (ostu ja müügi alternatiivkulud);
  
• hinna tasumisega kompenseerib ostja müüjale hüvise valmistamiseks tehtud jõupingutused, hüvisega kompenseerib müüja ostjale teisest hüvisest loobumise (ostja ja müüja kompensatsioon ).
  

Turumajandusteooriate kohaselt peetakse turgu peamiseks majanduselu reguleerivaks institutsiooniks, toimivaks regulaatoriks on konkurents. Majapidamis - ja firmateooriate loomisel tehtud eeldused tähendavad tegelikult seda, et hüvise nõudluse ja pakkumise tasakaalustajana peetakse silmas täieliku konkurentsiga turgu.
Turul valitseb täielik konkurents (tegemist on täiusliku turuga), kui on täidetud järgmised eeldused:

• Kõik pakkujad pakuvad sama hüvist.
  

• Nii ostjate kui ka müüjate jaoks ei eksisteeri ajalisi ega ruumilisi piiranguid.
  

• Nii ostjad kui ka müüjad teevad oma otsustused ainuüksi kvaliteedist ja hinnast lähtudes (isiklike eelistuste puudumine).
  

• Ostjatel ja müüjatel on täpne info hüviste hindade ja kvaliteedi kohta.
  

• Müüjaid ja ostjaid on palju. Keegi neist ei saa üksi hindu mõjutada.
  

• Turg on avatud, pääs turule ja sealt ära on vaba.
  

• Hind võib mõlemas suunas muutuda piiranguteta.
  

Reaalses elus on täielikule turule kõige lähemal väärtpaberiturg, kuid seegi ei vasta kõigile tingimustele (turule pääs ei ole vaba). Seetõttu on täieliku konkurentsiga (ideaalne) turg turuprotsesside mudel, mis sellisena praktikas ei realiseeru.
Järgnevalt uurime, kuidas kujuneb mingi hüvise turutasakaal täieliku konkurentsi korral. Kuna meid huvitavad eelkõige ühe hüvise turuhinna ja turul kaubeldava koguse seosed, siis eeldame siinkohal muude tegurite samaks jäämist (ceteris paribus ).
Eeldame, et analüüsi käigus püsivad muutumatuna:

• teiste hüviste ja tootmistegurite hinnad,
  
• majapidamiste sissetulekud,
  
• ettevõtete ressursid ,
  
• kasulikkusfunktsioonid (majapidamiste eelistused),
  
• tootmisfunktsioonid (ettevõtete tootmistehnoloogia).
  

Ainult siis sõltub tarbitav ja pakutav kogus ainult hinnast.
Tasakaaluhind on hind, mille korral nõudlus ja pakkumine on tasakaalus ehk nõutavad ja pakutavad hüvisekogused on võrdsed. Kuigi tasakaalupunkti saab analüütiliselt hõlpsasti kindlaks teha, siis kujuneb tegelikkuses tasakaalulahend välja turuprotsesside käigus ehk koguste ja hindade kohanemise kaudu.
Oletame, et turul on toimunud mingi tingimuste muutus, mis määrab mingi tasakaaluhinnast erineva alghinna. Kui see hind on liiga kõrge, siis on ettevõtted nõus kaupa palju müüma, tarbijad aga soovivad seda kaupa nii kallilt osta suhteliselt vähe. Tekib hüviste ülejääk: selle hinna puhul pakutakse rohkem kui nõutakse.
Et rohkem kaupa maha müüa, hakkavad ettevõtted hinda järjest alandama. Kaupa hakatakse rohkem ostma, aga ka ettevõtted on nüüd nõus vähem müüma. Seega osta ja müüa soovitavad kogused hakkavad üksteisele lähenema, kuni jõutakse tasakaalulahendini.
Kui aga näiteks riik on kehtestanud liiga madala hinna, siis tekib defitsiit (osta soovitav kogus on suurem kui müüdav kogus). Madalama hinna juures on osta soovijaid palju, aga tootjad ei soovi eriti pakkuda, kuna ühiku pealt saadav tulu ja ka kasum on väike. Lahenduseks võib olla hinna tõstmine tootjate poolt – kuni tarbijad soovivad nii palju osta, kui tootjad tahavad pakkuda.
Turutasakaal püsib seni, kuni muud tegurid püsivad muutumatutena. Kui muutuvad tingimused ja suurused, mille muutumatuna püsimist eespool eeldasime, siis võib nõudlus- või pakkumiskõver nihkuda. Nõudluskõvera nihkumise paremale (nõudluse suurenemise) põhjustavad näiteks:

• tarbijate sissetuleku suurenemine,
  
• teiste hüviste hindade langus (suhtelise sissetuleku suurenemine),
  
• tarbijate eelistuste muutumine vaatlusaluse kauba kasuks.
  

