Komöödiazanrid antiigist Moliere'ini (0)

Komöödiažanrid Antiigist Moliere ’ini

Atika Komöödia

Komöödia sai alguse pilkelauludest, mida laulsid Dionysosepühal lõbusad meestesalgad. Komöödia kujuneski pilkeliseks, karikeerivaks ja mõnitavaks žanriks, kus kasutati vaba keelepruuki, kust ei puudunud ka ropendamine ja kahemõttelised, eriti erootilised naljad . Eel kõige oli tegemist poliitilise pilke ja satiiriga. Olulisel kohal oli komöödias peategelaste sõnasõda ehk agoon ning komöödiale eriomasena ka parabaas - väljumine lavalisest tinglikkusest ja tegevusest: koor võttis maskid eest ning rääkis otse sõnu, mida autor iganes soovis neil öelda lasta. Vana-atika komöödia suurmeistriks oli Aristophanes, kelle 44 komöödiast on meieni jõudnud 11.
Tema peamiseks pilkeobjektideks olid need kes taotlesid Peloponnesose sõja jätkamist Sparta vastuiga hinna eest kuni võiduka lõpuni. Selliseks puhtpoliitiliseks komöödiaks on näiteks „ Ratsanikud “. Teiseks pilkeobjektiks olid need filosoofid ja kirjamehed, kelles Aristophanes nägi traditsiooniliste eetiliste väärtuste kõigutajaid ja rahva moraali rikkujaid. Pidevalt tögas ta Europidest, ka pärast viimase surma lavastatud komöödias „ Konnad “. Komöödias pilved naeruvääristas ta Sokaratest, keda kujutas kaasaegsete intellektuaalide kõigi nende vaadete levitajana, mida ta pidas hukutavaks.
Vana-atika komöödiale järgnes nii nimetatud keskmine komöödia, kuid sellest on säilinud vaid fragmente. Iseloomulik on koori rolli taandumine: koor laulis vaid vahelaule, mil polnud enam mingit seost tegevustikuga. Kadus ka poliitiline otsesõnaline satiir, tegevus muutus kas muinasjutuliseks või müüte parodeerivaks või siis olustikulisemaks.
Hellenismis ajal nii nimetatud uusatika komöödias domineeris olustikuline laad. Kujunesid stereotüüpsed karakterid ning ka stereotüüpsed süžeed. Jämekoomikat ei olnud, piirduti pehme huumori ja mõnede farsistseenidega. Suurimaks sellelaadse komöödia meistriks oli Menandros , kelle loomingut tunneme peamiselt papüürusefragmentide järgi, mille hulgas on peaaegu täielikult säilinud „Pahurdaja“. Atika komöödia oli eeskujuks paljudele rooma kirjanikele, keda omakorda kasutasid eeskujudena mitmed hilisema aja euroopa draamakirjanikud.

