Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Keskaegsed linnad ja kaubandus". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kaubad, transiit, hansalinnad, dorpat, fellin, soodustamiseks, hoolekanne, kohtumõistmine, hoolitsus, kaupmehed, rikkamad, patriitsid, omanud, tsunftidesse, pleebs, teenijadLinnad ei tahtnudki alati talupoegi välja anda, sest linnas oli lihtsamate tööde jaoks inimesi vaja. Maalt linna tulevad inimesed suurendasid linnarahvastikku. Linnakodanikus saamisel pidi andma kodanikuvande ja tasuma kodanikumaksu. Pärast seda kanti kodanikuks vastuvõetu nimi linna kodanikuraamatusse. Linna elanikkond jagunes laias laastus kolmeks: - Kaupmehed olid linna kõige rikkamad kodanikud ehk patriisid, kelle rikkus tulenes eelkõige ülemerekaubandusest. Risk oli suur, kuid ka kasum oli seda. Selleks, et riske jagada, paigutati kaubad laiali mitme laeva peale, lootuses, et ühe aluse hukkudes teenivad teistel laevadel olevad kaubad kaotuse tasa. Kaupmeeste hulgast valiti tavaliselt linna juhid. - Käsitöölised olid kaupmeestest mõnevõrra vaesemadega omanud suurt kaasarääkimisõigust linna valitsusorganeis
Feodaaltsivilisatsioon Enamasti loetakse keskaja alguseks lääne-rooma langemist 476.aastal, kuid selle alguseks võiks pidada ka Marcus Aureliuse surma aastal 180, Konstatinoopoli saamist rooma pealinnaks aastal 330 või 395. aastal Lääne- ja Ida-Rooma eraldumist . Ruumiliselt piiritletakse feodaaltsivilisatsiooni alaga, kus religiooniks katoliiklus ja ühiskondlik korraldus põhines feodalismil. Feodalism on ühiskonda korraldav normistik, mis reguleeris lääniisanda ja vasalli suhteid, mida iseloomustas põhimõte, et üks kristlane teise orjaks ei sobi. Keskaega nimetatakse feodaaltsivilisatsiooniks, sest siis kujunesid välja feodaalsuhted, mis olid keskaja riigi - ja majanduskorralduse põhialusteks. Keskaja ühiskond jagunes 3. seisuseks – oratores ehk vaimulikkond, bellatores ehk rüütliseisus ja laboratores ehk talupojad. Keskaja ja feodaaltsivilisatsiooni lõppu loetakse kas Konstantinoopoli langeminest 1453, Ida-Rooma ehk Bütsants
IX sajandil hakkas Euroopa tasahilju muutuma. Kasvas rahvaarv, täiustusid põlluharimisviisid ja tööriistad. Uuendused soodustasid käsitöö eraldumist põllumajandusest. Kui varem valmistas talupoeg kõik eluks vajaliku ise, siis nüüd tekkis kiht inimesi, kes pühendusid vaid kindla käsitöötoote tegemisele. Käsitööliste valmistatud esemed olid vastupidavamad ja ilusamad kui lihtsa talupoja tehtud. Kaubavahetuse elavnedes kujunes veel teinegi kiht inimesi kaupmehed, kelle elatusalaks sai kaupade vahendamine. Käsitöölistel ja kaupmeestel jäi feodaali võimu all elamine kitsaks. Palju tulusam elupaik oli liiklusteede sõlmpunktides, kus oma kaupa sai kergemini turustada või hõlpsamalt toorainet hankida. Nii kaupmehed kui ka käsitöölised hakkasid oma eluasemeks valima vanu laadaplatse, kirikuelu keskusi ja linnuseid. Linn tõmbas inimesi ohtralt ligi, seepärast ehitati eluasemeid ja laoplatse väljapoole müüregi. Linnad kasvasid järkjärgult
kaubandus, kuid kaua aega ei katkenud nende side ka põllumajandusega. Linnamüüride ees laiusid ülesharitud põllud, puu- ja köögiviljaaiad, karjamaadel käisid ringi kariloomad. Kaupmehed ja lugupeetavamad käsitöölised olid põhiliselt sakslased. Eestlastel ei olnud linnaasjades õigust kaasa rääkida. Nende hulgas oli palju voorimehi, kandjaid, müürseppi, majateenijaid ja muid lihtsamate ametite pidajaid. Linnade peamisteks elanikeks olid käsitöölised, kaupmehed, linnadesse põgenenud talupojad. Kaupmehed olid linna kõige rikkamad kodanikud, kelle rikkus tulenes kaubandusest. Nad olid kõige lugupeetavamad linnakodanikud keskajal, kes valisid endi hulgast linnaelu juhtimiseks raehärrad ja bürgermeistrid. Käsitöölised olid kaupmeestest mõnevõrra vaesemad ega omanud suurt kaasarääkimisõigust linna valitsusorganeis. Linna alamkihid koosnesid kõige erinevamate elukutsete pidajatest, näiteks teenijad, kerjused jne.