Pakkumise suurenemine (pakkumiskõvera nihkumise paremale) põhjustavad näiteks:

• uute ettevõtete ( tootmisressursside ) lisandumine;
  
• tootmistegurite hindade langus (tootmise odavnemine);
  
• tehnoloogia edasiarendamine (tootmistegurite vajaduse vähenemine, seega tootmise odavnemine).
  

Seega sunnib konkurents kasutama ressursse maksimaalse efektiivsusega. Järeldus, et täieliku konkurentsiga turu püsiv tasakaaluhind langeb kokku hüvise tootmise minimaalse tükikuluga, on väga oluline. Minimaalne tükikulu mõõdab tooteühiku valmistamise kulutusi ressursside kõige säästlikuma kasutamise korral.
Kuna ressursid on piiratud, siis on ühiskond huvitatud nende efektiivsest kasutamisest, et saada oma käsutusse võimalikult rohkem hüviseid ja tagada sellega maksimaalne heaolu. Kui kõiki tooteid valmistatakse minimaalse tükikuluga, on ressursid eri toodete vahel jaotatud parimal võimalikul viisil: kui soovitakse mõnda hüvist rohkem toota, saab seda teha vaid mõne teise hüvise koguse vähendamise arvel. Järelikult võimaldab täieliku konkurentsiga turul kujunev tasakaaluhind tarbijate, tootjate ja kogu ühiskonna eesmärkide saavutamist.
Kui tootmistehnoloogia ei muutu, on tasakaaluhind pika perioodi käsitluses stabiilne, sest muutunud tingimustele vaatamata jõutakse sama väärtuseni tagasi.
Kuigi täieliku konkurentsiga turg on reaalsusest kaugel olev abstraktsioon, lubab see turuprotsesside mudel selgitada majanduse üldise tasakaaluseisundi (konkurentsitasakaalu) saavutamise võimalusi.
Kui oletada, et kõigi hüviste ja tootmistegurite turgudel on regulaatoriks täielik konkurents, siis saab näidata, et kujunevad tasakaaluhinnad tagavad ühtaegu nii

• tootmisressursside parima võimaliku kasutamise kui ka
  
• hüviste parima võimaliku jaotuse.
  