Rooma Komöödia

Titus Macc(i)us Plautus (u 250-184) osutus geniaalseks komöödiakirjanikuks, kelle looming, vahendades kreeka eeskujusid, sai ise allikaks hilisemale euroopalikule draamakunstile. Plautus kirjutas vaid komöödiaid, millest meieni on jõudnud 21, nende seast üks fragmentidena ning mõnes on olulisi tühikuid. Plautuse eekujuks olid uusatika komöödia loojad ja sageli kasutas kontaminatsioone, sest võttis oma kreeka keelest mugandiast, et oleks põnevam ja saaks palju nalja . Tollases rooma teatris polnud enam tantsuväljakut ega komöödias ei olnud kooripartiisid ja tragöödias esines koor laval. Teatris oli poodium kõrge ja pikk, kujutas endast peaaegu alati tänavapilti ja tagaplaanil olid, kas kaks-kolm maja või isegi tempel. Komöödia tegevuskohaks oli üksnes Kreeka, mitte ainult selle pärast, et nii oli mugandatavas kreeka originaalis, vaid näiteks hoopis sellepärast, et Rooma oleks olnud kujuteldamata ori, kes tüssab oma peremeest või isegi julgeb jantlikus stseenis koguni tolle seljas ringi ratsutada. Nende veidrate „kreeklasekeste“ nagu roomlased neid alavääristavalt nimetasid juures aga oli ju kõik võimalik, et see polnud mingi ime. See juures põimisid rooma komöödiakirjanikud oma teoseisse ka rooma olustiku detaile ja ka vihjeid kohalikust elu laadist . Tegevus kulges pidevalt, jaotus vaatusteks on pärit hilisemast ajast. Grammatik Donatus (IV sajandil pKr) nõudis Terentiuse komöödiaid kommenteerides teose jaotamist kolmeks vaatuseks ning hiljem sai ka see jaotus eeskujuks Itaalias, Hispaanias ja ka portugali draamale. Horatius pidas õigeks juba viievaatuselist ülesehitust, mis on läbi viidud Seneca tragöödiais ning sai ka prantsuse klassikalise draama suureks eeskujuks. Kui kreeka teatris esinesid kodanikud, siis Rooma riskis vabast soost mees teatris esinedes kodanikuõiguste kaotusega. Ka Roomas kuulusid teatrietendused riiklike pidustuste kavasse, kuid nad polnud olemuselt kultuslikud, vaid üksnes vaatemängulise-lõbustusliku iseloomuga . Lisaks riiklikele pidustustele, mida Roomas oli rohkem kui Kreekas, anti etendusi muudelgi puhkudel, näiteks ant teatreid triumfide või matuste puhul. Maske näitlejad Plautuse ja Terentiuse ajal arvatavasti neid ei kantud veel. Publik oli lihtne ja kunstist ei teadnud suurt midagi, pealegi etenduse ajal sagis teatri vaatajad ringi, kes tulid vaatama ja kes läks ära, ühesõnaga üks suur segadus ja sagimine. Sellepärast tutvustati proloogides tegelasi ja sisu juba ette ära enne, kui etendus oli alanud. Lisaks tuletavad Plautuse tegelased mõnikord ka tegevuse käigus vaatajaile meelde, et kes on laval kes ja mis asja ta seal teeb ja mis asju ta ajab. Plautuse komöödiais oli ohtrasti monoloogilist ja dialoogilist laulu. Need laulud tegid komöödiast.