kokkulepetega, mis sätestasid linnaelanike õigused ja kohustused senjööri vastu. Paljud linnaõigused sätestasid muu hulgas, et aasta otsa linnas elanud sunnismaine talupoeg saab isiklikult vabaks. Linnad olid sellest huvitatud, sest püüdsid tagada elanike pidevat juurdevoolu ümbritsevast maapiirkonnast. Linnaelanikud allusid kohtumõistmisele. Rae ülesanded Linna sissetulekute, heakorra ja kindlustamise eest hoolitsemine. Abinõude rakendamine kaubanduse ja käsitöö soodustamiseks. Linna huvide kaitsmine suhetes teiste linnade ja maahärradega. Hoolitsemine kirikute ja koolide eest. Hoolekanne vaeste, santide ja tõbiste ülalpidamise eest, Kohtumõistmine. Kodanike julgeoleku tagamine. Hoolitsus linnakodanike heakäekäigu eest. Tsunftid ja gildid Nemad kontrollisid tootmist, kehtestasid reeglid kvaliteedile, määrasid kindlaks hindu ja keelasid toota neil, kes tsunfti ei kuulunud. Kõike seda reguleeris vastav põhikiri e skraa. Ühtlasi
kallaletungide eest ümbritseti ringmüüriga. Linna kasvades ehitati mitmeid kordi uus müür. Esialgu olid linnad sõltuvuses feodaalist, kelle maale klooster ehitati, kuid XI sajandiks muutusid nad iseseisvateks ning korraldasid oma elu linnaõiguse alusel, mis tagas neile laialdase autonoomia nii sise- kui ka välissuhete korraldamises. Linnaelanike sotsiaalsed kihid ja linna valitsemiskord Linna elanikkond jagunes laias laastus kolmeks: 1. Kaupmehed olid linna kõige rikkamad kodanikud ehk patriitsid, kelle rikkus tulenus eelkõige ülemere-kaubandusest. Risk oli suur, kuid ka kasum oli seda. Selleks, et riske jagada paigutati kaubad laiali mitme laeva peale, lootuses, et ühe aluse hukkudes teenivad teistel laevadel olevad kaubad kaotuse tasa. Kaupmeeste hulgast valiti tavaliselt linna juhid; 2. Käsitöölised olid kaupmeestest mõnevõrra vaesemad ega omanud suurt
kitsad ja kõverad. Solk ja prügi visati otse tänavale. Kitsikuse ja räpasuse tõttu levisid linnas sageli nakkushaigused, millesse paljud inimesed surid. Tänava ääres seisid tihedalt üksteise kõrval kõrge katusega majad, mille alumisel korrusel olid eluruumid ja töökojad, ülemistel laoruumid. Majad olid ehitatud enamasti puust, seetõttu toimus palju tulekahjusid. Linnade peamisteks elanikeks olid käsitöölised, kaupmehed, linnadesse põgenenud talupojad. Elanikkond jagunes laias laastus kolmeks. Kaupmehed olid linna kõige rikkamad kodanikud, kelle rikkus tulenes kaubandusest. Nad olid kõige lugupeetavamad linnakodanikud keskajal, kes valisid endi hulgast linnaelu juhtimiseks raehärrad ja bürgermeistrid. Käsitöölised olid kaupmeestest mõnevõrra vaesemad ega omanud suurt kaasarääkimisõigust linna valitsusorganeis. Linna alamkihid koosnesid kõige erinevamate
Eestlaste elu keskaja linnas Keskaeg kestab 5. kuni 15. sajandini pKr. Keskaja linnad olid suhteliselt suured ja jõukad. Kõige suurem linn oli Tallinn, kus elas ligi 8000 inimest. Üldse oli Eestis keskajal üheksa linna. Elanikkond jagunes kolmeks. Kaupmehed olid linna kõige rikkamad kodanikud, kelle rikkus tulenes kaubandusest. Nad olid kõige lugupeetavamad ja nende hulgast valiti linnaelu juhtimiseks raehärrad ja bürgermeistrid. Käsitöölised olid kaupmeestest mõnevõrra vaesemad ega omanud suurt kaasarääkimisõigust linna valitsusorganies. Linna alamkihid koosnesid kõige erinevamate elukutsete pidajatest (teenijad, kerjused jne). Linnaõigus saadi maaisandalt, mis tagas linnakodanikule autonoomia ja eristas seda
