Keskaja kirjandus (0)

KESKAEG
Termini „ keskaeg “ võtsid kasutusele itaalia humanistid , kes defineerisid sellega tuhandeaastast ajavahemikku antiigi ja renessansi vahel. Keskaega tuntakse ka kui „unustuse ajajärkku“. Selle aja piiride määramisel puudub üksmeel, kuid üldiselt loetakse 5.-15. sajandit keskajaks .
Keskaeg valmistas ette uute rahvaste ja kultuuride sündi ning nüüdisaja peamiste religioonide – kristluse, budismi, islami levikut. Peeti ristisõdu, ehitati kirikuid ja rajati ülikoole. Suuresti kehastas selle ajastu vaimsust ristiusk ehk kristlus , see andis inimesele uue märgisüsteemi iseenda mõistmiseks ja maailma tõlgendamiseks. Teisalt avanes ka kaksikusk: kristlik usutunnistus segunes rahvausundiga, religioosne vagadus rõõmsa ellusuhtumisega.
Just sellisel pinnasel keskaja kirjandus võrsus ja arenes. Uued žanrid ja vormid tekkisid proosas, lüürikas, lüroeepikas ning teatri arenedes ka draamas. Osa keskaegseid kirjandusžanreid oli ka otseselt kiriklikku päritolu. Keskaegset kirjandust ei iseloomusta sugugi ainult sünkjad toonid, vaid seal oli ka elulusti.
Üldiselt eristatakse keskaja kirjanduse arengus kahte järku. Esimene ajajärk oli varakeskaeg , mis hõlmab 476. a. – 10. sajandini. Seda aega iseloomustab sugukondliku korra lagunemine ja feodaalsuhete kujunemine. Rajati koole , koguti ja kirjutati ümber antiikkirjandust, kloostrid omandasid kultuurikeskuste rolli. Klassikaline keskaeg hõlmab aga 11. – 15. sajandit ning seda aega iseloomustab feodaalühiskonna õitseng ja linnade kiire kasv. Suur oli ka intellektuaalne aktiivsus. Vaimuliku kirjanduse kõrval arenesid rüütlikirjandus ja rahvakirjandus.
Varakeskaeg pakkus kultuuriliselt üsna vähe, suurimad kirjanduslikud mälestusmärgid kuuluvad eepika valdkonda. Keskaegsete eepikate alla kuuluvad näiteks Keldi eepika, Islandi eepika, samuti ka Anglosaksi eepos ja kroonikad.
Iga rahvas kannab meeles oma kangelaslugusid, millesse ta on talletanud mälestusi kaugemast ja lähemast ajaloost. Prantsusmaal levisid kangelaslaulud kõige varem ning sealt on pärit ka žanri nimetus. Kangelaslood on tavaliselt värsivormis, harvemini proosas või segavormis. Need lõid ja esitasid elukutselised rändlaulikud ning veiderdajad, keda Prantsusmaal nimetati žonglöörideks, Hispaanias huglaarideks ja Saksamaal spiilmannideks. Lugusid kandsid nad ette poollauldes, retsitatiivina mingi muusikariista saatel. Kreekas olid laulikuteks aoidid ja rapsoodid , Roomas miimid , nad esitasid vähenõudlikke rahvalikke farsse, millega kaasnesid akrobaatika , tuleneelamine ja köietrikid.
Kangelaseeposes on kesksel kohal heeros , kes sooritab sangaritegusid ja talub ränki katsumusi oma maa ja rahva nimel. Kangelaseepost iseloomustab elukujutuse avarus, ülev tundetoon, üleloomulikkus ja suurejoonelisus. Sagedased on kordused, püsimotiivid ning – epiteedid . Jutustamisviis on aeglane ja rahulik, sõnastus arhailine. Kangelaslugusid oli tavaks laulda, seda viiulitaolise pilli või harfi saatel.
Rüütlikirjandus tekkis, kuna rüütelkond vajas oma huvidele vastavat kirjandust. Rüütlikirjandus põhines rüütlitel ehk teisisõnu luuletajatel, kes laulsid lossidaamidele nende ilust , armastusest ja teistest maistest rõõmudest.
Kõige täiuslikuma vormi leidis rüütlikirjandus luules ja romaanis . Rändavatest laulikutest said nimepidi tuntud luuletajad ja heliloojad – trubatuurid. Trubatuurideks nimetati neid peamiselt Lõuna-Prantsusmaal, Põhja-Prantsusmaal tunti neid kui truvääre. Saksa rüütliluule nimetus oli minnesang ja lauliku nimetus minnesinger. Rüütliluule väljendas elurõõmu, teemadeks olid noorus, kaunidus, harmoonia , armastus, seiklus, kirg ja nauding.
Keskaegsed rüütliromaanid olid enamasti värsivormilised ning esitasid põneva ainestiku kõrval ka ajaloolisi või legendilaadseid pärimusi. Põhilised teemad olid armastus ja sõda. Oma kangelastegusid sooritas rüütel oma isikliku au ja kuulsuse nimel. Esimesed rüütliromaanid kirjutati Prantsusmaal.
13. sajandil olid linnad peamised kultuuri- ja hariduskeskused. Arenesid kauplemine ja käsitöö, linnakodanikud rikastusid ning asusid endale vabadusi ja õigusi taotlema. See kõik tõi kaasa muutusi ka kultuuris: rüütliluule asemele astus linnakirjandus , mis väljendas kaupmeeste, käsitööliste ja teiste linnakodanike huve. Linnakirjandust iseloomustavad kaine mõistuse ja arukuse võidulepääs ning püüd kujutada argielu.
Prantsusmaal oli populaarne fablioo, rahva lõbustamiseks loodud ning sageli sotsiaalse suunitlusega lühike värssjutustus või naljand argielu sündmustest. Fablioode stiil on jõuline ja keel mahlakas, värvikust lisavad rohked kõnekäänud ning vanasõnad. Lõpus esitatakse loo moraal .
Saksamaal levis fabliooga sarnane ja sellest mõjutatud švank, mis põhinevad peamiselt rahvapärimustel ning nende tegelasteks on koomilised tüübid.
Üheks keskaja kirjanduse iseloomulikuks jooneks võib pidada ka allegoorilisust. Allegooriat ehk abstraktse mõiste piltliku kujutamist võib leida „Rebaseromaanis“ samuti ka „Roosiromaanis“.
Keskaja kirjandus on kui ajastu peegeldaja, kuna selle aegne kirjandus kirjeldab kõike seda, mis keskajal toimus. Teosed justkui peegeldavad ajastu õhkkonda.