Plautuse pärandis on mitmesuguseid komöödiaid. Karakterkomöödia näiteks võiks tuua „Potikomöödi“, milles vaene vanamees leiab kullapoti ning kaotab meelerahu, peites seda aina ühest kohast teise kohta ära. See komöödia sai aluseks prantsuse kirjaniku Moliere’i komöödiale „ Ihnus “. Situatsioonikomöödiaks, milles tähtsal kohal on isikute äravahetamine, näiteks on see „ Menaechmused“- lugu räägib kaksikvendadest, kellest üks läheb poisikesena reisil kaduma. Kuid teisele vennale, Sosiklesele, antakse kadumaläinud venna mälestuseks tolle nimi, Menaechmus. Puhas intriigikomöödia on „ Pseudolus “, seevastu „Amphitruo“, mille põhjal Moliere lõi oma „Amphitryoni“, on müüditravestia säilib müüdi sisu, luid muudetakse koomiliseks käsitlusevorme). Leidub puhtaid jante, et ka ühks nn liigutav komöödia „Sõjavangid“ Publius Terentius Afer (u 190-159) sattus orjana Aafrikast Rooma, sai andeka noorukina hea hariduse ning see järgi lasti ta vabaks. Oma väga lühikese elu jooksul jõudis ta kirjutada kuus komöödiat, mis kõik on ka tänapäevani säilinud. Erinevalt Plautusest püüdis ta orienteerida oma komöödiad veidi arenenumale maitsele ning anda ka oma töödele originaalide peenemaid varjundeid. Tema komöödiates ei ole jämekoomilisi nalju, esikohal on karakterid ning komöödiad lähenevad oma laadilt humoorikale olmedraamale. Terentius loobus oma proloogides sisu refereerimisest ning kaustas neid selle asemel oma esteetiliste vaadete tutvustamiseks ning kriitikutega polemiseerimiseks. Plautusest eristab teda ka see, et lüürilised värsid on taandunud kõnevärsi eest ning laule pea aegu üldse ei olegi. Mitte alati ei saatnud teda edu: komöödia „Ämm“ kukkus kahel korral läbi, sest publik lihtsalt jooksis minema nähes köietantsijaid ning gladiaatoreid nähes, ning alles kolmandal katsel viis aastat hiljem õnnestus näidend tal lõpuni mängida. Kuid hilisemal ajal hinnati kõrgelt Terentiuse keelt ja stiili ning ka kesk-ja renessansiajal oli ta väga populaarne . Ta komöödiais on ka palju sententse, millest mitmed on saanud ladina keele õpikute raudvarakas. Kuulsaim neist on kindlasti homo sum, humani nil a me alienum puto-ma olen inimene ning midagi inimlikku ei pea ma endale võõraks. See pärineb komöödiast „ Enesekaristaja“, milles vanamees, kelle poeg on isa karmuse pärast läinud ära palgasõduriks, nüüd kahetseb ja end ränga tööga vaevab selle pärast. Kui üleaedne kaastundlikult pärib, miks ta end tööga nii viisi tapab , siis kähvab vanamees vihaelt, et see pole tema asi, too aga õigustab oma uudishimu ülaltoodud sententsiga. Koomilisest kasutusest hoolimata iseloomustab ühlus ka Terentiuse humanistlikku maailma nägemist ja taotlusi. Eesikeelses tõlkes on täielikult kättesaadav komöödia „ Vennaksed “, mis vastandab ranget ja liberaalset kasvatusviisi. Viimane jääb peale, kuid näidendi lõpus leiab naeruvääristamist ka selle liialdatud kuju. Komöödia „Tütarlaps Androse saarelt“ originaali autoriks oli Menandros, kuid liskas kasutas Terentius oma komöödia jaoks veel ühte Menandrose lavasteost. Sisu on uuele komöödiale tüüpiline. Tragöödia tegi läbi lühikese õitseaja Lucius Acciuse loomingus (170-85, säilinud üksnes fragmentidena) mandus siis suurejoonelisteks vaatemängulisteks etendusteks ning elustus ta Seneca loomingus. II sandil teisel poolel kerkisid vanade zanrite languse kõrval esile mitmed uuemad- kujunesid satiir ja lüüriline laul, arenesid ajalooproosad ja retoorika , kuid paraku pole selle ajastu looming meieni jõudnud või kui, siis on jälgitav vaid fragmentide najal . Rooma kirjanduse kõrgajaks aga sai I sajand eKr.