võimuorgan, koosnes rikkamatest kaupmeestest Bürgermeistritest, kes olid rae juhastuse liikmed ning sündekust, kes oli rae koosseisu kuuleiv, jurist ja seduste tundja. 5) #linna sissetulekute, heakorra ja kindlustamise eest hoolitsemine; #abinõude rakendamine kaubanduse ja käsitöö soodustamiseks; #linna huvide kaitsmine suhetes teiste linnade ja maahärradega; #hoolitsemine kirikute ja koolide eest hoolekanne vaeste, santide #tõbiste ülalpidamise eest hospidalid; kohtumõistmine; #kodanike julgeoleku tagamine; #hoolitsus linnakodanike heakäekäigu eest. l. 37 6) Käsitööliste organisatsioonid tsunftid olid üles ehitatud põhiliselt samadel printsiipidel kui gildidki. On teada, et 16. sajandil oli Tallinnas 8 tsunfti, 15. sajandil aga 14. Mõnda tsunfti kuulusid mitme eriala meistrid. Nii näiteks kuulusid ühte tsunfti maalrid, klaassepad ja tislerid
jne). Kaks peamist kekspunkti: · Katedraal · Turuplats · (Raekoda) Linnakodanike õigused: 1)Kohut võis mõista vaid linnakohtutes 2)Ainult nemad võisid tegeleda linna piires käsitöö ja kaubandusega 3)Vabastatud tollimaksust 4)Võisid kasutada linna metsasid, heina-ja karjamaid Linnavalitsus: Valitses RAAD- · Linna sissetulekute, heakorra ja kindlustamise eest hoolitsemine · Abinõude rakendamine kaubanduse ja käsitöö soodustamiseks · Linna huvide kaitsmine suhtes teiste linnade ja maahärradega · Hoolitsemine kirikute ja koolide eest · Hoolekanne vaeste, santide ja tõbiste ülalpidamise eest · Kohtumõistmine TSUNFTID-käsitööliste ühingud. Korraldasid väljaõpet, kaitsesid turgu ning kontrollisid hinda ja kvaliteeti. Tsunfti kuulumine oli kohustuslik. Tsunftiväliseid käsitöölisi nimetati tsunftijänesteks. Hierarhia: 1)Õpipoiss 2)Sell 3)Meister Sedööver-meistritöö
Rannarootslased Seni hõredalt asustatud Põhja- ja Lääne-Eesti rannikualadele saabus aga tõenäoliselt alates 13. sajandi keskpaigast küllaltki suur hulk rootslastest vabatalu- poegi, seda ilmselt maaisandate kutsel, et tõkestada mereröövleid. Vadjalasi ja ilmselt ka teisi läänemeresoome rahvaid või hõime. elas eesti aladel ka juba varasemast ajast Venelasi asus keskajal Eestis vähesel määral. Nad olid peamiselt linnades elavad kaupmehed, kelle arv keskaja lõpu poole pigem kahanes kui kasvas. Juutide kohta Tallinnas on andmeid 1333. aastast Mustlaste kohta on teateid 16. sajandi esimesest poolest Sakslaste ja rannarootslaste rahvagrupid kestsid ja kasvasid kogu keskaja vältel. Keskaegsel Liivimaal oli, sarnaselt ülejäänud keskaegse Euroopaga, kolm peamist seisust: vaimulikud (palvetajad) aadlikud (sõdijad) talupojad (töötajad) ja linnarahvastik sealhulgas selle juhtkond (raad)
võimule. Nad ei saanud ka karistust ära jätta, kuna neid oleks siis tabanud kirikust väljaheitmine. Surmanuhtlust ei peetud veel soovitavaks, enamiku ketserite karistuseks jäi ekskommunikatsioon, vara konfiskeerimine või eluaegne vangistus Rae ülesanded olid järgmised: 1. linna sissetulekute, heakorra ja kindlustamise eest hoolitsemine; 2. abinõude rakendamine kaubanduse ja käsitöö soodustamiseks 3. linna huvide kaitsmine suhetes teiste linnade ja maahärradega; 4. hoolitsemine kirikute ja koolide eest; 5. hoolekanne vaeste, santide ja tõbiste ülalpidamise eest, 6. kohtumõistmine; 7. kodanike julgeoleku tagamine; hoolitsus linnakodanike heakäekäigu eest. RÜÜTLIKULTUUR Aadlike kasvatuse põhieesmärk oli neid ette valmistada sõdimiseks, kirjaoskus polnud oluline. 7- aastaseni viibis poiss kodus vanemate hole all
hakata ise oma linnaelu korraldama, vastavalt linnaõigusele. Senjööri ja linna vahekord määrati kindlaks kokkulepetega, mis sätestasid linnaelanike kohustused ja õigused seda kutsuti linnaõiguseks. Linlased said õiguse teha käsitööd ja kaubelda, kuid nad pidid maksma makse. Linnaõigus on põhimõtteliselt sama nagu igal riigil on põhiseadus, milles on kirjad kõik seadused ja eeskirjad, mida järgima peab. Linna elanikkond jagunes üldjoontes kolmeks: kaupmehed ehk patriitsid, käsitöölised ja linna alamkihid ehk pleebsid. Kaupmehed olid linna kõige jõukamad kodanikud, kelle rikkus tulenes kaubandusest, kaubavahetusest jne. Linna juhid valiti tavaliselt kaupmeeste hulgast. Käsitöölised olid kaupmeestest alamühiskonnakiht. Nad ei olnud nii jõukad kui kaupmehed ega saanud eriti kaasa rääkida linna valitsemises. Käsitöölised olid koondunud tsunftidesse. Kõige vaesem ühiskonnakiht