Järgnevalt analüüsitakse olukordi, kus täielik konkurents regulaatorina ei toimi.
4.2. Turutõrked
Kui täieliku konkurentsiga turg ei taga tasakaalu mingi hüvise jaotamisel või ei ole seejuures mõnest muust turuvormist (või ka näiteks riiklikust reguleerimisest) parem, siis on tegemist turutõrkega. Turutõrke üks sagedasemaid tekkepõhjuseid on turuvorm, mis ei luba toimida täielikul konkurentsil (või konkurentsil üldse).
Hüvise nõudlushinna kujunemisel vastavalt piirkasulikkusele on eelduseks oletus , et mida vähem on hüvist turul, seda suurem on iga täiendava hüvise piirkasulikkus ja seda kõrgem on selle hind.
Majapidamisteooria ja firmateooria loomisel peetakse silmas nn. individuaalhüviseid (ehk erahüviseid), mille kasutamine (või vähemalt üheaegne kasutamine) mitme tarbija poolt ei ole võimalik ja mille väärtus kas kaob täielikult või väheneb oluliselt pärast selle kasutamist ühe tarbija poolt.
Kui ei ole võimalik ega otstarbekas piirata hüvise üheaegset kasutamist mitme tarbija poolt, kes kõik saavad selle kaudu oma kasulikkustaset suurendada, siis on tegemist avaliku hüvisega. Avaliku hüvise loomiseks tuleb teha kulutusi, kuid piirkulu selle valmistamiseks iga täiendava tarbija jaoks on nullilähedane.
Üks olulisi täieliku konkurentsi toimimise eeldusi on tootja ja tarbija võrdne informeeritus pakutava hüvise hinnast ning kvaliteedist. Paljudel juhtudel nii ei ole. Ebasümmeetriliselt jaotunud informatsioon tootja ja tarbija vahel on paljude kaupade korral takistuseks nende jaotamisel turu vahendusel.
Täielik konkurents toimib turu regulaatorina efektiivselt vaid juhul, kui nõudjate ja pakkujate arv on piisavalt suur. Osalejate arvu järgi saab eristada erinevaid turuvorme (vt. järgnevat joonist).
Turuvormide liigid
Täielik konkurents
Monopolistlik konkurents
Oligopol
Monopol
Müüjate arv
palju
palju
mõned
üks
Võime mõjutada turuhindu
puudub
osaline
suur
väga suur
Sisenemis -barjäärid
puuduvad
puuduvad
osalised
kõrged
Toodangu tüüp
ühetaoline
väikeste erinevustega
ühetaoline, väike erin.
spetsiifiline
Turul osalejate arv on seotud nende võimega mõjutada hinda. Kui kas pakkumis- või nõudluspoolel on üks osaleja, on tal võimalik saavutada talle sobiv lahend . Kui osalejaid on mõni, peavad nad üksteisega arvestama, kuid neil on siiski teatud mõjuvõim. Mõnede ja paljude osalejate piiriks on arv, millest alates turul osaleja enam hinna üle mõju ei ole ja hind on nende jaoks fikseeritud.
Konkurents võib olla kas:

• täielik või
  
• ebatäielik.
  

Kui hüviseturul on erinevate tootjate pakutav hüvis on turul eristatav (nt. karastusjoogid või pesupulbrid), on regulaatoriks monopolistlik konkurents, üks levinumaid mittetäieliku konkurentsi vorme.
Oligopoli korral on konkurentsil oma spetsiifika, kuna palju sõltub osalejate valitud käitumisstrateegiast.
Vähesed pakkujad võivad kokku leppida võimalikult kõrge turuhinna (moodustada kartelli ) ja toimida sellisena ühtse pakkujana , mis võimaldab neil saada tunduvalt suuremat kasumit, kui oleks võimalik täieliku konkurentsiga turu korral. Samal ajal on just väheste pakkujate olemasolul mõttekas kasutada konkurendi turult väljatõrjumise strateegiat: alandades lühikeseks ajaks hinda isegi allapoole täieliku konkurentsiga turul teoreetiliselt kujunevat taset, et siis pärast turuosa suurendamist asuda tarbijatele hinna tõstmise kaudu oma tingimusi peale suruma .
Monopoli korral on samuti tegu mittetäieliku konkurentsiga turgudega. Monopol, kus hüvist pakub vaid üks tootja, on tõenäoliselt kõige tarbijavaenulikum turuvorm, sest see võib viia tarbija ülejäägi ( hinnavaru ) vähenemiseni ja selle omandamiseni monopolisti poolt.
Monopoliga on tegu, kui hüvist valmistab vaid üks ettevõte ja sellel hüvisel ei ole lähedasi asenduskaupu. Siis on tarbija sunnitud tarbima just selle ettevõtte toodangut.
Monopolist saab turule tuua just sellise koguse (või määrata sellise hinna), mis maksimeeriks tema kasumi. Sageli peetakse monopoli ühiskonnale kahjulikuks.
Kui tootmistehnoloogia mastaabiefekt on positiivne, siis tavaliselt koondub hüvise tootmine ühte ettevõttesse. Selles tootmisharus tekib loomulik monopol. Ressursside kasutamine on siis tootja seisukohalt efektiivne, kuid tarbijate heaolu väheneb (võrreldes täieliku konkurentsiga turusituatsiooniga).
1 Tuginetud õpikule Eamets, R, jt. Sissejuhatus majandusteooriasse. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005. 4. ptk. autorid Kaasa, A., Kaldaru, H.