Inglise rahvusdraama (W. Shakespeare )

Euroopa renessansi kuulsaim näitekirjanik oli William Shakespeare (1564-1616). Tema ühtekokku 36 näidendist olid varaseimad komöödiad ja nii nimetatud ajalookroonikad, mida mängiti juba enne sajandipööret. Elurõõmsad ja lüürilistest varjunditest rikkad komöödiad lähtusid sageli itaalia renessansi novellide populaarsetest süžeedest. Tähtsal kohal on taustana loodus, mis elustab armastust- armastus aga on Shakespeare’i komöödiate valitsev teema. Tema tuntuimad komöödiad on „Tõrksa taltsutus“ (1593), „Suveöö unenägu“ ( 1595 ), „ Veneetsia kaupmees “ (1596), „Palju kära eimillestki“ ( 1598 ), „Nagu teile meeldib“ (1599), „Windsori lõbusad naised“ ja „Kaheteistkümnes öö“ (1600). Osa tema komöödiaid, nagu ka hilisemad nii nimetatud tragikomöödiad („Suveöö unenägu“, „Talvemuinasjutt“ , 1610 , „Torm“ ,1612,) on loodud nii nimetatud maski ehk maskimängu žanris.

Hispaania rahvusdraama (Lope de Vega )

Inglise rahvusdraamaga umbes samal ajal kujunesid näitekirjandus ja teater ka Hispaanias. Sealgi saadi mõjutusi antiigist kui ka hiliskesakajast. Kuigi hispaania rahvusdraama kujunemises on osa paljudel nimekatel kirjanikel seal hulgas Cervantesel (kes on kirjutanud väga naljakad raamatud Don Quijote seiklustest), tõusis 16. sajandi lõpul sealseid lavasid ainuvalitsema Lope de Vega (1562-1635). Temast on säilinud enam kui pool tuhat näidendit kõikvõimalikes žanrites. Oma erakordse viljakuse ja mitmekülgsusega viis just tema hispaania draama varakult küpsuseni. Ta ei olnud mitte ainult geniaalne draamaturg, 1609. aastal avaldatud värsstraktaadis „Komöödiate tegemise uus kunst “ kinnitas ta ka esteetilised põhimõtted, mida Hispaania „kuldsel ajastu“ draama valdavalt järgis. Alates Lope de Vagast sai Hispanias valitsevaks 3- vaatuseline näidend. Näidendeist olid populaarsed nii intriigi- kui ka karakterkomöödiad, iseäranis aga nii nimetatud mõõga ja mantli komöödiad, mis põhinesid samuti särtsakal intriigil ja said oma nimetuse sellest, et tegelasteks olid tunnuslikult mõõka ja musta keepi kandvad aadlikud .

Klassitsistlik komöödia (Moliere)

Nagu tragöödias, valitsesid ka komöödias kindlad normid, mida näitekirjanik pidi järgima. Ideaalsel kujul oli klassitsistlik komöödia 5-vaatuseline värssteos, mis tingimata pidi ühendama meelelahutusliku õpetlikuga, aitama kaasa ühiskonna kommete parandamisele. Praktikas kalduti nendest põhimõtetest siiski tihti kõrvale. Mitte kõik Moliere näidendid ei rahuldanud ühtviisi Boileau soovi, et komöödia oleks kantud tõsisest moraalsest taotlusest.
Klassitsistliku Prantsusmaa suurima komöödiakirjaniku Moliere (1622- 1673 ) loobus ta advokaadikarjäärist, mida ülikooli juristidiplom oleks võimaldanud, ja tundes varakult huvi teatri vastu, asutas teatritrupi, milles tegutses ühteaegu nii komödiograafina, lavastaja kui ka näitlejana. Moliere saigi tema lavanimeks, ta õige nimi Jean- Baptiste Poquelin. Alguses ei läinud neil Pariisis üldse hästi otsustasid lahkuda. 1646 aastal suundus trupp Lõuna-Prantsusmaale kus neid saatis edu kuni nad olid küpsuse saavutanud. 1659 aastal lavastasid nad Pariisis lühinäidendi „Naeruväärsed eputised“. Mida saatis erakordne edu. Näiden meeldis ka monarhile, mis järel kuulus Moliere’ile tema isiklik soosing . Päikesekuninga enda poolehoiust hoolimata kulus ligi viis aastat, enne kui Moliere sai loa lavastada ühe oma kuulsama näidendi „ Tartuffe “. Ta langes väga tugeva kriitika alla. Teda rünnati, laimati ja sõimati pidevalt. Juba loomingu kõrgperioodil, 1660-ndate keskel, algas Moliere’il kopsuhaigus , millele lisandusid ebaõnnestunud abielu hädad. Moliere suri näidendi „Ebahaige“ 4. etenduse järel, milles ta ise näitlejana kaasa mängis. Vaevalt kümmekonna aastaga suutis Moliere luua suure hulga oivalisi komöödiaid, mis on kindlasti jäänud koomilise teatri klassikalisse varamusse: „Meeste kool“(1661), „Naiste kool“ (1662), „Tartuffe“ (1664) „Don Juan “ (1665), „ Misantroop “(1666), „Ihnus“(1668), „Õpetatud naised“ (1672), „Ebahaige“ (1673). Tema teatri paeluvuse üks allikaid on kindalsti see, et ta peegeldas oma kaasaja Prantsusmaa elu ja kombeid laiemalt ja värvikamalt kui ükski teine tollane näitekirjanik. Ja ta lisas sinna veel oma poolset kriitikat ja pinget.
Kasutatud kirjandus
1) X klassi kirjanduse õpik
Maailma kirjandus I osa (Koolibri 2001)
Tallinna Nõmme Gümnaasium
10B klass
Joosep Püüa

Komöödiažanrid antiigist Moliere’ini

Referaat
Tallinn 2005