põgenemist venelaste poolt vürst Aleksander Nevski juhtimisel lõplikult puruks löödi Vana liivimaa põhivaenlasteks olid Novgorodi, Pihkva ja Leedu vürstiriigid. Linnad. Tallinn (linnaõigused 1248), Rakvere(1302), Narva(1345), Tartu(1262), Viljandi(1238), Uus- Pärnu(1318) ja Paide (1291), Haapsalu(1279). Linnade valitsevaks keeleks sai alamsaksa keel Rae ülesanded: linna sissetulekute, heakorra ja kindlustamise eest hoolitsemine. Abinõud kaubanduse ja käsitöö soodustamiseks, kaitsma linna huve suhetes teiste linnade ja maahärradega, kandma hoolt kirikute ja koolide eedt, korraldama vaeste ja tõbiste ülalpidamist. Vaimne kultuur Liivimaal Katoliku kirik Toomkool kõige vanem Kloostrikool Ladinakool õpetati preestriks Linnakoolid Henricus Carvel dominiiklaste kloostri ülem, eestlane Johan Pulck Saare-Lääne piiskopkonna toomkapiitlisse (piiskopkonna juhatus, 12 liiget) Ch. Ackermann kunstnik (puunikerdaja)
· Haapsalu · Raad ehk linnavalitsus · Liikmete arv sõltus linna suurusest (14-24) · Valiti eranditult rikaste kaupmeeste seast · Amet eluaegne · Juhatuses 4 bürgerrmeistrit · Lisaks veel sündik ehk jurist · Maaomanikku esindas linnafoogt · Kõik linnad kuulusid kellegi maa peale Rae ülesanded: · Linna sissetulekute, heakorra ja kindlustamise eest hoolitsemine · Abinõude rakendamine kaubanduse ja käsitöö soodustamiseks · Gildide ja tsunftide tegevus · Linna huvide kaitsmine suhetes teiste linnade ja maahärradega · Hoolitsemine kirikute ja koolide eest · Hoolekanne vaeste, santide ja töbiste ülalpidamise eest · Kohtumõistmine · Kodanike julgeoleku tagamine · Öörahu kehtestati näiteks kell 21.00 · Lisaks -Jälgi riietust -Pidude pidamine Kaubandus: · Ainult sakslaste käes olnud majandusvaldkond · Transiitmaa tähtsuse püsimine
talupoegadega). Maa kindlustamiseks rajati linnuseid. Linnustesse pandi elama rüütlistest läänimehed. Lääni võis saada igaüks , kes oli lojaalne, võitlusvõimeline ja piisavalt jõukas ( lään tuli välja osta) . Põhiliselt moodustasid vadallide kihi Põhja-Saksamaalt ristisõtta tulnud väikeaadlikud ja teenistuslased, läänimeeste hulka sattus ka kohalikke ülikuid. Vasallide hulka võisid isegi sulanduda mitteaadlikest seiklejad, linnakodanikud ja kaupmehed. Hiljem vasallisuguvõsade päritolu ühtlustus ja tekkis sünnijärgne aadel. Enamik vasalle elas maaisanda linnuses ja külastas oma valdusi vaid kord aastas , et määratuid andmeid vastu võtta. Siis peeti talupoegade ühiseid söömaaegu vakusepidusid. Maa jäi talupoegadel vabalt kasutada. Kiriku,- kohtu- ja haldusvõim oli maaisandal. Hiljem hakkasid läänimehed linnustest maale siirduma ja asutati esimesed eramõisad. Mõis oli vasalli elupaik ja
asuvad elama maale, maale rajatakse mõisad.Vana Liivimaa aja lõpuks on Eestimaa territooriumil 500 mõisa. Massiline maaleasumine sõltus sellest, mis toimus Lääne-Euroopas. XIV sajandil tekkisid seal manufaktuurid. Need tekkisid eeskätt linnades, Lääne-Euroopa linnades järelikult kasvas rahvastik Lääne-Euroopas. Seda elanikkonda oli tarvis ära toita. Lääne-Euroopa ise ei suutnud seda teha, küll aga käisid kaupmehed Liivimaal ja ostsid siit tervailja, selle eest maksti head hinda. Vasallid/läänimehed asusidki elama maale ja rajasid mõisad, sest teravilja kasvatusest sai suurt tulu. Teravilja hakati kasvatama üha laiemalt mõisa põldudel mõisa põlde rajati talupoegade maa arvelt Mõisa põlde harisid talupojad, neid hariti teotöö abil. Järelikult lisandus talupoegade kohustustesse teotöö. Põldude harimise eest talupojale ei makstud.
