Keskkonnaprobleemid primaalsektoris (0)

Keskkonnaprobleemid primaalsektoris
1. Metsade majandusliku kasutamisega kaasnevad keskkonna- ja sotsiaalsed probleemid
Keskkonnaprobleemid: 1) metsade üleraie – metsa raiutakse rohkem maha kui seda jõuab juurde kasvada ning sealt kust on juba metsa võetud, kasvab see väga aeglaselt ise tagasi, kui inimene oma abikätt ei ulata. Loodusest hooliv metsaomanik võtab aastas metsast vaid nii palju puitu, kui seda juurde kasvab ja säilitab oma metsas olulised elupaigad loomadele. Pigem tuleks metsaraiet teha mõõdukalt ning paralleelselt kohe ka uusi metsi istutada . 2) röövraie – ehk metsavargused, kus siis raiutakse ebaseaduslikult ja ka lohakalt, see tähendab, et pinnase kahjustusi peale raiet ei parandata ja jäetakse kõik kiirustades poolikuks, sest ei mõelda ju muule, kui et ainult saaks puud metsast kiiresti kätte ja hiljem maha müüa. Selle tõttu hävitatakse samuti palju metsa ja metsaloomade kodud hävivad. Ebaseaduslikule metsaraiele tuleks suurt tähelepanu pöörata, vähendada seda nii palju kui võimalik ja karistada vargaid karmilt. 3) metsa tulekahjud - Metsatulekahju ehk metsapõlemine on tulekahju liik, mis tekib ja levib taimestiku , selle jäänuste ning maapinnal lasuva turba- või kõdukihi põlemise teel. Metsatulekahjude tekkepõhjused on jaotatud kahte suurde rühma: otseselt või kaudselt inimtegevusest põhjustatud metsatulekahjud ja inimtegevusest sõltumatud metsatulekahjud (äike, isasüttimine). Peamised tekkepõhjused: hooletus lahtise tulega ümberkäimisel; suitsetamine ; lõkete tegemine; kuritahtlikkus; veduri sädemed; kulu põletamine; äike; isesüttimine. Metsatulekahjude kustutamine on erinev sõltuvalt põlengu liigist ja selle leviku kiirusest. Sotsiaalsed probleemid: Metsa kui ökosüsteemi mõjutab tugevasti ümbritsev keskkond (kliima, muld , vesi, inimtegevus). Samal ajal mõjutab ise ümbritsevat keskkonda.
2. Põllumajanduse mõju keskkonnale arenenud riikides ja arengumaades
Põllumajanduse mõju keskkonnale varieerub , sõltudes erinevatest põllumajanduslikest tavadest, mida praktiseeritakse üle maailma, kuid peamisteks probleemideks on paljude looma- ja taimeliikide elupaikade vähenemine, metsa pindala vähenemine, liigne niisutus, erosioon , väetiste ning agrokemikaalide sattumine veekogudesse. Ekstensiivne põllumajandus on keskkonda kahjustanud juba aastatuhandeid. Kestev põllumulla kurnamine ei lase sel taastuda ja muudab maa viljatuks kõrbeks. Alepõllundusega algas metsade hävitamine parasvöötmes, veelgi pikemaajalisem surve on olnud lähistroopilistele ja troopilistele metsadele ning see suureneb koos rahvaarvu pideva kasvuga. Lisaks metsa mahavõtmisele ja toitainerikaste muldadega rohumaade ülesharimisele kahjustab ökosüsteeme maaviljeluse levimine looduslikult ebasoodsamate aladele , näiteks vaestele muldadele ja järskudele nõlvadele. Selle tulemusel kasvab erosiooni teke, kiireneb muldade degradatsioon ja ühe laiematele aladele tekivad kõrbed. Degradatsioon on muldade kahjustamine ja mullaviljakuse vähenemine orgaanilise ja mineraalosa muundumise ning mulla arenguks tähtsate ainete eemaldumise tagajärjel ebaõige mullaharimise tõttu. Samuti mõjub keskkonnale negatiivne mõju põllumajandusest kui näiteks suurfarmide läga võib reostada põhja-ja pinnavett ; rasked põllumasinad hävitavad põllustruktuuri; pestitsiidid hävitavad ka kasulikke organisme jne. Enne 20. sajandi keskpaika tõrjusid põllumehed kahjureid looduslike vahenditega, mis ei avaldanud keskkonnale kauakestvat kahjustavat mõju. Teise maailmasõja järel võeti kasutusele pestitsiidid. Ühena esimestest jõudis turule ülimürgine DDT, mille kasutamist ei kontrollitud üldse. Selle kasutamine Põhjariikides keelustati eelmise sajandi teisel poolel, kuid nii mõnelgi pool Lõuna riikides jätkub DDT kasutmine. Üheks võimaluseks kõike seda negatiivset mõju vähendada on tegeleda näiteks mahepõllundusega. Nimelt on mahepõllumajandus ehk ökoloogiline põllumajandus taime-ja loomakasvatus, mille puhul ei kasutata keemiliselt töödeldud, kontsentreeritud või muul mittelooduslikult viisil käideldud aineid ega lisata toidusaadustele mittelooduslikke orgaanilisi ühendeid. See on loodushoidlik tootmisviis , mis põhineb tasakaalustatud aineringlusel.
3. Maailmamere reostumise ja kalaresursside nappusega seotud probleemid
Maailmameri moodustab 70% maakera pindalast oma hiiglaslike mõõtmetega. Maailmamere peamised reostumise põhjused on: 1) tööstuse ja olme reoveed juhitakse merre või jõgedesse; 2) põllumajanduslik reostus (ehk kasutatakse kahjulikke vahendeid kahjurite vastu jm.) jõuab jõgede kaudu merre; 3) mere sügavustesse maetud mürkained; 4) kliima soojenemine. Selle kõige tagajärjel väheneb mereökosüsteemi liigiline koosseis, kalavarud; tekib mõju inimese toidulauale (nt. mürkained jõuavad toiduahela kaudu inimeseni; rannikualad reostuvad mis omakorda mõjub halvasti turismile; vetikate vohamine ja korallide hävimine. Maailmamere peamised saastajad on ka veel meretranspordi kõrval rannikulinnad ja tööstuskeskused. Igal aastal satub merre tankeriõnnetuste või ka lohakuse tagajärjel miljoneid tonne naftat või naftatooteid. Samuti on suurtest kogustes merre uputatud radioaktiivseid jäätmeid ja keemiarelva varusid. Need on tavaliselt veekindlates konteinerites, kuid ega nendegi vastupidavus soolases merevees pole igavene. Kalaresursside nappus tuleneb suurest ja ebaühtlasest väljapüügist. See tähendab et inimesed tegelevad salapüügiga või lihtsalt püüavad rohkem kala kui kvootidena ettenähtud. Kalaresursside nappusega tulevad kaasa probleemid, näiteks tekib kodumaise kala kui toidu puudus. Välismaine kalakaup võib olla kallim ja ei pruugi kõlvata üldse süüa. Samuti võib see probleeme tekitada toiduahelas , sest looduses on alati tasakaal ehk kes keda sööb.
Materjalid on otsitud internetist, oma iseenese tarkusest ja kasutatud on ka õpiku abi.