Üleminek muinasajast keskaega Millised riiklikud moodustised kujunesid vallutatud Eesti aladel? Riikliku moodustise nimetus Sinna kuulunud muinasmaakonnad/piirkonnad Tartu piiskopkond Kesk-Eesti maakonnad, Sakala ja Ugandi Saare-Lääne piiskopkond Läänemaa, Saaremaa Saksa ordu Liivimaa haru Liivimaa (Saksa ordu valdused asuvad ka Pühal Maal, Itaalias, Saksamaal) Eestimaa hertsogkond Tallinn, Rävala, Harjumaa, Järvamaa,Virumaa Kellest koosnes 13. sajandil vasallkond? a) Põhja-Saksamaalt ristisõtta tulnud väikeaadlikest b) ja teenistuslastest (ministeriaalidest). c) Ka kohalikest ülikutest. Missugused olid 13. sajandil talupoegade õigused ja kohustused? Kohustus: Palju koormisi (viljakümnis, hinnus, erimaksud), kirikute, linnuste ja teede ehitamise kohustus. Nii kohustuseks kui õiguseks oli sõjateenistus. Õigus: Talupoeg sai vabalt maad kasutada. Keskaegsed linnad. Keskajal
ajastu. Antiikaja linnad hävisid kui barbarid Rooma riigi hävitasid. Osa neist purustati võitluse käigus, osad hääbusid ise. Pärast anttikaja linnade hävimsit hakkasidki kujunema keskagsed linnad. Linnade tekkimine. Käsitöölistel ja kaupmeestel jäi feodaali võimu all elamine kitsaks. Palju tulusam elupaik oli liiklusteede sõlmpunktides, kus oma kaupa sai kergemini turustada või hõlpsamalt toorainet hankida. Nii kaupmehed kui ka kösitöölised hakkasid oma eluasemeks valima vanu laadaplatse, kirikuelu keskusi ja linnuseid. Elu elavnes ka endistes Rooma-aegsetes linnades, sest needki oldi enamast rajatud kaubateede ristumispaikadesse. Linn tõmbas inimesi ohtralt ligi . Seepärast ehitati eluasemeid ja laoplatse väljaspoole müüregi, kus aga need samuti kaitset vajasid. Algselt ajas asja ära ka puidust tara, kuid linlaste jõukuse kasvades ja sageli ka
Hansa Liitu kuulusid Eestist peale Tallinna veel Tartu, Viljandi ja Pärnu. Just Tallinna kaudu toimus läänepoolsete maade kauplemine Novgorodiga. Sisse veeti: põhiliselt soola, kalevit, soolaheeringat, veini jm., (soola veeti siit edasi Soome ja Venemaale, kaupmehed said soolaga kauplemisest suurt vaheltkasu: "Tallinn on ehitatud soola peal"). Välja veeti: teravilja, veise- ja kitsenahku, lina ja kanepit. Linnade elanikeks olid põhilised kaupmehed ja käsitöölised. Olenevalt oma kutsealast, kuulus linlane kuhugi vennaskonda organisatsiooni, mille liikmed pidid häda korral üksteist aitama. Käsitöölised kuulusid nn. väikestesse gildidess. Tallinas oli neid kaks: 1) Püha Olevi Gild - (vanim) ühendas keskajal "halvemaid" ja "madalamaid" käsitöölisi (peamiselt eestlased ja mittesaksa rahvusest) köösnerid, lihunikud, püttsepad, müürsepad, puusepad, voorimehed,
Soola imporditi õige kaugelt: peamiselt Prantsusmaalt või ka Portugalist. 2030 väikest laeva jõudis karavanina purjetades soolalastiga Tallinna. Siin laaditi sool maha ja võeti vastukaubana pardale Liivimaa teravili. Eelkõige rehes kuivatatud ja pekstud rukis, mis andis rohkesti välja meeldiva maitsega jahu. Kiiresti linnastuvas Flandrias oli Liivimaa teravili nõutud kaup. Rukist vahetati soola vastu vahekorras: üks mõõt rukist = kaks mõõtu soola. Tallinna kaupmehed müüsid soola nii linna- kui maarahvale, aga ka üle mere Lõuna-Soome ja Lääne-Rootsi. Keskaegsete linnade tekkimine Kui barbarid Rooma riigi hävitasid, kadusid ka vanaaja linnad. Osa neist purustati võitluse käigus, osa hääbus ise. IX sajandil hakkas Euroopa tasahilju muutuma. Kasvas rahvaarv, täiustusid põlluharimisviisid ja tööriistad. Uuendused soodustasid käsitöö eraldumist põllumajandusest. Kui varem valmistas talupoeg kõik eluks vajaliku ise, siis nüüd tekkis kiht
Positiivne mõju on see, et kaupu oli alati nii palju kui vaja: ei rohkem ega vähem, ka meistrid ei olnud ei rikkad ega vaesed. Nii tasakaalustas tsunftisundus majandust, muutes seda ühtlasemaks ja ei olnud järske tõuse ega mõõne ega erinevusi käsitööliste vahel. Negatiivne mõju oli see, et tsunftid hoidsid käsitööesemete hindu üsna kõrgetena, nii ei saanud seda tavalised inimesed osta. Sellega pidurdati majanduskasvu. Kui kaubad oleksid olnud odavamad, siis saaksid neid ka vaesemad osta, nii ostetaks rohkem kaupu ja oleks majanduskasv. Samuti, käsitöölised töötasid enamasti ainult oma linna jaoks, nii ei eksporditud käsitöökaupu, mis oleks võonud samuti kasu tuua. 24) Hansa Liit a) Mis piirkonna kaubalinnu ühendas Hansa Liit? Lääne- ja Põhjameri b) Milles avaldus Hansa Liidu suur mõjuvõim piirkonnas? 2 näidet
· 1263 leedulased jõudsid Läänemaale, põletasid maha Vana-Pärnu, 1270 käisid nad Saaremaal, Karuse lähedal astus ordu neile jääl vastu, kuid sai rängalt lüüa. Linnade arenemine: · Peale maa vallutamist hakkasid Vana-Liivimaal tekkima linnad- käsitöö ja kaubanduse keskused. Linnadeks kujunesid kaubateedel asuvad keskused, kus linnus kaitses soodsat kaubitsemiskohta. · Vallutajad kutsusid kohale vajalikud ehitusmeistrid, kaupmehed ja käsitöölised. Näiteks 1230.a. kutsus Mõõgavendade ordu Ojamaalt Tallinna ja teistesse Põhja-Eesti keskustesse 200 saksa kaupmeest, lubades neile mitmesuguseid soodustusi. · Keskaegse linna õiguslikuks aluseks oli linnaõigus, see on õigusnormide kogum, mis reguleeris elu linnas. Eesti linnad said linnaõiguse Saksa linnade eeskujul. Näiteks 1248 sai Tallinn linnaõiguse Lübeckilt. · Tartu linnaõiguse saamise aeg on teadmata, kuid 1262.a
mida on võimalik mõjutada Ohvripaigad- kohad, kuhu viidi ohverdus, et näidata vaimudele, haldjatele ja jumalatele heatahtlikkust. Hiied, üksikud puud, allikad, kivid. Nõidumine – sellega tegelesid nõiad ehk targad, kes olid teistest targemad 4. MUISTNE VABADUSVÕITLUS Põhjused: XII saj sakslate tung itta (Drang Nach Osten), alistatud lääneslaavlaste alale rajati Lüübeki linn – Läänemerel hakkasid liikuma saksa kaupmehed, kes saavutasid olulise positsiooni Ojamaal. Läänemere kaldal hakkasid saksa kaupmeestega saabuma ka misjonärid. 1186.aastal sai nende tegevus laiema toetuse, Meinhardile tehti ülesandeks tuua Liivimaale ristiusk. •Meinhard – ristiusu levitaja Väina jõe suudmes elavate liivlaste seas, kuulutati Liivimaa piiskopiks, peale tema surma Berthold- liivlastega teravad tülid, 1198. tuli Liivimaale tagasi, kuid langes juba esimeses lahingus, võidu saavutasid siiski sakslased.
· 1263 leedulased jõudsid Läänemaale, põletasid maha VanaPärnu, 1270 käisid nad Saaremaal, Karuse lähedal astus ordu neile jääl vastu, kuid sai rängalt lüüa. Linnade arenemine: · Peale maa vallutamist hakkasid VanaLiivimaal tekkima linnad käsitöö ja kaubanduse keskused. Linnadeks kujunesid kaubateedel asuvad keskused, kus linnus kaitses soodsat kaubitsemiskohta. · Vallutajad kutsusid kohale vajalikud ehitusmeistrid, kaupmehed ja käsitöölised. Näiteks 1230.a. kutsus Mõõgavendade ordu Ojamaalt Tallinna ja teistesse PõhjaEesti keskustesse 200 saksa kaupmeest, lubades neile mitmesuguseid soodustusi. · Keskaegse linna õiguslikuks aluseks oli linnaõigus, see on õigusnormide kogum, mis reguleeris elu linnas. Eesti linnad said linnaõiguse Saksa linnade eeskujul. Näiteks 1248 sai Tallinn linnaõiguse Lübeckilt.
Vasallid e läänimehed kolivad maale elama ja sellega muutub ka talupoegade olukord. Maale rajatakse mõisad (massiliselt). Vana-Liivimaa aja lõpuks Eesti territoorimil on umbes 500 mõisa. See hakkas sellepärast, et Lääe-Euroopas 14. sajandil tekkisid manufaktuurid. Need tekkisid eeskätt Läänne-Euroopa linnades, järelikult elanikkond kasvas ja seda kasvavat elanikkonda oli tarvis ära toita. Lääne-Euroopa ei suutnud seda ise teha, aga kaupmehed käisid Vanal-Liivimaal teravilja ostmas, kus hind oli hea. Seetõttu need vasallid e läänimehed asusid elama meie aladele, sest teravilja kasvatusest sai suurt tulu. Seda teravilja hakati üha laiemalt kasvatama mõisapõldudel, mida saadi talumaade arvelt: vähendati talupoegade käes olevat maad. Mõisapõlde hariti teotöö abil. Järelikult, talupoegade kohustustesse lisandus ka nüüd teotöö.
pidid maksma makse ja täitma koormisi. Eestlased ristiusustati vastu nende tahtmist. 13.sajandil tekkisid linnad ja mõisad. 11. Linnade valitsemine eestipärane nimi saksapärane nimi Tallinn Reval Rakvere Wesenberg Tartu Dorpat Haapsalu Hapsal Narva Narwa Viljandi Fellinn Paide Weissenstein (Weiβenstein) Pärnu Pernau Iga linn elas oma linnaõiguse järgi. Tallinn, Rakvere ning Narva elasid Lübecki linnaõiguse järgi
MUISTNE VABADUSVÕITLUS 1208-1227 Läänemerel hakkasid liikuma Saksa kaupmehed. Kaupmeeste vahendusel tuli 1184 augustiinlaste ordu koorihärra Meinhard Liivlaste juurde ning hakkas seal ristiusku levitama. 1186 pühitseti ta Liivimaa piiskopiks. Ükskülla rajati kirik ja kivilinnus.kivilinnust pakuti kaitsevarjuks kõigile liivlased, kes nõustusid ristiusku vastu võtma ning lasid end ristida. Pärast Meinhardi surma sai uueks piiskopiks Berthold. Tal tekkisid liivlastega tülid, seega ta pöördus tagasi Saksamaale. Rooma paavsti toetusel kogus Berthold kokku
Eestis 3 mõisat ja 115 vasalli Täitke tööleht: Üleminek muinasajast keskaega. Liivimaa ristisõda Liivimaa ristisõja eeldused, huvigruppide eesmärgid EELDUSED Drang nach Osten 1143.a. rajati Läänemere lõunakaldale Lübecki linn, millest sai edasitungi keskus koged PÕHJUSED Saksa rüütlid pattude lunastamine, sooviti oma vendadele ja noorematele poegadele seisusekohaseid valdusi hankida Saksa kaupmehed ei tahtnud jagada idakaubanduse tulusid kohalike rahvastega Rooma paavstid oli huvitatud Läänemere idakalda hõimude pööramisest rooma-katoliku usku, sest taheti laiendada oma ülemvõimu, saada juurde maksumaksjaid Taani ja Rootsi kuningad nägid ristisõjas võimalust oma võimupiiride laiendamiseks Novgorodi ja Pihkva vürstid olid samuti huvitatud oma võimu all olevate alade laiendamisest pöörates paganad õigeusku.
Kui leiti maaki, kutsusid maaisandad vanematest kaevanduspiirkondadest inimesi tööle. Varajane kaubandus Varakeskaegsest kaubandusest palju ei teata, Vahemerel jätkus pärast Rooma langust kaubandus. Ka Itaalia vajas kaubandust väljastpoolt. Suure osa moodustasid luksuskaubad ülikud olid ainsad, kes suutsid midagi osta, samas kui talud proovisid rahuldada ainult oma vajadusi. Luksuskaubad pärinesid Oriendist, araablaste vallutused tõid idamaa kaupa Euroopale lähedale. Sellised kaubad on väikesed ja kallid neid on lihtne transportida, aga väärtus on suur. Need oli peamiselt kangad, vürtsid, viirukid ja kullasepatooted. Kauplesid peamiselt süürlased ja juudid. Kaupmees liikus enda kaubaga kaasa rändur ei saanud aga olla ühiskonnas kõrgel positsioonil. Juutidele oli antiikajast omane kogukondsus tekkisid juutide kaubanduslinnad. Juudid olid peamiselt Bütsantsi kodanikud, millele kuulus Orient. Kaupmees võis olla mittevaba ja
° vasallid vandusid truudust otse kuningale · Riigil puudus kindel territoorium, tervikuks ühendas valitseja isik. Abielu kaudu võis liita riike. VALITSEJA · Edukas: vallutas ja jagas maid vasallidele või suurendas riiki abielu teel, vallutas üha uusi territooriume · Ebaedukas: valitseja pere võis kaotada trooni teisele dünastiale (nt MerovingidKarolingid) · Poliitilist nõu andis valitsejale suurvasallidest nõukogu kõrgem kohtumõistmine, rahaasjad ja asevalitsemine · Sekretärid-kirjutavad vaimulikud · Aja jooksul hakkas nõunikeks saama ka mitte aadlikke, juriste jne ESTINDUSKOGUD · Suurfeodaalid püüdsid nõuandmiskohustust muuta õiguseks ning see õnnestus, sest kuningal ei olnud tegutsemiseks piisavalt rahalisi vahendeid. Põhilist sissetulekut andis isiklik maavaldus (domeen) ning vasallid võisid toetusest keelduda, kui kuninga poliitika neile ei meeldinud.
elanud läänemeresoomlasi nii. Malev- oli Muinas-Eestis sõjaväe koondüksus ning keskajal Liivi ordu abiväeosa, mis oli kogutud ühest või mitmest kihelkonnast või maakonnast. See koosnes tavaliselt jalaväelastest. II EESTI KESKAEG (1227-1558) Õpiku viited: ptk 7, 8, 9 ja 11. Atlas: lk 7-10. Teemad Muistse vabadussõja algus ja esimene pool (1208-1217): ristisõja eelugu; erinevad osapooled ja nende huvid baltirahvaste vallutamiseks (saksa kaupmehed ja rüütlid, katoliku kirik); sissetung Eestisse; 1208 aastaks jõudsid ristisõdijate retked Eesti pinnale, tabades esialgu peamiselt Sakala ja Ugandi maakonda. Sakslaste ettekääne oli, et Ugandi oli neile võlgu. Nad kaitsesid end ning korraldasid vasturetki. 1210. a piirasid juba sakslased ja ugalased Võnnu linnust, mis oli ordu tugipunkt. 1210- Ümera lahing. Suhted idanaabritega pingestusid, kes korraldasid samuti Eestisse sõjaretki. Kõik olid lõpuks kurnatud ja puhkes veel katk,
ristiusku pöörates. 1184.a. ehitati Üksküla (Iksile, Uexküll) linnus. Paganlike liivlaste vastu võideldes sai surma teine Liivimaa piiskop Berthold. Uueks Liivimaa piiskopiks määrati Albert Buxhoevden, kes oli energiline ja auahne vaimulik. Albert seadis oma elueesmärgiks Läänemere paganate ristimise. 30 aasta jooksul suutis ta selle programmi teostada. 1201 ehitasid Lüübeki kaupmehed Väina jõe suudmesse kaubanduslikuks tugipunktiks Riia linna, mis sai piiskopi Alberti tegevustele baasiks ning oli sajandite vältel saksluse tähtsamaid kantse Läänemere idakaldal. 1202 kuulutas paavst ristisõja Maarjamaaks nimetatud Vana-Liivimaa ristiusku pööramiseks. Alberti eestvedamisel asutati Mõõgavendade ordu. ( Paavst lubas neile samasugust õnnistust ja pattude lunastamist kui Palestiina võitlejatele ).
annaabi.ee 
